Emotsioon nr 63

Me käisime eile külas. Oma uuel äripartneril;) Peres kasvab kaks kooliealist piigat ja üks kaheaastane marakratt.
"Oota, me peame enne Tassikookidest ka läbi käima," suunasin ma Janeki enne külaskäiku Tasku keskuse poole.
"Miks?"ei mõistnud Janek.
"Lastele on ikka vaja midagi kaasa osta,"selgitasin ma iseenesestmõistetavat.
Janek tegi kõigepealt suured silmad ja hakkas siis kõva häälega naerma. Ma ei saanud aru, mis seal nii naljakat oli.
"Mis ajast SINA lastele mõtled? Et lastele on vaja midagi kaasa võtta?"vastas ta.
Ma hakkasin mõtlema. Tõepoolest, varem ei olnud mul lastest sooja ega külma, ma ei pannud neid lihtsalt tähelegi.
"Ja oledki titemamma valmis," itsitas Janek edasi.
Ise oled, oleks ma tahtnud vastata, aga pigem mõtlesin ma, mida kooliealistele 1.septembriks kinkima peaks. Ikkagi esimene koolipäev! Veel eelmisel aastal ei oleks ma end selliselt mõttelt leidnud. 1.september? Mis seal siis nii erilist on?
"Jp, varsti vaid lasteasjadele mõtledki," ei jätnud Janek itsitamist, "titemamma!"

Kas tal võib õigus olla? Eriti kui vaadata veidrat ajakirjade valikut mu laual:D

PS: ma ei tea kui õige nende ajakirjade lugemine ikka oli. Mu sõnavarasse ja alateadvusse lisandusid sõnapaarid nagu "lahklihahaavad", "valulikud nibud", "6-8 nädalat veritsust"... Ma ei taha/ei oleks tahtnud sellest maailmast midagi teada!