"Maailmas on liiga palju tsirkust!"

Olgugi, et nädalavahetus möödus pidus ja pillerkaares, kaunimate siresäärsete glamuuritaride ja parimate sugulaste-sõprade seltskonnas naerdes, tantsides, lõbutsedes, kohvikutes-restoranides lonkimisest kuni private party' ni CasaDeLaIhaste verandal, sai mulle selgeks, et Suur Ja Tähtis Ettevõtte pole ainus koht, kus ma olen kokku puutunud valskuse, valetamise ja draamaga. Suur Ja Tähtis Ettevõte tundub meid ümbritsevat ka mujal, vähemalt Eesti suuruselt teine linn on täis kadedaid ja õelaid inimesi, kes varjavad end naerunägude, pooside ja siredate säärte taga. Võimalik, et ma elan oma Ussipesas nii vati sisse mähituna, et ei teagi, mis väljaspool turvalist metsatukka tegelikult toimub. Elu on hullem kui karuSSeLL!
Kuidas muidu seletada noori kenasid tütarlapsi laupäeval jalutamas hommikusöögile vananeva meesterahva, kelle silmatorkavamaks aksessuaariks on õllekõht, käevangus?
Kuidas muidu seletada, et sõbrad teevad laudkondadele säravatele naisterahvastele jooke välja,jätavad need maksmata ja kohusetundlik Tilluke Delisa on see, kes leiab, et tema (kes on praktiliselt karsklane)peab need kinni maksma? Töötu aga vanema õena tunnen mina kohustust need ise Tillukese Delisa eest kinni maksta? Kus on selliste meessoost sõprade väärikus?
Kuidas muidu seletada õelaid ja salvavaid jutte, mida räägitakse kadedusest?
Kuidas muidu seletada noorte meeste egosid, kes enam aru ei saa, mida nad elult tahavad, ega mõista, et allakäigu spiraal on ohuks kõigile, kes natukenegi liiga pehme iseloomuga on?
Kuidas muidu seletada mehi, kes enesenäitamisega nii ametis on, et enam aru ei saa, et neist seetõttu lugu ei peeta?
Kuidas muidu seletada mehi/naisi, kes ennast niivõrd teistest paremaks peavad, et aru ei saa, et teised neist ammu möödunud on?
Kuidas muidu seletada mehi, kes vaatavad pealt, kuidas ahned noored tüdrukud teiste ees alandavad nende endi naisi?
Kuidas muidu seletada mehi, kes teiste ees oma laste emasid värdjateks kutsuvad?
Kuidas muidu seletada valetamist, mis põhjustab hingevalu ja piina, olles samas nii läbinähtavalt võlts, külvates siiraste inimeste südametesse segadust?
Kuidas muidu seletada "sõpru", kes inimeste heausklikust ära kasutavad?
Kuidas muidu seletada inimesi, kes häbenevad, et on hetkeks "kontrolli kaotanud" ja end heast küljest näidanud, ja püüavad siis seda "korvata" tüli norides, etteheiteid tehes?
Kuidas muidu seletada lähedasi sõpru, kes käituvad arusaamatult?
Kuidas muidu seletada kogu hullust, mis kõhus keerama paneb ja mida ei anna sõnadesse panna?
CasaDeLaIhastes vahetus läheduses elab üks vanaeit, kes omadega natuke sassis on ja hommikust õhtuni millegi peale kuri olles kõva häälega oma aias sajatab. Eile kuulsin ma tema suust: "Kellele seda tsirkust vaja on? Maailm on niigi tsirkust täis. Sõitis jalgratas, aga inimest pääl ei olnud. Nii Karlssonid, kui Buratiinod, Karabass-Barabassid. " Täna ma mõtlen, et äkki ta polegi päris hull, sest maailm on tõesti tsirkust täis!

Positiivne on selliste asjade juures aga see, et sellistel hetkedel saan ma aru, kui õnnelik ma olen, et ma olen abielus maailma parima mehega ja et mul on maailma kõige ühtehoidvam perekonnaring! Muidu oleks ma "okserattalt" ammu maha kukkunud...

Mis emadel viga on?

Sattusin täna Tartusse nii vara, et leidsin eest täiesti tühja CasaDeLa Ihaste. Nojah, normaalsed inimesed on ju tööl (ma ei suuda seda endal kuidagi meeles pidada) ja vanaemagi oli maal, et teha ettevalmistusi laupäevasteks pidustusteks. Telekat siin vaadata ei saa, vähemalt enne 17:30 kui sealt tulevad vähemalt "Vaprad ja Ilusad" -mitte et see mingi eriline sedööver oleks, aga no naerda ikka ju saab. CasaDeLa Ihaste telekas ei näita nimelt rohkem kanaleid kui nelja, kust hommikupoole mittekuimidagi ei tule, ei ole seda luksust, et vajutad Fox Life'ile või Sony Enterntainment'ile ja muudkui vaatad järjest - Will&Grace, Kaks ja pool meest, Sõbrad, Kõik armastavad Raymondit...Kirjutada ka enam ei viitsinud, sest varajasel hommikupoolikul (8st - 10ni) olin tänase "normi" rongisõidu ajal ära kirjutanud. Jah, ma tulin täna Tartusse rongiga ja peaks ütlema, et see oli hiiglama mugav. Esiteks ei olnud ma sunnitud sõitma mööda pähe kulunud Tallinn-Tartu maanteed ja teiseks oli rongisõit täpselt nii pikk, et moodsa külaelu romaan sai 15 lk pikemaks.
Hea küll, mõtlesin ma, mis seal siis ikka. Kui midagi muud teha pole, hakkan koristama. See on CasaDeLa Ihastes suur julgustükk, sest kunagi ei tea, kas mõnd asja tohib ära visata või on tühjal Elisa ümbrikul ajalehekorvis sentimentaalne väärtus, lisaks sellele on alati oht asjad valesse kohta panna ja hoidku selle eet, kui küünlajalg on 2cm laua keskosast valel pool (ei, ei, siin ei ela mingid friigid, ma ise olen samasugune ja ei mõista kui keegi peab mu lillevaasi, mis on pandud "õigele" - vasakule poole - valele poole nihutama). Igatahes võtsin ma julguse kokku ja hakkasin vaikselt pihta - isegi kõrgemad raamaturiiulid ja käeulatuses olevad maalid viitsisin tolmust puhtaks pühkida, alumiste riiulite ja kõrgemate maalide jaoks sai jõud otsa. Kaks tundi hiljem, just siis kui olin Mõmmilt ühe õlle näpanud ja suundusin verandale varbaküüsi lakkima, helises telefon.
"Noh, mis teed?" uuris ema.
"Midagi," vastasin lakooniliselt.
"Linna ei plaani tulla? Et läheks sööma?" küsis ta edasi.
"Ei viitsi, ma olen parem siin, kirjutan midagi," vastasin mina.
"Nojah, sa võiksid ju siis natuke koristada!" tuli ema lagedale geniaalse ideega.
"Ja-jah,muidugi," torisesin ma.
"Ei, aga tegelt ka, sa võiks ju siis natuke koristada," kordas ema oma geniaalset ideed.
"Vaatame," vastasin ma ja lõpetasime kõne.
Mis emadel ometi viga on? Ta peaks mind kolmekümne aasta jooksul juba tundma olema õppinud - kui ma tahan ja viitsin ja jaksan, siis tulen ma ise sama geniaalsete ideede peale, kui ma ei taha, ei viitsi ja ei jaksa, siis ei tee ma seda nii kui nii - sundides või ilma. Ja miks kuradi pärast peab ta just siis oma geniaalse ideega lagedale tulema, kui ma selle geniaalse plaani teostamist just lõpetamas olin? Mulle tuli meelde, kuidas ma pubekana üritasin ema "ära osta", et peole saada. Pühkisin tolmu ja pesin põrandaid, ise olin rahul ja ootasin ema koju, kes mind kiidaks. Ema tuligi ja ütles, et kui ma olen põranda tolmuimejaga üle võtnud, siis vaatama seda peoasja...
Kolmteist aastat hiljem ei pea ma peole minekuks loa saamiseks enam harja kätte võtma. Jonni pärast jätsin teise korruse puutumata:)

Aga tundes oma ema...äkki ikka igaks juhuks peaks ka ülemise korruse riiulid lapiga üle käima? Pärast ütebki, et kuhugi ei lähe, vaatad minuga hoopis Rosamunde Pilchnerit:(

"Spunk" esikaane pildistamine

Nii! Nüüd olen ma lõpuks jõudnud nii kaugele, et "Spunk" hakkab ühel või teisel moel ilmuma, aga esikaane pilt on veel puudu. Sellepärast on nüüd kiiresti- kiiresti vaja kokku koguda 7 "spunki jahtivat" naissoost isikut, st Roosi, Tiia, Maarja, Kerle, Kai, Liina ja Maria oleks vaja saada Ussipessa pildistamisele. Aga kuna? Kuidas?

Raamatus on palju lihtsam seitse tegusat naist ühiseks ettevõtmiseks kokku ajada, aga päriselus? Kas vähemalt "Tiia,Roosi, Maarja, Liina ja Kai" saaksid 20.augustil Ussipessa tulla? Või 19.august? Või kuna sobiks? Kindlasti peab see toimuma enne 23. augustit, sest siis ootab mind ees üks reis ja pärast seda tahaks ideaalis juba trükisooja teost esitleda....
Andke teada! "Kerle ja Maria" proovin ette võtta juba sel nädalavahetusel Tartus, kas sobib?

Ma jumaldan Prangli saart!

Ma olen 30-aastane mutt, ma olen abielus, mul on kaks kassi ja üks koer. Viimase 13 aasta jooksul ei ole keegi kahelnud mu vanuses, sest kortsud ja voldikesed keha ümber räägivad enda eest. Aga Prangli saarel olin ma korraga 17-aastane. Poes suitsu ostes küsiti mult dokumenti. "Minult?" küsisin ma kohkunult ja kordasin oma küsimust veel vähemalt kolm korda, sest ei suutnud oma kõrvu uskuda ega sedagi, et küsimus ikka mulle suunatud oli. Kui müügidaam ikka noogutas, võtsin ma suurima hea meelega välja isikukaardi, mis näitas, et olen sündinud 1981. aastal. Müüja andis suitsupaki ja ütles, et tänapäeva noortest ei saa enam aru, kas on 15- või 30-aastane - ma olin äärmiselt liigutatud ja lahkusin poest nina püsti. Mind peeti niiiiiiii nooreks! Selliseid asju saab juhtuda vaid Prangli saarel:)

Mul on äärmiselt kahju, et puhkus saarel nii kiiresti otsa sai, sest viimasel päeval lisandus veel nii palju elamusi, et neid pole võimalik isegi sõnadesse panna. Olgu siis ära mainitud veel värsked suitsulestad, sõit Tiki treileri kastis (kus tilluke Delisa suutis oma selja ära lõhkuda ja emme ei muretsenud esmajoones mitte Delisa selja pärast muretseda, vaid sellepärast kas tema pluus ikka terveks jäi:)) ja kapten Prangeli (= Onupoeg) esimene meresõit kaptenina.
Võib-olla on aga hea, et puhkus nii kiiresti otsa sai, nii kiiresti, et südamesse jäi kripeldama, et tahaks tagasi, sest juba enne kui suvi läbi plaanime me teha veel ühe reisi sellele müstilisele saarele, mis tundub nii kaugel aga on siiski nii lähedal. Me Janekiga (ja tagasiteel tuli välja et teisedki) oleme Prangli saarest nii nakatunud, et tahaks saarele lausa päriseks kolida. Eemale igasugust mürast ja veidrustest, kus me ei peaks kuulma uudiseid sellest, et ka Tõnu Trubetsky astus Keskerakonda või et heategevuse eest tahetakse peredelt raha küsida. Saarel võiksin mina kirjutada, Janek püüaks kala, emme ja Delisa tegeleks kodumajutusega, Svenist saaks laevakapten jne jne...Ulme? Kes teab? Võib-olla kunagi saab sellest reaalsus?
Ahjaa, ja Hugo jaoks oleks see lausa maapealne paradiis. Kui ta vaid teaks, et nii lähedal asub täielik koerte paradiis, kus terve saar ja kõik majapidamised kuuluvad sulle - mitte keegi ei käse sul vaid oma hoovis istuda, vaid koerad võivad vabalt joosta, kuhu tahavad ja kauaks tahavad. Keegi ei pahanda:)Hugo oleks arvatavasti maailma kõige õnnelikum koer!

Ja lõpuks aitäh kapten Iivarile, Janeki emale ja kogu reisiseltskonnale kustumatu mälestuse eest!

Bora Bora Eesti moodi

Kas te usute, et kusagil siinsamas Eestis leidub koht, kus aeg seisab? Uskuge mind, selline koht on olemas. Võib-olla ma ise ka ei uskuks, kui ma ise just sellises kohas ei viibiks - tilluke saar Tallinnast kõigest 9 km kaugusel, kuid ometi õnnestub siia tillukese paadiga loksuda tervelt tund. Terve tund lainete ja tuulte vallas! Õnneks suutsin mina kui tõelise merdkartva inimesena leida endale istekoha tillukese Delisa ja Janeki vahel, päästerõngaste vahetus läheduses. Noh nii igaks juhuks ikka... sest ujuda ma ju ei oska, vähemalt rohkem kui koer-konna segastiili.
Aga tuleb tunnistada, et on hea, et paat nii kaua loksus, sest enne kui saareke paistma hakkas, jõudis mu viha juba lahtuda ja sain aru (järjekordselt), et mõnikord vihastun ma liiga kiiresti ja võib-olla isegi vale koha peal. Või mitte isegi et vale koha peal, sest mõtted ja tunded mida olen kaua oma peakeses haudunud oli hea lõpuks endast valla lasta, aga NII MINULIKULT õnnestus mul seda teha totaalselt valel ajal ja eneselegi teadmata tekitada korralik segadus. Selliseid asju saab ainult minuga juhtuda, muidu ei oleks mina ju mina:) Kui on veel keegi, kes ALATI valel ajal midagi ütleb, andke mulle teada, oleks tore tuttavaks saada mõne teise omasugusega! See selleks...

Saarele jõudes tekkis mul korraga tunne nagu oleksime sattunud mõnda Astrid Lindgreni raamatusse - Tjorven,Pootsman ja Mooses meid sadamas vastu võtmas. Okei, Tjorveni, Pootsmani ja Moosese asemel võttis meid vastu küll Janeki ema, aga tunne oli samasugune. Keegi ootas meid! Me ei olnud niisama turistid! Sõbralikud külaelanikud korjasid suurema osa meie pampudest, pool reisiseltskonnast järelhaagise peale ja suunasid meid - ülejäänud vapraid, kes kohe esimesel õhtul jonnakalt nõudsid jalutuskäiku läbi külatänava - õiges suunas. Ja siis...

...kohale jõudes jäi aeg seisma. Ma võiksin detailselt rääkida 7km pikkusest jalutuskäigust vihmas mööda mereranda, atv sõidust poodi, mis meie nina ees kinni pandi, kuid turistidele halastades siiski korraks avati, "operatsioon Okasroosikesest" ehk päästa okastesse kinni jäänud koer, aga sellel pole mõtet. Kõige olulisem on see, et nende kahe päeva jooksul pole meil kellelgi olnud aega vaadata kella, kammida juukseid, mõelda (mure)mõtteid, ega üleüldse teha muud kui lihtsalt nautida seisma jäänud aega.

Ja öelge siis veel, et elu ei ole peolaud, mille ääres oleks patt nälgida! (Kui saaks vaid veel kasvõi ühe neist maailma kõige armsamatest koertest ka koju kaasa, oleks elämä ikka täitsa laiffi!)

VIHANE

Täna üle (üle pika aja) olen ma vihane, V-I-H-A-N-E, vihane, vihane, viiihanee! Ma ei teagi täpselt, miks ja kas mul üldse on õigust vihane olla, sest tegelikult ei ole ju keegi mulle mitte midagi teinud. Kuid alati ei saa kõike vist vaid oma vaatenurgast vaadata?
Ma olen vihane, sest ma tunnen, et mind on alt veetud ja petetud.
Ma olen vihane, et olen nii kaua uskunud.
Ma olen vihane, sest haiget on tehtud kellelegi, kellest ma väga hoolin ja kes pole seda ära teeninud. Ta on kõige siiram (ja võib-olla eluvõõram) inimene, kõige suurema südamega - kuidas saab keegi talle haiget teha?
Ma olen vihane, et ei oska asju heaks teha, et mul ei ole võlukepikest ega kuldkala kolme sooviga.
Ma olen vihane, sest...

Ma tean, et minu viha ei muuda midagi ega too kellelegi kasu, pigem kahju, aga ma ei saa sinna midagi parata - olen seda viha, pettumust ja kurbust endast nii kaua kinni hoidnud. Püüdnud seda varjata, et ka ise mitte teistele rohkem haiget teha. Püüdnud mitte oma nina teiste asjadesse toppida. Elada oma elu. Lasta teistel elada. Aga võib-olla see teebki mind vihaseks, et ma olen nii kaua ükskõikne olnud ja vaadanud pealt südamevalu. Kui enda elus on kõik roosa ja mannavahuline, on raske mõista, millist piina südamevalu tekitab. Aga ma ju tean ise kui valus see on...
Ma ei tea, kuidas käituda ja mida teha. Üks osa minust tahaks sellel inimesel kratist kinni haarata ja talle mõistus pähe raputada, malakas otsida ja läbi nahutada. Teine osa minust tahab teda mõista. Kolmas osa minust loodab, et ma eksin.
Ma ei teagi, miks...

Puhkus

Ma ei tea küll, millest või kellest ma võiksin puhata - nüüd, kui ma olen ametlikult töötu ja muud ei teegi kui puhkan (või saab raamatute kirjutamist ja muruniitmist - jah, ma õppisin ka murutraktori kasutamise peaaegu ära - saab tööks nimetada?), aga igatahes veetsin ma mõnusa viiepäevase puhkuse CasaDeLaPrangelis Ihastes. See tõi loomulikult endaga kaasa nii palju tegevust, et nüüd jälle koduses Ussipesas olles, mõtlen, et kõige parem (puhkus) on ikkagi kodus ja naudin neid kahte päeva kodus enne Pranglisse (esimest korda elus!) sõitu.
Tartus puhkamise üks võludest on see, et kaks mu lemmiksöögikohtadest asuvad just nimelt selles linnas ja seetõttu ei jäta ma kunagi kasutamata võimalust koduse söögitegemise asemel veeta aega Cafe Truffe's ja Noir'is. Kui just vanaema ei paku "kanamammasid" ja kartulisalatit - seda kooslust võiks süüa lõpmatuseni ja nii kaua kuni püksinööbid enam kinni ei lähe! Esimesel päeval suutsime me süüa lõunat lausa mõlemas kohas - midagi pole teha, kui otsustada ei suuda. Ma praegu mõtlen, et kas kolm liigset kilo võiksidki olla põhjustatud liigsest söömisest või... Liigsest vedelemisest. Ma tean küll, mida vähemalt osa teist mõtles. Ei, Roosi, ei ole veel põhjust viina juua:) Kuigi....selle puhkuse ajal tegin ma ka midagi täiesti pöörast, enneolematut ja uskumatut - nimelt hoidsin ma esimest korda elus VABATAHTLIKULT ja OMAL SOOVIL süles päris elus titte! (Tillukese Delisa ja teiste tillukeste sugulaste hoidmine lapsepõlves ei lähe arvesse) Ja kõige hullem selle asja juures oli, et see titt on maailma kõige armsam tilluke inimene ning suutis end lausa nii armsaks teha, et mulle hakkas selle tillukese tite hoidmine lausa meeldima (mis ei tähenda muidugi, et ma moepärast poleks teinud nägusid ja öelnud, et tited pole ikka mulle). Ja siis pani mind veel imestama või isegi ehmatas natuke, kui hästi Janek titega hakkama sai. Ma oleks justkui oodanud, et ta kas pillab lapse maha või teeb minumoodi nägusid... Nojah, nii palju siis kogemustest tillukeste inimestega:)

Ning lõpuks ometi õnnestus ka mul ära näha "Pohmakas". Arvatavasti olin ma ainuke inimene maailmas, kes seda veel näinud ei olnud. Nüüd olen ja mul on hea meel, sest nii palju pole ma tükk aega naernud! "Stupid tiger..."

Laupäevase päeva veetis 80% suguvõsast ühiselt burksi müümas. Olgem ausad, kui mul ei oleks võimalust sellistel üritustel burksimüügil abis olla, ei teakski ma (ikka roosamannas ja vatis elades), et minu eksistentsiga paralleelselt eksisteerib ka hoopis teistsugune elu. Ja tegelt tuleb tunnistada, et mulle meeldib naljakatel üritustel müümas käia, burksi, vanu riideid jne jne... (Kui vähegi aega on, siis üritan ma muideks augustikuus ka Keila kirbukal jälle edukalt oma riideid müüa). Laupäeva õhtu oli aga päevasest burksimüügist hoopis erinev - otsustasime (jällegi poole suguvõsaga) külastada CasaDeLaPrangeli lähedal toimuvat Noore Andeka Laulja kontserti, nimesid ei hakka nimetama, aga meile meeldib, et ta laulab "ma lähen metsa elama, ma ei talu seda pinget, peod, poed, panemine...", sest meiegi kolisime maale, kus on "linnud, labidas, lilled", et pingest eemale saada;)
Mis mind aga kontserdi puhul imestama pani, olid kohalikud jorsid, kes just meie kõrval pidid valjuhäälselt arutama, kelle bemmil on uued kummid, kelle kummil on uued bemmid, kellel pole uusi kumme ja kellel pole bemmigi. Ei ole ju mõtet tulla kontserdile, kui muusika midagi ei paku, aga noh samas kui tasuta sai, siis miks mitte, onju? Ei, kontsert EI olnud tasuta, aga kohalikud jorsid pidid ju valjuhäälselt ka üksteise ees kiitlema, et "kurat, ma pidin sealt kusagilt kaugelt tulema, aia alt läbi pugema, koti ja jookide ja asjadega, siit eest ju ei saanud, siin olid turvamehed". Tõeline saavutus, millega eputada, näpus pooleteistliitrine Bock. Kui see kõrvale jätta, siis oli tegelikult ülimalt vahva, olla keset heinamaad eiteakus, nautida küünlavalgel ja uduloori mattunult head muusikat ja lasta sääskedel enda kallal maiustada. Hmm...tekkis mõte...miks mitte selliseid kontserte korraldada koduses Ussipesas - heinamaad jätkub, sääski ka!
Viimasel ajal tuleb mul nii palju häid mõtteid:) Sest ka kokaraamatu idee tuli mul just selle puhkuse ajal. Ja loodetavasti näeb see uus ja põnev ning natuke teistsugune kokaraamat ilmavalgust juba selle aasta detsembris. Mille poolest ta teistest erineb, see jäägu siiski saladuseks!

Puhkus Tartus ei oleks ju õige puhkus, kui me oleks vähemalt ühe päeva mõttetult mööda poode kolanud. Janek ja teised mehed läksid targalt maale põrandat ehitama, et neid jumala eest kaasa ei kutsutaks. Poleks plaanis olnudki, me saime ema ja onunaisega väga edukalt omapäi hakkama. Nibin-nabin oleks mul õnnestunud emalt üks kleit välja jonnida, aga kahjuks sattus ta pealt nägema, kui ma seda proovisin ja oma kõhupekki võdistasin, selle peale arvas ema, et kleidi peaks ostma hoopis tillukesele Delisale, sest "temal ei ole ühtegi volti, mis kusagilt välja pungiks". Minu ema ja tema armas lapsesuu! Issake, aga ma siis olengi paksuks läinud? Mitte ei virise niisama moepärast?

Ja loomulikult oli puhkuse parim osa pühapäeva hilisõhtul Ussipessa jõudmine. Orkut ja Skype jooksid saba selgas meil vastu...oma loomad on ikka ka armsad, ma ei teagi kas armsamad kui tillukesed inimesed, aga sama armsad vähemalt.