Härra Abikaasal oli nädalavahetusel sünnipäev (ikka sammuhaaval 40 lähemale:D). Istusime rahulikult toas ja ootasime külalisi, kui helistas Tilluke Delisa.
"Tulge KOHE välja, meil on teile üllatus!" kamandas ta olematu häälega telefoni. Olime segaduses. Me ei olnud ju isegi kindlad, et T.D üldse tuleb. Juba see oli üllatus. Aga mis üllatus meid siis veel ootas? Pakkisime end kribinal-krabinal kokku ja jooksime õue. Seisime ja vaatasime nõutult/ootavalt pimeda metsa poole. Korraga saabus õue kabriolett, katus all (KESET TALVE!!!!) muusika põhjas, tšikid poolenisti autost välja rippumas, lisaks sellele kaenlas süntekas, mida Janek ammu endale oli soovinud. Ah, et siis selline üllatus! No sellise naljaga saavadki hakkama vaid Tilluke Delisa ja Maili, keegi teine lihtsalt pole nii pöörane.
Kas teil on sellised kabrioleti ja süntesaatoriga üllatavad tšikid olemas? Janekil on!
(Kuna mu suhted fotoaparaatidega on suhteliselt nutused, siis ei õnnestunud mul grand entrence'ist eriti pilte saada, aga uskuge mind - mällu on see küll nüüd igaveseks sööbinud!)
Süntesaator elutoas tähendab nüüd aga muidugi seda, et Hr Abikaasa hakkab ilmselgelt sellega mu närve sööma. Minu sünnipäevaks lubas ta ära õppida "Vana klaveri" mängimise. ps: esimese katsetuse järgi võiks küll arvata, et ta ei pidanud silmas selle aasta sünnipäeva;)
Üllatusi tuli aga veelgi. Olime küll Kullerkupuga eelnevalt suhelnud, et äkki ta astub ka läbi, aga ega ma väga ei uskunud ega oodanud. Kuid Kullerkup tuli. Ja tõi kaasa kõige lahedamate ehetega karbi, nii et kõik naiskülalised hulluks läksid ja kukkusid oma eurosid raiskama. Te ei kujuta ette KUI PALJU ilusaid ehteid seal oli. Ja hinnad ka nii soodsad - 6.50, 12, 17.50, 24.... Seda et 24 raha tegelikult üsna palju oli, sain ma aru alles nüüd pangaülekannet tehes:)
Kuna Ruudolf (meie imeline auto) oli aga samal õhtul oma iseloomu näitama hakanud, siis ei julgenud ma endale soetada rohkem kui ühed Alice Imedemaa Kassi kõrvarõngad. Õhtu edenedes hakkas Kullerkupul mu'st nii hale, sest ka ühed teised kõrvarõngad olid NII MINA ja ta lihtsalt otsustas need mulle kinkida. Kas pole armas? Kas teil on sellised kõrvarõngaid kinkivad sõbrannad olemas? Minul on!
(Huvitav, kuna ma ise ka sama heaks sõbrannaks hakkan kui mu sõbrannad mulle on?)
Viimaseks üllatuseks oli onupoeg Sven - kes lausa jalgsi, läbi pimeda metsa, lumes sumbates, kingipakk kaenlas, rebaste-kitsede-huntide-karude-hirvede eest põgenedes sünnipäevale saabus. (Mina küll ei oleks viitsinud tulla,aga tema tuli!).
Ma ei hakka õhtu highlight'e lahti kirjutama, sest alati on kohapeal kõik sada korda naljakam kui pärast edasi rääkides. Või siiski... Aliase mängust ikka tuleks kirjutada:
"Teie kord on seletada!" hüüdsin ma onu Indrekule.
"Mida ma seletama pean?"
"Kokamütsi!"
"Ahah. Pikk, torbikukujuline, peas, selline vaht on otsas..., "alustas ta T.D-le seletamist.
"Eiiii! Sa pead kaardi pealt "kokamütsi" seletama!"
"Ahah. Pikk, torbikukujuline, peas, selline vaht on otsas...," proovis ta uuesti.
"Ei!!! Vaata, mis sõna kaardil kokamütsi juures on ja seleta seda!"
"Ahah. Et kokamütsi? Selge. Pikk, torbikukujuline, peas, selline vaht on otsas...." jätkas ta jonnakalt selgitamist.
Rohkem ma vaielda ei viitsinud. Indrek ja T.D said visaduse eest 1 sammu edasi astuda.
Ja seda saime me ka teada, et "see, mida lauamängus veeretatakse, numbrid on peal, 1st 6ni" on trühvel!
Õhtu lõppes (of koors!) sellega, et KÕIK autod tuli hoovist ja lumest välja lükata, sest me oleme Janekiga ilmselgelt midagi jälle ära sõnunud, sest kui pool talve oli meie tee puhtam kui Tallinna kesklinn, siis nüüd on metsast sisse ja välja saamine tsirkus omaette, puhas õnnemäng. Traktor ju enam ei viitsi käia. Ja viimati kui käis, lükkas lumekoristamise asemel hoopis sügavad-sügavad jäljed maasse, et sõiduautiga kinnijäämine oleks ikka garanteeritud. Igaks juhuks olin ma lausa kõigile külalistele hädaabi-ööbimiskohad välja nuputanud, tekid-padjad mõttes ära jaganud (viimased oleks pidanud leppima pleedide ja tugitooliga), sest mine tea...Meestel aga jõudu oli ja kõik said kenasti välja lükatud. Kuigi mul on natuke kahju ka. Oleks ju olnud vahva kõik pead-jalad koos segasummasuvilas ööbida. Ning hommikul üksmeeles end välja kaevata.
Kas teil on olemas sellised sõbrad-sugulased, kellega oleks lausa lust koos lumevangi jääda? Meil on!
Arvatavasti kipun ma end juba kordama, aga see oli jälle üks neist üritustest, kus ma tundsin kui paljude vahvate SÕPRADEGA meid õnnistatud on. Aeg-ajalt ma lausa imestan, et millega mina küll nemad ära teeninud olen:)
Pidu suusabaasis lõppes poole nelja paiku. Mulle tundub, et järgmine pidu võib olla minu sünnipäev? (Tartu-watch out! Püssid pealinnast ja metsast are coming to town...)
Enne magamaminekut sain ma Emmelt pahandada, et ma JÄLLE liiga vähe süüa olin teinud;)
"Et sa ka ei õpi," vangutas ta pead.
Järgmiseks peoks teen ma 10kg kartulisalatit ja 5kg liha:)
No comments:
Post a Comment