Kuni eilse õhtuni ei teadnud ma, mis mind pühapäeva õhtul kell pool üksteist kõige rohkem vihastada võiks. Nüüd ma tean, et pühapäeva õhtul kell pool üksteist vihastab mind kõige rohkem see kui tahad koju saada, aga ei saa. Sest tee on täis tuisanud. Näha oli, et keegi oli seal juba kinni istunud ja labidaga end välja kaevanud. Üks naaber oligi auto tee äärde jätnud. Lihtne järeldus: järelikult on tee läbimatu. Koju on jalgsi 1,5km. Loomulikult oli mul JÄLLE kord vale riietus. Retuusid. Libeda tallaga saapad. Aga ÕNNEKS olid mul seekord kaasas villased sokid, teksad, karvamüts, sall ja käpikud.
Enne matka kodupoole otsustasime teha kõne külavanemale. Ta ise käskis! "Kui tee on läbimatu, helistage mulle, ärge helistage valda!" Kõne lühikokkuvõte: ise olete lollid, et metsa kolisite ja peate selliste asjadega leppima. Jah, kallis külavanem, ma saangi sellest aru ja olengi leppinud ega ka ei vigiseks kui ma hommikul kell seitse OMA hoovist välja ei saaks! AGA ma vigisen ja vingun, KUI kõik ülejäänud teed ON lahti lükatud, "õige pool" küla lausa nii laialt ja kenasti, et seal võiks paraadi korraldada, kuid mulle öeldakse, et "ilmselt pole traktor sinna kanti veel jõudnud!" Jah, kallis külavanem, ma saan aru, et on reageerimisaeg ja igale poole ei jõuta, aga kas pole kummaline, et "õige pool" küla on lahti lükatud, kuid OTSE ÜLE TEE meie teeni ei ole jõutud? Ja mulle valetatakse. Ma ei salli valetamist.
Aga mis meil siis ikka üle jäi, kui oma kompsud selga võtta, auto hüljata ja kodu poole jalutama hakata. Nagu Teele ja Arno. Seljakotid seljas. Hugo rihmaga käe otsas. Läki-läki silmini peas. Kuu paistab. Tähed säravad. Vaikus. Vaid mõned külakoerad haugatavad võõraste sammude peale (ps: Hugo ei haugata, tema peidab end meie selja taha). Jah, tuleb tunnistada, et on romantiline jalutuskäik keset ööd. Uudne kogemus. Midagi mida me muidu ei teeks. Kahju ainult et see romantika tuli nö pealesunnitult. Kohustuslikus korras.
Kodus ootasid meid nagu ikka kaks kassi. Ja seekord ka tilluke üllatus. Kassidelt. Meile. Ma ei jaksanud isegi vihastada. Olin selleks liiga väsinud. Puhastasin selle lihtsalt ära. Magama saime kell kaks.
Ja veel, kallis külavanem. Kui teel on ees suur lumevall, koristamata lumi (mis sula ja külmaga on muutunud läbimatuks supiks) ja tee selle koha peal meenutab rohkem jalgteed, siis ei ole kasu, et tagantpoolt, metsa vahelt on tee väga kenasti puhastatud. Tee jääb siiski läbimatuks!
Ja õpetussõnad sulle ja su traktoristidele: 1) jätke meelde, milliste kohtade peal lumi kõige kiiremini vaalud tuiskab 2) koristage nende kohtade pealt lumevallid ära, et tuiskav lumi veel rohkem vallide vahele ei koguneks. Noh nii, nagu "õigel pool" küla tehtud on!
Mul tuli mõte - koguge mai algul rahvas kokku ja talgud. Sealtsamast teie metsast kaevame välja üks 10-20 kuuse- või männiistikut ja istutame esialgu nendele kohtadele tee äärde, kus kõige enam tuiskas. Aga selleks peab tõesti need kohad meelde jätma. Edaspidi võib ju terve tee olla hekiga ääristatud - ilus ja kasulik.
ReplyDeletesee polegi paha mõte!
ReplyDelete