Kas see on rumal...

Nagu blogi pealkiri viitab. Olen rumal? Võib-olla olengi. Mis sellest, et ise end õige targaks pean. Ja vanamoodne ja aeglase mõtlemisega olen ehk ka. Mul ei ole piinlik öelda, et esimesed kokkupuuted euroga ajasid mind pead kratsima. Mitte et ma euro vastu oleks. Lihtsalt inimesena, kellel matemaatikaga soojemad suhted alati puudunud on, võtab harjumine aega.
1. Vaatasin oma pangaarvet. Olemasolev summa pani muigama. 22 raha! (selline tunne, et aastavahetusel oleks nii korralik pidu peetud, et kõik säästud sai ära kulutatud, mäletamata muidugi, ja arvele olid jäänud viimased 22 krooni. Kass!). Läheb veits aega enne kui aru saan, et 22 eur ei võrdu 22 eek:D

2. Käisin pangakontoris pangakaarti järel. Teller naeratas ja ütles, et äkki muudaks nüüd maksete ja ma ei tea mille veel limiiti ilusa ümmarguse summani:"Kas 1300 eurot sobiks? Pärast konverteerimist jäi selleks muidu naljakas 1276 eurot." Kehitasin õlgu ja naeratasin ka. Ikka sobib, ma niikuinii hetkel ei tea palju 1300 või 1276 eurot on:)

3. Läksin Janeki sünnipäevakringlile järele. Maksin kaardiga. Kokku läks 20,82. Selge. Oli seda palju või vähe? Ma ei tea. Tean vaid, et olen kuldkaardi omanik, kelle arvel on 1,18 raha:D

4. Tahtsin poes sularahas ja kroonides maksta. Arve oli 4,79. "Kas sajast kroonist tuleb välja?" olin ma sunnitud abi paluma. Tuli.

5. Mu rahakotis on nüüd segamini eurosendid ja ajaloolised sendid. Ma olen alati sentidega veidike hooletult ringi käinud (ju ma seepärast polegi veel jõukaks saanud, sest kes senti ei korja see ju krooni ei saa)ja seepärast puudub mul korralik sendisahtliga rahakott. Nüüd pean ma endale sellise soetama. Arvatavasti hakkab mu rahakott suuresti vaid sentidest koosnemagi. Hetkel on seal lisaks muule metallile ca 1,5 eurot. Niisama hooletult auto võtmelaekasse enam neid ei viska ju. Või just peaks? Et siis viimases hädas, enne palgapäeva sente igalt poolt kokku kraapides õnnelikult naeratada?

6. Ja õhtul tuleb veel poodi minna. Kuna mu arvel on vaid 1,18 raha, siis tähendab see kroonisularahas maksmist, mis omakorda tähendab, et tagasi saan ma jälle hunniku sente, mida mul pole kuhugi panna, mille ma omakorda hooletult kuhugi ära poetan ja siis imestan, et kuhu ma oma raha kaotanud olen.

Õnneks pole ma ainuke rumal. Kahjurõõm on ikka see kõikse suurem rõõm. Isegi lahtise peaga Janek oli eile matemaatiliste tehetega jännis. Tsips. Ja täna kui käisin kringli järel, tellisid minu ees süüa noormehed, kes maksid kroonides aga vahetusraha pidid tagasi saama eurodes. Nii kaua kuni teenindaja püüdlikult õigeid rahasid kokku otsis, otsustas üks noormees, et ta ei tahagi tegelikult neid sente tagasi. Pole kuhugi panna ka, ühmas ta, krabas oma toidu ja lahkus. Jättes teenindajale 0,42 senti. Huvitav, kas ta 6,57 krooni ka oleks teenindajale jätnud?

PS: Need, kes kardavad nüüd, et ma "aasta elamusest" ei kirjutagi, ärge muretsege. Küll see tuleb! Lihtsalt tänased eurokogemused vajasid välja kirjutamist.

Ahjaa...Head uut aastat ka:)