Salvrätikud, plekkpurgid, klaaspudelid, lilled ja geenid

Siis kui mul parasjagu titeteemalisi hirme pole ja restorani-teemad kogu päeva ära ei kuluta ja tilluke alien pole mind seestpoolt nii vaeseomaks kloppinud, et ma muud ei jaksa kui lihtsalt ägisedes diivanil vedeleda, püüan ma leida aega niisama nokitsemiseks. Tööl käimise kõrvalt ei jätkunud ju aega. Ja pealegi harjutamine pidi tegema meistriks, nii et ma loodan, et ühel päeval suudan ma mõne purgi või pudeli nii ära kaunistada, et 100% tulemusega rahule jään. Siiani olen ma nii umbes 78% rahul. Aga mulle meeldib liimi ja salvrättidega mässata. See rahustab mind. Ja ma ei pea vist ütlema, et ma olen viimasel ajal veel kordi kiiremini ärrituv kui tavaliselt. Rasedus + restorani avamine on üks huvitav kombo. Emotsioonid on nagu ameerika raudtee. Hirm, põnevus, viha, jonn, ärevus, rõõm, uhkusetunne, jälle hirm, põnevus...
Igatahes enda maandamiseks olen ma nii mõnedki kätte juhtunud asjad salvrättidega üle kleepinud:)

Teine moodus, mis mind rahustab, on lilledega mässamine. Ma võin raisata tunde sellele, et leida õige vaas ja asukoht, ma võin õige vaasi ja asukoha isegi leida  ning siis paari tunni pärast  uuesti lilled ümber paigutada, sest midagi hakkab silma riivama. Mingi pisiasi, mida normaalne inimene ei märkagi. Noh näiteks, et üks krüsanteemiõis vaatab "valele poole", et kimbus on paaritu arv ühevärvilisi õisi või midagi muud sama tähtsusetut.
Eelmisel nädalal Tartus olles sain ma aru, et see on mul geenides. Ja mina veel arvasin, et rahulikult ja healt vanaemalt pole minusse midagi üle kandunud. Et ma olen kogu suguvõsa pealt kokku korjanud vaid need särtsakamad iseloomujooned. Aga võta näpust. Vanaema mässab lilledega täpselt samamoodi nagu mina. Ta leidis õhtul vaasi, kuid avastas siis järgmisel hommikul (!) et see pole ikka õige. Ja edasi veetis ta 20 minutit kõrsi ükshaaval lillevaasi sobitades. Alles siis sai ta rahulikuks jääda.

Justkui selle fakti tõestuseks hakkasin ma koju jõudes lilli "õigesse" vaasi sobitama. Kompositsioon tundus olevat õige. 15 minutit hiljem sättisin ma lilli ümber. Pudelid olid lauale sattunud järjekorras sinine-valge-must. See ei olnud ju õige! Pudelid tuli ümber paigutada. Alles siis sain ma rahule jääda.

Niimoodi lillede ja salvrättidega mässates  olen ma end vähemalt 12 korda leidnud mõttelt, kui tore on kodune olla. Tegeleda selliste tähtsusetute asjadega. Ja pühkida peast ehitusplatsid, tähtajad, load, seadused, ettekirjutused...