Emotsioon nr 78

"Mis sul täna plaanis on?" küsin ma hommikul ärgates Marekilt.
"Ma ei teagi, sõltub sinu plaanidest," vastab ta.
"No mina lähen siis igaks juhuks arsti juurde, sest muidu ma varsti kratsingi oma naha maha."
Mareki näost ei peegeldu vaimustust. See on segu murest ja tüdimusest.
"Sa ei pea minuga seal kolm tundi kaasas istuma, viskan mind lihtsalt sinna ära ja küll ma su siis järele kutsun."
"Aga võib-olla sul ei lähe täna seal kolm tundi, mis siis saab, siis sa pead ootama, kuni ma tagasi jõuan," muretseb ta edasi.
Vaene mees, millise printsessiga ta koos elab, mõtlen ma salaja. Mis siis küll saab kui ta peab kümme minutit ootama?
"Me oleme arstil käinud kaks korda, mõlemad korrad on läinud kolm tundi, miks sa arvad, et täna võiks vähem minna?" püüan ma teda veenda, et ta tõepoolest ei pea minuga seal istuma.
"Täna on ju laupäev, täna ei pruugi seal nii palju inimesi olla," ei jäta ta muretsemist.
Vaatan talle otsa ja küsin: "Kas sa tõesti arvad, et kõik minusugused nõmedad rasedad mõtlevad, et täna on laupäev, et täna küll ei viitsi arstile minna, et ootan parem esmaspäevani?"
Mul õnnestub Marekilt saada luba üksinda arstile minna.   "Ja sa ei ole nõme," ütleb ta vaikselt  kui me uksest välja hakkame minema, "lihtsalt rase".

****
Haigla juures õnnestub mul mööda tormata ühest veel suuremast rasedast, kes mulle tundub otsib teed valvearsti juurde, ja nii läheb mul hästi. Ma olen järjekorras tõepoolest esimene. Jõuan oma mure ära rääkida, toolile istuda, piinlikult mitte osata vastata kui palju ma rase olen (ainukese vastusena tuli mulle pähe "liiga palju ja liiga kaua", aga õige number oli peast justkui pühitud) ja oma tennistest Instagrammi pildi üles riputada kui rase, kellest ma mööda tormasin, alles kohale jõuab.
Ma annan proovid ja ootan. Möödunud ongi juba tund. Õde ajab mind ja teisi koridoris ootavaid rasedaid vererõhuaparaadiga taga. Ootamine on tüütu, aga võrreldes näiteks Maarjamõisas arstil käimisega on õhkkond ITK-s palju sõbralikum. Õde naeratab ja teeb nalja. Keegi ei kisenda kusagil, et "mind on vaid üks, ma peangi vahel puhata saama". Ma lihtsalt istun ja ootan. Võib olla ongi hõredas liikluses süüdi laupäev? Ja kõik rasedad istuvadki nädalavahetusel kodus?
Siis kuulen ma küsimust, mida ilmselt iga rase tahab kuulda: "Kui proovid peaksid nüüd halvad olema, kas saate ka haiglasse jääda?"
Saan ja saan. Ikka saan. Aga ei taha ju. Arst kutsub mind sisse. Saan teada, et mingid näitajad ei ole korras.
Pean tulema uusi proove andma. Tulen, hea meelega, mõtlen ma omaette. Peaasi, et haiglasse ei pea jääma.
Arst seletab peente terminitega, mis mul korrast ära on. Ainuke, millest ma aru saan, on see, kui ta lõpuks ütleb: "Veres on seega liiga palju sappi."

Are you kidding me? Veres on liiga palju sappi?  Mis see on mingi iroonia või? Selleks, et saada teada, et olen liiga sapine, pidin ma vereproovi andma? Ma oleks võinud teile seda ise öelda? What else is new? 
Need on küsimused, mis ma arstile oma mõtetes esitan. Välja ütlen ma hoopis midagi muud. Luban rohud välja osta, puhata, uued proovid anda ja juhul kui peaks tekkima peavalu või mõni muu häda tagasi tulla.


****
Õhtul hakkab mu pea valutama.  Tunnen end halvasti. Rumala peaga ütlen seda ka Marekile. Ühtäkki hakkab ta diivanil nihelema.
"Mis sul nüüd hakkas?" küsin ma.
"Midagi," vastab ta vastumeelselt.
"Ma tunnen sind, mis sul hakkas?" küsin ma uuesti.
"Minule ei meeldi sellised asjad," toriseb ta. "Nüüd ma olen su pärast mures."
Luban ka talle, et kui peavalu pole hommikuks kadunud, läheme veedame üheskoos toreda pühapäeva pärastlõuna valvearsti ukse taga. Marek teeskleb, et see vastus rahustas teda.