Friday, July 31, 2015

Kas lapsest tohib siis pikemat aega eemal olla või mitte?


Ma olen ikka olnud esimene, kes ütleb, et lapsest peab saama puhata ja et nüüd üdini aus olla, siis ma arvan seda ikkagi. Ma arvan, et selles pole midagi halba, sest puhanud vanemad on õnnelikud vanemad. Jah. Aga kaua siis tohib lapsest eemal olla? 
Meie oleme Idast eemal olnud vist maksimaalselt kolm päeva, selle ajaga pole midagi juhtunud. Ei ole Ida meid igatsenud ega meie ka teda. Selles mõttes, et loomulikult me oleme end kogu aeg leidnud lapsele mõtlemast või temast rääkimast, kuid me oleme lapsevabadust ka nautinud. Kuna mul on üsna palju väikeste lastega tuttavaid, siis olen ma ikka kuulnud kedagi rääkimas, et appikene nädal aega lapsest eemal olla on nii pikk aeg, igatsus tuli peale ja laps oli pärast nagu ära vahetatud, solvunud ja ei tahtnud vanematega leppida. Ma ei ole sellest aru saanud. Nädal pole ju miski aeg? 

Mitte et Ida oskaks seda ise veel öelda, kuid mulle tundub, et ta on Lillehammeri eluga rahul. Eriti nendel päevadel kui tal lubatakse jäätist süüa, nii et see võib tilkuda nii riietele kui põrandale ja mitte keegi ei pahanda. Isegi emme.

Olude sunnil oli Ida minust ja Marekist nüüd eemal kümme päeva, Tartus koos tädidega. Minu arvamus lapsest eemalolekust on nüüd tänu sellele kogemusele mõnevõrra muutunud. Esiteks võitlesin ma süütundega. Ei, mitte sellepärast, et ma oleksin lapsest puudust tundnud. Vastupidi. Ma nautisin seda, et ma sain korraks puhata ja rahus tööd teha, ma sain isegi külas käia ja ühe koha peal istudes juttu ajada ning süüa, filmi vaadata, jah, isegi veini juua. Ma tundsin süümepiinu, et ma ei tunne lapsest puudust. 
Mida aeg edasi läks, seda rohkem hakkasin ma Idast puudust tundma. Ma tundsin puudust sellest, et keegi mind 24/7 "ahistaks", ma tundsin puudust meie pikkadest jalutuskäikudest. Ma püüdsin üksinda jalutamas käia, kuid siis tundsin ma end veelgi üksikumana. Ma tundsin jällegi süümepiinu. Seekord sellepärast, et keegi teine peab meie last nii pikalt hoidma. Mis vanemad me sellised oleme, kes niimoodi lapse nii pikaks ajaks teistele jätavad! Ma küll teadsin, et tädidel ei ole Ida hoidmise vastu mitte midagi, kuid süütunne näris ikka. 
Lisaks sellele panin ma tähele, et ma hakkasin heldinult teiste lapsi vaatama, naerma asjade peale, mida lapsed tegid, lapse tundusid ühtäkki nii armsad. Jah, ma olen nõus, see kõlab täiesti uskumatult. Kui te tunnete mind rohkem kui kaks aastat, siis te saate eriti hästi aru. Vihjeks ütlen "pjuuder- njäokreem".

Arvasin, et sai Ida jaoks liiga advanced mäng valitud, aga see osutus keerukaks mu enda jaoks. Ma ei tunne pooli lippe! Aga hariv on see igal juhul. Mulle endale kasvõi. Küll on tore kui on olemas targemad sõbrannad, kes toredaid tegevusi soovitada oskavad. 

Kui me siis lõpuks Idale järele läksime, sain ma aru sellest, mida on räägitud lapse solvumisest. Ida näitas iga ihurakuga meile ilmekalt välja KUI pahane ta meie peale oli. Võttis umbes veerand tundi aega enne kui ta uuesti meiega leppis ja ei tahtnud tädidele sülle ronida, peitu. Kui solvumine üle läks, siis edasi ei tohtinud umbes järgmised kolm päeva tekkida kordagi olukorda, kus nii mina kui Marek ei oleks temaga koos olnud. Idal oli hirm, et me läheme ta juurest ära. Nüüd tundsime me veel kõige suuremaid süümekaid, et olime last niimoodi traumeerinud. Samas saime me ju aru, et selles olukorras oli Idal tädide juures kõige parem.
Sellest hoolimata olen ma nüüd veendumusel, et kui vähegi võimalik, siis nii pikalt ei tasuks lapse juurest eemal olla. Ma kusjuures arvan, et see iga on ehk kõige hullem. Varem oli ta nii tilluke, et ei osanud puudust tunda, oluline oli see, et kõht oli täis ja tuju hea, nüüd aga ei ole ta veel nii suur, et aru saada, et vanemad tulevad tagasi. Või ma ei tea. Kas ma eksin? 

Jah, näete, ka mina, kes ma täpselt alati tean, kuidas last õigesti kasvatada, õpin ja arenen. 

Ida retuusid olla tegelikult pidžaamapüksid, aga need on nii armsad, et ma ei raatsi neid talle vaid ööseks jalga panna. Ja ma mõtlen, et kes see ikka teab või vahet teeb? 


4 comments:

  1. Läbitud olukord. Kui meie laps oli 1a 9k vana oli meil elukaaslasega koos minna teise linna üritusele tööd tegema 3 päevaks ja 2 ööks. Last hoidma oli kutsutud vanatädi, kellega neil hea klapp ning soojad suhted. Plaanisime kodunt lahkumise kohe peale lapse ärkamist, et lehvitada aga kuna Kutt just sel hommikul otsustas ülikaua magada ja meil oli kella peale minek siis läksimegi süümekatega ilma hüvasti jätmata. Vahepeal helistasime ja kontrollisime olusid, laps oli rõõmus ja kõik OK. Kui tagasi jõudsime siis sai meie lapsest tõeline koaalapoeg, pidime mehega pidevalt olemas olema. Kuhugi autoga minnes ei olnud laps nõus autost väljuma ega ühtegi talle võõrasse majja sisenama. Autos istus turvatoolis, röökis ja üritas end tooli ise kinni panna, et ei peaks võõrasse kohta minema. Ilmselt oli tal siiras hirm, et äkki viiakse kuhugi ja jäetakse... Umbes kuu läks aega seni kuni nõustus sugulaste juures autost välja tulema või minuga koos võõrasse poodi sisenema. Päris karm oli see taastumise kuu. Selgitasime lapsele pidevalt, et emme-issi tulevad tagasi või, et käime ruttu poes ja siis tuleme autosse tagasi. Lapsest oli kahju ja endal oli pisar silmas lapse hirmu pärast.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Meil oli kõige hullem veel see, et mõne aja pärast tuli ju lapsel siiski isa juurest lahkuda. See oli küll selline hetk kui kõigil olid pisarad silmas, sest laps ei tahtnud kuidagi issist lahti lasta...

      Delete
  2. Jaah, ma olen seda rääkinud ju küll :) Aga lapsed on nii nunnud ja ei jää solvunuks ;) See on nende juures veel kõige ägedam.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Jp, nüüd on solvumine juba möödas ja elu on lill:)

      Delete