Aaawwww!

Eile vaatasime vanu pilte ja mõtlesime, et kui veider, et rasedana ei mäletagi enam, milline ma päriselt välja nägin. Ilmselt tekib hiljem sama efekt, et ei mäleta, milline ma rasedana välja nägin. Et kas tõesti suur nagu diivan või nagu randa uhtunud emavaal. 

Sellepärast on mul ikka väga hea meel, et me otsustasime viimasel hetkel veel pildistama minna. Eriti hea meel on mul selle üle, et me just Efka fotograafiks valisime,  sest nagu juuresolevatelt piltidelt näha, siis ka

emavaalast saab täitsa kenad pildid.  Ja see ei ole ju ometi mu "ebaadekvaatselt kõrge enesehinnang" mis räägib? 

 Mehel pole ka viga. Kodus diivanil ei saa nagu arugi, aga täitsa kena vaadata kohe;) 

 http://efkapildid.wordpress.com/

Emotsioon nr 78

"Mis sul täna plaanis on?" küsin ma hommikul ärgates Marekilt.
"Ma ei teagi, sõltub sinu plaanidest," vastab ta.
"No mina lähen siis igaks juhuks arsti juurde, sest muidu ma varsti kratsingi oma naha maha."
Mareki näost ei peegeldu vaimustust. See on segu murest ja tüdimusest.
"Sa ei pea minuga seal kolm tundi kaasas istuma, viskan mind lihtsalt sinna ära ja küll ma su siis järele kutsun."
"Aga võib-olla sul ei lähe täna seal kolm tundi, mis siis saab, siis sa pead ootama, kuni ma tagasi jõuan," muretseb ta edasi.
Vaene mees, millise printsessiga ta koos elab, mõtlen ma salaja. Mis siis küll saab kui ta peab kümme minutit ootama?
"Me oleme arstil käinud kaks korda, mõlemad korrad on läinud kolm tundi, miks sa arvad, et täna võiks vähem minna?" püüan ma teda veenda, et ta tõepoolest ei pea minuga seal istuma.
"Täna on ju laupäev, täna ei pruugi seal nii palju inimesi olla," ei jäta ta muretsemist.
Vaatan talle otsa ja küsin: "Kas sa tõesti arvad, et kõik minusugused nõmedad rasedad mõtlevad, et täna on laupäev, et täna küll ei viitsi arstile minna, et ootan parem esmaspäevani?"
Mul õnnestub Marekilt saada luba üksinda arstile minna.   "Ja sa ei ole nõme," ütleb ta vaikselt  kui me uksest välja hakkame minema, "lihtsalt rase".

****
Haigla juures õnnestub mul mööda tormata ühest veel suuremast rasedast, kes mulle tundub otsib teed valvearsti juurde, ja nii läheb mul hästi. Ma olen järjekorras tõepoolest esimene. Jõuan oma mure ära rääkida, toolile istuda, piinlikult mitte osata vastata kui palju ma rase olen (ainukese vastusena tuli mulle pähe "liiga palju ja liiga kaua", aga õige number oli peast justkui pühitud) ja oma tennistest Instagrammi pildi üles riputada kui rase, kellest ma mööda tormasin, alles kohale jõuab.
Ma annan proovid ja ootan. Möödunud ongi juba tund. Õde ajab mind ja teisi koridoris ootavaid rasedaid vererõhuaparaadiga taga. Ootamine on tüütu, aga võrreldes näiteks Maarjamõisas arstil käimisega on õhkkond ITK-s palju sõbralikum. Õde naeratab ja teeb nalja. Keegi ei kisenda kusagil, et "mind on vaid üks, ma peangi vahel puhata saama". Ma lihtsalt istun ja ootan. Võib olla ongi hõredas liikluses süüdi laupäev? Ja kõik rasedad istuvadki nädalavahetusel kodus?
Siis kuulen ma küsimust, mida ilmselt iga rase tahab kuulda: "Kui proovid peaksid nüüd halvad olema, kas saate ka haiglasse jääda?"
Saan ja saan. Ikka saan. Aga ei taha ju. Arst kutsub mind sisse. Saan teada, et mingid näitajad ei ole korras.
Pean tulema uusi proove andma. Tulen, hea meelega, mõtlen ma omaette. Peaasi, et haiglasse ei pea jääma.
Arst seletab peente terminitega, mis mul korrast ära on. Ainuke, millest ma aru saan, on see, kui ta lõpuks ütleb: "Veres on seega liiga palju sappi."

Are you kidding me? Veres on liiga palju sappi?  Mis see on mingi iroonia või? Selleks, et saada teada, et olen liiga sapine, pidin ma vereproovi andma? Ma oleks võinud teile seda ise öelda? What else is new? 
Need on küsimused, mis ma arstile oma mõtetes esitan. Välja ütlen ma hoopis midagi muud. Luban rohud välja osta, puhata, uued proovid anda ja juhul kui peaks tekkima peavalu või mõni muu häda tagasi tulla.


****
Õhtul hakkab mu pea valutama.  Tunnen end halvasti. Rumala peaga ütlen seda ka Marekile. Ühtäkki hakkab ta diivanil nihelema.
"Mis sul nüüd hakkas?" küsin ma.
"Midagi," vastab ta vastumeelselt.
"Ma tunnen sind, mis sul hakkas?" küsin ma uuesti.
"Minule ei meeldi sellised asjad," toriseb ta. "Nüüd ma olen su pärast mures."
Luban ka talle, et kui peavalu pole hommikuks kadunud, läheme veedame üheskoos toreda pühapäeva pärastlõuna valvearsti ukse taga. Marek teeskleb, et see vastus rahustas teda.

Ilus nädalavahetuse algus

Astud hommikul kodust välja. Vastu järjekordsele kohtumisele. Mitte kõige optimistlikumalt meelestatult. Tagasilöökide kõrval ei julge sa enam loota. Ja nii ei  loodagi sa midagi. Siis aga kohtud sa inimesega, kes on täis positiivsust, energiat ja süstib sinusse optimismi. Sa tahaks end näpistada. Võib see olla tõsi?

Diip on saanud endale tõeliselt ägeda köögimeeskonna. Päriselt!

See aga otseloomulikult ei tähenda, et päev poleks toonud ka tagasilööke. Planeeritav avamistähtaeg hakkab aina küsitavamaks muutuma, sest asjad, mis tundusid ammu olevat kontrolli all, hakkavad venima. Venima mõned nädalad liiga kaua...

Aga sellest hoolimata oli tänane päev täis töövõite. Selle nimel võib isegi kannatada sügelevat nahka ja kivikõvaks tõmbuvat kõhtu, väsinud silmadest ja tibake paistes jalgadest ei hakka rääkima. Päev oli seda kõike väärt!

Emotsioon nr 77

Mu nahk sügeleb nii metsikult, et ma vist varsti kratsin end katki. Mul oleks nagu sügelised. Ja kõik villased asjad ajavad mind veel rohkem sügelema. Ma olen enda kreemitamiseks  vist ära kulutanud juba sada potsikut kreemi ja ikka ei midagi. Ikka tahaks kratsida. Või alasti ringi joosta. Kodus oleks see veel mõeldav, kuigi ilmselt üldse mitte seksikas vaatepilt. Aga linna minna ju alasti ei saa.
Ma tahaks, et ma saaks oma naha lihtsalt vahepeal seljast ära võtta. Nagu nad multikates saavad. Et teevad luku lahti ja astuvad välja.
Ma ei taha sügeleda ja sügada end kogu aeg.

Diip lamp ja küsimus nobenäppudele

Mõnikord räägib üks pilt rohkem kui tuhat sõna. Kas pole mitte tore tulemus?
Aitäh, Andrei!

Et Diip'i lastenurga pärliks saab tõeliselt vinge nukumaja , siis mööbli ja aksessuaaride valmistamisel oleks teretulnud kõik nobenäppudest abikäed. Ja loomulikult erinevad ideed, soovitused, näpunäited, mis ühes diibis lastenurgas olla võiks, on samuti teretulnud!

Kes toob rasedale kooki?

Ma ei plaani täna oma tagasihoidliku keret diivanilt liigutada. Vaatan ära KÕIK idiootsed seriaalid* ja kõik seriaalide kordused. Aga kes käib Ülemiste Tassikookides ära ja toob rasedale kooki? Ma ju niiiiii tahan!

*alustasin Vaprate ja Ilusatega. Miks ma üldse üllatun, et Brooke rase on? Nüüd on tal laps nii oma tütre kui õe mehega, oma mehe ja mehe isaga. Igati mõistlik!
Ja Hope vaatab juba pool aastat aknast välja ja unistab Liamist. Kõlab loogiliselt.

Otsused, otsused

Palun öelge mulle, et me ei aja õiget asja, kui.... absoluutselt iga takistuse ja probleemi taga on kohe ka lahendus. Ma muidugi eelistaks, et lahendused tuleksid ilma takistusteta, me kõik saaksime palju rohkem magada, aga see on lihtsalt nii veider, kuidas asjad nö ise sülle kukuvad.

( Foto:https://www.facebook.com/photo.php?fbid=531651446899972&set=pb.472428046155646.-2207520000.1380125299.&type=3&theater)

Kasvõi kõige lihtsamad asjad. Kõige pealt leidsime me inimese, kes on nõus meile tassidest lühtri nikerdama. Siis satume me pooljuhuslikult Ökomässule, kus meile jäi silma üks taaskasutatud materjalist installatsioon, milles me nägime sobivat vitriinkappi. Materjali otsingul soovitati meil kontakteeruda SINCE design´i inimestega. Sealt omakorda leidsime me lambid, mis olid tehtud ühe teise restorani jaoks, kuid millest viimasel hetkel loobuti. Tahaks kohe näidata ja eputada, aga ei julge veel;) Lisaks sellele saime oma mööbli jaoks nii palju ideid, et...Kui ma oskaks veidikenegi puutöid, haaraks ma kohe...hmmm...ma ei tea, mis tööriistad, aga noh need tööriistad, millega mööblit saaks kokku klopsida, ise kätte.

Mingil hetkel oli meie kõige suuremaks mureks (pea)koka leidmine. Oli lahtisi otsi, aga ei midagi kindlat. Ja siis ühtäkki läks mölluks lahti. Meid soovitati, meile soovitati, meiega võeti ühendust, meile anti numbreid, kellega ühendust võtta. Nüüd peame me otsustama. Kellega siis edasi minna? Näidismenüüd on kõigil toredad olnud. Aga kes neist oleks kõige "diibim"?

Kas pole veider, kuidas asjad sujuvad? Ja siis ma saangi pahaseks, kui mulle öeldakse, et kas sa ikka saad aru, et see pole siin ettevõtmine, mis teil laseb pensionipõlve Hispaanias palmide all veeta. Et see on ju lihtsalt puhas hobi. Hobi või mitte, palmide alla või mitte, see on algus. Uus algus. Millegi uue algus. 

#cutenessoverdose

Karvaseid ja nunnusid mänguasju, eriti selliseid retro-karusid, pole kunagi liiga palju. Ja kui hästi see sobib kokku vankris (jaa, ka see on mul olemas, kuigi ma vingun, et midagi pole olemas!) oleva retro-tekiga.
Tulevased tädid ja vanaemad oskavad asju leida. Teadagi kust;)

Emotsioon nr 76 ehk riietest

Mina poleks ju mina kui ma ei vinguks. Kasvõi niisama või moe pärast. Ja nii ma olengi ka vingunud, et midagi pole selga panna. Et nagu gruppi kuuluda või nii.

Eile aga hakkasin ma mõtlema, et mul vist ei ole õigust vinguda. Kapp on riideid täis ja jalanõudega (paistes jalgade tõttu) pole üldse probleemi. Sülitan igaks juhuks üle õla. Ja nii palju kui ma ise peeglist näen, siis päris peletis või hernehirmutis ei tohiks ma ka välja näha. Suur küll, aga täiesti normaalselt riides. Või on siin tegu selle kurikuulsa "ebaadekvaatselt kõrge enesehinnanguga";)

Igatahes. Raseduse alguses lubasin ma pühalikult, et mina küll endale suuri või raseda riideid soetama ei hakka. Et jube mõttetu ju. Läks aega mööda ja ma soetasin endale siiski nii Lindexist kui Zarast mõned number-paar suuremad riided. Oli küll kulukas. Õnneks on tegu seda tüüpi riietega, mida peaksin siiski saama veel kanda.
Lindexi allahindluste ajal soetasin endale mõned suuremad kleidid. 10 eurot ei tundunud olevat traagiline summa.
Siis hakkasin ma tihedamini jõlkuma Humanates. Ühe ja pooleteist euro päevadelt sai soetatud toppe ja kleite ja muid suviseid hilpe. Ühest eurost ei ole ju väga kahju. Isegi kui ma neid riideid enam kunagi kanda ei saa. Ma võin need vabalt mõnele rasedale edasi pärandada. Või osa neist saab ehk isegi natuke väiksemaks õmmelda.
Mõned hilbud on maksnud ka veidi üle kümne euro, aga siis ongi tegu olnud selliste riietega, milles olen näinud potensiaali ka tulevikus kandmiseks.

Teksadest tundsin ma jubedalt puudust. Päris-poest 60 euro eest ma neid endale siiski soetada ei raatsinud. Suvel polnud nagu vajadustki ja sügiseni oli nagu aega. Aina enam hakkasin ma kaltsukates ringi vaatama selle pilguga. Paavli kaltsukast õnnestus mul kolme euriga skoorida imeilusad raseda teksad (mis tänaseks on küll kintsust kitsad), aga õnneks olen ma suutnud ka Humanast (kokku ca 15 euri eest) soetada veel kolm paari teksasid, mis hetkel mind väga hästi teenivad. Mul on hea meel, sest päris vaid retuuside ja pikemate pluusidega käimine ei ole päris minu stiil.

Suvisemate riietega ei olnud niisiis üldse mingit probleemi, sügis tundus tulevat  keerulisem. Kust leida sobiv jope ja kampsunid? Kampsunid kukkusid jällegi Humanast ja Paavli kaltsukast sülle. Sellised soojad ja mõnusad, suured, nagu üks korralik sügis-talvine kampsun olema peabki. Ja kampsun-tuunikad, mis hetkel on liibuvalt ümber, muutuvad ju mõne aja pärast lihtsalt kleitideks:)
Kõige rohem rahul olen ma aga (pildiloleva) jopega. Jällegi 10 euri ja midagi paremat ei oskagi tahta. Pole liiga korralik ega liiga sportlik. Sportlike riideid ma väga ei talu. Suur on ta küll. Ikkagi L number. Aga mul on kahtlane tunne, et seda saab kokku tõmmatuna ka tulevikus kanda. Ja kui ei saagi...siis ei maksnud ju varandust ka.

Viimase aja parim jalanõude leid tuleb jällegi Paavli kaltsukast. 5 euri ja saapad nagu valatud. Muidugi need oleks ma endale soetanud ka mitte-rasedana, aga hetkel esimeste sügiseste ilmade saabudes oli see ideaalne leid.

Kuu aega raseda-sügist elan ma niisiis kenasti üle.

Kokkuvõttes olen ma erinevalt pühast lubadusest suuri riideid mitte osta ikka natuke kulutanud. Aga kui see summa nüüd jagada kuude peale, siis ei ole ma igas kuus kulutanud kindlasti mitte rohkem kui viisteist eurot. Seda ei ole ju palju?  Ja kui teha tiir mu garderoobi, siis riideid on seal ikka kuhjade viisi. Ei pea käima vaid ühtede pükstega ja paljajalu. Virisemiseks ei ole põhjust. Ma lihtsalt moe pärast rohkem. Sest vaatan peenikese-aja riideid ja tahaks ikka just sealt midagi selga tõmmata:) Pole vist mõnda aega lootustki? 56,5kg ja 79 kg vahele mahub ikka pääääris palju numbreid.

Ma olen õnnelik, et võrreldes teiste rasedatega, kes kurdavad et ongi tänaste ilmadega sunnitud plätudega käima, sest jalad on niiiiiiii paistes, ei ole mul jalanõude probleemi. Riiete probleemi lahendavad aga erinevad kaltsukad üsna edukalt. Kui just ei ole tegu inimestega, kes põhimõtte pärast kasutatud riideid ei kanna. Siis ei jäägi muud üle kui mehe tuulekaid kanda:)

Hmmm...Mõte! Kas ma võiks minna Mareki garderoobi kallale? Paar kampsunit ja üks pintsak oleks päris popid. Lähen vaatan...Salaja;)

Konkurente kaemas @Sesoon

Sesooni kohta olen ma kuulnud vaid kiidusõnu. Ja ka seda, et Diip´il saab ikka väga raske olema, kui selline konkurent nii lähedal on. "Ei saa olema kerge ülesanne Sesooniga võistelda," on inimesed mulle pead vangutades öelnud ja püüdnud selgeks teha, et oleme ikka puhta puudulikud, et julgeme üldse veel ühe restoran/kohviku avamisele mõelda.
(Lisaks sellele olen ma kuulnud arvamusi, et "niikuinii läheb teie üritus p...e" või et meie koht/koha nimi/olemus/logo on "liiga wannabe" ja tuhat teist kurjakuulutavat kommentaari.)

Aga tagasi Sesooni juuurde. Ma olen mitmeid kordi tahtnud sinna sööma minna, kuid kunagi ei ole mul õnnestunud lauda broneerida. Koht on alati olnud broneeritud. Järelikult popp koht. Seda enam oli mul hea meel kui me laupäeval Marekiga nii vara linnas olime, et saime hommikusöögiks seada sammud Kalamaja popimasse kohvikusse. Ja laua me ka saime.

Ma ei tea, miks, aga ma olin alati arvanud, et tegu on tillukese ja hubase kohvikuga. Seepärast olin ma üllatunud kui sattusime hoopis suurde moodsasse bistroosse.

Väga kihvti bistroosse, aga sugugi mitte kohta, kus ma kujutaks ette end õhtul sõbrannadega veinitamas. Lõunatamas, jaa, kindlasti. Eriti kui ma juhtuks selles piirkonnas töötama. Moodne ja soodne. Ideaalne lõunastamiseks.

Toidu valimisega oli meil ka veidike raskusi. Kell oli veel liiga vähe, et praadi sööma hakata, niisiis pidime endale midagi sobivat leidma eelroogade seast. Ka see osutus keerulisemaks kui me oleksime tahtnud, aga samas ei saa selles süüdistada kokka ega menüüd. Me lihtsalt olime sel hommikul mingil teisel lainel. Lõpuks otsustasime me heeringaga krõbeda kadakaleiva ja kõrvitsapestoga pärmitaignakulklite kasuks. Kuna me olime juba natuke toidukoha valikus pettunud, siis ega me suurt ka toidust ei oodanud. Oma negatiivses ootuses pidime me siiski pettuma. Toit maitses väga hea! Eriti kõrvitsapesto. Ma sain aru, miks Sesooni kiidetakse.

Samas pean ma ütlema, et tagasi ma enam ei kipu. Kui siis nagu juba öeldud vaid lõunatama. Natuke tabamatuks jääb mulle Sesooni kui kõige popima ja alati broneeritud koha fenomen.

Emotsioon nr 75

Tahtsin ka tubli titemamma olla. Et panen kokku asjad, millega titt haiglast koju tuua.Või noh üleüldse vaatan siis olemasolevad asjad üle. Lappasin kapis, kuhu me minu arvates suvel olime emmega mingigi süsteemi loonud, aga enam ma sellele süsteemile pihta ei saanud. Asju oli liiga palju. Või siis liiga vähe, kui lugeda must-have-list´e, mis haiglas kaasas peaks olema.
Mareki abiga suutsin ma vist vähemalt mingid asjad välja valida. Aga jällegi oli neid liiga palju. Vist. Või liiga vähe. Igatahes jooksis mul juhe kokku. Nüüd on kaasavõetavaid asju terve tilluke hunnik, milles ma ei tea, kas on kõik vajalik olemas. Ja kapp on sassis. Totaalselt.

Vähe sellest, et kapp on sassis, on ruumi (st panipaiga) puudusel ilus ja armas valge tuba muutunud kolalaoks, kus nurgas üksteise otsas seisavad vanker ja turvatool, mingid mänguasjad ja beebimonitor, padjad ja tekid ning muu titestuff.  Kui nüüd lisada tuppa veel päris titt ja kõik muu eluks hädavajalik, siis võime me varsti oma hoarders-realityshow teha. Toast, kust midagi ega kedagi üles ei leia.

Ma tunnen, kuidas maja juba mattub titeasjade alla. See rõhub mind. Ma vajan korda.

The reflection's changed a bit ehk liikuv diivan vol 2

Mul on kodus üks Burberry mantel, mille ma kunagi hea hinnaga endale soetasin. Minu Burberry-obsessioo nei tule ju kellelegi üllatusena, seepärast pole midagi imestada, et ma selle endale soetasin kuigi ta mulle veidike suur oli. Nagu on mul kapis ka mitu paari number väiksemaid kingi, mille ma soetasin hea hinna tõttu ja käin nendega varbad krõnksus. Ilu nimel kõigeks valmis. 

Täna vaatasin ma kapis rippuvat Burberry´t ja rõõmustasin. Lõpuks ometi saan ma seda vähemalt üks kord kanda nii, et see on mulle paras. Tõmbasin mantli selga ja hakkasin seda kinni nööpima. Aga...mantel ei läinud enam eest kinni:) 

Vaatasin end peeglist ja pean tõdema, et peegelpilt on "veidi" muutunud. Pole siis ime, et suur osa üüratu suurtest rasedariietest mulle enam selga ei taha mahtuda.

                                    Juuli lõpuks olin ma muutunud selliseks: 

                              

Augustis nägin ma välja selline. Matsakas maanaine. Lihavate käsivarte ja tugevate säärtega.

 

 Septembriks on olukord üsna kõhukaks läinud. Sukkpükste jalgapanek võrdub maratoni läbimisega. Eriti vihastab mind kui suudan need valepidi jalga tõmmata ja pean kogu protseduuri uuesti alustama. Jalgade raseerimine on ikka täiesti omaette ettevõtmine. Muust raseerimisest ei hakka ma rääkimagi, see on puhas naljanumber (aga ma ei suuda end ka kosmeetiku juurde vedada, kuidagi piinlik on millegipärast). 

Jäänud on 38 päeva. Ma loodan väga et mitte rohkem. Ma tunnen end nagu randa uhtunud emavaal.

 Seda, et ma kunagi päriselt normaalkaalus ikka ka olen olnud, on hetkel raske uskuda. Isegi siis kui pilte vaadata. Kusjuures, sellel pildil olen ma paks. Ohh, kuidas ma tahaks juba jälle nii paks tagasi olla:)

Pärast vihma

Targemad räägivad, et lisaks sellele, et vikerkaare otsast võib leida rahapaja, olevat vikerkaar ka märgiks sellest, et midagi õigesti teed. Mulle meeldib see mõte. Ma olen viimasel ajal olnud saja erineva pisiasja pärast nii stressis, et pisarad ja magamata ööd on mu parimateks sõpradeks saanud. Täna aga paistab pilvede vahelt jälle killuke päikest. Kuigi väljas sajab vihma.
Sajast probleemist paar on lahendust leidmas. Niimoodi, ootamatult ja "iseenesest". Jäänud on vaid 98 stressitekitajat:)

Konkurente kaemas @Elutuba

Kalamaja on vaieldamatult kõige kiiremini arenevam ja trendikam toitlustuspiirkond Tallinnas, kus restorane ja kohvikuid on nagu seeni pärast vihma. Me isegi ju ronisime just sinna piirkonda. Konkurentide tegemistel toimetamistel tuleb seega silma peal hoida. Siiani on minu  lemmikuks Boheem, nii toidu kui interjööri poolest. Mingil veidral põhjusel satun ma päris tihti tagasi Kukekesse, kuigi tegelikult ei ole see päris minu teetassike koht, midagi selles kohas aga ilmselt ikkagi on, et ma sinna tagasi satun.  F-hoone on nii ja naa, meeldib ja ei meeldi. Kamahouse (on see üldse enam Kalamaja?)  läheb samasse kategooriasse F-hoonega, meeldib ja ei meeldi, F-hoonega võrreldes meeldis mulle toit kordades rohkem, häirib aga toidulõhn ja õhupuudus. Aga nendest kohtadest ma (seekord) rääkima ei hakka, need on sellised teada-tuntud-käidud kohad. Viimaseks avastuseks on mõned kuud avatud olnud Elutuba.

Neljapäeval käisin ma seal esimest korda. Sisehoov oli üliäge,  selline natuke suvakas ja meenutas kodust aeda, just nagu mulle meeldib. Ma olin kade, et Diip´il sellist sisehoovi võimalust pole. Restorani sisse astudes ehmusin ma esimese hooga ära. Sisekujundus oli selline nagu me esialgu olime plaaninud Diipi. Jumal tänatud, et me saime aru, et Soo tn pind ei ole päris sellise sisekujunduse jaoks ja otsustasime minna "koduse pitsi ja karge puidu"-stiili, muidu oleks ikka jube piinlik olnud. Avada paar kuud hiljem koht, mis paar tänavat eemal juba avatud on.
Ainuke, mis mind sisekujunduse juures häiris, olid need kohutavad lambid laes. Öelge, et need ei meenuta kirste? Liiga diip kunst minu maitse jaoks. Muidu aga tõsiselt hubane. Just nagu olekski kellegi elutuppa sattunud. Värsked lilled laual on minu jaoks alati suur pluss. Mulle meeldib kui sellistele pisiasjadele tähelepanu pööratakse.

Menüüs olin ma veidike pettunud. Eelrooga ma leida ei suutnud, niisiis läksime kohe pearoogade juurde. Minuga kaasas olnud sõbrannad valisid pearoaks koha. Juhtus aga selline "kohatu lugu, et koha asemel on täna pakkuda siig". Mina valisin värske kartuli kukeseenekastmega. "Kukeseentega on meil täna nii, et nende asemel saame pakkuda metsaseeni".  Veiniks valisid sõbrannad midagi-midagi, ma väga ei süvenenud, aga igatahes said nad paar minutit hiljem teada, et ka seda täna pakkuda ei ole. Otsustasime kõik ära tellida ka magustoidud. Marjasupi toorjuustukreemiga. Ettekandja kohmetus. Täna olevat kindlasti pakkuda isetehtud sidrunijäätist, aga marjasuppi peab uurima. Ühe sõbranna suutis ettekandja ümber keelitada jäätist tellima, mina ja teine sõbranna jäime siiski lootma marjasupi olemasolule.

Ooteaeg oli lühike. See mulle meeldis. Kohatu siiaroog ja metsaseentega kukeseenekaste nägid head välja. Puudust tundsime me saiast ja salvrättidest ning 1/3 seltskonnast tundis puudust soolast. Mul oli kahju, et seenekaste, mis oli mõnusalt rammus, oli nii vedel, et osa sellest jäi taldrikupõhja. Sellest oli mul tõeliselt kahju! Kodune ja mõnus, tundsin kohe, kuidas paar kilo reitele veel lisandus. Ohh, kuidas ma oleks tahtnud saiaga taldrikupõhja puhtaks kraapida. Ja kui juba unistada, siis kogu see kraam veiniga alla loputada.

Magustoiduks valitud sidrunijäätis, nii nagu ma sõbrannast aru sain, osutus heaks valikuks. Kuigi serveering jättis mu meelest natuke soovida, aga väga ma siiski ei nori. Naersime, et raudselt on marjasupiks purk moosi ja kui see lõpuks lauda jõudis, selgus, et magustoiduks oligi purgitäis taldrikusse valatud  moosi:)

Moosi, vabandust marjasuppi, oli way too much. Eriti võrreldes sidrunijäätisega. Menüüs kõlas marjasupp toorjuustukreemiga nii ahvatlevalt ja hõrgult, ma päris täpselt küll ei tea, mida ma ootasin, aga purk moosi ei olnud kahjuks see, mida ma oleksin magustoiduks soovinud. Koju jõudes oli Marek küpsetanud pannkooke. Nii sai kokku üks päris hea magustoit;)
Õhtu lõpetasime me tee ja kohviga, mu sõbranna oli juba kohvi lõpetanud kui lõpuks minu tee lauda jõudis. Olin seda otsust juba jõudnud kahetsema hakata. Koha kõige suuremaks miinuseks oli puuduv ventilatsioon ja avatud köök. Kuna restoran oli täiesti rahvast täis, siis mingil hetkel tekkis selline õhupuudus, et  me ei suutnud enam rahulikult istuda. Me tahtsime värsket õhku. Aga tee oli tellitud ja arve maksmine võttis oma aja.

Teeninduse kohta saan ma öelda, et kõik, mis üldse viltu minna sai, läks viltu. Meid teenindanud poiss oli nii kohmetu, et see pigem oli juba lahe ja me saime iga kord, kui ta jälle midagi segamini ajas, kõva kõhutäie naerda. Lõpuks naersime me lausa kõva häälega ja nii et pisarad silmist väljas. Ma loodan, et ta väga ei solvunud. Ehk siis, kui muidu mind selline veidike kohmakas teenindus ärritab, siis seekord tekitas see minus hoopiski positiivse emotsiooni. Me lahkusime hea tujuga ja ikka veel naerdes. Mu meelest oli teenindus nii sürreaalne, et ma tahaks Diipi sellist teenindajat.

Kokkuvõttes. Kas ma tagasi läheks? Läheks. Juba sai käidudki. Laupäeval viisin ma Mareki uut kohta uudistama. Kuna me just olime Sesoonist söömast tulnud (sellest kirjutan järgmine kord), siis otsustasime vaid magustoidu kasuks. Lauda toodi kaks üüratult suurt kohupiimakooki, mis viisid keele alla. Päriselt. Hoopis teine tera kui neljapäevane purk moosi. See krõbe võine koogipõhi oli juba väärt iga lisakalorit, mis me lusikaga suust  sisse kühveldasime. Me olin nii positiivselt meelestatud, et otsustasin ära proovida ka neljapäeval sõbrannalt kiidusõnu saanud isetehtud jäätise. Ma ei osanud küsida, et kas see on ikka sama sidrunijäätis ja nii oli mu pettumus suur kui lauda toodi lihtsalt kõige suvalisemalt kaussi visatud tavalised jäätisepallid. Menüü järgi oleks palle pidanud olema üks, seepärast olin ka eeldanud, et tegu on sama jäätisega. Marek arvas, et kokk vaatas, et ma olen nii suur ja rase, et mis ma ühest pallist ikka saan ja puhtast heast tahtest viskas kaussi kaks palli. Pallid pallideks, aga ma oleksin tahtnud seda sama sidrunijäätist, mida mu sõbranna sõi.
 Ma kusagilt lugesin, et menüü on restoranis pidevas muutumises. Sellisel juhul saan ma nendest "apsakatest" aru, aga menüüs võiks siis ka sellekohane märge olla?

Teenindus oli samasugune kohmetu nagu neljapäeval. Aga ikkagi, mulle meeldis. "Ostame selle teenindaja üle," ütlesin ma Marekile, "nii saab vähemalt nalja. Marek ei olnud mu mõttega päris nõus: "Ma ei tea, kas ma ikka tahaks päris sellist teenindajat endale."
Nojah. Mul jääb alati võimalus Elutuppa tagasi minna. Ma ei teagi, kas konkurendid tohivad meeldida ja kas seda tohib avalikult välja öelda, aga mulle see koht meeldis. Toit jättis soovida, ei ole päris see, välja arvatud kohupiimakook, aga restorani enda kohta ei ole mul ühtegi halba sõna öelda. Ja siseõu tegi kadedaks.

#ossomtossom #rahapadakaevama

Ōhtul tuli välja vikerkaar. Eredam kui kunagi varem. Ja lausa topelt.

Säravad tassid

Tänu blogile leidsin ma ühe toreda noormehe, kes aitab meil Diipi soovitud valgustid teha. Kas pole mitte vahva?

Emotsioon nr 74

Ma olen nii fucking väsinud, et kui "Meie Meel" veel ilmuks, siis ma kirjutaks sinna uue anonüümse kirja, et end välja elada. Õnneks on tänapäeval välja mõeldud blogid, kus enam-mitte-nii-anonüümselt end välja elada.

Ma olen nii väsinud, et kõik asjad käivad üle kivide ja kändude, et kõige eest peab võitlema ja kogu aeg endale sisendama, et iga algus on raske, et me ei tohi alla anda, et ühel ilusal päeval saame me üht edulugu alustada sõnadega: "Kaheksandat kuud rase olles restorani avada oli nii kuradi kurnav, et ma lihtsalt nutsin ohjeldamatult, kuid õnneks laabus kõik lõpuks nii nagu pidi..."

Ma olen nii väsinud igasugu totrast bürokraatiast ja inimeste vastuseisust. Me anname endast parima, et luua üks hubane restoran, mis ei segaks oma tegevusega mitte kedagi vaid looks lisaväärtust,  kuid peame tõestama, et me tõepoolest ei taha halba, ei plaani avada ööklubi või maja maha lammutada. Ma olen nii väsinud, et remonttööd venivad, aega jääb aina vähemaks, aga lahtisi otsi aina rohkemaks.  Kui Marek ei oleks otsustanud oma töölt ära tulla ja ei saaks mind selles asjaajamises 24/7 toetada, oleks ma ilmselt juba hullumajas.
Samas ei saa eitada, et ka Mareki otsus töölt ära tulla, et oma raseda naise kõrval olla ja 100% Diibile pühenduda, tekitab stressi. Mitte et ma kahtleks Diibi tulevikus, aga seniks kuni selle käima saame, istun ma nagu orade peal. Kas me jõuame õigeks ajaks valmis? Kas kõik takistused saavad kõrvaldatud?

Ma olen väsinud, et inimesed ei vasta. Ma olen nii väsinud, et asjad mille peale ma olen lootnud või mida oodanud, ei saa teoks. Ma olin nii kindel, et vähemalt üks tilluke raamatu-diil saab teoks, aga lörri ta läks. Ma olen nii väsinud eitavatest vastustest.

Ma olen nii väsinud sellest, et kodus on asjad ikka veel poolikud. Tõsi, ilmselt ei jää maailm seisma, kui ma pean mõnda aega läbi ajama ilma korraliku kapi ja muude selliste asjadeta, et kuur ei saa valmis ja kõnnitee, küll needki asjad kunagi valmis saavad, aga see mõte poolikutest asjadest ärritab mind. Aega nendega tegelemiseks pole, sest Diip sööb ära kogu vaba aja (ma olengi näinud vaid ühte "Seitsmenda taeva" osa, sest muul ajal me lihtsalt trambime asju ajades ringi), rahalistest võimalustest ei hakka ma rääkimagi, sest kõik säästud on pandud Diipi.

Ma olen nii väsinud sajast mind ümbritsevast pisiasjast, mis kokku pannes ei olegi enam nii pisikesed. Ma saan aru, et tugevad inimesed saavadki alati hakkama, aga ma ei taha kogu aeg tugev olla, ma tahaks vahepeal lihtsalt nõrk olla. Ma tean, et 32-aastane ei ole enam laps, vaid täiskasvanu, kes peab ise hakkama saama, aga ma ei taha kogu aeg täiskasvanu olla, ma tahaks vahepeal lihtsalt laps olla.

Ma olen nii väsinud sellest, et ma ei tohi ärrituda, et ma ei tohi nutta, stressata  ega karjuda. Ma pean mõtlema lapsele, kes elab kõiki mu emotsioone samamoodi läbi, et nii tuleb ju närviline laps ja puha. Newsflash, siis tulebki oma ema laps! Käbi ei pidavatki kännust kaugele kukkuma. Ma ei jaksa kogu aeg mõelda sellele, kuidas mu tegevus kedagi teist mõjutab, loodan lihtsalt et ehk ei mõjuta liiga palju või liiga vara. Ma ju tegelikult püüan rahulik olla... Kuigi vahel tahaks veinipudeli lahti korkida ja selle sisu lihtsalt kurgust alla valada.

Ma olen nii väsinud, et ma isegi ei viitsi enam mõelda haiglakoti kokkupanekule, ma ei viitsi mõelda sellele, et mul on ostmata vajalikud imevidinad. Eks ma siis lekin seal haiglas ülevalt ja altpoolt, ronin ulgudes mööda seina üles kui mu nibud katki on tehtud ja kirun end, et õigel ajal liiga väsinud olin.

Ma olen nii väsinud olemast väsinud. Ma tean, et kõik saab korda, ma tean, et kõik laabub lõpuks, ma tean, et see, mida me teeme on õige, ma olen õppinud märke jälgima, ma tean, et vaid algus on raske,  aga ma olen lihtsalt väsinud. Nii väsinud, et ma ei viitsi isegi suhelda, andke siis mulle andeks, kui ma teid vahepeal ignoreerin. Ma olen väsinud.

Muidugi normaalsed inimesed ei taha rasedana restorane ka avada (ja raamatuid kirjutada), aga ma ei väsi kordamast, et veel aasta alguses oli kõik hoopis teisiti. Then again, ma ei saa öelda, et paremini. Ja normaalseks ei ole mind ju keegi kunagi pidanudki. Niisiis olen ma väsinud, aga ma ei anna alla, me töötame oma ässid off. Selleks, et öelda: "Me uskusime sellesse, mida tegema hakkasime ja kõik laabus lõpuks".

Emotsioon nr 73

Tulevased vanaemad-vanaisad, tädid ja onud, kui te vaevate pead selle üle, et mida küll meile veel vaja oleks koju, siis Karlova äris on mõned kenad kapid ja kummutid, millest ma ära ei ütleks. Kui te nii väga tahate neid osta:)

Ega siin pikka pidu oodata ei ole. Vähemalt tänase ootamatu visiidi järgi valvearsti juures Tartus. Ma ei hakka rääkima sellest, kuidas me Maarjamõisas ühe ja teise kabineti ukse taga ootasime,  sest "meil üks arst võtab korraga vastu mitmes kabinetis ja tal on nii pikad päevad, et ta peabki vahepeal pause tegema", sest kulminatsioon oli kordades ägedam. Sugugi mitte paanikatkülvav.
Algas kõik sellest, et mind torgiti ja uuriti ning arutati siis mureliku näoga, et see siin on natukene kahtlane juba küll, et äkki on looteveed. Küsivalt vaatasid nii arst kui õde mulle otsa, justkui peaksin mina neile oskama vastuse anda. Kust mina peaks seda teadma?
Istusime ja ootasime analüüsi tulemust ning kuulasime pealt, kuidas arst ja õde ei suutnud otsustada, kui palju ma siis rase võiks olla. Kuigi ma korrutasin neile sada korda vähemalt, et 34+3 (kas pole hea, et mul on tark mobiiliäpp, mis seda minu eest teab?). Ja nii nad muudkui arutasid, et kui ikka on alla 34 nädala, siis on puhta pekkis ja ma ei tea veel mis tuhat ohtu mind ootas, et mis minuga küll peale tuleks hakata. Üldse mitte drama queenid, eksju.
Vahepeal jõuti mult küsida, et kui ma Tallinnast olen, siis mida kuradit ma üldse Tartus teen ja kui ma veel julgesin öelda, et käisime Valgamaal mööblit valimas, pidid arst ja õde  südari saama. Mis mõttes? Rase ja kodust nii kaugel!
Peale pikemat ootamist sain ma teada, et jumal tänatud mingi tulemus oli negatiivne, aga "nüüd on nii, et kribinal-krabinal sõidate Tallinnasse tagasi, et praegu on veel kõik okei, aga kes teab, mis olukord nelja-viie tunni pärast olla võib, ehk ikka jõuate koju ära". Kui ma lahkusin, naeratas arst mulle ja lisas: "Õnneks jääb Paide ka tee peale!"

See teadmine rahustas mind. Tõepoolest. NOT. Aga  ma luban, et rohkem ma arstile ei lähe ENNE kui ma päriselt sünnitama hakkan. Mina ei viitsi enam.  Kui siis juba PÄRISELT haiglasse ära. Aga koti panen ma nüüd igaks juhuks kokku:D

Teeme proovi

Kellel on rohkem õnne? Mul on siiani õnnemängudes muidugi suht kehvasti läinud ja suurimad võidud jäävad Dumle kommipakkide ja 3 euro vahele, aga ehk seekord... See ratas ju lihtsalt karjub: Eeeeveliis, Eveliiiiis!!!
Igatahes lähen ma täna oma esimest kuut kooki Ülemistesse ostma. Rasedana pole mul ka mingi probleem need pintslisse pista:)
Tehke ka proovi! Vaatame, kellel on rohkem õnne!

Diip kunstiinimene. Veel üks.

Nagu ma juba mainisin on Diibiga lisaks Zujevitele seotud veel vähemalt kaks inimest. Üks neist
"diipidest kunstiinimestest" on Heily.

Selleks, et meenutada, mis ajast ma juba Heilyt tean, oleks vaja erakordselt head mälu. Minul seda ei ole. Seepärast ei teagi ma täpselt, mis ajast me üksteist teame, kuidas me esimest korda kohtusime või miks meist sõbrannad said. Ma tean vaid seda, et ta on alati olemas olnud. Ma olen tihti pidanud Heilyt tutvustades tegema pausi, et mõelda, kuidas me siis sugulased olemegi, sest öelda, et me oleme „lihtsalt sõbrannad“ kõlab sama valesti kui sool kohvi sees.  On olnud perioode, kus me oleme suhelnud vähem, on olnud perioode, kus me oleme olnud lahutamatud kui sukk ja saabas, kuid Heily on üks neist inimestest, kellega ma pole kunagi tülitsenud. Ma ei mäleta isegi ühtegi lahkheli. Ja uskuge, mind tundes kõlab see lausa uskumatult! 

Ma ei pea tegelikult ragistama kuigi palju oma blondeeritud juuste all olevaid ajurakke, et meenutada erinevaid Heilyga seotud naljakaid, südamlikke, ka piinlikke seiku. Mulle tuleb meelde, kuidas me koos Evelini moekoolis käisime ja end juba tegijatena tundsime. Aga miks ei oleks ka pidanud? Evelini moekoolist tulid omal ajal modellid. Meie tunniplaani kuulusid koreograafia, lilleseade, prantsuse keel ja me saime ikkagi "modellidena" suisa Pariisis lavalaudadel kõndida. Mis sellest, et koledates hallides tolmumantlites ja kusagil tundmatu ja inimtühja kooli treppidel. Mitte paljud ei saa uhkustada sellega, et on modellina Pariisis (või Pariisi-lähistel kolkas) esinenud.

Ma mäletan, kuidas ma puberteedina kirjutasin varjunime all oma südantlõhestavast murest tolleaegsesse noortelehte „Meie Meel“, kuidas Heily siis ühel päeval mulle lehe justkui muuseas sülle pistis, et ma loeksin kellegi tundmatu vastust sellele murele. Ma mäletan,  kuidas vastus algas sõnadega „Kallis X, ma tean,  et tegu on minu parima sõbrannaga ja seepärast ka vastan sulle“ ja kuidas ma omaette itsitasin, et keegi rumal oli arvanud, et tundis kirjas ära oma sõbranna. Alles veidike hiljem taipasin ma, et Heily oli hoolimata varjunimest mind siiski ära tundnud.  Me ei rääkinud sellest kirjast ja vastusest kunagi, ma ei mäleta isegi milles minu mure seisis, aga ma mäletan seda hetke, kui ma taipasin, et kirjale vastajaks oli Heily, kes anonüümsele kurtjale oli sama anonüümselt vastanud. Me olime siis umbes 15-16-aastased.

Kui mul aga palutaks meenutada esimene asi, mis mul Heilyga seoses pähe torkab, on see kahtlemata öised „kanamammad liivakastis“ Heily köögis. Meil oli kombeks pärast suviseid kontserte, meievanused mäletavad kõik kui popid olid suvised kontserttuurid, kus esinesid 2 Quick Start, Nancy, Kuldne Trio, Bläck Rokit, Maarja-Liis ja teised, jalgsi koju kõndida. Taksosõit ei tulnud meile isegi pähe ja kuna Heily elas Tartu laululavale palju lähemal, mina elasin Annelinnas, lõppesid kontserdid tihti Heily juures. Ja eranditult lõppesid need Heily kodus köögis. Praemuna süües. Ja mitte tavalist. Vaid nii, et leivaviilu oli lõigatud auk, kuhu mahtus sisse muna. Nii oli muna kollane ilusati raamiga ümbritsetud. Ja istus kenasti paigal. Nagu kanamamma liivakastis.

Võib-olla siit ongi alateadlikult meie kulinaarne reis alguse saanud? Vähemalt võin ma ausalt öelda, et meie kulinaarne tutvus on küll just Heily köögist alguse saanud. 

PS: Siis kui see tutvustus kirjutatud sai, ei teadnud me Diip'ist veel midagi. See oli mõeldud ühe teise projekti jaoks, kuigi ka toiduga seotud projekti jaoks. Järjekordne märk? 

Emotsioon nr 72

Trampisin eile natuke mööda linna ja poode ringi, rõhk sõnal natuke. Koju jõudes olin ma surmväsinud ja vajusin teleka ees diivanil suht kohe mõnusasse magusasse unne. Kas tõesti võib juhtuda, et olen nii väsinud, et saan täna öösel magada, mõtlesin ma oma peakeses lootusrikkalt.
Voodisse minnes jäingi ma kohe magama. Paariks tunniks. Ja siis hakkas pihta. Keerasin vasakule küljele, magasin veidi ja tundsin, kuidas külg on surnud. Vahetasin poolt. Keerasin paremale küljele, magasin veidi ja tundsin, kuidas külg on surnud. Jäin selili lamama ja tundsin, kuidas mu kõht on nii raske ja kõva, et ma ei jaksa seda lihtsalt enda peal hoida. Keerasin vasakule, keerasin paremale. Igatepidi oli halb olla, küljed surid ära ja kõht pressis. Padi kõhu all või mitte. Selili olles ajas iiveldama. Tundsin, kuidas kõik üles ajab. Kõht oli kõva ja raske. Uni oli läinud. Koperdasin mööda maja ringi.
Nii palju siis mõnusast magusast unest. Hommikul trepist alla loivates tundsin, et mu jalad on täielikult surnud. Ja väsinud. Ma ei hakka sellest rääkimagi, kui väsinud on mu keha ja vaim.

Diipi tööle!

Emotsioon nr 71

Mul on hea meel, et ma rasedaks jäin just siis kui jäin. Ma mõtlen, et mul on vedanud. Selles mõttes, et selle suvise palavusega olin ma veel nii vähe rase, et sain nautida päikest, kaunist rannailma ja ringitrampimist 30-kraadises Roomas ning mujal. Kui ma oleks suvel nii rase olnud kui praegu oleks ma ilmselt kartuliidu-valgena end lihtsalt toas peitnud ja torisenud, olnud vihane Mareki peale, sest kuidagi oleks see kindlasti tema süü olnud.
Ja kui ma oleks hetkel vähem rase kui ma olen, siis oleks ka paha. Nüüd jääb mul vaid kuu aega sukki ja sokke ja retuuse jalga vinnata. Aga kui ma oleks seda padurasedana pidanud tegema terve sügis-talv oleks ma vist kogu aja toas veetnud. Sukkpükste jalgasaamine väsitab sama palju kui maratoni läbimine. Mitte et ma oleks kunagi osalenud, aga tunne on küll selline. 
Kõige rohkem vihastab mind kui kogemata retuusid valepidi jalga olen vinnanud ja pean kogu protseduuri uuesti läbi tegema. Ukerdades. Nagu kõige ebagraatsilisem emapart.
Kuu aega veel. Kuu aega veel. Ma ausalt ütlen, et ma pigem juba ootan, kui kardan kogu seda sünnituse värki.

Kapist välja

Ma nüüd otsustasin, et on aeg kapist välja tulla. Et kui julgen teha, siis julgen ka olla. Ja enam ei ole ma Mutrike, kes end Suure Ja Tähtsa Ettevõtte Tatraveskite eest peitma peab. Ma võin olla mina ise.
Niisiis.
Kui kellelegi see veel üllatusena tuleb, siis tegelikult ei ole mu nimi mitte Johanna Maria Prangel. Tegelikult olen ma hoopis Eveliis. Ja Janek ei ole Janek. Vaid hoopis Marek. Kokku oleme me perekond Zujevid.

Lisaks sellele, et me poolnapakad oleme, keset paksu metsa elame, tülitseme ja lepime, otsustasime me ka restorani pidama hakata. Kõik sai alguse sellest, et ma aasta alguses täiesti niisama huvi pärast hakkasin Tillukese Delisa Tassikookidele Tallinnas pisikest müügipinda otsima. Ootamatult kasvas sellest välja kohviku mõte ja tänaseks oleme me välja jõudnud tillukese restoranini, mis igasugu takistuste kiuste peaks oma uksed hiljemalt novembri alguses avama. Sellest kõigest siin ka kirjutan.

Diibiga on seotud veel kaks isikut. Tilluke Delisa, kellel üllatus-üllatus, on ka teine nimi ja Heily, aga nendest ma praegu ei räägi. Rohkem.

Et meil liiga igav ei hakkaks, suutsime me Marekiga mind ka rasedaks teha. Kuigi seda on paljudel raske uskuda, siis tõepoolest kogemata. Ma ei hakka pikalt seletama, et eks ma natuke ju teadsin ka, millised tagajärjed me tegudel olla võivad, et terviseõpetuse tunnis ma siiski natuke tarkust kahe kõrva vahele talletasin ja miks me nii "vastutustundetult" käitusime, ütlen lihtsalt, et mul on olnud aega mõtte ja olukorraga harjuda. Ja mul on hea meel. Päriselt. Ilma igasugu sarkasmita. Ka sellest ma siin kirjutan. Kui keegi pole veel aru saanud. Ja võib olla kunagi kirjutan veel rohkem. Rohkem ei ütle. Natuke saladusi jäägu ka;)

Ja veel ütlen ma aitäh kõigile, kes meid "sundisid" pildistama minema. Äge oli. Eriti hea meel on mul, et me Efka leidsime, sest ta on täpselt nii "äge neiu" nagu teda kirjeldati.

Ma tunnen end korraga nii alasti:)

Secondhand-printsess

Meil oli eile linnas olles veidi vaba aega ja kuna me olime Paavli kaltsuka vahetus läheduses, siis oleks olnud patt sinna mitte sisse astuda. Kui ma paar päeva tagasi leidsin Humanast 22 euroga väikeste mööndustega just sellised saapad nagu olin tahtnud, siis Paavli kaltsukast leidsin ma eile ilma igasuguste mööndusteta just sellised saapad nagu ma olin tahtnud. Pruunid madalad pannaldega poolsaapad. See, et nad viis eurot maksid, on lihtsalt puhas boonus.

Lisaks suutsin ma sealt leida kaheksa euro eest kleidi ja 1,50 eest roosa pontšo. Paar asja, mis hetkel juba kripeldavad, jäid veel poodi. Kuna ma tänu ühele blogilugejale leidsin hakkaja noormehe, kes on Diipi nõus nokitsema soovitud serviisist lambi, siis mul on kahtlane tunne, et pean uuesti sammud Paavli tänavasse seadma. Mul ei ole kodus lihtsalt sobivat serviisi. Ja see ju tähendab ka, et saan kripeldama jäänud asjad ära osta;)

Ühtlasi vaatasin ma ennast eile peeglist ja avastasin, et olen tõeline secondhand-printsess. Pooled mu riided on pärit erinevatest second-handidest. Pildil olev kampsun on leitud Õismäe Humanast kaheksa euro eest ja must kleit 1,50 eest Laagri Humanast. Ma ei tahagi enam päris poest asju osta...

Ise olen rahul!

Emotsioon nr 70

Ma ei viitsi ja ei taha absoluutselt süüa teha. Muidu mulle ikka meeldis pliidi ees katsetada, eriti kui külalised olid tulemas. Viimasel ajal tunnen ma aga rõõmu külalistest, kes ise toidu kaasa võtavad. Õnneks on sellised inimesed täitsa olemas.
Ja ka eile oli üks neist ei-taha-pliidi-ees-seista-päevadest. Oleksin hea meelega kogu söögitegemise kukele saatnud ja sügavkülmast pelmeenid potti uhanud, aga valmisostetud toorainest hakkas kahju. Nii ma siis seisingi hambad ristis pliidi ees ja valmistasin kartuligratääni ja kodujuustu-kanahakkliha kotlette. Selg valutas, kõht pressis, jalad olid väsinud, toidulõhn ajas oksele. Kas ma juba mainisin, et hambad olid ristis. Mossitamine tuli ka peale. Ei taha süüa teha!
Tulemus oli muidugi hea. Isegi Janek, kes kodujuustu ei söö, sõi. Kuigi ilmselt eile oli üks neist päevadest, kui ta oleks saepuru ka söönud ja kiitnud, et mitte mind ärritada. Sest ma olin pahane. Milline üllatus, eks? Pahane, et ta peolt nii hilja (või peaks ütlema vara, kui ta alles hommikul laekus?) tuli ja siis minuga pühapäeval tegeleda ei jaksanud:)

Kuidas öösel südarit saada

Kui te veel ei tea, siis ma elan keset paksu metsa, kohas kuhu niisama naljalt keegi ära ei eksi.
Niisiis.
Olin eile hilisõhtul ära saatnud viimased külalised ja vahetasin garderoobis riideid hommikumantli vastu, kui ma ühtäkki avastasin hooviväravast vastu vahtivad autotuled. Ümberringi oli pilkane pimedus. Roosi ja Sirtsu autoks oli see liiga kõrge ja Janek ei saanud see ka kuidagi olla. Me olime just kümme minutit tagasi teda "find my iPhone" kaudu träkkinud ja tuvastanud tema oleku kusagil Vabaka kandis. Kustutasin tule ja jõllitasin aknast autotulesid. Autojuht vilgutas tuledega. Ma olin veendunud, et tegu on kriminaalse elemendiga, kahetsesin et meie majas pole paanikatuba või vähemalt keldrit ja vaatasin Hugo poole. Kätte oli jõudnud tõehetk. Ma olin kohe-kohe teada saamas, kas Hugo mind ikka päriselt ka ohuolukorras kaitseb, nii nagu ta tavaliselt mulje jätab.

Kriminaalne element hooviväravast ei taandunud, südame kloppides astusin ma uksest välja saatusele vastu. Hugo jätsin tuppa, et ta hääl sealt kajades veelgi kurjakuulutavamalt kõlaks.
"Tere!"hüüdis kriminaalne element autost väljudes, ma ei näinud pimeduses kedagi.
"Tere," vastasin mina. Kahetsesin, et polnud laualt kasvõi kahvlit kaasa haaranud. Igaks juhuks. Enesekaitseks.
"Teil on siin täna vaikne vä?"küsis kriminaalne element, ikka end pimeduses varjates.
Korraks jõudsin ma tema madalas ja kurjakuulutavas hääles ära tunda peretuttava, aga päris kindel ei saanud ma siiski olla. Mida vastata? Et vaikne jah, kodus olen vaid mina, kaitsetu rase naine. Palun astu aga edasi, vägista mind ära ja varasta ära mu kristall ja lauahõbe!
"Ma küsisin, et vaikne on vä?"kordad kriminaalne element lähemale tulles. Jõudsin end juba eeldatavaks rünnakuks valmis panna, leppida oma saatusega kui nägin lõpuks ometi kriminaalse elemendi nägu valgusvihus. Oligi Toomas. Krt, kus mul oli hea meel!
Temale ei hakanud ma seda muidugi ütlema, piinlik oleks olnud tunnistada, et teda metsas luusivaks vägistajaks pidasin.

See aga ei tähenda, et ma oleks suutnud piinlikkust täiesti vältida. Enne kui ma pimeduses luurava kriminaalse elemendi avastasin, olin ma ju garderoobis riideid vahetamas. Garderoobi aken on hoovi sissesõidu poole. Ma ei osanud aimata, et öös on inimesi ja nii ma oma raseda keha seal akna ees lahti riietasingi. Tõsi, ma varjusin küll, ilmselt alateadlikult, seina taha, aga siiski. Ma ei või ju teada, kuidas mu imekaunis keha võis aknast peegelduda ja ega ma siis päris varju ei osanud end ka hoida. Ja võib olla oli Toomas juba jõudnud majani kõndida, kuid ehmus siis nähtud vaatepildist ja taanduski autosse, et oodata kuni keegi teda märkab.
Vaene Toomas, ma loodan, et ta ei saanud püsivaid kahjustusi ja julgeb ikka uuesti Janekile täna külla tulla nagu ta öösel lubas.
Mina omaltpoolt luban riides olla:)