Romantiline jalutuskäik

Kuni eilse õhtuni ei teadnud ma, mis mind pühapäeva õhtul kell pool üksteist kõige rohkem vihastada võiks. Nüüd ma tean, et pühapäeva õhtul kell pool üksteist vihastab mind kõige rohkem see kui tahad koju saada, aga ei saa. Sest tee on täis tuisanud. Näha oli, et keegi oli seal juba kinni istunud ja labidaga end välja kaevanud. Üks naaber oligi auto tee äärde jätnud. Lihtne järeldus: järelikult on tee läbimatu. Koju on jalgsi 1,5km. Loomulikult oli mul JÄLLE kord vale riietus. Retuusid. Libeda tallaga saapad. Aga ÕNNEKS olid mul seekord kaasas villased sokid, teksad, karvamüts, sall ja käpikud.

Enne matka kodupoole otsustasime teha kõne külavanemale. Ta ise käskis! "Kui tee on läbimatu, helistage mulle, ärge helistage valda!" Kõne lühikokkuvõte: ise olete lollid, et metsa kolisite ja peate selliste asjadega leppima. Jah, kallis külavanem, ma saangi sellest aru ja olengi leppinud ega ka ei vigiseks kui ma hommikul kell seitse OMA hoovist välja ei saaks! AGA ma vigisen ja vingun, KUI kõik ülejäänud teed ON lahti lükatud, "õige pool" küla lausa nii laialt ja kenasti, et seal võiks paraadi korraldada, kuid mulle öeldakse, et "ilmselt pole traktor sinna kanti veel jõudnud!" Jah, kallis külavanem, ma saan aru, et on reageerimisaeg ja igale poole ei jõuta, aga kas pole kummaline, et "õige pool" küla on lahti lükatud, kuid OTSE ÜLE TEE meie teeni ei ole jõutud? Ja mulle valetatakse. Ma ei salli valetamist.

Aga mis meil siis ikka üle jäi, kui oma kompsud selga võtta, auto hüljata ja kodu poole jalutama hakata. Nagu Teele ja Arno. Seljakotid seljas. Hugo rihmaga käe otsas. Läki-läki silmini peas. Kuu paistab. Tähed säravad. Vaikus. Vaid mõned külakoerad haugatavad võõraste sammude peale (ps: Hugo ei haugata, tema peidab end meie selja taha). Jah, tuleb tunnistada, et on romantiline jalutuskäik keset ööd. Uudne kogemus. Midagi mida me muidu ei teeks. Kahju ainult et see romantika tuli nö pealesunnitult. Kohustuslikus korras.
Kodus ootasid meid nagu ikka kaks kassi. Ja seekord ka tilluke üllatus. Kassidelt. Meile. Ma ei jaksanud isegi vihastada. Olin selleks liiga väsinud. Puhastasin selle lihtsalt ära. Magama saime kell kaks.

Ja veel, kallis külavanem. Kui teel on ees suur lumevall, koristamata lumi (mis sula ja külmaga on muutunud läbimatuks supiks) ja tee selle koha peal meenutab rohkem jalgteed, siis ei ole kasu, et tagantpoolt, metsa vahelt on tee väga kenasti puhastatud. Tee jääb siiski läbimatuks!
Ja õpetussõnad sulle ja su traktoristidele: 1) jätke meelde, milliste kohtade peal lumi kõige kiiremini vaalud tuiskab 2) koristage nende kohtade pealt lumevallid ära, et tuiskav lumi veel rohkem vallide vahele ei koguneks. Noh nii, nagu "õigel pool" küla tehtud on!

Tasuta meelelahutus

Juba ammu on teada, et arstile minnes (veel eriti ilma numbrita) tuleb järjekorras oodata vähemalt tund aega. Sellepärast on mul alati raamat kaasas. Eile aga ei olnud raamatut vaja. Arsti ukse taga ootejärjekorras toimus nii palju huumorit nagu oleks ma mõne komöödia võtteplatsile sattunud.
Näiteks.
Kurja näoga tädi telefon heliseb. Tädi võtab vastu ja karjub telefoni: Kas sa mõtled ka, mida sa teed?
(Nuputan, kellega ta rääkida võiks? Mehega? Lapsega?)
Kurja näoga tädi jätkab: No mõtled ka või? Auto niimoodi sinna jätta lihtsalt?
(Ilmselt räägib mehega, kes pärast tööpäeva otsustas baaris paar õlut teha ja pärast auto baari juurde jättis.)
Kurja näoga tädi: Mis moodi mina siis liikuma pidin saama? Lihtsalt jätsid sinna?
(Raudselt räägib mehega, kes auto baari ette oli jätnud.)
Kurja näoga tädi: Ei, enam pole vahet. Ma sain juba välja.
(Nuputan võimaliku vastuse üle teisel pool toru.)
Kurja näoga tädi: Ma lihtsalt ajasin oma autoga sinu auto eest ära!
(Mismõttes, mõtlen ma. Ilmselt küsis ka teisel pool toru olev inimene "mismõttes")
Kurja näoga tädi: Mis mõttes mismõttes? Otseses! Ma ajasin OMA autoga SINU auto eest ära!
(Teisel pool toru on arvatavasti hämming + segadus.)
Kurja näoga tädi: Noh, mis seal siis on. Mõned tõmbavad autod eest ära. Mina lükkasin eest ära!
(teisel pool pannakse toru ära.)
Kurja näoga tädi (toriseb omaette): Jätab siis oma auto keset teed...
Vot selline tädi! Hummeriga oleks ta teisest autost ilmselt üle sõitnud:)

Aga seagrippi mul pole. Arst ütles. Mitteoriginaalselt lihtlabane gripp.

Nüüd on teised ajad, suuremad on majad...

Mul on meeles, et vanasti (siis kui ma veel väike ja armas olin) oli haige-olemine pigem meeldiv kogemus. Kui me sellisest külmetuslaadsest haigusest räägime. Raskemate haiguste kogemused mul õnneks puuduvad (ptüi,ptüi,ptüi). Esiteks juba sellepärast, et kooli ei pidanud minema. Ilma igasugu vabandusi otsimata. Kõik nunnutasid ja poputasid, vaatasid et villased sokid ikka jalas oleks ja tekk kurguni. Tõid küpsiseid ja limonaadi. Tädi saatis onuga haigele lapsele lemmiktoitusid. Mitte et ma päris täpselt mäletaks, aga pakun, et mulgi putru ja marineeritud kalu, võimalik et ka lihapirukaid (isetehtuid, loomulikult). Ilma süümepiinadeta sai lihtsalt vedeleda. Videost "Tuulest viidud" vaadatud. Ja "Tagasi tulevikku" (videolaenutustes ei olnud just kõige suurem valik).

Moodsatel aegadel on asjad teisiti. Omatehtud lihapirukaid ei too keegi. Marineeritud kalast rääkimata. Janek pani mind lausa teise tuppa magama, et ma teda ka ei nakataks:) Mul on olemas küll nii "Tuulest viidud" kui "Tagasi tulevikku", aga teleka vaatamiseks pole aega. Moodsatel aegadel ollakse haige teisiti. Kahe arvuti taga tööd tehes:D
Ilmselt on asi selles, et ma pole enam väike ja armas. Ei, oota. Armas olen ma ju siiamaani! Aga kus on siis marineeritud kalad ja mulgi puder? (Peab vist kruubid keema panema.)

Üks asi pole siiski muutunud. Päev otsa võib olla hommikumantlis. Ja juuksed kammimata. Kui seksikalt kähisev (või on see hoopis mitteseksikalt krigisev?) hääl, valus kurk ja punetav kestendav nina välja arvata, siis tegelikult polegi see halvim viis töötamiseks?
Kui keegi veel marineeritud kalu ka saadaks (Omatehtuid ikka).

Püha Evelini kiusamine ja Stiilsed Naised

(Eriti stiilse ja väga arenenud kriitikameelega inimesena) pean mina ka Evelini riietuse teemadel sõna võtma. Et kõik ausalt ära rääkida, siis tegelikult arvan ma, et Evelin Ilves on väga ilus naine. Silmatorkava ja ekstravagantse riietumisstiiliga. Ka viimastel päevadel palju räägitud "saunamüts" oli mu meelest koos mantliga komplektina väga lahe ja sobis kandjale hästi. "Taaskasutatud" ballikleit oli kena. Pikk õhtukleit samuti. Kuni Evelin istus.
Ärge saage mu'st valesti aru. Ma ei taha öelda, et inimesed peavad piitspeenikesed olema, minu arvates peaks vanusega olema lausa kohustulik natuke ümaramaks muutumine. Küll aga tuleks osata oma kumerustega "läbi saada". Ärge tulge mulle rääkima, et tegelikult kleidid ei olnud ümber ja vaid pildistamisel jäi selline efekt. Ega ikka ei ole küll nii. Kõik naised teavad, kas kleit on veidike ümber ja kõht vajab pidevalt sees hoidmist või on tegu ebaõnnestunud fotoga. Järgmisena tulete te mulle rääkima, et (muidu väga naiseliku) Kersti Tootsi alati kõhukest ja peput rõhutavad riided on ka just sellisest materjalist, mis vaid pildistamisel kumerused välja toovad. Ma tean, mida ma räägin. Kunagi tahtsin ma ka peenem olla ja pugesin meeleheitlikult 34-suurus rõivastesse. Tulemus oli selline nagu ta olema pidi - mina tundsin end ebamugavalt, riided ei istunud seljas ja keegi peale minu ei teadnud, et ma kannan nr 34 riietust, pigem küsiti mult, kas olen juurde võtnud. Hetkel on mul kapis riideid suurusest 34 kuni 40 - kõik sõltuvalt mudelist ja sellest, kuidas asi seljas istub. Seega, kallid daamid, kitsad riided ei tee teid peenemaks kui te olete. Kandke õigeid suurusi!
Nii minulik, et tegelikult ei tahtnud ma hoopis mitte sellest rääkida, aga sattusin hoogu nagu mulle kombeks.

Nii kui Evelin midagi teeb, kuhugi läheb, kellegagi kohtub, on kõige olulisem teema alati tema riietus. Ma tean üht teist artisti veel, kellega esimese asjana seostuvad tema ekstravagantsed riideesemed. Lady GaGa! Ma ei ütlegi, et see halb on, et inimene oma riietusega silma torkab, kõige hullemad on hallid ja igavad kujud. Aga kas presidendiprouast rääkides peaks esimene (ja ainuke?) asi olema ekstravagantne riietus? Või peaks ta meelde jääma ka millegi muuga? Tõsi, on ka teisi tuntud naisi, kelle riietusstiil (siiani) kõneainet pakub, kuid stiilsusel ja ekstravagantsusel on oluline erinevus. Presidendiprouast peaks me siiski rääkima, kui stiilsest riietujast, mitte kui ekstravagantsest. Seal on suur vahe! Ekstravagantne esileedi mõjub tibake kohatult. Silmatorkav ja kaunis saab olla ka üle pingutamata. Jäädes truuks oma stiilile. Eesti disainereid saab ka vähema ekstravagantsusega tutvustada. Ma olen täiesti kindel, et Evelin Ilvesel oleks tegelikult hea maitse, kui ta julgeks iseendaks jääda ja ei püüaks iga hinna eest erinevate moekunstnike loomingut miksida. Mingil põhjusel on ta "moest sõltuvusse sattunud" ega anna endale aru, et enam ei mõju ta isikupärase ja huvitavalt riietuva naisena, vaid on "kaduma läinud". Minu arvates oleks väga vahva kui rahvuslikus mustris kireva mantli alt tuleks välja midagi sootuks ootamatut - midagi konservatiivset, elegantset ja stiilset. Kahjuks viimasel ajal tundub mulle, et iga kiht on eelmisest veel kirjum ja kirevam, karjuvam ja millegi pärast kokkuvõttes enam ei mõju isegi ekstravagantselt, vaid lausa piinlikult?
Minu tagasihoidliku arvamuse järgi peaks siiski "sellise staatusega" naised olema pigem tagasihoidlikumad ja (palun juba ette vabandust)mitte enam esimeses nooruses daamidel peaks juba "oma mina" välja kujunenud olema.
Mulle näiteks väga meeldib Sienna Milleri (ei haaku kuidagi eelmise lõigu "mitte-enam-esimese-vanusega") riietusstiil, selline boho-chick stiil ongi tema. Punasel vaibal näeb ta alati välja rabavalt stiilne. Miks? Ta jääb iseendaks, kuid austab ka etiketireegleid. Lihtsuses peitub võlu.

Evelini toetuseks tuleb muidugi öelda, et eesti inimene (eriti anonüümne netikommentaator) ei jää kunagi rahule, ta on alati kriitiline ja negatiivne ning leiab alati midagi, mille kallal iriseda. Sellegi poolest soovitan ma Evelinil mitte kõigega kaasa minna, olla tema ise ja võtta eeskujuks aegumatud stiiliikoonid, siis hakatakse "rääkima naisest ja mitte tema kleidist". Ma mõistan, et ta naudib tähelepanu ja tahab silma paista (ma tean, ausalt. ma olen kuke aastal sündinud. see ütleb nii mõndagi.), aga las Lady GaGasid jääda siiski üks.
Mis puutub Rootsi kuninganna Sylviasse, siis nojah...sarjata sai oma maa netikommentaatoritelt temagi.
Avalike elu tegelaste saatus?

(Eriti stiilse ja väga arenenud kriitikameelega) Maria on rääkinud.

*Osa pilte näppasin Õhtulehe lehekülgedelt:)

PS: Aga riigivisiit Rootsi? Selle tähtsus? Ülesanne? Kes sellest räägib? Who cares. See pole üldse oluline. Meile kõigile jäi ju meelde riigivisiidi kõige olulisem osa - Evelini riietus.
M.O.T.T.

Kes veel ei tea, kuidas kohe 30-aastaseks saava naisterahva tuju heaks teha?

Siis ma annan teile vihje. Tuleb vaid naeratada,öelda: "Ma loodan, et tütarlapsel on ikka piisavalt vanust, et siidrit osta!", küsida dokumenti ja nähes sünniaastat kohmetult punastada. Minu õhtu tegi see igatahes ilusaks:)
Muidugi oleks nii minulik olnud selle komplimendi peale küsida, mida sa söönud oled, maagilisi seeni või? Ja soovitada prillid muretseda. Aga ma olin üheks hetkeks sarkasmi jaoks liiga meelitatud. Aitäh Statoilis töötav meesisik! (Küll on tore, et mul korraks meelest läks, et ma kütusehinna tõttu tegelikult Statoilis enam ei käi.)

"Ökovanaema" käis lastega kohtumas

Seekord Johanna Maria enam ei kartnud. Esimene kogemus lastega oli ju väga positiivne. Läks rahuliku südamega kohale ja arvas, et mis seal ikka hullu saab olla. Kerge hirm tekkis Johanna Marias siis kui ta nägi KUI palju lapsi kohal oli. Tervelt kolmest erinevast lasteaiast -Rabarüblikust, Piirist ja Rukkilillest. KUIDAS küll nii paljusid lapsi end kuulama panna? Et nad tomatitega pilduma ei hakkaks või välja ei vilistaks.
Jälle kord aga pidin ma tõdema, et lapsi ei tule üldse mitte karta. Lapsed on vahvad. Osa neist teadis lausa Naabri Kasside nimesid, teadsid, miks ökovanaema loodussõbralik on, mida see tähendab ja olid isegi üht õnnetut sinikat edukalt ökovanaema tarkuste järgi ravinud. Vot sulle siis! Kass Niidi juhendamisel läks raamatu tutvustus üle hiirte püüdmiseks ja loodussõbralike piltide joonistamiseks. Mu ümber kogunes terve trobikond lapsi, kes õpetasid mind joonistama ja joonistasid mulle, et ma nende pildid ka järgmisesse raamatusse paneks. Kui vähegi võimalik on:) Rääkisid oma vanaemadest ja kuidas nemad loodust säästavad, loodusega sõbrad on. Ma olin täiesti hämmingus! Meelitatud ka.
Olen varemgi rääkinud, et mulle meeldivad aplausid. Enamasti olen ma ise see, kes aplodeerib. Mulle endale on aplodeeritud kaks korda (no ma ei pea silmas kooli lõputunnistuste kättesaamist jms). Üks kord Saue valla raamatukogus lastega kohtumisel ja teistkorda nüüd. "Juhhhuu!" pole mulle varem hüütud. Nüüd hüüti. Lilled kingiti ka.
Kogu see kohtumine oli nii armas. Lapsed tulid ürituse lõppedes eraldi head aega ütlema ja uurima, kuna Martini sünnipäev on, kui talle kirjutada, kas ta kirjad saab kätte jne jne. Tänasest päevast on Martini sünnipäev jaanuaris, kas sel nädalal või järgmisel. Lubasin täpselt välja uurida:)
Lisaks sellele leppisin lastega kokku, et suvel tulevad nad Ökovanaemale ja tema Naabritele külla. Ökovanaema leidmisega pole probleeme - Roosile mummulised kummikud jalga ja olemas (sest tema ongi ju minu Ökovanaema!). Probleem tekib vaid sellega, et ei tea, kas ta suveks oma ökotalu saab püsti;) Ja kust leida Martin? Oleks vaja 5-aastast blondi peaga vallatut ja teravmeelset last...Anyone?
Kohtumiselt ära sõites mõtlesin peas juba Ökovanaema järgmise raamatu peale. Vaikselt hakkab mul isegi visoon tekkima, milline see raamat olla võiks. Laste joonistusi on mul tänaseks rohkem kui küll, üks naljakam kui teine. Ja lennuka fantaasiaga nagu ma olen, siis ma juba kujutasin vaimusilmas ette, kuidas Roosi ökotalu juurde tekib Ökomaa (nagu Pokumaa). Roosi, löö labidas maasse!
Ahjaa, eriti meeldis mulle see, kui mind lõpuks tänati, et ma ikka kohale tulin. Muidugi tulin. Sellised kohtumised on ju vahvad! Selle peale vangutas lasteaia juhataja pead: "Kirjanikud kipuvad ülbed olema."
Lohutasin teda, et mina pole ju päris kirjanik, ma ikka rohkem harrastuskirjanik, "mängukirjanik". "Mida vähem kirjanik, seda uhkemad nad kipuvad olema," teadis juhataja.
"Eks ma siis ka järgmine kord olen uhkem," naersin ma.
"Ärge olge. Selline siirus annab Teile nii palju juurde. Jääge ikka selliseks!" naeratas juhataja vastu. See tegi südame soojaks.
*Pildid näpsasin Piiri lasteaia kodulehelt:)

Olgu see meile õpetuseks!

Niisiis Ruudolf otsustas katki minna. Ja tahtis uusi varuosasid. Läks parandusse ja jättis meid ööpäevaks metsa autota. Seda te kõik juba teate. Mida te aga ei tea, on see, kuidas Perekond Blondid autota koju läksid.
Üks tore sõber otsustas appi tulla ja oli nõus perekond Blondid koju sõidutama, poole tee peal tegin ma avastuse. Tagavaravõtmed on peidus küll, aga võti, mis peidukoha lahti keerab, on koridoris aknalaual! (ja pärisvõtmed jättis ju hr Blond autosse ja remonditöökotta). Leidlikud poisid arvasid, et küll millegagi ikka peidukoha luku lahti kangutab. Näpitsate või muu sellisega. Olgu, mõtlesin ma skeptiliselt.
Samal ajal kui Janek peidukohta lahti kangutas, seisin mina tuule ja lume ja külma eest majanurga taga peidus. Kassid istusid köögis aknalaual ja vahtisid meie tegevust läbi klaasi. Justkui kergelt parastades - meie peame tihti väljas istuma, kas on hea, ahh, ahh, ahhhh? Janek oli just peidukohta lahti saamas, pärast 10 minutilist pusimist, klopsimist ja koputamist (ma ei tea, kas ta arvas, et keegi avab talle koputamise peale seest ukse nagu selles Skittles'i reklaamis, kes seina sees "hellõu" ütleb). Samal ajal sattus mu pilk koridori aknalauale.
"Janek," alustasin ma arglikult. "Koridori aknalaua peal on ühed võtmed, mis tunduvad nii meie varuvõtmete moodi..."
"Ei ole võimalik", turtsatas Janek, "ma olen alati need tagasi pannud." Sekund hiljem sai ta peidukoha lahti muugitud, tema näost oli näha, et OLI võimalik, et varuvõtmed OLID koridoris aknalaual.
Nii me siis seisime seal tuule ja lume käes, ilma võtmete ja autota. Kas me peame kuuris magama?
Õnneks hakkas sõbral meist kahju ja ta oli nõus meid sõidutama tagasi linna autoremonditöökotta, kust me võtmed kätte saime. Kaks ja pool tundi hiljem olime me tagasi kodus. Seekord saime me tuppa sisse.
Siit õpetus kõigile Opeli omanikele: "Kui teie auto läheb remonti ja seal läheb kauem, kui alguses lubati, siis 1)võtke toavõtmed autost kaasa 2)ärge jätke tagavaravõtmeid aknalauale, majja, sissepoole. Neist ei ole seal kasu.
Tänaseks võtmed enam aknalaual ei vedele. Nüüd on nad Janeki taskus. Selle jope taskus, millega ta Hugoga jalutamas käib. Jope ripub koridoris nagis. Majas. Seespool.