Emotsioon nr 67

Et kõik ausalt ära rääkida, siis pean ma alustama sellest, et ma  pole tegelikult kordagi arvanud, et Janek mind hetkel õõvastavaks paksp...eks peaks, aga see ei tähenda absoluutselt mitte seda, et ma mõnikord torisedes ei ütleks, et "ma tean küll, et sa arvad, et ma olen niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii paks ja rõve" või ei oleks mõne ta sarkastilisema kommentaari peale solvunud. Või teeselnud solvumist. Sõltuvalt tujust.
Janek on viimaste kuudega palju õppinud ja muutunud sõnadevalikul eriti diplomaatiliseks. Nagu eile. "Lähme Humanast ka läbi, äkki emavaal leiab sealt midagi ägedat enne kui teised emavaalad jaole saavad," porisesin ma moka otsast kui me linna poole sõitsime ja Õismäe Humanale lähenesime.
"Mis vaal," parandas Janek, "pigem delfiin, selline nunnu ja graatsiline."
Vaatasin talle otsa. Näha oli, et ta ise oli ka rahul, et oli õige komplimendi osanud öelda. Me hakkasime naerma.
"Sa oled asjadest õigesti aru saanud," tunnustasin ma teda.
Janek noogutas ja lisas: "Ma räägin täitsa ausalt!"
Ah, kuidas mulle meeldib, kuidas ta valetama on õppinud!  Nüüd kui mu huge ass enam peeglissegi ära ei taha mahtuda.
Ja ka Orkut näib mu hiiglaslikku kõhtu iga päevaga aina rohkem armastavat. Igal võimalikul hetkel keerab ta end mu kõhu ümber kerra. Ju ma siis olengi nii armastusväärne. Ja nunnu. Nunnult suur.