"Ökovanaema" käis lastega kohtumas

Seekord Johanna Maria enam ei kartnud. Esimene kogemus lastega oli ju väga positiivne. Läks rahuliku südamega kohale ja arvas, et mis seal ikka hullu saab olla. Kerge hirm tekkis Johanna Marias siis kui ta nägi KUI palju lapsi kohal oli. Tervelt kolmest erinevast lasteaiast -Rabarüblikust, Piirist ja Rukkilillest. KUIDAS küll nii paljusid lapsi end kuulama panna? Et nad tomatitega pilduma ei hakkaks või välja ei vilistaks.
Jälle kord aga pidin ma tõdema, et lapsi ei tule üldse mitte karta. Lapsed on vahvad. Osa neist teadis lausa Naabri Kasside nimesid, teadsid, miks ökovanaema loodussõbralik on, mida see tähendab ja olid isegi üht õnnetut sinikat edukalt ökovanaema tarkuste järgi ravinud. Vot sulle siis! Kass Niidi juhendamisel läks raamatu tutvustus üle hiirte püüdmiseks ja loodussõbralike piltide joonistamiseks. Mu ümber kogunes terve trobikond lapsi, kes õpetasid mind joonistama ja joonistasid mulle, et ma nende pildid ka järgmisesse raamatusse paneks. Kui vähegi võimalik on:) Rääkisid oma vanaemadest ja kuidas nemad loodust säästavad, loodusega sõbrad on. Ma olin täiesti hämmingus! Meelitatud ka.
Olen varemgi rääkinud, et mulle meeldivad aplausid. Enamasti olen ma ise see, kes aplodeerib. Mulle endale on aplodeeritud kaks korda (no ma ei pea silmas kooli lõputunnistuste kättesaamist jms). Üks kord Saue valla raamatukogus lastega kohtumisel ja teistkorda nüüd. "Juhhhuu!" pole mulle varem hüütud. Nüüd hüüti. Lilled kingiti ka.
Kogu see kohtumine oli nii armas. Lapsed tulid ürituse lõppedes eraldi head aega ütlema ja uurima, kuna Martini sünnipäev on, kui talle kirjutada, kas ta kirjad saab kätte jne jne. Tänasest päevast on Martini sünnipäev jaanuaris, kas sel nädalal või järgmisel. Lubasin täpselt välja uurida:)
Lisaks sellele leppisin lastega kokku, et suvel tulevad nad Ökovanaemale ja tema Naabritele külla. Ökovanaema leidmisega pole probleeme - Roosile mummulised kummikud jalga ja olemas (sest tema ongi ju minu Ökovanaema!). Probleem tekib vaid sellega, et ei tea, kas ta suveks oma ökotalu saab püsti;) Ja kust leida Martin? Oleks vaja 5-aastast blondi peaga vallatut ja teravmeelset last...Anyone?
Kohtumiselt ära sõites mõtlesin peas juba Ökovanaema järgmise raamatu peale. Vaikselt hakkab mul isegi visoon tekkima, milline see raamat olla võiks. Laste joonistusi on mul tänaseks rohkem kui küll, üks naljakam kui teine. Ja lennuka fantaasiaga nagu ma olen, siis ma juba kujutasin vaimusilmas ette, kuidas Roosi ökotalu juurde tekib Ökomaa (nagu Pokumaa). Roosi, löö labidas maasse!
Ahjaa, eriti meeldis mulle see, kui mind lõpuks tänati, et ma ikka kohale tulin. Muidugi tulin. Sellised kohtumised on ju vahvad! Selle peale vangutas lasteaia juhataja pead: "Kirjanikud kipuvad ülbed olema."
Lohutasin teda, et mina pole ju päris kirjanik, ma ikka rohkem harrastuskirjanik, "mängukirjanik". "Mida vähem kirjanik, seda uhkemad nad kipuvad olema," teadis juhataja.
"Eks ma siis ka järgmine kord olen uhkem," naersin ma.
"Ärge olge. Selline siirus annab Teile nii palju juurde. Jääge ikka selliseks!" naeratas juhataja vastu. See tegi südame soojaks.
*Pildid näpsasin Piiri lasteaia kodulehelt:)