Kui palju isiklikku infot on okei Facebookis jagada?

Suure tõenäosusega ei ole ma just kõige õigem inimene kritiseerima, sest mu enda jaoks on ju Facebook ja Instagram ja blogi ELU. Kõik, mis juhtub/juhtuma hakkab/võiks juhtuda/pole veel juhtunud, riputan ma sotsiaalmeediasse üles. 

Ometigi leian ma (vaid?) ise, et ma olen säilitanud mingi väärikuse või sünduse piiri. Jätame seekord laste piltide teema kõrvale. Ma olen laste piltide suhtes PALJU tolerantsemaks muutunud, sest pagan võtaks, lapsed, kusjuures jah ka teiste omad, on üldjuhul armsad. Loomulikult ei saa ma ikka aru, miks inimese enda profiilipilt on lapse pilt (või miks üldse mõned omavad ühist kontot koos abikaasa/elukaaslasega)  või miks ühes ja samas poosis on lapsest vaja 87 pilti korraga üles riputada. Samamoodi pidid mul silmad peast ära kukkuma kui üks tuttava tuttava naine pani Facebooki pildi põhimõtteliselt otse sünnituselt, aga jätame need teemad seekord kõrvale. 

Mul on üks tuttav, üks täiskasvanud tuttav, kes postitab Facebooki nii palju jama, et ma pidin ta ära blokkima. Ma lihtsalt ei suutnud enam lugeda postitusi stiilis "musiga romantikal. awwww, mu mees armastab mind vist niiiiiiiiiiii palju, sest ta on ikkagi lausa sviidi võtnud", "musi-musi, kalli-kalli koos kasutajaga ..." ja kõiki neid teisi imalaid ja ühe piisavalt vana naisterahva kohta isegi kohati piinlikke postitusi. Lisaks sellele teavad kõik täpselt kuna ta oma mehega tülis on, kuna mitte, kuna (jälle) lõplikult lahus, kuna õnnelik, kuna uuesti armastatud, kuna petetud, kuna südamevalus, kuna maailma kõige õnnelikum, kuna kõige kohutavama mehe ohver. Lisaks need "diibid" mõtteterad kogu selle infovahetuse vahele. Päevas ikka kolm- neli postitust, sõltuvalt sellest KUI õnnelik või õnnetu ta parasjagu oli. 

Paratamatult hakkasin ma mõtlema, kas on okei või vajalik ennast niimoodi Facebookis avada? Esiteks leian mina, et selle konkreetse naise postitused on piinlikud, need oleks nagu armuvalus/armunud 13-aastase kirjutatud. Samuti on ta konto avalik ehk siis kui tema nime guugeldada, siis jõuab kenasti nende postitusteni. Kui ma oleksin tööandja/töökaaslane, siis ma hakkaksin tema kaines mõistuses kahtlema.* 

Teiseks leian ma, et igasugu päris privaatset infot ei pea terve maailm teadma. Kui neljakümne-aastane naine postitab näiteks "Täna on meie esimese suudluse aastapäev", siis paneb see mind (leebelt öeldes) kulmu kergitama. Mis järgmiseks? Esimese vahekorra aastapäev? Kusjuures ma ei ütle, et need inimesed ei võiks selliseid minu jaoks veidraid aastapäevi tähistada, aga kas kõik tutvusringkonnas peavad seda teadma. 

Samamoodi ei kritiseerima ju tegelikult seda kui keegi "check in'ib" mõnda fancy-smancy hotelli või restorani (tänapäeva ühiskonnas käib see elu juurde, onju?), kuid kui sinna juurde lisada need imalad kommentaarid "Euroopa number üks hotelli katusekorruse sviidis musiga Prantsusmaa parimat šampanjat nautimas", siis seda on mu jaoks piinlik lugeda. 

Kade? Ma ei tea. Ei tahaks uskuda. Kuidas teiega on? Kas teid häirib kui palju või mida teie Facebooki tuttavad ülesse riputavad? Või olen ma ainus järjekordse pseudoprobleemi käes vaevleja? Igatahes ma arvan, et kõike ei ole vaja kõigil teada. Midagi võiks päriselt ka privaatseks jääda. 

*Kindlasti tuleb sellele postitusele üks kuni mitu kommentaari, kus mulle öeldakse, et aga minu blogi on ka kõigile nähtav ja selle põhjal annab minust ühe või teise pildi maalida. Jep, meelelahutuslikul eesmärgil peetava blogi põhjal võib tõesti oma mulje kujundada nii potentsiaalne koostööpartner, tööandja või anonüümne kägu, kuid ma pean ka ütlema, et see ei pruugi sugugi alati vaid negatiivne olla. Mulje minust võib jääda ka hoopis positiivne. Meeldida või mitte. See on risk, mille ma blogijana olen võtnud ja ma arvestan sellega, et see võib kas uksi avada või sulgeda. 

Meenutus lapsepõlvest

Mõnda aega tagasi leidsin ma ühe vana kirja, kus mu ema on mulle kirjutanud, et tal on häbi, et ta on halb ema olnud. Üks põhjuseid olla see, et tal on meeles, kuidas ta mu peale pahandas kui ma emadepäevaks talle naabrinaise peenrast lilli olin korjanud. Ta arvas, et sellega mulle pöördumatut kahju põhjustanud. Mul aga ei olnud sellisest vahejuhtumist mingit mälestust. 

Ma ei tea, võib-olla ma teen nüüd oma emale liiga, aga ma ei mäleta küll, et me midagi nii väga koos meisterdanud oleksime, kuid minu jaoks ei oma see mingit tähtsust. Mul on selle eest nii hästi meeles, kuidas ta luges mulle "Meisterdetektiiv Blomkvisti" ja kui ta Eva-Lotta õmblusmasinast laulis, mõtlesin ma, et kuidas ta ometi teab, millise viisiga seda laulda. Ma mäletan isegi seda viisi. Suure tõenäosusega ei mäleta tema aga seda seika. 

Minu jaoks ei ole ema kunagi halb olnud, hoolimata sellest, et me pidevalt "kakelnud" oleme (ja jääme ilmselt elu lõpuni kaklema, sest me mõlemad oleme igavesed jonnipunnid, kel peab alati õigus jääma), olen ma alati teadnud, et ükskõik mis, aga mu ema on alati minu jaoks olemas, alati kohal. "Räti ja švammiga boksiringi nurgas ootamas," nagu ta öelnud on, sest oma "võitlused pean ma ise ära pidama". See ongi see, mis loeb.

Ma olen öelnud, et pean end halvaks emaks, sest ma ei viitsi lapsega meisterdada, mängida, samas meeldib mulle koos süüa teha, ma olen alati lasknud Idal end "aidata", mulle meeldib temaga ujulas käia, jalutamas, lehtedes sahistada. Ja nüüd ma mõtlen, et aga võib-olla ma ei peagi olema see meisterdava-ema-tüüp, ma olen oma lapse jaoks teistmoodi kohal. 

* Meenutus lapsepõlvest ilmub Perekeskus Sina ja Mina kampaania „Ole kohal“ raames, mis juhib lapsevanemate tähelepanu sellele, et laps vajab iga päev tõelist kontakti oma vanemaga. Nõuanded, videod ja e-loengud lapsevanematele lehel: www.sinamina.ee/olekohal

Rahvavaenlase loomine

Nagu ma oma viinajoomist kaitsvas arvamusloos juba mainisin, siis mul oli hea meel näha, et Eestis plaanitakse alkoholireklaami piiramist. Ma ei olnud kuni selle nädalani sellesse teemasse rohkem jõudnud süveneda, kuid täna kui ma siis mõtlesin end Eesti uudistega kurssi viia, tundus mulle, et Eestis on sündinud uus rahvavaenlane. Jegveni Ossinovski, minister, kes "tahab Gorbatšoviaegse kuiva seaduse taastada", "šariaadi kehtestada" ja "peab sõda alkoholitootjate ning toidukauplustega". 

Me kritiseerime siin palju anonüümseid kommentaatoreid, tänu kellele nii üks või teine teema oma elu hakkab elama, kuid kui me vaatame antud teema juures Eesti ajakirjanike käitumist, siis mulle tundub, et nad ei ole sugugi paremad. Kõige olulisem on "intriig" ja pealkirjad, mis müüks, olgugi, et teemakäsitlus on muutunud. Lugedes erinevaid artikleid jäi mulle mulje, et kõik Eesti päevalehed kritiseerivad alkoholi keelamist (samal ajal kui temaks  on alkoholireklaami piiramine) ning alkoholitootjad, telekanalite juhid ning ka Toiduliidu juht räägivad sellest, kuidas "maailm kukub alla kui reklaam keelata" ning jätkata "ahistamist". 

Ma ei ole päris kindel ja ei viitsi tegelikult guugeldada ka, aga mul on meeles, et samasugune paanika toimus ka siis kui tubakareklaam kunagi ära keelati. Ka siis karjusid inimesed, et see on ahistamine ning kas siis reklaami keelamine aitab, kuid ma julgen öelda, et tänaseks päevaks ei tunne tubakareklaamist keegi puudust, ka ei tule mulle ette, et üks või teine tootja oleks sellepärast oma tegevuse lõpetanud. Aga nüüd on vaja hirmutada, et kui alkoholireklaami piirata, siis on maailma lõpp käes. 

Millegi pärast on võetud hirmutav hoiak. Kas või see,  et kui keelata alkoholimüük tanklapoodides, siis kaotavad kultuur ja sport, mis sõltuvad alkoholitulust. Mitu inimest aastas saab Eestis alkoholijoobes juhtide pärast surma? Igal pool pasundame me sellest, kuidas alkohol ja autosõit ei käi kokku, kuid alkoholi tanklast kaotamine on kuritegu, sest nii kannatab sport ja kultuur? Kõik sõnavõtud on kuidagi ülepaisutatud ja äärmuslikud, tervisespetsialistid on tembeldatud hüsteerikuteks ning ühtäkki pole Eestis ka alkoholi joomine üldsegi nii suur probleem kui me siiani arvanud oleme. Mis sellest, et keegi "onu" kusagil purjus 13-aastaseid tüdrukuid seksuaalselt ära kasutab, mis sellest, et on palju lapsi, kes peavad kannatama puudust ja vägivalda, mis on otseselt seotud alkoholitarbimisega, mis sellest, et igal aastal sureb alkoholi liigtarbimise kätte maeiteakuipalju inimesi, mis sellest, et noored valivad spordi tegemise asemel magalarajoonide liivakastides siidrit juua. Kas ma jätkan? Ärge tulge ütlema, et sport on kallis...Alkohol on ka kallis, aga kusagilt selle jaoks raha leitakse. Minu meelest ei ole alkohol (ega sigaretid) Eestis veel piisavalt kallis. Nende kaubaartiklite näol ei ole tegu eluks vajalike toodetega, aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. 

Ma tahtsin rääkida sellest, et mind paneb imestama see kui lihtne on luua antikangelast, rahvavaenlast. Piisab vaid sõnu natuke väänata, kasutada mõnes pealkirjas vaid nö sobivat poolt sellest, mis tegelikult öeldi, anda sõna rohkem alkoholitootjatele ja mitte tervisetöötajatele, hirmutada ja liialdada. Rahvavaenlane ongi sündinud ning nüüd tulevad mängu ka kommentaatorid, kes teemale hoopis uue mõõtme annavad. 

Nagu oligi arvata hakkas tulema sapiseid kommentaare "et mis te arvate, et keelamine muudab kõik karsklasteks", "kui alkoholi kättesaadavust piirata, siis minnakse üle salaviinale", "kas inimestel ei ole mõistust, et reklaam neid rohkem tarbima paneks" jne jne.  Inimesed hakkasid teemat täielikult üle võlli keerama. "Piiramisest" on saanud "keelamine". 

Lõpetuseks räägin ma teile endast. Nagu te ilmselt aru olete saanud olen ma suur veinisõber (kas ma olen ainus, kellele hetkel tuli meelde Kivipalluri klassikaline lause veinisõbrast ja alkohoolikust?). Varem olin mingil määral samal arvamusel, et "ah, mida te piirate, see ei muuda midagi" ja "ärge tõstke hinda, kellelegi ei jää sel põhjusel joomata" ja ma ei saanud aru, miks välismaal on olemas eraldi alkoholipoed ning pühapäeviti ei saa üldse alkoholi osta. "Idiootsus," mõtlesin ma, "saab ju ette ära osta alkoholi!" Samuti olen ma mõelnud  "paha päev" või "see vajab küll tähistamist", "me lähme külla", "juba on neljapäev" ning pikemalt mõtlemata liigub koos kaalika ja kapsaga ostukorvi ka veinipudel. 

Nüüd olen ma kuus kuud elanud ühiskonnas, kus vein on kättesaadav 10-17ni, laupäeviti 10-16ni. Minu tööpäev kestab 9-17, seega jääb mul automaatselt ära võimalus spontaanseteks veiniostudeks. Osta nädalavahetusel ära oma vein, ütlete te. Jah, ma ostangi, sama teevad ka teised, kuid kas te kujutate ette, et mingit massilist "ette ostmist" ei toimu, kuigi nädala sees on alkoholi kättesaadavus piiratud. 

Varem kuulus minu tavalise pühapäeva juurde ikka ka vein (no ma ei räägi siin liitritest ja pudelitest, aga siiski), miks mitte. Nüüd lähen ma teleka ees veinijoomise asemel loodusesse jalutama. Ma olen terve oma elu olnud spordivastane, laisk lohe, kuid nüüd tahan ma ise vabatahtlikult värskes õhus liikuda. Minu harjumused on muutunud. Ma tunnen end tervemana ja õnnelikumana, mitte vähem olulisem pole ka see, et ma olen kaalust alla võtnud ning  tunnen end oma rumalas keres hästi. 

Tavaline pühapäev. Ilma veinita. Hoopis 936 trepiastet Hoppbakkenist üles ja tagasi alla.

Niisiis te ütlete, et alkoholi kättesaadavus ei muuda midagi? Ma olen elav näide sellest, et muudab küll. Kas ma olen muutunud karsklaseks? Ei, sugugi mitte. Ma võin veini juua ka kell 11 hommikul, ma võin õhtu jooksul kaks pudelit veini ära juua, aga ometi ei näe te mind kusagil plakatiga protesteerimas et piirangud või hinnatõusud mind ahistavad. Ma olen kahe käega piirangute ja hinnatõusude poolt. 

Reklaam ei mõjuta meid tarbima, ütlete te. Tehke silmad lahti. Kui üks või teine alkoholitootja tuleb välja uue suhkrusiirupimaitselise lahja alkohoolse joogi(reklaami)ga, siis vaadake ise, mida te oma 15-aastase naabriplika käes näete suvel rannas? Ja kellele need joogid suunatud üldse on? Ma kõlan nagu vandenõuteoreetik, aga ma ütlen, et just nimelt noortele, et mõjutada nende alkoholitarbimise harjumust. 

Ja teate mis veel? Te ei kujuta ette, kuidas mulle käivad pinda alkoholireklaamid, mida ma näen esimese asjana kui ma Rootsi laeva pealt maha astun. Me võtame oma külalised vastu öeldes neile "tere" asemel "alkoholipoeni on 100 meetrit"!

Käed eemale, Jevgeni Ossinovskist, ütlen ma. 

Produktiivne tööhommik. Not. /Typical sleepy Monday

No ei saa kuidagi esmaspäeva hommikuti töölainele. Linn on tühi, rahvast ei liigu - esmaspäevad tunduvad olema "uued pühapäevad". Täiesti mõttetud päevad. Ja tööhoogu ei saa ka üles. Nii ma siis oma aega sisustangi igasugu "jamaga". Näiteks tuletas FB mulle meelde, et eelmisel aastal samal ajal oli meil vahva hommikusöögikursus ning loomulikult pidin ma kõik vanad pildid läbi vaatama.

I always feel it's kind of hard to get in the mood for working on Monday mornings, so I have spent my morning with random things, reading blogs, going through old photos, posting way too many photos on Instagram...
Facebook reminded me of a supercool event we had at our home a year ago in October. "The Breakfast in Bed Course".  It was so much fun - 14 men in our kitchen learning how to impress their wives with simple but elegant breakfasts. Preferably served in bed. 

Read more about  the Breakfast in Bed Course HERE. 
Some other related posts here and here.

Madal valulävi, paratamatus või päriselt netikiusamine?

Et kõik ausalt ära rääkida pean ma alustama sellest,  et mitte ühelgi juhul ei ole okei kedagi (internetis) taga kiusata. Kuigi mind natukene häirib, et ühtäkki on kõikidele Eesti blogijatele blogimine töö, siis ma selles kontekstis nimetaksin seda ikkagi töökohaks. Ja kujutage nüüd ette, et te lähete iga päev tööle, kus keegi teid ühel või teisel moel ahistab, ütleb teile koledasti, sõimab teid või ähvardab teie elu ja perekonda. See ei oleks ju aktsepteeritav? Anonüümsus internetis aga annab paljudele liiga palju vabadust. Väga tihti on mu kõrvust jäänud kõlama "aga ise sa oled avalik blogija, lepi sellega". 

Jah, ma olen nõus selle osaga, et mingil määral on see kõik paratamatus. Nagu ma olen n+1 korda öelnud, me oleme meelelahutus, "uue ajastu reality staarid" ning sellega käivad kaasas kommentaarid, mis meile tihti meeldida ei pruugi. Eriti kui kirjutada provotseerivatel teemadel ja/või ise kedagi/midagi kritiseerides. Nii nagu on sõnavabadus blogijatel, on sõnavabadus ka kommentaatoritel ja tahame me või mitte igas kommentaaris võib olla ka kübeke tõtt (sel teemal olen ma juba ka kirjutanud siin)

Muidugi ei saa ma öelda, et ma teinekord ei haavu kui keegi mu välimust kritiseerib, mind saamatuks käpardiks või halvaks emaks ning naiseks nimetab, kuid ma olen õppinud neid kommentaare endale mitte naha vahele laskma. Õnneks leidub maailmas ka inimesi, kelle jaoks ma olen kena, vähemalt üks inimene, kelle jaoks ma olen kõige kenam, ning samamoodi on selle emaduse ja muude teemadega. Ma olen endale teadvustanud, et alati jääb keegi mind kritiseerima. Minu enda valik on, kas lasta end häirida.

Nüüd aga tuleb ka selliste kommentaaride varjupool. Blogija ei ava end 100%, on asju, millest lihtsalt liiga avalikult rääkida ei saa ühel või teisel põhjusel, kuid kommentaatorid sellele ei mõtle. Nad ei mõtle, et võib olla samal ajal kui nad kedagi "peast haigeks" või "abordijäänuseks" nimetavad, võib see blogija jaoks olla rohkem kui vaid sõnad, millega haiget tahetakse teha. 

"Ära siis blogi" või "kasvata paks nahk" on kaks teist levinud kommentaari kui blogija anonüümsete kommentaaridega hakkama ei saa. Jällegi, ma olen mingil määral nõus. Ma arvan, et Eesti blogijate valulävi on tihti liiga madal.

Norras on hetkel käimas saatesari netivihkajatest. Ma nägin osa, kus räägiti 20-aastasest Sophie Elisest (link), kes on Norra üks tuntumaid blogijaid ja siis ma leidsingi end mõttelt, et Eestis on selles mõttes kõik õnneks veel lapsekingades.
Ma ei ütle, et kedagi ei kiusata internetis taga (kiusatakse küll!, ma ju ise olen lugenud teemasid, kus ma mõtlen, et kui mul lugejana hakkab halb, siis mida peab tundma inimene, kellest kirjutatakse.*), kuid ma julgen ka arvata, et suur osa blogijaid reageerib üle. Kas siis põhjusel, et tunda end nö staarimana - me ju teame, kuidas Eestis armastatakse staare vorpida - lootes nii sellest kasu saada või siis lihtsalt on blogijate valulävi liiga madal. Iga eriarvamus ning kriitika ei tähenda veel tagakiusamist ja ahistamist. Me peaksime oskama teha vahet lahmimisel ja konstruktiivsel kriitikal. Muidugi saan ka mina "konstruktiivset kriitikat", mida ma ei suuda/taha/oska vastu võtta, mõnikord ma vastangi ülbelt ja/või üleolevalt, teinekord "märtrina, kellele kõik liiga teevad" ja kolmas kord kustutan ma kommentaari lihtsalt ära, kehitan õlgu ja mõtlen, et miks keegi raiskab oma aega, et öelda mulle kui halb, kole, paks, loll, kirjaoskamatu, saamatu ma olen. Päevad ei ole vennad. Ühel päeval olen ma "badass", teisel päeval "pehmeke". 

Aga tagasi Sophie Elise juurde. Mõned kommentaarid tema blogist on näiteks "ma loodan, et mõni moslem sind ära vägistaks ja sulle tuleks mõistus pähe peksta", "visake ta huntidele, et ta grupivägistatakse ja tal pea maha võetaks", lisaks need "tavapärased" kommentaarid, kus ta on "hoor", "sekslelu" ja siis veel need klassikalised justkui blogimise juurde kuuluvad kole, loll, paks, rõve kommentaarid.
Ei ole ta välimus ka minu teetassike, kuid ma ei kujunda oma arvamust inimesest vaid välimuse järgi. Ma loen ta blogi ja pean ausalt tunnistama, et roosablogija kohta on vägagi hea kirjutaja, lisaks avameelne ja aus. Täiesti adekvaatne meelelahutus. Ja üks asi on tõesti lihtsalt negatiivsed kommentaarid, kuid teine asi sellised, mis üle piiri lähevad. Internet on täis selliseid vihkajaid.
Niisiis otsustas Norra telekanal TV2  teha saatesarja, kus ip-aadressi järgi otsiti üles netivihkaja ning pandi ta oma ohvrile silma vaatama (Eesti produktsioonifirmad, hint, hint! Selline reality müüks ju täiega!).
Sophie Elise puhul mehega, kes tunnistas, et ta tunnebki end paremini kui saab halvasti ära öelda. Kusjuures tegu oli täiesti tavalise vanema mehega, sellise tavalise naabrimehe tüübiga, kes sulle ilmselt trepikojas naeratab ning sa ei oska mõeldagi, et just tema lõbustab end viha täis kommentaaride kirjutamisega (episoodi saare huvi korral vaadata siit).

Selle saate vaatamine panigi mind mõtlema, et meie siin Eesti blogitiigis peaksime kaks korda mõtlema enne kui ütleme, et keegi meid netis taga kiusab või ahistab. Meil on vedanud.
Muidugi ei mõista ma tegelikult, miks üldse on vaja kohti, kus anonüümselt teisi inimesi arvustada, nende kohta laimu või pahatahtliku kiusu ajada või jagada privaatset infot, mis ühel või teisel moel nendeni on jõudnud, kuid mis ma ütlen...Anonüümsus muudab inimesi tundmatuseni.

*Eraldi teemana tuleks rääkida kontrollist/kontrollipuudumisest foorumites.  Eriti kui palutakse teemade kustutamist, sellisel juhul tuleks analüüsida, kas tegu on blogija madala valulävega või siiski kommentaaridega, mis ühel või teisel moel kahjulikud on.

Parim pidupäev. Yeah, right!

Meil oli tegelikult nädalavahetusel plaanis külastada Rørost, ööbida ühe vahvas retrohotellis ning veeta pühapäev mägispaas, nii et oleks olnud eriti suurejooneline 2. sünnipäeva tähistamine eks ju (igaks juhuks mainin ära, et mind kutsuti sinna külla reklaami eesmärgil). Aga et meie autol on veel suverehvid ning teeolud võivad mägedes olla ettearvamatud, siis tundus mõistlikum reis edasi lükata. Ma olin küll natuke kurb, aga no sain minagi aru, et pole mõtet riskida. Korraks käis mul peast läbi mõte minna rongiga, kuid siis oleks me saanud seda imekaunist linna päevavalguses näha vaid tunnikese ning seegi tundus mõttetu. 

Meil, emadel, on ikka soov oma lapse sünnipäevast teha meeldejääv ja imeilus pidupäev, tortide, kinkide, kaunistuste ja muuga, et saaks pärast sotsiaalmeedias ilusaid pilte imelisest pidupäevast jagada. Mis sellest, et laps ilmselt veel üldse biiti ei jaga.  Okei, ma natuke liialdan ja olen tegelikult seda meelt, et nii väikese lapse sünnipäeva juures ei ole kingisadu ja suuuuuuuuuur äge pidu sugugi kõige olulisem, ma arvan, et oluline on sellest päevast lihtsalt teha tema päev. "Täna ei tohi me temaga pahandada," ütles Marek. Ma lisasin, et no seda me veel vaatama ja ilmselt sõnusin sellega midagi ära. Ida pani meie kannatuse ja närvid terve päeva jooksul korralikult proovile. Nagu korralikule printsessile herneteral kohane.

Alates sellest, et ta suvatses ärkama hakata kell 04:00!!! Kell viis andsin ma alla ja nii istusime me diivanil ning vaatasime multikaid. Kui ma tahtsin diivanil tukastada, toksas printsess herneteral mind näpuga ja käskis istuda, kui kell viis hommikul issi teda poti peale ei pannud, järgnes veerandtunnine kiun ja kisa, duši all tegi vesi korraga printsessile nii haiget, et ma ei saanud juustest korralikult šampoonigi välja loputatud, nii kiire oli välja saamisega, kisa ja kiun jätkus. Vaid küünla ära puhumine pakkus Idale rõõmu. Kõik muu ajas teda endast välja. 

Peale minu tööpäeva lõppu otsustasime me Ikeasse minna, sest Marek leidis, et meil on kodust puudu kõik eluks hädavajalikud asjad, noh nagu põrandapesuämber, vannitoanagid, kahvlite-nugade hoidik ja nii edasi ja nii edasi. Ma olin viis kuud nendeta kenasti hakkama saanud, kuid nüüd tundus nende asjadeta edasi elamine täiesti inimväärikuse vastane. Ikeasse sõidu ajal (maks 40 min) suutis Ida kaheksakümmend neli korda karjuma hakata, sest kass kukkus maha, küpsis ei läinud pooleks, saabas tuli lahti...Ikeas jätkus kiun ja kisa, sest loomulikult oli Idal "seda", "seda", "seda ja "sinna", "sinna" vaja. Ma tundsin jälle, et mu juuksed lähevad halliks.

Parim pidupäev. Kiunuv laps ja väsinud ning hullumise äärel vanemad.

Mulle tuli meelde, et kunagi ammu-ammu olin ma külastanud Hamari toomkiriku varemeid, mis oli päris muljetavaldav olnud. Ja kui me juba niikuinii Hamaris olime. 

Kuhu sa ikka lapse ta 2. sünnipäeval viid kui mitte kirikusse, eksju? Eks ma olen teda sada korda ähvardanud kiriku ukse taha jätta, oligi aeg talle näidata, mis see "kiriku uks" siis ka on. 

Domkirkeoddene, mille põhivaatamisväärsus on klaasist katedraal vanade kirikuvaremete (aastast 1153) ümber on tõesti külastamistväärt. See on imeilus muuseumipark Mjösa kaldal, loomulikult tasuks seda tegelikult külastada päeval kui ka muuseumid veel lahti on, kuid ka õhtusel ajal, kui hakkas juba vaikselt pimedaks minema, on see kõik imeilus. 

Ida oli nagu ümber vahetatud.  Jooksis ringi ja kilkas. Nii nagu sünnipäeval peab. Kuni me jälle autoni jõudsime. Kiun ja kisa algas uuesti. 

Ja õhtu lõpuks oli Ida jälle nagu ümber vahetanud. Mängis, laulis, tantsis, kilkas rõõmust. "Selline peaks üks õige sünnipäevalaps olema," ütles Marek talle. Ida vaatas talle oma suurte pruunide silmadega otsa ning me olime valmis selleks, et mingil põhjusel tuleb sealt nüüd jälle protestikisa. Selle asemel tuli sealt vaid üks sõna. "Uni". Pool tundi hiljem Ida magas. Meie ka. Riietes.

Ema ja isa või mees ja naine

"See on minu laste ema," tutvustas oma naist üks kord keegi, kes meile külla tuli. Ma ei mäleta, kes see oli, aga ma lubasin Marekile, et kui ta mind kunagi peaks "laste emana" tutvustama, jätan ma ta maha. Ma ei ole oma mehe jaoks laste ema, vaid tema naine.
Ma olen sellist tiitlit ka hiljem kuulnud ning see kriibib mul alati kõrva. Kui mees ütleb oma naise kohta vaid laste ema, siis minu arvates tähendab see ühte - tegu ei ole enam mehe ja naise vaid ema ja isaga, kelle ühine kooselu on kas vaid fassaad või kohe lagunemas. 

Ma olen palju vaieldnud teemal, kes on kõige olulisem kui majja tuleb laps. Ma olen üsna palju saanud kriitikat kui ma olen avaldanud arvamust, et tahan olla ka naine (ma püüan üles leida selle "Anne&Stiili" arvamusloo) ning mind on nimetatud egoistiks, kes oma vajadused seab ettepoole lapse omast. 

Me vastutame oma lapse eest 100% ja seepärast on väga oluline, et vanemad jaksaksid. Milline vanem jaksab rohkem? Kas õnnelik ja puhanud või väsinud? Te ju saate ise ka aru, et puhanud, mis tähendab seda, et vanemad peavad saama oma lapsest ka puhata. Lisaks sellele, et meist on ühtäkki saanud ema ja isa oleme me jätkuvalt ka naine ja mees. Oma soovide ja vajadustega. 

Ma julgen natuke üldistades öelda, et esmakordselt emaks saanud naised kipuvad oma meestele liiga tegema. Kas teile on tuttav lause "aga mina olen ju lapsega päev läbi kodus olnud ning ei saanud öösel magada, ma olen väsinud, las tema ka hoiab last!"? Ehk siis noor ema viskab töölt tulnud mehele lapse sülle, et ise puhata. Lisaks sellele tänitab ta, et üks või teine asi on tegemata, prügiämber pole ikka veel välja viidud ning jumala eest kui mees peaks soovima füüsilist kontakti. "Miks sa aru ei saa, et ma olen väsinud?" karjub emaks saanud naine. Hiljem kirub sõbrannadele, kuidas mees on hoolimatu ning ütleb, et "mul ei ole lapse kõrvalt veel mehe jaoks ka aega". Kannatlikum mees elab selle perioodi üle, kuid paljud paarid lähevad lahku just lapse esimestel eluaastatel. Sest kuratlikult raske on hoida kõike tasakaalus.
Lõppkokkuvõttes on süüdi mees, kui ta enam ei jaksa vaid isa olla. "Kasi minema! Meil ongi sinuta lihtsam!" öeldakse talle veel järele. Üksikemana hakkama saada on aga veel kuratlikumalt keeruline.

Väsimus ja tüdimus teevad oma töö. Depressioon on väga lihtne tulema. Aga noor ema ei näe, et ta oleks valesti käitunud. Valesti käitus mees, kes "ei toetanud". Ma ei taha kõlada nagu 50-aastate perekonnaõpik, kuid ausalt kui mees on lõpetanud kaheksatunnise tööpäeva (samuti peale magamata ööd), siis ei ole ju õige talle esimese asjana karjuv titt sülle visata kui ta koduuksest sisse astub. 

Loomulikult ei taha ma siin öelda, et mees on "püha lehm", kes diivanil lesima peaks, ma tahan öelda vaid seda, et me kipume laste kõrvalt ennast ning oma partnerit unustama. Lihtne on öelda, et leidke teineteise jaoks aega, kui ma ise tean, et seda võib nii keerukas teha olla, eriti kui oled veel väsinud ning magamata, kuid proovige siiski. Nääklemised on lihtsad tulema kui inimesed on väsinud, lahkuminekud, mida mõnikord kahetsetakse siis kui on juba liiga hilja, samuti. Ärge muutuge vaid emaks ja isaks, olge ka mees ja naine. Seda on vaja ka selleks, et jaksata vanem olla. 

Olles selle kõik siia kirja pannud, pean ma tõdema (lisan siia ka "õudusega", et oleks dramaatilisem), et viimase aasta aasta jooksul, küll arusaadavatel põhjustel, oleme me rohkem isa ja ema rollis olnud.

Soovitan teil kuulata ka allolevat Perekeskus Sina ja Mina  e-loengut samal teemal.

Klišee klišee järel

Mul on tunne, et viimased kaks aastat olen ma ringi käinud "beebikoomas". Ma ei tea, kaua see veel kestab ning kuna see tegelikult üle läheb. Ma olen viimase kahe aasta jooksul jäänud kümme aastat vanemaks. Mul on tunduvalt vähem närvirakke. Mu unistused on muutunud tillukeseks. Ma ei unista enam maailmavallutamisest vaid nädalavahetusest voodis, vaikusest, sellest, et ma ei peaks enne mõnele kohtumisele jooksmist oma riideid kriitilise pilguga üle vaatama ning mõnd pudruplekki salliga varjama. Väsimus ja tüdimus on viimased kaks aastat olnud mu lahutamatuteks kaaslasteks.

Kas ma kahetsen lapsesaamist? Ei! Tänu lapsele on argipäev hoopis erilisem. Iga päev võimalus kogeda midagi esimest korda. Elu on täis hetki. Erilisi hetki.

Ma tean, et see kõik kõlab klišeelikult, ma tean. Eriti veel minu suust, kes oma last "deemonbeebiks", "sitavareseks" ja "funktsiooniveaga lapseks" kutsunud on. Ma arvan, et ta ongi üks väike deemon. Aga mitte hullem kui ta vanemad. Las me siis oleme koos see veider deemonperekond, kel peale magamata ööde ja söödud närvide ning beebikooma on nüüd elus ka nii palju rõõmu. 

Neid hetki...

  ... kui ta (sala)kavalalt naeratab.

 ...kui ta rahulikult magab.

...kui me istume koos söögilaua taga.

...kui ma saan öelda, et ta on issi ümber oma tillukese sõrme keeranud.

...kui 1. sünnipäeval tordil küünlad ära puhuda.

  ...kui sõpradega nalja saab.

 ...kui ta omaette mängib.

 ...kui ta rõõmust kilkab.

...kui ta kogeb midagi uut.

  

...kui ta oma uudishimuliku meele ja siira lapselikkusega meid nakatab.

On veider mõelda, et see abitu põngerjas, keda ma oma karukäppadega katki kartsin teha, saab homme juba kahe-aastaseks. Veel üks klišee, aga  see vastabki tõele - aeg läheb ruttu. 

Parim tüngakõne/The prank call that made my day

Teate neid raadio tüngakõnesid eksju? Ma pidin täna hommikul end katki naerma.

"Hello, my name is Luka," alustati kõnet.

"Yes," vastas see, kellele helistati.

"I live on the second floor, I live upstairs from you," jätkas helistaja.

Tüngasaaja: "But we don't have a second floor."

Helistaja: "Yes I think you've seen me before"

Tüngasaaja:" I don't know you, who are you?"

Helistaja: "My name is Luka, I live on the second floor, I live upstairs from you, yes, I think you've seen me before."

Tüngasaaja: "But this is a tennis hall, we don't have a second floor!!!"

Helistaja ei andnud alla ja jätkas: If you hear something late at night, Some kind of trouble. some kind of fight, Just don't ask me what it was". 

Tüngasaaja hakkas juba ärrituma ning kordas: " This is a tennis hall!"

Loomulikult sai ta vastuseks: "My name is Luka, I live on the second floor..."

Tüngasaaja oli juba vägagi ärritunud ning vastas uuesti, et neil pole teist korrust, kuid Luka kordas veel kord, et ta elab ülemisel korrusel ja "I think you've seen me before."

Kui keegi ei tea, kes on see Luka, kes teisel korrusel elab, siis saage tuttavaks Suzanne Vega "Luka"'ga you tube'is:

I use to listen to Radio Metro's morning programme when I drive Ida to kindergarten in the mornings. Today I heard the best prank call ever. I started laughing so hard, that I had problems driving. It was something like this: 

"Hello, my name is Luka," the prank caller started.

"Yes," a lady answered.

"I live on the second floor, I live upstairs from you," the prank caller continued.

The Lady: "But we don't have a second floor."

The Caller: "Yes, I think you've seen me before"

The Lady:" I don't know you, who are you?"

The Caller: "My name is Luka, I live on the second floor, I live upstairs from you, yes, I think you've seen me before."

The lady: "But this is a tennis hall, we don't have a second floor!!!"

The prank caller didn't give up: "If you hear something late at night, Some kind of trouble. some kind of fight, Just don't ask me what it was". 

The Lady started to sound annoyed: " This is a tennis hall!"

Of course the answer to this was: "My name is Luka, I live on the second floor..."

The Lady was really upset and tried to explain again that they do not have a second floor, but Luka answered again, that he lives on the second floor and "I think you've seen me before."

If you don't know how Luka is, check out the Youtube video. I have always hated this song, but today it suddenly had a meaning.  Bill Meyers "Kiss the Rain" could be the next prank call!

Edit: Sain teada, et tegelikult tegu juba vana naljaga. Aga no nii paganama naljakas on ikka! /Found out this is an old joke already, but still hilarious! Listen yourself:) 

Printsess herneteral

Aru ma ei saa, mis on juhtunud. Idast on saanud TOTAALNE printsess herneteral. 

Ärkame. Printsess nõuab juua. Ma ei ole veel silmigi saanud lahti teha, kui printsess juba kiunub kiledal häälel "uuuuuuuuaaaaa!". Kui ma sekundi pealt kööki ei torma, järgneb sellele nutt. Jonn. 

Sööme. Printsess tahab kive ja käbisid mööda lauda laiali pilduda, piimapakki loksutada, toolil üles-alla hüpata, sai kukub maha, kauss läheb ümber, piim tilgub maha. Samal ajal nõuab printsess "seda!", "seda!", "seda!" Kui ma sekundi pealt aru ei saa, mis see "seda" o, järgneb nutt, jonn, kisa. 

Kui ma keeldun oma saia andmast, sest Idal on käes TÄPSELT SAMASUGUNE sai, järgneb kisa. Kui ma keeldun oma lusikat andmast, sest Idal on käes TÄPSELT SAMASUGUNE lusikas, järgneb kisa. 

Tuleme lasteaiast koju. "Muusi!" nõuab printsess muusikat. Ma jõuan öelda, et las ma panen enne auto käima, kui printsess on juba solvunud ning nutab.

Oleme kodus. Printsess tahab istuda laua taha, aga tool on liiga laua all. Selle asemel, et end liigutada, hakkab ta nutma. Printsess tahab mänguasja, mis on korvis. Selle asemel, et end liigutada, hakkab ta nutma. Printsess tahab paput jalga/jalast ära. Loomulikult südantlõhestavalt nuttes. 

Printsess nutab IGA ASJA peale. Kui nutt ei toimi, läheb see üle kisaks. Kisaks, mis kriibib kõrvu ja käib südamest läbi. Ma tahaks juukseid peast kakkuda. Nutt ja kisa ning pikali pildumine on mind hulluks ajamas. 

Me läheme külla. Ida on võtnud nõuks IGALE POOLE ronida, et sealt pea ees alla prantsatada. Ma püüan sõbrannaga vestelda, kuid kõik laused jäävad lõpetamata, sest ma pean Idat kusagilt alla tirima/kinni püüdma. Ma tunnen, kuidas mu juuksed lähevad halliks.. Järgmisel hetkel ronib ta toolile, tõmbab maha morsiklaasi, sülitab välja õuna, sest talle ei meeldi õunakoored, hammustab tüki küpsisest, paneb selle tagasi kaussi, ronib toolilt alla, jäädes tooli seljatoe vahele kinni (KISA!), saab toolilt maha, kallab põrandale laiali terve kastitäie legosid ning lööb sõpra, keda ta kunagi varem pole löönud. 

Me läheme ära koju. Ida tahab igal majatrepil turnida. Ma ei luba. KISA. Ma võtan talt käest kinni ega lase tal end heleda jopega muda sisse pikali visata. KISA KAHEKORDISTUB. Ma haaran kisava lapse sülle ning tõttan kodu poole. Enne kui keegi arvab, et ma oma last piinan. Sest kisa järgi võiks seda arvata. 

Mis on juhtunud? Kuidas seda parandada saab? Või kuna see üle läheb? 

Köögiklassika ja uus lemmik

Me korraldame sada tuhat aastat sõbrannadega "õhtusööki üheksale juba" (algas see õhtusöögist kuuele, sellest ka natuke veider nimi). Idee umbes sama nagu sel "õhtusöök viiele" saatel, ainult et me ei anna üksteisele punkte. Sellest omakorda kasvas välja väike "Meisterkokk" FB grupp, kus me erinevatel teemadel "võistleme" (no ei ole päris selline mõisa peale mäng, pigem lihtsalt jagame retsepte ja ideid). Hetkel on teemaks "Läbi aegade lemmiktoit". Ma ei suutnud välja mõelda, mis mu lemmiktoit siis on, kuni hetkeni kui üks meist postitas pildi "Kanamamma liivakastist". Ja ma pean ütlema, et tahan ma siin kui peen tahes olla, siis "Kanamamma liivakast" on ka minu kõige lemmikum toit. Tõeline köögiklassika!

Mis see siis on? Kas mäletate kunagi sellist lastesaadet nagu Otto-Triin? Sealt see kihvti nimega toit pärit ongi. Tegelikult ei ole aga tegu mitte millegi muuga kui lihtsalt praetud munaga, millel on ümber leivast "kast". Sellest sai minu ja mu tillukese õe lemmiktoit. Hiljem sai see minu ja Heily "after-party snack'iks". Iga kord kui me mõnelt peolt Heily poole läksime, istusime me kõige pealt köögis (isegi kui kell oli kolm öösel) ja sõime "kanamammasid". Samuti on sellest toidust saanud üks selline roog, mida me alati vanaemalt nõuame kui talle külla läheme. Alati! Ükski Tartus käik ei möödu "kanamammata". Täna hommikul otsustasin ma ka hommikusöögiks vana head klassikut valmistada. Ida aitas jälle lauda katta. Pani käbid ja kivid lauale ja ütles "ilušš".

Vot nii peene maitsega ma tegelikult olengi.

What's your all time favorite food my friend asked me. I didn't know what to answer. I love so many things. Is it quiche? Is it traditional Estonian Christmas dish with blood sausage and ovenbaked potatoes? Is it sushi? I didn't know. But then suddenly it hit me. "The Chiken Mom's Sandbox"! A true classic. My sister and me l-o-v-e-d this when we were little. In my teenage years it became a "after party snack" with my friend. After every single party when we came home to her house, we sat in the kitchen and ate the "chicken moms". And now when we visit my grandma - it is one dish she has to make! 
Today I thought to serve my favorite dish for breakfast. Ida helped me to decorate the table. "Pretty!" she said when she had organized the chestnuts and cones on the table.

But what is this "Chicken Mom's Sandbox" then? Well, it's just fried egg in a "box" made of bread. 
That's right! I am a simple girl:) 

Magustoidud ei ole minu teetassike. Ma ei oska väga kooke teha ega ka magustoite. Eelmisel nädalal sain ma proovida sellist peene nimega Gambia magustoitu nagu Chakery. Ilusat pilti minusugune mitte-toidublogija sellest toidust teha ei osanud, kuid maitse see eest....Jumalik! Ja kui lihtne valmistada. Minu uus lemmikmagustoit on Chakery. 

Valmistamiseks läheb vaja:

400ml vaniljemaitselist jogurtit

200g hapukoort

300 g rõõska koort

500 g ananassikompotti

muskaati ja vaniljet maitsestamiseks

400ml keedetud cous cous'i

Keera kõik komponendid kokku ja vala kaste keedetud cous cous'ile. Kas saaks veel lihtsam olla?

I am not good in making cakes or desserts, but last week I got to try this Gambian dessert called Chakery. It was a bit unusual, as I use cous cous for dinner, but goddamn it was goooooood! My new favorite dessert was born. And so easy to make! 

Just mix together 400ml vanilla youghurt, 200g sour cream, 300g evaporated milk and 500g crushed pineapple. Add some nutmeg and vanilla and pour the sauce over 400ml boiled cous cous. Simple as that and tastes heavenly!

• 
  

Aga miks ei tohi puhkusel viina juua? *

Me elame sotsiaalmeedia ajastul. Kõik, mis meie elus juhtub ja mida me teeme, leiab üsna kiiresti tee internetti. Facebook, Instagram, Snapchat, Twitter, blogid, kõiki uuemaid rakendusi minusugune vanainimene ehk enam ei teagi. Blogidest on saanud uue põlvkonna ajakirjandus ja blogijatest uued "reality staarid", kes oma tegemiste ja arvamustega teistele meelelahutust pakuvad. Kõige sellega kaasneb ka (anonüümne) kommenteerimine. Lugejad jagunevad fännideks ja vihkajateks ning kummagi leeri kommentaarid hakkavad mõlemad omal moel blogi tegelikkust ning teemade valikut mõjutama nagu mulle üks blogilugeja kirjutas (aitäh, Riin!). Otsides internetist ühe hotelli kohta arvustusi, sattusin ma lugema ühe noore naise blogisse jäetud kommentaare peale seda kui ta oli oma minipuhkusest avaldanud pildid, kus muuhulgas näha ka viinapudel.

Ma võiks selle postituse nimeks panna ka "Topeltmoraal". Miks? Vaadake allolevat pilti. See on pildike ühelt minu puhkuselt. Sarnaseid pilte olen ma ilma liialdamata sadade kaupa lisanud nii Instagrami kui Facebooki, samasuguseid pilte olen ma näinud ka sadade (tuhandete) teiste kasutajate poolt. See on pilt, mis suure tõenäosusega ei tekita kelleski erilisi emotsioone. Kui ma lisan pildile juurde "Puhkus", saan ma suure tõenäosusega vastuseks "naudi puhkust, sa oled selle ära teeninud" või mõne muu heatahtliku soovi.* Vein käib justkui puhkuse ja hotellikülastuste juurde.

Paneme selle veiniklaasi asemele nüüd viinapudeli ja klaasid või pitsid nii nagu tegi see blogija. Te võite arvata, millised olid kommentaarid. "Lähed hotelli puhkama ja jood viina?", "Kes see siis hotellis viina joob?", "Oleks siis vein..." -need on mõned näited leebematest kommentaaridest, sõnakamad kommentaatorid tembeldasid noore naise alkohoolikuks, kes selle asemel, et teatrisse/restorani/peole/ bowlingusse minna, otsustas koos kaaslasega hotellitoas viinakokteile juua. Mulle jäi mulje, et selline tegevus on hotellis täiesti keelatud. See läheb vastuollu hotellikülastuse etiketiga. Aga mina küsin, miks ei tohi puhkusel/hotellitoas viina juua? Kunagi ütles üks mu tuttav mulle, et ta ei armasta veini, vaid jooks hea meelega õlut, kuid sellele vaadatakse viltu, see tundub taunimisväärne ning ei ole piisavalt elitaarne. "Miks ma pean ütlema, et lähme joome õhtul klaasi veini kui me tegelikult seda niikuinii ei tee? Suure tõenäosusega ei joo me üldse alkohoolseid jooke, kuid kuidagi on muutunud trendikaks "veinitada"!"

Eile lugedes selle blogi kommentaare hakkasingi ma mõtlema, et kust on tulnud selline topeltmoraal, et veini, mis samamoodi teeb purju, tohib juua igal hetkel ja igas kohas,  sellele ei vaata keegi viltu, kui siis aga naisterahvas julgeb öelda, et jõi õhtul viinakokteili saadab ta oma lugejatele vale signaali, jätab endast alkohooliku mulje ning propageerib joomist. Kui ma olin noorem, siis kuulus ka minu "hotellikomplekti standardvarustusse" kange alkohol (konjak, brändi, viski), 90% ajast ei jõudnud ma ka hotellitoast välja, vaid veetsin kaaslasega lihtsalt aega, kas teleka ees diivanil või rõdul istudes, ei olnud me kunagi "lääbakil". Õhtune konjak tundus lihtsalt olema osake puhkusest. Tänaseks on muidugi minu (maitse)eelistused muutunud ning kange alkohol ei kuulu üldsegi minu elustiili juurde, kuid see ei tähendaks, et ma ei suudaks olla avatud meelega ning leiaksin põhjuseid (anonüümselt) kellegi teise eelistusi naeruvääristada.

Kui jätta kõrvale küsimus, kas alkohol üldse peaks olema osakene puhkusest/hotellikülastusest, siis tahaksin ma küsida, millised on teie arvamused antud teemal. Milline jook on sobilik hotellitoas tarbimiseks? Kas viina(kokteili) joomine on romantikapaketi reeglite jäme rikkumine?  Kas veinitamine on trendikas, samal ajal kui muude alkohoolsete jookide tarbimine on "labane ja matslik"?

* Kindlasti mitte ei propageeri ma siin alkoholitarbimist. Mul oli hea meel eile uudistest lugeda, et alkohol tahetakse Eestis veelgi (?) raskemini kättesaadavamaks teha. 

** Jätame seekord tähelepanuta need "alkohoolikust rongaemaks ja keskealiseks mammiks, kes liiga palju veini joob ja loppis on" - kommentaarid

Poiss või tüdruk? Beebiraamatu loos:)

Ühel päeval potsatas minu postkasti armas beebiraamat.
Ei, sugugi mitte põhjusel, et mul oleks uut beebiraamatut vaja, ma tahtsin seda hoopis ühele Norra kirjastajale tutvustada, aga...raamatut sirvides mõtlesin ma, et kahju, et see raamat mu postkasti kaks aastat varem ei potsatanud ja kahju, et ma enam tagantjärgi seda raamatut täita ei saa. Asjad on lihtsalt juba meelest ära läinud. "Aeg läheb nii ruttu ning kõik läheb meelest," olen ma sada korda kuulnud. Võta näpust, see klišeelik lauseke on osutunud tõeks.
Ma küll hakkasin suure õhinaga Idale ise beebiraamatut tegema ning kuni 8-9 kuuni olin täitsa tubli, kuid siis jäi aega aina vähemaks, ma lükkasin seda kleepimist ja voltimist aina "homsesse" ning noh Ida saab laupäeval kahe-aastaseks, poolikut beebialbumit saab näha siin (link)

Ühesõnaga selline korralik ja kaunis beebiraamat oleks mulle ära kulunud. Minu jaoks jäi see beebiraamat küll natuke hiljaks, kuid võib-olla on just Sinul see raamat puudu? Otsid armast kingitust? Jäta siia blogisse siis oma nimi ja kontakt ning laupäeval kiika Facebookis, kas oled võitnud. 

Beebiraamat on kaunis mälestusese kogu perele ja praktiline katsikukingitus nii poisile kui tüdrukule.

Armas ja mahedate värvidega beebipäeviku autor Teily Allas on kokku pannud kompaktse raamatu, mida saab hakata täitma juba enne beebi sündi, uue pereliikme ootuses. Kirjutusruumi on kõigele olulisemale, mis ühe beebi esimese aasta jooksul ette võib tulla ning raamatus on olemas kohad beebifotode, ultrahelipildi ja beebi käte ja jalgade jäljendite jaoks. Eesti traditsioonidele mõeldes on lisatud lehed emade- ja isadepäeva sündmuste kirjeldamiseks. Raamatu lõppu on jäetud ruumi, et kirja saaksid ka kõik muud olulised mälestused, mille kohta sisuleht puudub.

Suurus: 270×240 mm
Köide: kõvakaaneline
Lisad: kaks kiletaskut, käe- ja jalajälgede kleebisleht

Raamatut saad vaadata siit: http://issuu.com/beebiraamat/docs/beebiraamat

Samuti saad lisainfot Beebiraamatu Facebooki lehelt: https://www.facebook.com/beebiraamat?fref=ts

*****

Jeg har også et spørsmal til norske lesere. En venn av meg har laget en nydelig babybok/minnebok, en sånn bok til å skrive ned milepæler i. Akkurat nå finnes det bare på estisk, men vi har tenkt å oversette den til norsk. Ta to minutter, sjekk boken her: http://issuu.com/beebiraamat/docs/beebiraamat og si hva du mener om den. Send meg gjerne en epost: info@nestshop.eu.  

Keegi on minust ja Idast koomiksi teinud

Minu Norra nägu /Mitt Norge

Lugesin eile oma päevikust, mida ma olen Norra kohta kirja pannud 18 aastat tagasi ja mida ma olen kirja pannud üheksa aastat tagasi, kui nüüd veel lisada juurde minu praegune Norra, siis on minu Norra saja näoga. Nii erinevad mõtted ja tunded, nii erinevad asjad, millele ma pöörasin tähelepanu siis ja millele ma pööran tähelepanu nüüd.
Kõige suurem erinevus on selles, et kuigi Norra on kallis maa, on siin nii palju asju, mis pakuvad rõõmu peaaegu  tasuta. Pühapäevased väljasõidud, jalutuskäigud mägedes, kvikklunsj (=traditsiooniline Norra "matkašokolaad)) ja väike matpakke ning need sügisesed värvid. Norra loodus on sügisel võrratu.

Jeg leste i går hva jeg hadde skrevet om mitt Norge 18 år siden og hva jeg hadde skrevet 9 år siden. Når jeg tenker på anskitet til mitt Norge i dag, har Norge virkelig hundre ansikter. Eller har jeg forandret meg? Ting som jeg lar merke til og setter pris på nå var ikke viktig for meg da. 

Det er så mange ting man kan nyte nesten gratis - utflukter  i helgene, tur i skogen og fjellet. kvikklunsj og en liten matpakke og de fargene. Den norske fjellheimen er vakker!

Jeg håper en dag kommer boken min om Norge ut på norsk også.

Sel nädalavahetusel sõitsime me Lillehammerist vaid 15 edasi. Öyerisse. Lähiajal ootab meid veidike pikem autosõit, aga mis see neli tundi sõitu ikka on. Röros on seda väärt. Ja lisaks sellele on meid külla kutsunud selline vahva Rootsi hotell nagu Fjällnäs Est 1882, Rootsi vanim mägihotell, mis asub Rörosest vaid 50km kaugusel. Ma ei jõua ära oodata. Vähe sellest, et piltidelt näeb see hotell välja nagu killuke paradiisi keset puutumata metsikut loodust, on seal ka Mii Gullo Spa, mida mul külastada õnnestub.

Denne helgen kjørte vi bare 15 km fra Lillehammer til øyer, men snart skal vi ha en litt lengre biltur. Men hva er 4 timer å kjøre - Røros er absolutt verdt det! Og i tillegg skal vi besøke et nydelig svensk fjellhotel - Fjällnäs Est 1882. Gjett om jeg gleder meg! Det ser ut som et lite paradis midt i naturen og ikke minst gleder jeg meg til å besøke spa'en i hotellet. Whoop-whoop!