Ma olen nii väsinud, et kõik asjad käivad üle kivide ja kändude, et kõige eest peab võitlema ja kogu aeg endale sisendama, et iga algus on raske, et me ei tohi alla anda, et ühel ilusal päeval saame me üht edulugu alustada sõnadega: "Kaheksandat kuud rase olles restorani avada oli nii kuradi kurnav, et ma lihtsalt nutsin ohjeldamatult, kuid õnneks laabus kõik lõpuks nii nagu pidi..."
Ma olen nii väsinud igasugu totrast bürokraatiast ja inimeste vastuseisust. Me anname endast parima, et luua üks hubane restoran, mis ei segaks oma tegevusega mitte kedagi vaid looks lisaväärtust, kuid peame tõestama, et me tõepoolest ei taha halba, ei plaani avada ööklubi või maja maha lammutada. Ma olen nii väsinud, et remonttööd venivad, aega jääb aina vähemaks, aga lahtisi otsi aina rohkemaks. Kui Marek ei oleks otsustanud oma töölt ära tulla ja ei saaks mind selles asjaajamises 24/7 toetada, oleks ma ilmselt juba hullumajas.
Samas ei saa eitada, et ka Mareki otsus töölt ära tulla, et oma raseda naise kõrval olla ja 100% Diibile pühenduda, tekitab stressi. Mitte et ma kahtleks Diibi tulevikus, aga seniks kuni selle käima saame, istun ma nagu orade peal. Kas me jõuame õigeks ajaks valmis? Kas kõik takistused saavad kõrvaldatud?
Ma olen väsinud, et inimesed ei vasta. Ma olen nii väsinud, et asjad mille peale ma olen lootnud või mida oodanud, ei saa teoks. Ma olin nii kindel, et vähemalt üks tilluke raamatu-diil saab teoks, aga lörri ta läks. Ma olen nii väsinud eitavatest vastustest.
Ma olen nii väsinud sellest, et kodus on asjad ikka veel poolikud. Tõsi, ilmselt ei jää maailm seisma, kui ma pean mõnda aega läbi ajama ilma korraliku kapi ja muude selliste asjadeta, et kuur ei saa valmis ja kõnnitee, küll needki asjad kunagi valmis saavad, aga see mõte poolikutest asjadest ärritab mind. Aega nendega tegelemiseks pole, sest Diip sööb ära kogu vaba aja (ma olengi näinud vaid ühte "Seitsmenda taeva" osa, sest muul ajal me lihtsalt trambime asju ajades ringi), rahalistest võimalustest ei hakka ma rääkimagi, sest kõik säästud on pandud Diipi.
Ma olen nii väsinud sajast mind ümbritsevast pisiasjast, mis kokku pannes ei olegi enam nii pisikesed. Ma saan aru, et tugevad inimesed saavadki alati hakkama, aga ma ei taha kogu aeg tugev olla, ma tahaks vahepeal lihtsalt nõrk olla. Ma tean, et 32-aastane ei ole enam laps, vaid täiskasvanu, kes peab ise hakkama saama, aga ma ei taha kogu aeg täiskasvanu olla, ma tahaks vahepeal lihtsalt laps olla.
Ma olen nii väsinud sellest, et ma ei tohi ärrituda, et ma ei tohi nutta, stressata ega karjuda. Ma pean mõtlema lapsele, kes elab kõiki mu emotsioone samamoodi läbi, et nii tuleb ju närviline laps ja puha. Newsflash, siis tulebki oma ema laps! Käbi ei pidavatki kännust kaugele kukkuma. Ma ei jaksa kogu aeg mõelda sellele, kuidas mu tegevus kedagi teist mõjutab, loodan lihtsalt et ehk ei mõjuta liiga palju või liiga vara. Ma ju tegelikult püüan rahulik olla... Kuigi vahel tahaks veinipudeli lahti korkida ja selle sisu lihtsalt kurgust alla valada.
Ma olen nii väsinud, et ma isegi ei viitsi enam mõelda haiglakoti kokkupanekule, ma ei viitsi mõelda sellele, et mul on ostmata vajalikud imevidinad. Eks ma siis lekin seal haiglas ülevalt ja altpoolt, ronin ulgudes mööda seina üles kui mu nibud katki on tehtud ja kirun end, et õigel ajal liiga väsinud olin.
Ma olen nii väsinud olemast väsinud. Ma tean, et kõik saab korda, ma tean, et kõik laabub lõpuks, ma tean, et see, mida me teeme on õige, ma olen õppinud märke jälgima, ma tean, et vaid algus on raske, aga ma olen lihtsalt väsinud. Nii väsinud, et ma ei viitsi isegi suhelda, andke siis mulle andeks, kui ma teid vahepeal ignoreerin. Ma olen väsinud.
Muidugi normaalsed inimesed ei taha rasedana restorane ka avada (ja raamatuid kirjutada), aga ma ei väsi kordamast, et veel aasta alguses oli kõik hoopis teisiti. Then again, ma ei saa öelda, et paremini. Ja normaalseks ei ole mind ju keegi kunagi pidanudki. Niisiis olen ma väsinud, aga ma ei anna alla, me töötame oma ässid off. Selleks, et öelda: "Me uskusime sellesse, mida tegema hakkasime ja kõik laabus lõpuks".
Kui sa selle kõik ette võtnud oled, siis järelikult Sulle on seda vaja. Just niiviisi. Just kõike seda (ja võibolla natuke veel ;)). Ning muidugi on mõnikord natuke kurvem hetk, tundub, et võite on vähe, unustad äragi, et vahel on järgmiseks suureks võiduks vaja natuke veel oodata.
ReplyDeleteMis ma öelda tahan, on see, et
a) kõik läheb mööda;
b) lõpuks läheb kõik nii nagu peab;
c) Sa oled seni ilmselgelt väga tubli olnud ja pole alust arvata, et edaspidi enam pole. :)
Osa minust vihkab ka poolikuid asju. Eriti oma kodus. Samas näen praegu, et poolikud asjad on isegi head - sest need lahedused ja ideed, mis tulevad täna, on kordades ägedamad, kui need, mis ma nt kolm aastat tagasi oleksin suutnud välja mõelda.
ReplyDeleteJa veel. Kui täna ärritab see, et elamises on üks kummut puudu, siis homme on see kummut olemas, aga selle kummuti kallal käib väike revident, kellel on asjade kummutisse paigutamise osas oma arusaam ;)