Friday, February 28, 2014
Halvim restoran ja halvim raamat
Thursday, February 27, 2014
Ilma rinnahoidjata täisoksendatud diivanil elu taga nutmas
Eks ma saan aru, et tegu on üle võlli keeratud lausega, aga tegelikult titemamma stereotüüp ju selline olema kipubki.
Kust aga tuleb see "sorakil juustega ilma rinnahoidjata" titemamma stereotüüp? Noh, et sada protsenti aus olla, siis ega jah, ei saa ma juuksurisse/maniküüri/pediküüri/kosmeetikusse enam minna just täpselt siis kui pähe tuleb ja nii ikka tuleb ette, et mu küüned-juuksed on välja kasvanud ning kulmud veidike korrast ära, aga seda kõike tuli ette ka varem, sest ma lihtsalt olen nii laisk ja ootan alati viimase minutini.
See aga ei tähenda, et ma kodus pead ei saaks pesta ja juba neljandat kuud rasvast nõretavate juustega mööda ilma ringi lehviks. Lapse sünniga ei kadunud kodust ära peeglid ja ma ikka heidan mõnikord praegugi sinna pilgu ning püüan väga "sorakana" mitte kodust välja minna. Muidugi ei tähenda see, et ma end "40 minutit" sätiksin, aga saate aru küll. Ja kui ei saa, siis minu "sorakas/mitte sorakas- aga-julgen-inimeste-ette-sattuda"- välimus on selline nagu sel pildil. Ma ise arvan, et inimesi ma päris surnuks ei ehmata. Tähtsamate ürituste jaoks panen ikka põsepuna ka palgele.
Oma riietusstiililt olen ma mugavamaks muutunud. Mitte et see oleks võimatu, aga ma ei kujuta hetkel ette kõrgetel kontsadel tippimist, ühes käes sajakilone turvahäll ja teises kott miljoni beebiasjaga. Nii et jah, on muutunud see, et hetkel ei lippa ma uksest välja "daamilikult" tillukese ridiküliga või kõrgetel kontsadel, aga rinnahoidja panen ma ikka selga. Ma isegi ei saa aru, millise loogika järgi peaksid emad ilma rinnahoidjata käima. Ma julgen öelda, et imetaval emal peaks see isegi suht võimatu olema. Kui tegu pole just mingi ekstreemökoemaga, kelle jaoks kõik "vabalt voolata" võiks, sest see on nii loomulik. Tavaline titemamma paneb vist ikka aluspesu selga. Ega ma ka ei tea muidugi täpselt, aga mulle tundub nii.
Oma tutvusringkonnas ei tea ma ka ühtegi ema, kelle kodud laste pärast oleks täis oksendatud. Või et nad vaataks, et ah näe laps oksendas diivanile, aga ma ei korista seda ära, sest ta võib ju uuesti oksendada ning vaatavad seepe edasi. Sest lisaks sellele, et kõik titemammad muutuvad automaatselt laiskadeks, vaatavad nad ka ära kõik telekast tulevad seriaalid. Manhattani Tuhkatriinust Rosamund Pilchnerini. Ja kui nad parasjagu seda ei tee, siis nad nutavadki patja, et elu on nüüd täiesti pekkis. Mina ju ka teadsin, et "ei-mina-ljapsi-taha", aga nüüd kui see väike väänik siin diivanil mu kõrval laliseb, siis ei nuta ma sugugi kadunud elu taga. Võib olla on põhjus selles, et ma olen juba "väga vana" ega saanud last kuueteistaastaselt, et mis siin vanamutil ikka enam nutta, elu on niikuinii ju läbi. Et nüüd ongi vaid veel mõned lapsed valmis vorpida, kaalikas maha panna ja püreesuppi keeta. Või nutta, et ei saa enam reedeti väljas käia. Ah jaa, ega ma väga klubides käija enam väga niikuinii ei olnud. Ilmselt kui ma nüüd ikka väga tahaks, siis küll käidud ka saaks. Selleks ongi välja mõeldud vanavanemad ja tädid-onud;)
Väga paljudel üritustel saab aga täitsa edukalt käia ka lapsega. Selle asemel, et Tartus kõik õhtud kodus istuda, käisime me Idaga kõiki Maitsev Lõuna-Eesti ürituse pop up restorane külastamas. Lukku end just juua ei saa, aga olgem ausad, ka see aeg on natuke möödas, kus iga laupäev tuumapohmelli tuli põdeda. Seda võib teha ka neljapäeviti. Pärast kolmapäevast veinijoomist. Kui laps on magama pandud;) *
Jah, olen nõus, et eks need magamata ööd ikka jätavad näkku oma jälje, mõni kord on olemine rohkem, mõnikord vähem väsinud ja ma võitlen ikka oma kuue ülearuse kiloga, virisen ikka, osaliselt ka niisama moepärast, et olen "vana ja väsinud maanaine", aga sorakil juustest, rinnahoidjata käimisest ja täisoksendatud kodust on asi ikka päris kaugel. Või teie, kes te mind tunnete/näinud olete, palun öelge mulle, kui ma mingis eluvales elan, siis ma püüan end kokku võtta.
Kust selline arusaam tuleb, et titemammad sellised on? Mina ei tunne ühtegi sellist sorakat naist. Kas teie päriselt ka tunnete või on see lihtsalt mingi linnalegend noorte tüdrukute hirmutamiseks. Et vaata, et sa jumala eest last ei saa, sest siis muutud sa selliseks ja selliseks? Päris kaval.
Mina tean titemammasid, kes näevad väga kobedad välja, kobedad ja kordades stiilsemad, kui "moeblogijad", kes New Yorkerist või Shein...-st (see miski imeodav Hiina netipood vms) retuusid ja kampsuni ostavad ning end siis tõelisteks trendsetteriteks peavad. Muidugi ei saa me kõik Fotballfrue'd välja näha, ega peagi ju. Ttemammade maailm ei jagunegi vaid kaheks: fotballfrued ja sorakad maanaised. Sinna vahele jääb ikka terve hunnik täiesti tavalisi normaalseid naisi, selliseid nagu nad olid ka enne lapse saamist.
*mitte et ma iga kolmapäev end lukku jooks, vaid nii teoorias. Just saying.
Wednesday, February 26, 2014
Matusteetiketi feil ja koosolek või "koosolek"
F....kkkkkk! tahtsin ma hüüda, ma olin alati teadnud, et matustele tuuakse paaris arv lilli, aga mingil põhjusel hakkasin ma lillepoes kahtlema ning olin ühtäkki kindel, et matustele tuuakse paaritu arv lilli. Ega ma ju ometi ei saanud müüja käest järele ka küsida. Nii ma siis nüüd olin seal oma totaka ühe roosiga. Kusagilt polnud lilli juurde ka võta, aga ma keeldusin krematooriumisse sisse minemast ühe õiega justkui siis hõigates: "Hei, vanaema, ma pole sind küll kümme aastat näinud ja kahetsen, aga näe, siis on sulle üks õis. Palju õnne"
See ei sobinud! Minu üksik roos leidis koha kellegi härra Augusti haual. Sisse läksin ma lilleta. Mõnus matuseetiketi feil.
Ka peielauast hüppasin ma püsti kohe kui praad oli söödud, jättes ilmselt võõramatele inimestele mulje kui äärmiselt ebaviisakast inimesest, aga midagi ei olnud teha. Mul oli ju veel vaja jõuda Diipi koosolekule. Ütlen ausalt, et kui ma selle koosoleku pärast oleksin jätnud matusele minemata, siis ma päriselt ka oleks neile inimestele pommi alla pannud, sest see "koosolek" väärib absoluutselt Aasta Koosoleku tiitlit.
Kõik algas sellest, et meie kätte sattus tegelikult poolkogemata meie suurima sõbra advokaadi poolt saadetud kiri. Kiri, mis oli mõeldud meile, kuid saadetud kõigile teistele, peale meie. Meie suurim sõber tahtis sellega meile koosolekul vastu pead virutada. Õnneks leidus mõistlike inimesi, kes selle meile edasi saatsid, nii et ka meie saime teada, milles meid jälle süüdistati.
Vahemärkusena tuleb mainida, et suurima sõbra kaebuse peale külastas meid samal päeval ka vet.amet. Maja seinas olevatest avadest levivat tema juurde häirivad toiduhaisud. Avadest, millest tuleb õhk sisse, mitte ei lähe välja. Ka vet.ameti inimene muigas.
Samal ajal kui me ootasime korteriühistu liikmete tulekut, tutvusime me kõik koos advokaadi "märgukirjaga", milles meil paluti likvideerida sada tuhat erinevat viga. Marek helistas sellele advokaadile, et küsida, millele tuginedes see kiri on kirjutatud, et kas advokaat ikka on mõõtmiste ja nuusutamiste tulemuste raportitega tutvunud. Loomulikult ei olnud. Tema kiri oli kirjutatud tuginedes meie suurima sõbra sõnadele. Ma ei suuda mõista, mis mõte on paluda advokaadil saata kiri, milles välja toodud etteheited kõik on kirjalike raportitega, mis on kättesaadavad kõigile, lihtsalt ümber lükatavad. Milleks? Meie suurim sõber ise koosolekule ei ilmunud. Hiljem saime teada, et ta räägib nii ühistu juhatusele kui maja haldurile, et meiega ei ole võimalik suhelda, kuigi meil on olemas isegi omavahelised kirjavahetused, millele suurim sõber alati ise on vastanud viisakalt "aitäh" või "super". Kuid see selleks. Koosoleku nael alles tuleb.
Kohale ei ilmunud ÜHTEGI korteriühistu juhatuse liiget. Põhjus: tänu meie suurimale sõbrale olid nad nüüd segaduses, nemad ei saa enam millestki aru ja ei näe mõtet tulla. Nad ei saa aru, neil on küsimused, aga nad ei tule kohale koosolekule, kus oleme ootamas meie, pinna omanik, maja haldur ja kinnisvaravahendajapoolne ehitusekspert. Me oleme seal selleks, et selgitada. Me oleme seal koos kõikide jooniste, raportite ja projekti dokumentidega, et näidata, et selgitada, aga nemad ei vaevu tulema. Nad elavad samas majas, nad arutavad omakeskis, et kõik on nii segane, kuid kohale nad ei tule. Nad loevad advokaadi kirja, kuid ei ole KUNAGI avanud ÜHTEGI meie poolt saadetud dokumenti.
Nad ei näe, et kunstlikult tekitatud müra (mis oli nii õudne, et restoranis ei saanud rääkida ning oleks tohtinud viibida vaid kõrvaklappidega) mõõtmise tulemused on tugevalt alla lubatud ülemist piiri. Nad ei tutvu ventilatsiooniprojektiga, mis selgelt ja faktidega lükkavad ümber kõik meie suurima sõbra väited. Ja nad arvavad, et me hakkame lammutama ja ehitama, sest mina sõnastasin ühe kirja valesti, kuid nad ei ava dokumenti, mis on manuses. Siis nad näeksid, et allkirja on vaja selleks, et kinnitada, et ühistu üldkoosoleku protokoll on valesti sõnastatud. Ning kurat võtaks, kui juba norida, siis meie kliendid ei saa suitsetada terrassil, mida pole veel isegi olemas.
Nad on nii ülbed, et nad ei anna isegi teada, et nad ei vaevu tulema. Mina torman ebaviisakalt ära peielauast, meie rendipinna omanik tuleb kohale Soomest, me kutsume kohale eksperdid, kõik ilma asjata. Nad keelduvad kohtumast ning saadavad maja halduriga edasi info, et kui üks juhatuse liikmetest annab allkirja, siis annab teine ka. Mis mõttes? Kuhu me oleme sattunud? Keskkooli? Põhikooli? Lasteaeda? Kuidas saab inimestele selgitada ja nendega suhelda, kui nad ei taha kuulata, vaid nende eesmärk ongi lihtsalt kaevata. Kaebamise või kiusu pärast. Meie suurima sõbra eesmärk on meid minema ajada, sest üha rohkem hakkab tunduma, et ta on sellest pinnast ise nii huvitatud. Sellest ka kogu see vimm meie vastu.
Ma olen siiamaani püha viha täis. Ja imetlen Britt Idat. Ta oli näljane, üleväsinud ja ilmselt tajus närvilist õhkkonda, kuid pidas kannatlikult vastu. Alles koduteel hakkas ta autos nii meeleheitlikult nutma, et pisarad jooksid mööda põski. Mul oli temast nii kahju, et ta idiootide pärast kannatama pidi. Ta ei olnud seda kuidagi ära teeninud.
Vot nii möödus meie koosolek. Aasta Koosolek. Kuna lisaks minule oli ajaraiskamise ja valetamise pärast püha viha täis ka üüripinna omanik, siis nüüdseks oleme me jõudnudki punkti, kus tema advokaat paneb kokku vastust nii meie suurimale sõbrale kui ühistule.
Palun selgitage mulle, rumalale, miks on vaja asju niimoodi ajada? Miks mitte sõbralikult kohvitassi taga?
Kuidas ma maailma kõige nõmedam naine olen
Tuesday, February 25, 2014
Mehed ja naised ON eri planeetidelt vol2 ehk meie mõistmatu maailm
Monday, February 24, 2014
Diy mähkmetort
Must-valge Eesti. Sinimustvalge varjundiga.
Eesti sünnipäeva tähistamist alustasin sellega, et ostsin kell kümme hommikul vanaemale sussid ja vanaisale Bocki. Õllega sulandusin kenasti massi. Nii minu ees kui taga olid pidused mehed oma pudelitega. Olid oodanud kannatlikud täpselt kella kümneni.
"Oih, kas see õlu on ka teie oma?"küsis müüja imestunult. Noogutasin.
Poeukse ees istuvale kerjusele andsin oma viimased mündid. Las ostab ka pidupäeva-Bocki.
Põikasin teel vanaema juurde läbi ka Vasula "keskusest". Siin ei andnud midagi märku sellest, et oli pidupäev. Mulle meenus lapsepõlves nii naljakas tundunud salm: "Päike paistab, ilm on soe, joodik jookseb ümber poe, vaatab aknast sisse, naine peseb tisse". Vanasti olid vähemalt pidulised oma Bockidega poe taga. Nüüd ei olnud ei joodikut ega poodi. Pood oli kinni.
Maale jõudes hüppas Kenny oma massiivsete käppadega mulle selga. Ma sain poriseks. Vanaema andis talle pidusöögiks konti. Kennyl oli hea meel.
Päike paistis ja kogu hall maa justkui säras pidupäeva auks.
Linna tagasi sõites nägin perekonda jalgratastel. Lastel olid käes sini-must-valged lipud. Ma ei jõudnud pilti teha. Lihtsalt vaatasin. Ilus oli.
Selle pildi näpsasin Toomase FBst. Ta vast ei pahanda.
Britt Ida Loviisa sai ka neljakuuseks. Tõstame pidupäeva puhul teetassi ja igatseme koju. Õhtusöögiks ostetud küülik läks sügavkülma. Tartlased ei söö küülikut.
Sunday, February 23, 2014
Mehed ja naised ON eri planeetidelt
No ja siis juhtus ju nii, et vanaema suri ära. Ma teadsin, et Diibi pärast matusele minna ei saa ja väga rohkem selle peale ei mõelnud, olin lihtsalt pahane Diibi suurima sõbra peale. Marek aga ikka hakkas rääkima, et ehk ikka peaks, siis hakkas sama rääkima emme, siis hakkasin ise mõtlema, et äkki ikka kuidagi jõuaksin mõlemale poole.
Leppisimegi Marekiga kokku, et enne kui pühapäeval sõitma hakkan, uurin isalt, mis kell matus on. Selgus, et jõuangi mõlemale poole. Ja siis hakkas pihta.
Mina mõtlesin, et kuna ma koju minna ei saa, aga tahaks ju Marekiga veidikegi aega koos veeta, Diibi-väliselt, eriti kuna homme on ka puhkepäev, et ma siis organiserin tema siia. Onu Tarmo ja tädi Merle olid nõus koera hoidma ja nii ma siis õnnelikult Marekile teatasingi, et Hugo hoidjad on olemas, et olgu nüüd tore mees ja istugu bussi peale ning sõitku siia. Tema aga polnudki nii vaimustuses minu ideest, sest temal oli lisaks meid kodus ootavatele üllatustele planeeritud ka kodu otsast lõpuni puhtaks teha, aknad ja kõik see jama, nii nagu ta ikka koristab kui ta koristab. Põhjalikult. Nojah. Ometigi sain mina aru, et tema koristab siis kergemalt kodu ära ja tuleb.
Nii ma teda muudkui ootasin. Vaatasin kella ja mõtlesin, et noh nüüd ta küll on juba bussi peal ja varsti helistab. Siis aga sain tädi Merlelt teada, et Marek ei olevat veel nendega suhlenud. Lootusetu romantikuna lootsin ma, et see on kokkumäng. Et mind üllatada. Mida aeg edasi, seda rohkem ma sain aru, et mina võin ju romantik olla, aga peaksin nüüdseks juba teadma, et Marek on praktik. Praktilised inimesed ei viska luuda nurka ja ei istu plaanideväliselt bussile.
Kella viieks andis ta mulle teada, et "eks ta siis jääb koju". Tema oli solvunud, sest ta oli palju vaeva näinud ja nüüd polnud kedagi koju tulemas. Kuigi teadis seda.
Ja pahane, et ma teda Tartusse organiseerima hakkasin, kuigi tema oli öelnud, et ei viitsi siia tulla ja et ma seda ei kuulnud. Mina kuulsin küll, aga arvasin, et ta pidas silmas koosoleku jaoks, mis meil plaanis oli. Sellel, nagu me kokku olime leppinud, poleks antud hetkel mõtet olnud. Tema oli aga selge sõnaga öelnud, et ei viitsi sõita, et tahab puhata.
"No ja, mis see point on, et ma nüüd õhtul veel sõitma hakkaks," mossitas Marek teisel pool telefoni. Mis point sel on, vihastasin mina. Kuidas saab üldse midagi nii lollakat küsida? Selleks, et koos olla. Selleks, et romantiline olla. Selleks, et...Selleks, et.. No kurat, kas alati peab põhjus olema. Kuhu jääb spontaansus?
Nii me tülli läksimegi. Tema ei mõistnud, et ma ei saanud aru, et ta tahab puhata. Mina ei saanud aru, miks Tartus ei saa puhata. Me saaks terve päeva koos olla, puhas luksus. Oleks saanud lapse emmele jätta ja Toomemäele jalutama minna. Kuhu me muidu kunagi ei jôua.
"Kas sa saad aru, et ma pean hiljemalt homme Tallinnas tagasi olema?" jauras Marek. Kus on probleem, ei mõistnud mina. Bussid ei sõida ainult Tallinnast Tartusse, vaid, mõelda vaid, sõidavad ka teistpidi.
"Miks sa ise koju ei tule?" küsis Marek korraga. Sellest loogikast ei saanud enam mina aru. Mina olingi plaaninud koju sõita täna ja matusteks tagasi sõita, aga Marek ise arvas, et see on ikka eriti totakas. Ja nüüd korraga tundus see nii mõistlik. Igatahes jaurasime me tükk aega veel.
"Miks sa karjud?" küsis Marek.
"Sest ma tahan karjuda," vastasin mina.
"Miks sa tahad karjuda?" küsis Marek.
"Sest ma olen vihane," vastasin mina.
"Miks sa oled vihane?" küsis Marek.
"Sest sa pole romantiline," vastasin mina.
"Miks sa siis ise ei ole ja bussi peale ei istu?" küsis Marek.
"Kui mul poleks last, oleks ma juba ammu bussi peal olnud," vastasin mina.
"Eks ma siis istun autosse ja arvesta, et ma olen kell üheks seal!" vihastas Marek ja viskas toru ära. Ma ei mõistnud seda. Ma helistasin tagasi. Me jaurasime edasi, kuidas mina tahtsin head ja kuidas tema tahtis head, aga kuidas mõlemad olid vihased ja/või solvunud.
Mina jäin solvunuks. Mulle ei meeldi üdini praktilised inimesed. Ka kogu selle aja, mis me telefoni teel maurasime, lootsin ma sisimas, et Marek on tegelikult juba teel siia. Kuigi ma teadsin, et ei ole.
Mõnikord ma mõtlen ise asju välja ja siis solvun kui see nii ei lähe nagu mina ootan.
"Eks mul ei jää muud üle kui, et ma siis pean sôitma hakkama!" vihastas Marek.
"Nojah, eks siis teisipäeval näeme," lõpetasime me kõne. Nojah.
Friday, February 21, 2014
Roosamanna üledoos ja maitsev Lõuna-Eesti
Inimesed ei ole sugugi ilusad ja head. Nad on õelad ja pahatahtlikud.
Siis kui on liiga hilja...
Ma muutusin kurvaks. Ilmselt mitte selle pärast, et ta suri. Vanainimesed surevad, ja mõnikord võib sellel kurval sündmusel olla ka natuke kergendust pakkuv pool, eriti kui tegu on voodihaige vanainimesega, kes enam kedagi ära ei tunne ja lihtsalt on. Kaine mõistus ütleb, et see oli kergendus talle endale. Teine osa aga kurvastab ja tunneb kaasa - ta oli ju ikkagi ema ja vanaema - kellelegi üks kalleimaid inimesi maailmas. Temaga seostuvad helged mälestused ja ilusad hetked, haigus oli vaid üks väike osa ühest pikast eluteest.
Pärast seda kui ma suureks sain, ei olnud ma isapoolse vanaemaga väga lähedane. Ma ei tea, miks, aga kui lapsepõlv otsa sai, siis ma enam ei suhelnud temaga. Ei pidanud vajalikuks vist. Viimati nägin ma teda küll umbes kuu aega tagasi ukse vahelt voodis lamamas, kuid enne seda ei olnud ma teda näinud üle kümne aasta.
Ja ma muutusin kurvaks põhjusel, et ma jäin hiljaks. Mul hakkas südames magus-valusalt kripeldama just nagu siis, pea neli aastat tagasi, kui ma tema majast mööda sõitsin. Mulle meenusid jälle kord jänesepuurid, puuriidad, punasesõstrapõõsad, „kanakuut“-kasvuhoone ja kollased aiatoolid, punane telefon, mingil põhjusel aukartustäratav elutuba, veider naabrimees, kirikunõlv, kiigemägi. Ja kommentaarid, mida mulle tookord kirjutati: "Oh rumalakesed... Ai ai ai, vanaema ju ootas teid, sest nädal tagasi ta ju ise hakkas sinust ja su mehest rääkima ja soovis väga näha... Ühinen Heily arvamusega, et kui ma siiski tookord oleks...Aga neid kollaseid toole pole enam, suur tuba on palju väiksem, naabrimeest pole, sõstrapõõsad on sissekasvanud... ka kasvuhoone sisse langenud..." või "mine kiiresti tema juurde. Siis on liiga hilja kahetseda, kui on võimalik minna ainult tema juurde surnuaiale"
Neli aastat tagasi oli mul veel võimalus temaga suhelda, kuid mingi kummaline jonn keelas mul uksele koputamast. Siis kui ma lõpuks "suureks sain" ja plaanisin teda külastada, sain ma teada, et ta on haige. Ma keerasin jälle ümber, sest ma kardan haigeid vanainimesi. Ma loobusin võimalusest. Ja nüüd kui ma tõepoolest oleksin olnud valmis, oli korraga liiga hilja. Ma olin jäänud liiga hiljaks. Ma olin liiga kaua jonninud, teadmata isegi miks, ja liiga kaua oodanud.
Ja siis ma vihastan. Vihastan inimeste peale, kes tahavad minu laulurästast tappa, lihtsalt kiusu või jonni pärast. Mul oleks veel võimalus minna matusele, aga ma ei saa, sest samal päeval püüame me Diibis inimestele selgeks teha, et meil ei ole mitte mingeid kavatsusi toimivat restorani hakata ümber ehitama, miks me peaksimegi seda tegema??? Ma ei saa sellest koosolekust loobuda, sest sellest sõltub nii palju. Need inimesed võtavad mult kiusu pärast ära võimalusel oma vanaemale head aega öelda. Lihtsalt selle pärast, et neil on võim. Kas ei ole see ebaaus? Ma püüan uskuda, et inimesed on tegelikult ilusad ja head, aga kuidas ma saan.
Mul jääbki oma rumala jonni ja kadedate inimeste kiusu pärast vaid võimalus minna tulevikus surnuaeda. Nii nagu keegi anonüümne inimene mulle neli aastat tagasi siia samasse blogisse kirjutas.
Öeldakse, et elu on lühike. Elu ei ole lühike, elu on piisavalt pikk selleks, et eksida ja oma vigasid parandada, armastada ja olla armastatud, mitte jonnida ja oodata. Elu on ettearvamatu. Kui tädi Helju suri, siis päeval ei viitsinud ma ta kõnele vastata, mõtlesin, et küll ma helistan õhtul tagasi. Ei tahtnud oma toimetusi pooleli jätta. Õhtul sain ma ise telefonikõne. Tädi Helju oli surnud. Ma jäin hiljaks. See kripeldab mul siiamaani sees. Nüüd lisandub sellele uus kripeldus. Ma jäin uuesti hiljaks.
kui on ära mindud
läbi puude, läbi tuule
kuulen Tema kutset
tunnen tule kuuma hingust
tumma veretukset
siis saab elu igavikuks
kui on ees need uksed.
(Doris Kareva)
Thursday, February 20, 2014
Tappa laulurästast!
Ma olen seda raamatut väga pikka aega tahtnud lugeda, aga suhtusin sellesse kuidagi eelarvamusega (kas pole veider suhtuda raamatusse, mis räägib eelarvamustest, eelarvamusega), sest must mees, valge naine, vägistamine, kohus ja 1930- aastad Ameerika lõunaosariigis olid märksõnad, mis andsid aimu, kuidas lugu minema võiks hakata ja lõppeda. Tundus nii etteaimatav. Nii ta lugemata jäi.
Aga etendusest. Sisu ma ümber jutustama ei hakka. Keda huvitab saab selle vabalt guugeldades ka kätte. Kohe kui etendus algas tuli mulle millegi pärast silme ette Bullerby - õnnelik lapsepõlv, muretud mängud ja mängulised mured. Olgu selleks siis soov saada jalgrrrrrratas või ähvardus isa kiuste natukeseks ära surra. Ma vist lapsena kiusu pärast just ära pole surra lubanud, aga kodust ära olen ma lubanud joosta küll. Me kõik oleme.
Kuna ma raamatut lugenud pole, siis väga ei julge ka sõna võtta, aga saan aru, et lavastaja ei ole püüdnudki kogu raamatut lavale ümber tõsta, vaid on keskendunud sellele, mis tema arvates on kõige olulisem edasi anda. Ta on keskendunud armastusele - lapse ja vanema armastusele, venna ja õe armastusele, sõpradevahelisele armastusele, esimesele armastusele, ligemesearmastusele. Seda kõike läbi lapse silmade. Armastuse vahele tuleb tihti täiskasvanu ja rikub kõik ära. Eelarvamuste ja ülekohtuga. Appi tuleb fantaasia ja seesama lapselik süütus, millest ma nii tihti jauran. Seesama lapselik süütus ja vahelesekkumine päästab etenduses süütu süüdi mehe omakohtu käest. Ka igapäevaelus, täiskasvanute maailmas aitab tihti just lapselikkus olukorra päästa. Kuid tihti on lihtsam vooluga kaasa minna, õiglus sõltub tihti ühiskonna tõekspidamistest ja üldsuse arvamusest, vähe tehakse otsuseid, selle põhjal, et "süda oleks sirge ja saaks teistele silma vaadata".
Täiskasvanutel oleks lastelt palju õppida. Kui me vaid targemad oleks ja oskaks õppust võtta.
Ma nautisin kogu etenduse näitlejate oskust lapsi mängida. Andres Mähar pole mulle väga meeldinud, ilmselt rikkus "Kalevipojad" ta minu jaoks ära, tundus selline paras pervert. Võtan oma sõnad tagasi ja palun näitlejalt selle kriitika eest vabandust. Näitleja, kes oskab nii siiralt last mängida, peab olema hea näitleja;) Liisa Pulk on klass omaette. Võrratu. Ma tundsin end tema koerpoiss Nirksilmas ära. Maria Soomets ei ole ka mu lemmiknäiteljate hulka kuulnud, kuid veidike veidra Dilli osa mängis ta vahvaks. Hannes Kaljujärv ja Liina Olmaru olid samuti väga head, andes siiarlt edasi advokaadi ja majahoidja sõnumi väärtustada kõike inimlikku.
Nüüd tahan ma raamatut lugeda. See tundub täis olevat tarkuseterasid, mida igapäevaselt endal meeles pidada, mulle tundub et saab nutta, naerda, samastuda. Hetkel on mul tunne, et Diip on laulurästas. Laulurästast tappa on patt, sest ta ei ole meile midagi paha teinud, ta vaid rõõmustab meid oma lauluga. Ärge tapke meie laulurästast!
See oli täpselt minu masti teater. Veidike kiiksuga, ilus ja mõtlemapanev. Soovitan vaatama minna. Soojalt.
Hääd sõbrad, aidake jälle!
Restoran kah täitsa korralik: https://www.facebook.com/diipresto?ref=hl
Aidake hädast välja! Ei taha veel üht peavalu juurde:)
Tujuparandajast abikaasa
Wednesday, February 19, 2014
Mul läks tuju pahaks
Just nüüd kui ma mõtlesin, et koju minnes hakkan Marekit ahistama, et ta mu Brutseleele pildid ära joonistaks ning olin paberit valimas, läks mul kogu Brutselee tuhin üldse üle. Ma ei taha seda enam kaante vahele saada.
Igaks juhuks kirjutasin ma ka paarile kirjastusele, et noh äkki ikka kellelgi on huvi...Viiest neli muidugi ei suvatsenud üldse midagi vastata, aga viies vastas: "et neid ei huvita, et nemad saavad konkursi kaudu piisavalt käsikirju, mida avaldada, ja et minu lugu ei ole küll nõrgimata hulgas, kuid kindlasti mitte ka tippude hulgas".
Tegelikult ei tohiks ma ju mossitada. Aus vastus. Ma ei oska kirjutada. Isegi blogi on alati ju täis kirjavigu ja mingit suvalist sousti. Aga ikka mossitan.
Võib-olla isegi mitte Brutselee pärast, aga mul on lihtsalt äärmiselt nukker tuju. Probleemid Diibi ümber ei ole ikka veel lõppenud. Kõik dokumendid on korras, välja arvatud üks volitus, mida me ei teadnud, et vaja on. Ma ei olnud ausõna ehitusseadust läbi lugenud. No ei ole selline ajaviitekirjandus, et enne magamaminekut loen veidike. Selgus, et üks volitus on on puudu. See võib meile probleeme tekitada. Kuid inimesed, kes sellele volitusele alla peaksid kirjutama, ei tee seda põhimõtteliselt. Lihtsalt. Ma ei tea, kas kiusu pärast või miks, aga ei tee. Ometigi peaks me ju olema tõestanud, et ei ole mingi suvaline techno-klubi, kelle südamesoov on iga hinna eest inimeste igapäeva elu segada. Kui on olnud probleemid, siis me oleme need püüdnud ka koheselt kõrvaldada. Meilegi on kogu see restoranindus uus asi. Me püüame kogu hingest ja südamest, kuid ikka on meie teel takistused. Üks tobe allkirjata paber. Ja kõik selle pärast, et me ei olnud ehitusseadust lugenud ega osanud seda volitust kohe küsida.
Nende probleemide valguses oligi Brutseleega tegelemine minu moodus oma stressi maandada. Nüüd aga läks mu tuju Brutselee pärast kah ära. Kuidas ma siis oma stressi maandama peaks? Pean vist jooma hakkama. Vahet ju pole, sest stressi tõttu on piim niikuinii otsa saanud. Kas kell 10 oleks väga imelik vein lahti teha? Või oleks viisakas ikka lõunani oodata? Kuigi...kusagil ju juba on lõuna.
Tuesday, February 18, 2014
Hullud vanaemad
Giveaway
Ma üldiselt blogide giveawaydest osa ei võta, see tähendab et polegi võtnud, aga eile mõtlesin, et "kaotaks süütuse", sest tasuta šokolaadimassaaž kõlas nii ahvatlevalt. Läksin siis mina lootusrikkalt ka sinna blogi lehele, et osaleda ja vihastasin end surnuks. Või no mitte päris surnuks.
Nimelt tuli selleks, et loosimises osaleda laikida kahte lehekülge FBs, nii blogi oma, kus kink välja loositakse, ja salongi oma, kes kingituse välja pani. Ma loobusin. Seda blogi loen ma küll aegajalt, päris vahva on vahelduseks ilu- ja elu- ja titeblogidele, aga oma lemmikblogiks ma seda ei pea, seepärast pole ma ka selle FB lehekülge laikinud. Ja kuidas ma saan laikida salongi, millest ma alles esimest korda kuulen? Ma saan muidugi aru, miks seda tegema peaks, sest tasuta kinke pole ju olemas ja selleks, et mul oleks kasvõi teoreetiline võimalus võita pean ma olema valmis ühe ilusalongi ilu-uudiseid vastu võtma. Ma ei viitsi. Ja sellepärast jäi mulle ka "giveaway-süütus" alles.
Muidugi oleks ma võinud mõlemat lehekülge laikida ja siis pärast loosimist mõlemat lehte annlaikida, nii nagu ma varem tegin. Aga nüüd ei viitsi ma enam isegi suvalisi lehti laikida, sest tõenäosus, et õnn minu õuele kukuks on väiksem kui vikerkaare teisest otsast rahapada leida. Seega laigin ja sheerin ma FBs ka asju väga harva. Vaid siis kui ma midagi ikka väga väga väga tahaks ja see toode/teenus/inimene/loom/ mulle tegelikult ka meeldib.
Üks päev just puhastasin oma FB meeldimisi ja mõtlesin, et mille kuradi pärast mulle meeldib Peenikese Priidu Puidutöökoda? Siis tuli meelde küll, et kunagi ammu loositi seal sheerijate vahel välja aiamaja. Ma enam Peenikest Priitu ei laigi, sest kui ma tookord kui ma ofkoors ei võitnud, maja tellida tahtsin, oli Peenike Priit üleolev ja ebameeldiv. Ma laigin parem mõnda teist puidutöökoda, siis kui ma kunagi jälle otsustan aiamaja tellida ja mulle see ettevõte tõepoolest meeldib. Siis ma laigin ja sheerin. Kui neil FB lehekülg olemas on. Aga igal tootel/teenusel/inimesel/loomal ju on:)
Ma mõtlen, et miks alati peab nendeks giveawaydeks osalemiseks midagi laikima? Tõenäosus, et ma pärast loosimist toodet/teenust/looma/inimest ei laigi, on päris suur. See võiks ju olla valikuline, sest kui ma nüüd tänu loosimisele sellise toote/teenuse/looma/inimese avastan, siis võib ju juhtuda, et ma vabatahtlikult hakkan seda lehte laikima, sest ma tahan edaspidi saada sealse lehekülje reklaami? Kas reklaam niimoodi ei toimiks?
Ah, samas las ta olla. Laikijaid on niikuinii ja see, kas mina midagi laigin/ei laigi ei oma ju tegelikult suures pildis mingit tähtsust. Ei kaota mina, sest ma niikuinii kunagi ei võidagi, ja ei kaota ettevõte:) Lihtsalt tahtsin toriseda.
Natuke teemast välja, aga eile kui ma voodit tegin, küsis ema, et mida ma vuhvutama või midagi sarnast ja lisas siis, et: "Näe, jälle üks vanaema sõna!"
"Kui mul oleks mingi auhind välja anda, siis ma teeks blogis vanaema sõnade äraarvamismängu," vastasin mina selle peale ja "vuhvtitasin" linaga edasi. "Siis ma küsiks inimestelt, et kas nemad teavad, mida tähendab trihnuma ja vuhvutama ja jõbisema."
Aga mul ei ole auhinda. Ma võiks küll välja loosida päeva oma maailma kõige naljakama vanaema seltsis, aga ma ei raatsi. See on liiga suur auhind.
Siiski võin ma teilt küsida, niisama huvi pärast, kas te teate, mida tähendab:
- vuhvutama
- trihnuma
- jõbisema
mis vahe on:
-tsipakesel
-tsutsukesel
-tsortsukesel
kes või mis on:
- nuumajaan
-mutsumoor
-tiitsu
Ma lähen toon vanaema maalt linna, siis tuleb ehk veel huvitavaid sõnu juurde.
Instagrami loosimistest/mängudest võtan ma samuti osa vaid siis kui midagi päriselt ka meeldib. Kuigi tõenäosus võita on ikka sama väike;)
Monday, February 17, 2014
Vestlused, mida ma arvasin, et ma mitte kunagi elus ei pea vol2
Sunday, February 16, 2014
Kuidas ma veinipoes müüjale WTF tahtsin öelda
"Te soovite midagi magusat, jah?" vastas müüja veidike tülpinult, ehk isegi üleolevalt. Ja ma kihvatasin ning tahtsin talle WTF öelda. Et kas see, et ma niimoodi toidukäru ja katkiste teksastega poodi lendan, tähendab kohe seda, et ma vaid "lamava mehe veini" tean, et kohe võib järeldada, et minuga pole mõtet tegeleda, sest mida ma ikka veinidest tean.
Mind jäi painama üks küsimus. Miks on nii, et kui ma lähen poodi sätituna, on müüjad abivalmid ja sõbralikud, aga kohe kui oled veidike "räsitum" on nad üleolevad ja suhtlevad vastumeelselt. Just nagu arvustades, et mida sa, rott, siit poest otsid? Et osta enne kasukas ja siis tule kõrvarõngaid ja veine ostma! Sama kogesin ma ka hiljuti Goldtime'ist kõrvarõngaid ostes. Ega müüjad väga ei viitsinud minuga tegeleda, enne kui ma tõepoolest ütlesin, et ostan need kõrvarõngad. Esimese hooga tegid nad lausa näo nagu oleksid valesti kuulnud. Et kas tõesti, sina, sellises riietuses, oled võimeline meie poest midagi ostma. Hea, et nad ei öelnud, et tegu on väga kalli poega nagu mulle kunagi mingis poes öeldi.
Alloleval pildil on Norra rikkaim inimene, väärt vähemalt 9,9 miljardit NOKi. Ei tea, kuidas need veini- ja ehtepoe müüjad temasse suhtuksid?
Saturday, February 15, 2014
Kui kole peab olema kui 40minutit enda sättimiseks aega läheb?
Friday, February 14, 2014
I love you with all my butt...
Ma mäletan aegu kui valentinipäev oli niiiiiii tähtis. Nabast tuli veri välja pingutada, et see päev romantiline oleks, noh et näidata kui palju ma kedagi armastan. Seda tuli ilmtingimata teha kingituste, kalli restorani ja jumal teab veel millega. Ei, ärge saage minust valesti aru, mulle meeldib ikka kingitusi saada. Ja lilli. Kamoooon, kellele ei meeldiks, eksju, aga...
Ma ei pea neid saama täpselt 14.veebruaril. "Ma päriselt ka olen kunagi romantiline ja nunnu olnud," rääkisin ma kunagi Marekile. Marek vaatas mulle otsa ja hakkas siis kõva häälega naerma: "Jajah, muidugi!"
Nojah. Ja mis mõte mul oleks siis tuba katta miljonite roosiõite või maeiteamillega, kui me mõlemad hoopis naeraks selle üle ja ilmselt tunneks end pigem ebamugavalt. Pealegi on minu meelest killuke romantikat niikuinii igas päevas peidus. See on peidus õhtuses teejoomises, kaunis talveilmas, uutes padjakatetes, kollases tulbikimbus, soojas vihmasajus, šokolaadikoogis, ruudulistes pidžaamapükstes, uues valamukapis, isegi külmutatud pizzas. See killuke romantikat on meis olemas iga päev, see on pisiasjades meie ümber. Need märkamatult märgatavad pisiasjad hallis argipäevas.
Nii ei näinud ma ka väga probleemi, et ma sel aastal valentinipäeval Marekist eemal olen. "Sa pärast raudselt solvud, kui ma ka Tartusse ei tule," ütles ta telefoni, "ma ju tean küll sind, siis ma kuulen veel pool sajandit, et kuidas ma sulle lilli ei toonud!"
Ma püüdsin teda veenda, et see ei ole nii, aga Marek ei uskunud mind. Hehh, olgem ausad, kui ma tunneks mind, siis ma ka ei usuks. Sest ma võin ju palju öelda, aga see ei välista, et ma järgmisel hetkel kui ma kasvõi FBst loen, kuidas mõni mees üllataski oma naist sellega et kattis toa sajatuhande roosiõie või karvase mõmmikuga, solvun, et miks mulle midagi sellist ei tehta. Et mind üldse ei armastata... Kuigi ma enne olen keelanud midagi sellist teha. Öelnud, et mulle ei meeldi ei karvased mõmmikud ega roosid. Ma olen ettearvamatu. Sinna pole midagi teha.
Ja tegelikult ka, öelge mulle, miks Marek peaks mind rohkem armastama just 14. veebruaril. Kas ta 13 ja 15. veebruaril või 13.märtsil võib mind vähem armastada. Või mina teda. Ma armastan teda iga päev. Ka siis kui ma olen ta peale nii vihane, et mõtlen välja kolida, ka siis kui ma tunnen, et ma ei taha talle mõnda tüli andeks anda, ka siis kui ta mind nii marru ajab, et...Ikka ma armastan teda. Nii 14. veebruaril. kui 24. oktoobril. Selle pärast me juba seitse aastat koos elamegi.
Thursday, February 13, 2014
Rahatu, aga õnnelik
Ma kujutasin ette, kuidas ma üksinda metsas hulluks lähen, ühtegi inimest päevade kaupa peale Ida ei näe ja oskangi varsti rääkida vaid rinnapiimast ja lapse kakast. Oo õudu, eks!
Täna sain ma siis teada, et load jäävad mulle alles. Ma poleks kunagi uskunud, et suudan olla niiiiiii õnnelik rahatrahvi üle. Nüüd olen ma muidugi totaalselt rahatu, sest olgem ausad, trahv on ikka päris krõbe, aga ma olen õnnelik.
Rahatu, aga õnnelik! Ja sõidan oma uunikumist Fordiga edasi. Ma olen temaga juba nii harjunud, et panin talle isegi nime. Mulle tundub, et ta on Mati. Korralik tubli Eesti mees. Siis kui krõbedate külmadega Mareki auto kuidagi käima ei tahtnud minna, aitas Mati alati meid hädast välja. Ma loodan, et isa ei taha Matit juba tagasi. Muidu ma pean murutraktoriga linna sõitma...
Kallid diibid Diibi sõbrad!
Beebi moeblogi/OOTD
Nii need kodused päevad mööduvadki. Selle asemel, et midagi kasulikku teha, mängin mina "nukuga". Aga samas...see on nii hea moodus teda ära väsitada. Ma ei jaksa päev läbi mööda tuba temaga ringi rallitada, paigal ta aga istuda ei taha. Niimoodi riietades saab teda väntsutatud siia ja sinnapoole, nii et ta lõpuks ära väsib ja magama jääb.
Ahjaa, see on ju jälle üks neist "mina ei hakka seda kunagi tegema" teemadest. Et ei kuluta raha riietele, mis niikuinii kohe väikseks jäävad. Rong on läinud.
Wednesday, February 12, 2014
Vestlused, mida ma arvsin, et ma mitte kunagi elus ei pea
Noh näiteks, et istun sõbrannaga kohvikus ja arutan, et palju sul ühe korraga õnnestub rinnast piima kätte saada. Aa, et 30ml? Oi, no seda on tõesti vähe, ma ikka 60 sain.
Mida? Just-just. Aga see tundub olevat täiesti mõistlik kohvitamise teema. Veel veidram tundub see, et sellest samast teemast annab maurata vähemalt pool tundi.
Ja siis ilmselt titemammade vestlusteemade vana hea klassika - mis värvi on "meie" kaka. Okei, nii hulluks pole asi (veel?) läinud, et me tõepoolest oma ekskremendi värvuse üle arutaks, aga me kõik ju teame seda "meietamist". Ma päriselt ka olen kuulnud vestlust, kus ema ütles oma paarikuusele lapsele, et lähme nüüd issi sülle kakale ja ma kujutasin õudusega ette, kuidas järgmisel hetkel pean ma tunnistajaks olema vaatepildile, kuidas täiskasvanud naine koos lapsega oma mehe sülle ronib ja... Ma ei pea vist jätkama?
Noh igatahes lapse kaka ja selle värvus annab jututeemat ikka tundideks. See on nagu omaette teadus. Kõigepealt tuleb tuvastada, mis värvi kaka on ja millise konsistentsiga ja alles siis tuleb kõige põnevam osa - selle järgi püüda selgeks teha, mis lapsel viga võiks olla. Muidugi on teoreetiline võimalus, et laps on täiesti terve tavaline beebi, aga guugeldades võib olla kindel, et lapsel on midagi viga, vahet pole millise värvusega kaka ka ei oleks.
Britt Idal on minu diagnooside järgi olnud kõik võimalikud haigused, mis imekombel küll ise üle lähevad, ma lohutan end sellega, et ta on lihtsalt imelaps. Eile, lugedes rotaviirustest, hakkasin ma loomulikult ka seda kahtlustama. Kuigi, mitte ökoemana, olen ma Britt Ida ka selle vastu lasknud vaksineerida.
Kolmas ja kõige tüütum teema ongi vaktsineerimised. Selles vaidluses on alati kaks poolt - tulihingelised pooldajad ja verised vastased. Jumalauta, kui tüütu see on kui titemammad sel teemal vaidlema lähevad ja mind ka oma vaidlusse kisuvad. Ma ei viitsi sel teemal arutleda, ausõna, aga tundub, et iga vähegi endast lugupidav ema peab olema kas poolt või vastu. Mina olen Britt Ida vaktsineerinud. See peaks ütlema kõik. Mida siin rohkem arutada?
Tissistreik, keele värvus, lisatoidu andmine, laste oskuste ja kaalu ning pikkuse võrdlused on veel vaid mõned näited teemadest, millest pärast lapsesaamist on normaalne kohvitassi taga rääkida. Ja ikka tunde. Ei mingeid "käisin täna poes ja ostsin uued saapad" või "nädalavahetusel sai liiga palju joodud" vestlusi enam. Ikka tissid ja kaka ja muu selline on teemad. Teemad, milledel ma arvasin, et ma kunagi kaasa ei räägi.
Nii veider-veider on see titemammade oma väike maailm. Siin räägitakse nagu võõras keeles, millest mitte keegi teine aru ei saa. Ometigi unustame me selle mõnikord ära ja hakkame ka "tavainimestele" õhinal rääkima, kuidas "me" end kõhuli keerasime nagu oleks see kõige ägedam asi maailmas ja ei mõista siis, miks teised seda vaimustust ei jaga.
Jumal tänatud, et mul on ka Diip ja muud titemammamaailmavälised tegevused, tänu sellele oskan ma veel ka teistel teemadel suhelda. Vähemalt ma ise loodan nii. Aga see ei välista muidugi, et ma mingil hetkel teiega ei hakkaks lapse kaka värvusest jaurama.