Neljapäeval käisin ma seal esimest korda. Sisehoov oli üliäge, selline natuke suvakas ja meenutas kodust aeda, just nagu mulle meeldib. Ma olin kade, et Diip´il sellist sisehoovi võimalust pole. Restorani sisse astudes ehmusin ma esimese hooga ära. Sisekujundus oli selline nagu me esialgu olime plaaninud Diipi. Jumal tänatud, et me saime aru, et Soo tn pind ei ole päris sellise sisekujunduse jaoks ja otsustasime minna "koduse pitsi ja karge puidu"-stiili, muidu oleks ikka jube piinlik olnud. Avada paar kuud hiljem koht, mis paar tänavat eemal juba avatud on.
Ainuke, mis mind sisekujunduse juures häiris, olid need kohutavad lambid laes. Öelge, et need ei meenuta kirste? Liiga diip kunst minu maitse jaoks. Muidu aga tõsiselt hubane. Just nagu olekski kellegi elutuppa sattunud. Värsked lilled laual on minu jaoks alati suur pluss. Mulle meeldib kui sellistele pisiasjadele tähelepanu pööratakse.
Menüüs olin ma veidike pettunud. Eelrooga ma leida ei suutnud, niisiis läksime kohe pearoogade juurde. Minuga kaasas olnud sõbrannad valisid pearoaks koha. Juhtus aga selline "kohatu lugu, et koha asemel on täna pakkuda siig". Mina valisin värske kartuli kukeseenekastmega. "Kukeseentega on meil täna nii, et nende asemel saame pakkuda metsaseeni". Veiniks valisid sõbrannad midagi-midagi, ma väga ei süvenenud, aga igatahes said nad paar minutit hiljem teada, et ka seda täna pakkuda ei ole. Otsustasime kõik ära tellida ka magustoidud. Marjasupi toorjuustukreemiga. Ettekandja kohmetus. Täna olevat kindlasti pakkuda isetehtud sidrunijäätist, aga marjasuppi peab uurima. Ühe sõbranna suutis ettekandja ümber keelitada jäätist tellima, mina ja teine sõbranna jäime siiski lootma marjasupi olemasolule.
Ooteaeg oli lühike. See mulle meeldis. Kohatu siiaroog ja metsaseentega kukeseenekaste nägid head välja. Puudust tundsime me saiast ja salvrättidest ning 1/3 seltskonnast tundis puudust soolast. Mul oli kahju, et seenekaste, mis oli mõnusalt rammus, oli nii vedel, et osa sellest jäi taldrikupõhja. Sellest oli mul tõeliselt kahju! Kodune ja mõnus, tundsin kohe, kuidas paar kilo reitele veel lisandus. Ohh, kuidas ma oleks tahtnud saiaga taldrikupõhja puhtaks kraapida. Ja kui juba unistada, siis kogu see kraam veiniga alla loputada.
Magustoiduks valitud sidrunijäätis, nii nagu ma sõbrannast aru sain, osutus heaks valikuks. Kuigi serveering jättis mu meelest natuke soovida, aga väga ma siiski ei nori. Naersime, et raudselt on marjasupiks purk moosi ja kui see lõpuks lauda jõudis, selgus, et magustoiduks oligi purgitäis taldrikusse valatud moosi:)
Moosi, vabandust marjasuppi, oli way too much. Eriti võrreldes sidrunijäätisega. Menüüs kõlas marjasupp toorjuustukreemiga nii ahvatlevalt ja hõrgult, ma päris täpselt küll ei tea, mida ma ootasin, aga purk moosi ei olnud kahjuks see, mida ma oleksin magustoiduks soovinud. Koju jõudes oli Marek küpsetanud pannkooke. Nii sai kokku üks päris hea magustoit;)
Õhtu lõpetasime me tee ja kohviga, mu sõbranna oli juba kohvi lõpetanud kui lõpuks minu tee lauda jõudis. Olin seda otsust juba jõudnud kahetsema hakata. Koha kõige suuremaks miinuseks oli puuduv ventilatsioon ja avatud köök. Kuna restoran oli täiesti rahvast täis, siis mingil hetkel tekkis selline õhupuudus, et me ei suutnud enam rahulikult istuda. Me tahtsime värsket õhku. Aga tee oli tellitud ja arve maksmine võttis oma aja.
Teeninduse kohta saan ma öelda, et kõik, mis üldse viltu minna sai, läks viltu. Meid teenindanud poiss oli nii kohmetu, et see pigem oli juba lahe ja me saime iga kord, kui ta jälle midagi segamini ajas, kõva kõhutäie naerda. Lõpuks naersime me lausa kõva häälega ja nii et pisarad silmist väljas. Ma loodan, et ta väga ei solvunud. Ehk siis, kui muidu mind selline veidike kohmakas teenindus ärritab, siis seekord tekitas see minus hoopiski positiivse emotsiooni. Me lahkusime hea tujuga ja ikka veel naerdes. Mu meelest oli teenindus nii sürreaalne, et ma tahaks Diipi sellist teenindajat.
Kokkuvõttes. Kas ma tagasi läheks? Läheks. Juba sai käidudki. Laupäeval viisin ma Mareki uut kohta uudistama. Kuna me just olime Sesoonist söömast tulnud (sellest kirjutan järgmine kord), siis otsustasime vaid magustoidu kasuks. Lauda toodi kaks üüratult suurt kohupiimakooki, mis viisid keele alla. Päriselt. Hoopis teine tera kui neljapäevane purk moosi. See krõbe võine koogipõhi oli juba väärt iga lisakalorit, mis me lusikaga suust sisse kühveldasime. Me olin nii positiivselt meelestatud, et otsustasin ära proovida ka neljapäeval sõbrannalt kiidusõnu saanud isetehtud jäätise. Ma ei osanud küsida, et kas see on ikka sama sidrunijäätis ja nii oli mu pettumus suur kui lauda toodi lihtsalt kõige suvalisemalt kaussi visatud tavalised jäätisepallid. Menüü järgi oleks palle pidanud olema üks, seepärast olin ka eeldanud, et tegu on sama jäätisega. Marek arvas, et kokk vaatas, et ma olen nii suur ja rase, et mis ma ühest pallist ikka saan ja puhtast heast tahtest viskas kaussi kaks palli. Pallid pallideks, aga ma oleksin tahtnud seda sama sidrunijäätist, mida mu sõbranna sõi.
Ma kusagilt lugesin, et menüü on restoranis pidevas muutumises. Sellisel juhul saan ma nendest "apsakatest" aru, aga menüüs võiks siis ka sellekohane märge olla?
Teenindus oli samasugune kohmetu nagu neljapäeval. Aga ikkagi, mulle meeldis. "Ostame selle teenindaja üle," ütlesin ma Marekile, "nii saab vähemalt nalja. Marek ei olnud mu mõttega päris nõus: "Ma ei tea, kas ma ikka tahaks päris sellist teenindajat endale."
Nojah. Mul jääb alati võimalus Elutuppa tagasi minna. Ma ei teagi, kas konkurendid tohivad meeldida ja kas seda tohib avalikult välja öelda, aga mulle see koht meeldis. Toit jättis soovida, ei ole päris see, välja arvatud kohupiimakook, aga restorani enda kohta ei ole mul ühtegi halba sõna öelda. Ja siseõu tegi kadedaks.
No comments:
Post a Comment