Kapist välja

Ma nüüd otsustasin, et on aeg kapist välja tulla. Et kui julgen teha, siis julgen ka olla. Ja enam ei ole ma Mutrike, kes end Suure Ja Tähtsa Ettevõtte Tatraveskite eest peitma peab. Ma võin olla mina ise.
Niisiis.
Kui kellelegi see veel üllatusena tuleb, siis tegelikult ei ole mu nimi mitte Johanna Maria Prangel. Tegelikult olen ma hoopis Eveliis. Ja Janek ei ole Janek. Vaid hoopis Marek. Kokku oleme me perekond Zujevid.

Lisaks sellele, et me poolnapakad oleme, keset paksu metsa elame, tülitseme ja lepime, otsustasime me ka restorani pidama hakata. Kõik sai alguse sellest, et ma aasta alguses täiesti niisama huvi pärast hakkasin Tillukese Delisa Tassikookidele Tallinnas pisikest müügipinda otsima. Ootamatult kasvas sellest välja kohviku mõte ja tänaseks oleme me välja jõudnud tillukese restoranini, mis igasugu takistuste kiuste peaks oma uksed hiljemalt novembri alguses avama. Sellest kõigest siin ka kirjutan.

Diibiga on seotud veel kaks isikut. Tilluke Delisa, kellel üllatus-üllatus, on ka teine nimi ja Heily, aga nendest ma praegu ei räägi. Rohkem.

Et meil liiga igav ei hakkaks, suutsime me Marekiga mind ka rasedaks teha. Kuigi seda on paljudel raske uskuda, siis tõepoolest kogemata. Ma ei hakka pikalt seletama, et eks ma natuke ju teadsin ka, millised tagajärjed me tegudel olla võivad, et terviseõpetuse tunnis ma siiski natuke tarkust kahe kõrva vahele talletasin ja miks me nii "vastutustundetult" käitusime, ütlen lihtsalt, et mul on olnud aega mõtte ja olukorraga harjuda. Ja mul on hea meel. Päriselt. Ilma igasugu sarkasmita. Ka sellest ma siin kirjutan. Kui keegi pole veel aru saanud. Ja võib olla kunagi kirjutan veel rohkem. Rohkem ei ütle. Natuke saladusi jäägu ka;)

Ja veel ütlen ma aitäh kõigile, kes meid "sundisid" pildistama minema. Äge oli. Eriti hea meel on mul, et me Efka leidsime, sest ta on täpselt nii "äge neiu" nagu teda kirjeldati.

Ma tunnen end korraga nii alasti:)