Mul on hea meel, et ma rasedaks jäin just siis kui jäin. Ma mõtlen, et mul on vedanud. Selles mõttes, et selle suvise palavusega olin ma veel nii vähe rase, et sain nautida päikest, kaunist rannailma ja ringitrampimist 30-kraadises Roomas ning mujal. Kui ma oleks suvel nii rase olnud kui praegu oleks ma ilmselt kartuliidu-valgena end lihtsalt toas peitnud ja torisenud, olnud vihane Mareki peale, sest kuidagi oleks see kindlasti tema süü olnud.
Ja kui ma oleks hetkel vähem rase kui ma olen, siis oleks ka paha. Nüüd jääb mul vaid kuu aega sukki ja sokke ja retuuse jalga vinnata. Aga kui ma oleks seda padurasedana pidanud tegema terve sügis-talv oleks ma vist kogu aja toas veetnud. Sukkpükste jalgasaamine väsitab sama palju kui maratoni läbimine. Mitte et ma oleks kunagi osalenud, aga tunne on küll selline.
Kõige rohkem vihastab mind kui kogemata retuusid valepidi jalga olen vinnanud ja pean kogu protseduuri uuesti läbi tegema. Ukerdades. Nagu kõige ebagraatsilisem emapart.
Kuu aega veel. Kuu aega veel. Ma ausalt ütlen, et ma pigem juba ootan, kui kardan kogu seda sünnituse värki.
Lapsi saadakse sügisel. See on parim aeg. Parim aeg olla rase, ei ole vaja uusi mantleid ja jopesid, saapaid jms. talvel on laps veel pisikene ja saab muredega (nt gaasid) koduseinte vahele varjuda, kui kevadel-suvel juba vahva temaga ringi käia ja elu nautida ning elu õpetada.
ReplyDeleteU'll see!
Jeeš, we'll see:)
DeleteLoodan, et sul tuleb hea rahulik ning hästimagav lapseke, nii et saad blogipidamist usinalt jätkata. Tahaks ikka edasi sinu tegemistest lugeda. Mul selline rahutu tegelane, kes üldse magada ei taha ja tema kõrvalt ei saa isegi kahte kartulit kooritud, rääkimata siis blogi kirjutamisest :P
ReplyDeleteKui selle järgi võtta, mis mu kõhus hetkel toimub, siis rahulik ta just ei tule... Lisame veel geenid ja tuleb vapsee kompott;) aga noh eks me varsti näe, ise loodan ikka edasi blogida ka:)
Delete