Vanapagana salaõlu

Kunagi ammu ammu kirjutasin ma ühe loo. Lool oli ambitsiooni raamatuks saada, kuid seisab teine juba neli aastat sahtlis (loe: arvutis) tolmukorra all, mõnikord jääb ambitsioonist väheseks. Annet peab ka olema. Kuigi ma (ebaadekvaatselt?) arvan, et mul natuke ikka on ka, siis tookord kui see lugu sai kirjutatud jäi ka andest vajaka. 

Aga mul on hea meel, et mul on selline tore mälestus kirja pandud.  "Põrgupõhja" on just see sama koht, kus sel aastal esimest korda kogu selle koha ajaloo jooksul uks enda järel lukku keerati. Seal pojengide, nõgeste, metsikute marjapõõsaste keskel asuvas ajahambast räsitud talus on alati keegi kodus olnud. 

Pikk peatükk on. Kes viitsib, see loeb, kes ei viitsi...see lihtsalt ei loe.

Riia askeldas oma peenarde kallal. Ta tundis uhkust oma porgandite ja peetide, kartulite ja kaalikate üle ning hoidis neid nagu oma lapsi. Peenrad pidid olema alati hooldatud, et sealt ei paistaks ainsatki umbrohuliblet. Riia võis oma peenarde kallal nokitsedes unustada kõik ümbritseva – oma tööd võttis ta täie tõsidusega. Ta heitis armastava pilgu porgandipeenrale ja liikus edasi kartulivagude vahele. Naabrinaised olid rääkinud, et nemad on sel aastal hädas kartulimardikatega, Riial seda häda ei olnud, aga siiski, justkui hingerahu saamiseks läks ta vagusi inspekteerima. Mine tea. Kartulivaod olid aga sama kenad kui alati, ei ühtegi jälge tüütutest mardikatest või üleliigsetest umbrohulibledest. Ainult ilusad pikad ja sirged vaod, mis ulatusid nii kaugele kui silm seletas. Uhkusetunne rinnus, hakkas ta tagasi maja poole astuma. Miski aga pani ta sammu aeglustama. Mis see nii naljakalt seal laudaseina ääres põõsastes sätendab? Nii ilusasti päikese käes sillerdab? Riia sammus lähemale, et oma uudishimu rahuldada. Ta aimas juba sisimas, millega tegu, aga tahtis täiesti kindel olla enne kui vanamehele turja hakkab. Riia kahtlused osutused õigeks – tühi õllepudel muidugi. Ilusasti lauda ääres kasvavate põõsaste vahele ära peidetud, kust seda ükski hingeline poleks tohtinud leida, kui vaid see reeturlik päike poleks oma kiiri just sinnapoole paistnud ja tumeda klaasi valguse käes nii kenasti sätendama pannud.

„Vanamees,“ hõikas Riia käskival häälel, „vanamees, kus sa oled?“. Ei kippu ega kõppu. Vanamees oleks justkui aimanud, et eit tühja õllepudeli on leidnud ja hoidis heaga ohutusse kaugusesse.

„Vanamees!“ kutsus Riia uuesti.

„No mis sa kisendad, nagu tuli oleks lahti,“ kostus õue pealt vanamehe madal hääl, „kas ei anna nüüd oodata, mul on tegemist....“

„Mis tegemist sul ikka nii väga on, istud aga ninapidi jälle oma lillepeenras, selle asemel, et midagi kasulikku teha.“

„Mis sa niimoodi kohe kurjustad seal, inimese ümber peab kõik kaunis olema. No ja vaata vaid neid lilli! Millised värvid, kui lopsakad, selliseid ikka igaühel aias ei ole.“ Vanamees oleks justkui teadnud, et eidelt kohe sugeda saab ja oli nagu teadlikult tillukese lillekimbu kätte võtnud. Lillekimp kadus tema suurde kämblasse ja tundus selle suure habetunud mehemüraka käes veidike võõrana. Pole ju tavaline vaatepilt, et üks veidike väljaveninud dressipükstes ja kalossides, habemesse kasvanud mehemühkam nii õrnalt oma käes lillekimpu hoiab. „No sa vaata neid ometi...“ Riia ei lasknud vanamehel jätkata, vaid tõi selja tagant nähtavale tühja õllepudeli: „Sinu jagu?“ Vanamees oli kuss, nagu oleks keele alla neelanud, mõtles vaid, et mis siis moorile nüüd öelda. Valetada, maha salata, tõtt rääkida – mis oleks selles olukorras küll kõige targem? „Seda sa eile nii abivalmilt sinna kartulipõllule ise toimetama läksid. Muidu on jalad valusad ja selg haige ja jumal teab, mis tõbi veel kallal. Ma juba eile mõtlesin, et kust sul see ootamatu virkus äkki peale tuli ja näed sa siis, siin see põhjus peidus oligi. Tunnista üles, sinu jagu jah?“

„Küllap vist,“ kehitas vanamees õlgu.

„Küllap vist? Nagu mu kadunud isa, temal oli ka iga asja peale küllap vist ja eit teadis, aga eit on surnud, täpselt nagu mu kadunud isa. Küllap vist!“ torises Riia.

Vanamees ei osanudki selle võrdluse peale midagi öelda, kehitas veelkord õlgu ja ootas, mis edasi saab. Ega eide hurjutamine talle tegelikult miskit teinudki, ta oli sellega juba harjunud. Ja eks selle hurjutamise pärast ta omal ajal selle eide „ää’ võttiski“. Teised tüdrukud olid sellised hillalaa-trullallaa, aga Riia oli juba algusest peale kõva ja karmi häälega, tema kohe oskas asju kontrolli all hoida. Aastatega oli Riia muidugi rohkem tänitama hakanud kui abielu algusaastatel, aga mis sa ikka tahad pärast 40 kooselatud aastat. Las krigiseb, mõtles vanamees.

„Sa igavene vanapagan, no mida mina sinuga küll teen? Töötegemiseks kõik luud-kondid haiged, ei saa istuda ega astuda, aga kohe kui õllepudelit näeb, jookseb nagu noor vasikas. Ja tead sa, vanamees, ega mul ei olekski midagi selle vastu kui sa oma õllepudeli sisse kulistaks, teinekord mekiks isegi seda mõnusat valget vahtu sealt pealt, aga miks sa, sunnik, valetama ja varjama pead?“

„Sa ju kukud kohe krigisema,“ vabandas vanamees.

„Mina ja krigisema? No millal mina olen sul keelanud õlut juua, ma olen alati öelnud, et tuleb osata piiri pidada ja et alkohol on tarkade inimeste jook, ei muud,“ kaitses ennast Riia.

„Kas tahad, veame kihla, mis juhtuks siis, kui mina ütleksin sulle praegu, et mul puuriida taha ka üks pudelike varuks pandud, selleks tarbeks, et kui puulõhkumise käigus suur janu peaks peale tulema? Ja kui mina sulle nüüd, kallis moor, ütleks, et lähme võtame sealt puuriida tagant selle õllepudeli ja istume üheskoos trepile, ja mina sulle kõik selle magusa valge vahu sealt õlle pealt annaksin, mida sina siis ütleksid?“

„Sa vanapagan,“ hakkas Riia kurjustama, aga jättis oma manitsussõnad mõneks teiseks korraks, vaatas oma habetunud vanameest ja kahju hakkas kohe teisest. Kuidas sa sellise peale korralikult vihastad? Vanamees, aga varsaaru, mõtles Riia ja lõi käega: „Ah, tühja kah, mis ma suga ikka riidlen, lähme istume õige trepile ja puhkame veidike.“

Vanamees andis oma eidele ühe mahlaka musimopsu põsele ja lippas puuriida taha. Hommikul kimbutanud jalavalu oli kui käega pühitud.

„No räägi aga nüüd välja, kuhu sul siis veel mõni pudel peidetud on,“ hõikas Riia ees kalpsavale vanamehele järgi.

Ega vanamees ka eile sündinud polnud: „Ei, kallis eit, seda mina sulle ei ütle. Mina ei

ütle sulle ka seda, kas mul üldse rohkem pudeleid kuhugi peidetud on. Selle varanduse pead sa ise üles leidma. Ja mõtle nüüd ise, kui ma sulle kõik kohe ühe korraga ausalt ära räägiksin, siis sa peaksid mõne uue põhjusel leidma, et krigiseda.“

Soov peidetud pudel lahti teha oli aga tugevam kui hirm, et Riia jälle krigisema hakkab ja vahest ehk salaja peidupaigagi ära näeb. Peaaegu et jooksusammul oli vanamees puuriidani jõudnud, vahepeal ikka pilku selja taha heites, et ega ometi Riia juba järele jõua, pistis käe salajasse peidupaika ja juba oligi pudel näpus. Vanamehe silmis oli õnnetunne, justkui lapsel, kes tema eest peidetud kommikoti kätte saanud. Toa poole joostes hõikas ta Riiale: „Ja üleüldse, Riiake, mina olen armastav abikaasa, mina mõtlen sinu peale ka. Selle asemel, et sa peaksid üha uusi põhjuseid otsima, miks minuga tänitada, annan mina need sulle ise kätte.“

Nüüd oli Riia sõnatu, suunurka kiskus vägisi naeratus ja talle meenus, miks ta Albertile üldse naiseks oli läinud - Albert suutis ta alati naerma panna, paha tuju ära ajada ja mitte kunagi ei olnud Riia oma Albertit halvas tujus või mossis näinud. Mugavus oli Alberti ainuke viga, aga sedagi ei pannud Riia enam oma mehele pahaks – 40 kooselatud aastaga oli ta harjunud suurema osa asju ise ära tegema. Mõttesse vajununa istus ta trepile oma vanameest ootama ja imetles loodust enda ümber.

Eriti suvel on Põrgupõhjal nii hingematvalt ilus. Trepil istudes torkas ninna tugev sirelilõhn – terve aiaäär oli paksu hekina kaetud tumelillade sirelitega. Igal pool kuhu Riia silm ulatus paistsid lillepeenrad. Vanamees ei suutnud mõelda midagi ilusamat ja rahustavamat kui taimedega tegelemine, seetõttu ei olnud Põrgupõhjal nurgakestki, kuhu vanamees ei oleks istutanud erinevaid lillesorte, üks kirjum ja lopsakam kui teine. Vanamees oli omal ajal kohalikus kolhoosis agronoom olnud, taimedega tegelemine oli tal veres ja rahustas hinge. Ta ei pruukinud näha lääpas kuuriust või lagunenud treppi, aga lillepeenrad olid tal alati korras, uhkemad kui ükskõik millisel naabril. Naabri-Eleonorel olid ka omal ajal üsna kadedusttekitavad pojengipõõsad olnud, kuid tänaseks oli see kõik minevik. Pärast seda, kui Eleonore poeg linna kolis ja seal edukaks ärimeheks hakkas, ei olnud tal oma vana ema jaoks enam aega. Algul käis ikka nädalavahetuseti maal puhkamas, terve küla teadis kui Ivar kohal oli, siis osteti külapoest ära kallihinnaline 26-eurone konjak, mis muidu nukralt teiste oma odavamate liigikaaslaste vahel riiulil konutas. Millisel külamehel oli tagataskust üleliigne kakskümmend kuus eurot võtta? Joogiks kõlbasid ka teised joogid, hind palju taskukohasem, aga maitse ikka ühesugune ja purju tegid nad kõik ühtemoodi. 26-eurone konjak oli justkui kohalik ajanäitaja – seisis puutumatu nädala, kaks, kolm, kuu, kaks, isegi kuus ja siis korraga oli kadunud. Kohalikud teadsid kohe, et Ivar on külas käimas. Mida aeg edasi, seda kauem 26-eurone konjak riiulil konutas. Ivarit ei tulnud ja teisi sama jõukaid ostjaid ka polnud. Ivaril ei olnud aega enam maal käia. Mis siin ikka teha? Nädalavahetustel tahtis Ivar raskest tööst kodus teleka ees leiba luusse lasta. Puhkuse ajal aga sõidab nüüd ju iga endast lugupidav eestlane välismaale -suvel palmi alla, talvel suusatama. Ja kuna neil lapselastelgi vanaema jaoks aega peaks olema? Noored inimesed, no kes see selles eas maale tahab, kui linnas nii palju muud tegemist – pubid ja klubid, diskod ja kontserdid. Mis on maal selle vastu panna? Linnulaul ja päikesetõus? See ka mõni väärtus.

Nii need Eleonore pojengipeenrad ära vajusidki. Eleonore oli juba vana, Riiast hulk aastaid vanem, tema ei viitsinud vaid enda pärast pingutada. Lootis ikka, et poeg kolib perega maale tagasi, aga kui selgeks sai, et ema pärandus poega üldse ei huvita, lõi Eleonore käega. Kolis isegi elumajast sauna, pole tarvis niisama suurt maja kütta ja pealegi oli majal juba vanust nii palju, et vajas pidevalt siit ja sealt iluravi. Sauna sättis Eleonore enda järgi korda ja rohkem kui tuba ja tilluke köök ei olnud temasugusele vanamoorile enam vaja. Pojengipõõsaste asemel aknalaual potililled, krüsanteemide asemel takjatuust, tulbipeenras nõgesemeri. Selles suhtes olid Eleonore ja Albert sarnased: nemad ei näinud põhjust looduse ilu rikkuda. Las nõges kasvab seal segamini krüsanteemide ja astratega, annab värvi ja supina nii maitsev ning kasulik pealekauba.

Põrgupõhja ja Kavalantsu asusid looduslikult nii maalilises paigas, et tõepoolest mõlemad talud olid oma veidike räsitud olekus siiski kaunid. Takjad ja nõgesed, mis kasvasid koos astrate ja pojengidega, rohtukasvanud õunaaiad, metsikud punase ja mustasõstra põõsad, sisse langenud katuse ja kipaka uksega laudahooned, varemed vanast sepikojast – kõik see kokku lõi Põrgupõhjal ja Kavalantsul kodutunde. Mõnda aega püüdis Riia koos Idaga taluümbrust „euronõuetega vastavuses“ hoida, kuid pikapeale lõid nemadki käega. Ja nii hoolitseski igaüks vaid oma lõigukese eest: Riia oma kartulivagude, Ida maitsetaimede ja Albert lillepeenarde eest, Ida abikaasa hoolitses selle eest, et maja kokku ei laguneks ning lapsed tegelesid nende asjadega, millega kästi ja milleks koolitööde ja muude hobide kõrvalt aega jäi. 18-aastane Mikk oli kohe-kohe ülikooli astumas, kes teab, kas tulebki enam maale tagasi või hakkab linnas naabri-Ivari kombel tähtsaks ärimeheks.

Nii nad vaikselt Põrgupõhjal elasidki, pojengipõõsaste ja sirelipuhmaste taga laiumas metsik loodus, kipaka uksega laudahoone tagant paistmas Eleanore veidike räämas Kavalantsu.

Riia ja vanamehe idüllilise reedeõhtu lõhkus tee pealt kostev tümakas ja üle sirelipõõsaste trepil istuva „noorpaarini“ kanduv tolmupilv. Sekundeid hiljem kihutas Põrgupõhjalt mööda metalselt läikiv auto. Kadus silmapiirilt sama kiiresti kui oli tulnud, ainult tümps kaikus veel Riia ja vanamehe kõrvus.

„Oh neid noori, niiviisi kihutavad,“ hurjutas Riia, „üldse ei ole mingit hirmutunnet. Kas nad siis uudiseid üldse ei vaata, kui palju neid autoõnnetustes hukka on saanud...“

„See oli ju Eleonore Ivar,“ kohmas vanamees.

„Kust sina seda tead?“

„No kus ma siis ei tea, auto oli ju Ivari oma,“ oli vanamees tähtis.

Riia vangutas pead. Ei tema ei suutnud mõista, kuidas vanamees selliseid asju märkab, ise ei tea automarkidest midagi: „Ei tea, kas ikka oli? Need linna omad pole siin juba ammu käinud, viimati jõulude ajal vist käisid. Ja kust sina võtad, et see just Ivari auto oli, mõni sarnane pigem?“

„Ah, mis ma sinuga vaidlen,“ lõi vanamees käega ja rüüpas lonksu õlut. „Oli, siis oli, ei olnud, ei olnud, mis meil sellest, sähh, võta ka rüüpa, hea vahune lonks!“

„Ei usu jah, et Ivar. Need ikka pigem mõned noored, sa ju ise kuulsid, milline tümps sealt autost kostis. Pole Ivar enam mõni noor poiss, et niiviisi mööda külateid kihutada.“

Vanamees oleks tahtnud mooriga kihla vedada, et see oli Eleonore Ivar, aga loobus sellest mõttest juba eos. Ei ole mõtet naisega vaielda, naisel on alati õigus, isegi siis kui ei ole. Põrgupõhjal olid püksid naiste jalas, nii on Põrgupõhjal alati olnud, juba vanast Jürkast alates ja vanamees ei kavatsenud seda traditsiooni lõhkuda. Las naised kamandavad ja mehed teevad nii nagu naised tahavad.

Nii on lihtsam - ka seda on kooselatud 40 aastat talle õpetanud, mõtles vanamees ja rüüpas viimase lonksu külmast õllest.

"Ära seisa mu haual ja nuta mind taga,
mind pole seal, ma vaikselt ei maga.
Ma lendan koos tuultega taeva all,
ma olen talvehommiku hall,
Viljapõllul paistan päiksena suvel,
sügisel su juurde vihmana tulen.
Kui hommikul ärkad ja taevas näed linde,
neid vaadates olla võid päris kindel,
et laulan seal koos nendega,
kuid öösel muutun täheks ma.
Ära seisa mu haual ja ole kurb,
mind pole seal
see polnud mu surm."

Maailma suurim kaneelikukkel ja maailma kõige suvalisem (pildi)postitus

Malluka nö random pildipostitus tuletas mulle meelde, et ma pole veel terve maailmaga jaganud maailma kõige suurema kaneelisaiakese pilti ja see omakorda tuletas mulle meelde, et ma juba ammmmuuuu tahtsin kirjutada toidust.

Ma ei ole  kunagi seda "appi, kus ma tunnen leivast puudust"- värki mõistnud, aga nüüd tuleb küll aegajalt ikka tahtmine kreisiraadiolikult vastu lauda lüüa, et kurat, kus must leib on. Ma tunnen õudselt puudust: 

1. Mustast leivast

2. Merevaigust (ERITI röstkana ja kukeseene omast)

3. Eesti hapukoorest, majoneesist (messilt tassisin endale mitu pudelit kaasa) ja sinepist. Ma olen lapsest saati armastanud must leib + sinep "võileiba" süüa. 

4. Kohukestest - ma ei ole end kunagi eriti suureks kohukeste fänniks pidanud, kuid nüüd tunnen puudust võimalusest neid osta

5. Pelmeenidest 

6. Heeringast. Jällegi. Ma ei ole kunagi arvanud, et ma suuuuur heeringasõber olen, aga näed...isutab. Siis söön seda magusat kala ja mõtlen, et näääh, see pole ju sugugi see, mida ma tahtsin.

7. Kondenspiimast

8. Küpsistest

9. Tatrast

10. Küüslaugu dipikastmest

(jp, kondenspiima ja pelmeene ilmselt veel saab, aga muude asjadega on küll vist kehvemini)

Samas on minu jaoks muutunud tavapäraseks mõned Norra toidud:

1. Lompe ehk kartulipannkook. Norra sai mulle ei maitse, leiba pole ja nii söön ma hommikuti lompe'sid.

2. Tuubi kaviar (teate ju küll Kalles Kaviari?)

3. Riisipuding

4. Snøfrisk - kitsejuustu määrdevõi

5. Kalapallid. Need ei näe ABSOLUUTSELT apetiitsed välja, kuid teiste pereliikmete suureks õnnetuseks mulle maitsevad. Niisiis on neid meil ikka üsna tihti õhtusöögiks. Samamoodi meeldivad mulle kalakoogid ja kalapuding.

Minu jaoks siiani täiesti tundmatu asi on  olnud Skyr. Ida valib seda poes pahatihti endale jogurtiletist (ja mina pahandan ikka, et miks ta teistsugust/odavamt jogurtit ei vali). Skyr hakkab silma blogidest ja kokandusblogidest. Hea marketing mõtlesin ma. 

Kui Stockholmi toidumessil Farmi inimesi Skyr-nimelise uudistootega üllatas ning testis eri rahvusest inimesi, kuidas me seda hääldaks (variandid olid Skürist Širini), sain ma teada, et polegi niisama jogurt. Vaid islandi jogurt. Sähh sulle siis toiduhuvilist! Kas teie olete sellist toodet proovinud? Kuidas te seda hääldate? Kuidas maitseb? 

Mina pean tunnistama, et minu teetassike see päriselt pole. Veel. Nii kipub uute asjadega ikka olema. Ida seevastu ajaks seda endale kahe suu poolega igal hommikul sisse. 

Toidumessilt tuli minu jaoks ka üks teine huvitav fakt. Me pakkusime messil arooniamahla. Suur osa külastajatest polnud sellisest marjast midagi kuulnud. Nad arvasid, et puuduliku keeleoskuse tõttu nimetan ma mustsõstart/metsamarja/mustikat kangekaelselt arooniaks. Ka Norras ei tea minu tuttavad arooniast midagi. See tuli mulle üllatusena. Ma arvasin, et kogu maailm teab arooniat. Mulle on arooniamahl alati üks lemmikuid olnud.

Ja lõpetuseks random pildid aprillikuust. Muuhulgas ka üüratust kaneelikuklist.

Kus me Rootsis peatusime, sellest võite lugeda Hotelliveebi blogist: http://www.hotelliveeb.ee/blogi/enne-kui-pariisi-lahed-kai-nuustakul-ara/

Liisu

Kui ma veel kunagi sada tuhat aastat tagasi algkoolis käisin, siis ei meeldinud mulle sugugi mu nimi. Kes paneb lapsele nimeks Eveliis, mõtlesin ma. Teised olid Margitid, Katrinid, Marjud, Kristiinad, aga mina olin mingi totakas Eveliis. Muidugi olin ma õnnelik, et mu emal ei oldud lastud mulle nimeks panna Kai, Kai oli mu meelest veel koledam nimi (sry, Kai, keda ma tunnen, sinul ei kujutaks ma aga üldse teist nime ette, sulle see sobib:D). Seepärast oli mul hea meel, et mul oli olemas hüüdnimi. Liisu. Mulle meeldis Liisu olla.

Täna olen ma 35-aastane, kuid mu pere ja ka mõned sõbrad kutsuvad mind ikka Liisuks. Näiteks onu on mind vist alati Liisuks kutsunud. Ka nüüd kui me olime messil, tutvustas ta mind inimestele, kes mind esmakordselt nägid, Liisuna, jättes neile mulje, et see ongi mu pärisnimi. Nii muutub aeg-ajalt mu hüüdnime kasutusring suuremaks. Kuigi tänaseks päevaks mulle oma nimi vägagi meeldib, meeldib mulle kui mind Liisuks kutsutakse. Näiteks kõlab mu kõrva jaoks väga harjumatult kui pereringis mulle aina rohkem  ka Eveliis öeldakse. Kõige harjumatum on kui mu õde mulle ütleb/kirjutab "Eveliis", see kõlab ametlikult ja isegi valesti. Mina kutsun teda ka Manniks või Peavaluks (vanast harjumusest), ilmselt ta ei ole kõige õnnelikum selle üle, kuid mu telefonis on ta ikka Mann-Peavalu (sellest ajast kui ta oli 15-16).

Kui ma Norra kolisin, oli paljudel raskusi mu nime hääldamisega. Inglisekeelsed inimesed tahtsid mulle Evel Eyes öelda ja norrakad kippusid Elvis ütlema. Nii teen ma veel siiani teinekord nalja öeldes, et "Elvis has left the building" kui kusagilt lahkun. Elvisest veel nii palju, et kunagi sain ma ühe meili, kus mu poole pöörduti "Dear, Mr Customer-Zujev" (google translate aitas ka perekonnanime tõlkimisel).  Nii sai minust Norras Lisu (hääldatakse: Lissü) ja uskuge mind, näiteks ka vahetusõpilased, kellega me 20 aastat tagasi siin koos olime, kutsuvad mind pigem Lisuks kui Eveliisiks. 

Ometigi oli ka Lisu aeg-ajalt liiga keeruline ja nii on osa norrakaid mu nime mugandanud Lisaks. Leidub vähemalt 4-5 inimest, kes mind terve elu on Lisaks kutsunud ja teevad seda siiani. See on naljakas. Kunagi seletasin ma siin kellelegi, et olen varem siin õppinud ja elanud, kui uuriti, kelle juures ma elanud olen, küsiti järsku: "Ega sa ometi Lisa pole?" Kui ma noogutasin, selgus et Lisa nime all teati must rohkem kui ma oleksin arvata osanud. 

Andu kippus mind ka Lissaks kutsuma. 

Öised mõtted

Mul ei tulnud õhtul und. Leidsin Fabulast ühe lapsepõlve lemmikraamatu ja hakkasin lugema. Eduard Bornhöhe "Tasuja. Villu võitlused." Veider lemmik lapsepõlvest eks? Tegelikult olid lapsepõlves vist kõik raamatud mu lemmikraamatud. Bullerby lastest Tasujani. Ma ei hakka raamatu kokkuvõtet kirjutama, sest noh olgem ausad, iga koolis käinud inimene teab,  millest see räägib. Kui keegi ei tea, siis Jüriöö ülestõusust, pärisorjusest 13.sajandil, sõprusest, reetmisest, armastusest, "klassivahest". Tegelikult üks hirmus raamat, aga samas huvitavalt kirjutatud "lasteraamat" Eesti ajaloost. 

Ma käisin vist neljandas klassis kui me perega kuuks ajaks onu Oskarile Rootsi külla läksime (miks nii pikaks ajaks üldse?) ja kogu aeg ei olnud mul seal midagi teha. Nii avastasin ma elutoast ühe raamaturiiuli eestikeelsete raamatutega. Selle sama ja "Kuidas Anija mehed Tallinnas käisid" - mõlemad said läbi loetud ja tollest ajast on need kuidagi mulle hinge jäänud. Ma mäletan, kuidas ma lootsin, et sepp Villu pääseb vangist ja leiab õnne koos Maiga, ma lootsin, et Emmi jookseb Jaanuse käte vahele, Priidu jääb ellu (Priidu lugu - ema reetsis sakslastele vandenõulaste plaani, et lunida välja lubadus, et poeg ellu jääb olla ka kroonikate järgi päriselt juhtunud) ja ülestõus saab õnneliku lõpu. Nagu me ajaloost teame õnnelikku lõppu sellele loole ei tulnud. 

Ma lugesin seda raamatut, vahepeal mõtlesin muid mõtteid, lootes, et uni peale tuleb, kuid seda ei juhtunud. Nii lappasid mu mõtted sajas erinevas suunas. Sepp Villu ja Jüriööülestõusust inimsmuugeldamiseni ja kasutute faktideni. Nii nagu Erlend Loe, tean ka mina palju kasutuid fakte ("ühel või teisel põhjusel kahtlustan ma, et tean liiga palju asjadest, millest on idiootlik palju teada"). Näiteks tean ma une pealt mingite ajaloosündmuste aastaid. Muuhulgas ka Jüriööülestõus. Ma tean, et Charles Chaplin võitis oma teisikukonkursil kord 3.koha. Ma tean, et keelega ei ole võimalik puudutada oma küünarnukki. (Tunnista üles, et sa proovisid seda nüüd järele?) 70kilone inimene kaalub Kuu peal ca 12kg. 

Järgmisel hetkel mõtlesin ma nende "sponsorettide" peale ja jõudsin järeldusele, et see on ikka üks kole elu. Ma olen mõningaid profiile vaadates õhanud kadedusest, et tahaks ka nii elada, samas ei tea me kunagi, mis piltide taga tegelikult peidus on. Sama on blogidega. Keegi ei tea, kui palju on blogides tegelikult tegelikkust ja kui palju retušeerimist. Mingil määral nagu paralleelmaailm.

Madelein McCann käis mu mõtetest läbi. See teema jäi mulle (vist) Britti blogist silma ja ma mõtlesin, kui haiges maailmas me elame, kus tegelikult nii palju õõvastavaid asju juhtub. Elu on habras. Keegi kommenteeris siin hiljuti, et oluline on hinnata ja nautida hetke. Ma olen nõus, kuid see on oskus, mida meil paljudel tegelikult ei ole. Me võrdleme ja anname hinnanguid, kahetseme ja loodame, ootame midagi muud. Mida, seda me isegi ei tea. Küll valget laeva, küll päiksepaistet. Hetk läheb mööda ja me ei märka seda. 

Mu mõtted elasid eile õhtul oma elu. Neil oleks mu peas nagu pidu olnud, kus ma paratamatult osalesin. Ma püüdsin neid välja lülitada, magama ajada, kuid mõtted said sellest vaid hoogu juurde. Kell üks lõpetasin ma raamatu lugemise. Totakas vanatüdruk Mai sõitis Villu surnukehaga kodu poole. Ma jäin lõpuks magama. 

Tag The Sponsor - kas see on tõsi?

Ma pean  täiesti ausalt tunnistama, et viimasel ajal  käin ma Perekoolis meelt lahutamas*, sealt leiab palju huvitavat. Alles hiljuti jäi mulle silma teema nimega Denveri blogi (siin)ja ma kohe huviga ootasin, kas tuleb uusi postitusi sel teemal ja siis jäi mulle silma teema "instabeibede elu" (siin). Ma kujutasin ette, et eks seal ikka Grete Kleini või mõnd teist staari, kes keskmisest ilusamad on, materdatakse. Nii on ju kombeks.
Tegelikult ma teemat väga palju rohkem ei lugenudki, sest sinna lingiti erinevaid instagrami kasutajate profiile, kes kommenteerijate arvates koledad olid. Või siis nö Instabeibed. Maitsed on erinevad, ma ei hakanud neid linke isegi uudishimust klikkima. Küll aga jäi mulle silma üks teine link - http://www.returnofkings.com/57571/tag-the-sponsor-exposes-the-depravity-of-modern-women, mis omakorda viis mind edasi sellisele lehele nagu Tag The Sponsor (siin). Ja ma ei suutnud uskuda, MIDA ma lugesin! Selleks, et Instagramis "beibe elu" elada, on naistel väidetavalt sponsorid, kes teatud teenuste eest neile sellist eluviisi lubavad.

Ses mõttes, et ma ei ole kuu pealt kukkunud ja mulle ei tule üllatusena, et teatud naistel ON sponsorid, aga seda, et keegi kallite kottide, kellade, kingade, kleitide nimel on nõus endast saatma "very nasty videos, perhaps of you farting" ja siis sponsoriga kuhu iganes "meeldivalt aega viitma sõitma" tuli mulle küll külma dušina. Päriselt? Kas see on võimalik? Ma scrollisin seda lehte ja mulle tuli neid kirjavahetusi lugedes kananahk peale. Miks naised ometi nii madalale laskuvad?
Uskuge mind ma tahaks ka endale PALJU ilusaid asju, aga mitte kunagi ei suudaks ma raha nimel langeda sellisele tasemele. Kas see sponsoreeritud  elu on tõesti päriselt?

Okei, ma jätan endast ilmselt nagu maalt ja hobusega mulje, kes pole midagi kuulnud prostitutsioonist ja tegelikult oleme me sõbrannadega samuti mõningaid IG kontosid vaadanud ja mõelnud, et no sellise elustiili juures peab tegu olema ikka callgirl'iga, sest ei saa olla loogiline, et keegi iga nädal kusagil maailma eri paikades reisib (või noh saab, aga...), igal nädalal uue kella/koti/auto roolis poseerib ning kommenteerijad 90% ajast "kuumad" välismaa mehed on. Kuid no minge lugege neid vestlusi. See on prostitutsiooni eri tase kohe. Kui see mingi nõme labane väljamõeldis pole.

Minu jahmatus (mõnes mõttes mitte üllatuslik) oli suur kui sealt lehelt  ka Eesti päritolu tütarlapse leidsin. Ühtepidi on sotsiaalmeedia ajastul elada ikka õudne. Kõik riputatakse internetiavarustesse üles kommenteerimiseks, keegi ei kontrolli kas see on tõsi või mitte, nii ka siin, keegi leiab lihtsalt su IG konto järgi, et "ah raudselt oled sa ka sponsoreeritud beibe", täägib su pildi vastava hastag'iga ära ja voila, järgmisel hetkel arutlevad minusugused kanad selle üle. Aga võib-olla mõned nö beibed ongi ise edukad ja rikkad, saavadki endale lubada reisimist Monaco ja Dubai vahet, osta iga nädal uue 10 000 euri maksma kella või vähemalt sama palju maksva käekoti? Või lihtsalt elavad libaelu. Noh et käisid LV poes, tegid kalli kotiga pilti, kirjutasid alla "my new purse" ja andsid siis koti kenasti müüjale tagasi, vabandades naeratades, et saatsid mehele pildi, aga mehele ikka ei meeldinud.
Teisalt on aga elukass, kui keegi su eluvale nii labaselt paljastab. Et pole sa ühti edukas ja rikas, vaid lihtsalt sponsorette, kes mõnele naftašeigile nädalavahetuseti oma "very nasty videos of farting" saadab.

Prrrr. Mulle tuli kananahk jälle peale.

*teemad, mis puudutavad/võivad mind puudutada ja võivad mulle haiget teha, jätan ma teadlikult lugemata. Nii nagu on minul õigus blogis arvamust avaldada, on ka neil seal foorumis õigus oma arvamust avaldada. Minu otsustada on, kas sealseid kommentaare lugeda või mitte, saada haiget või mitte. 

Kas selline ongi mu ülejäänud elu?

Eelmise teema alla kirjutas üks kommentaator (võib-olla sooviga mind haavata), et blogi lugedes jääb mulje, et mu elu ongi vaid valed valikud. Ma jäin selle kommentaari peale pikalt mõtlema. Ma jäin mõtlema, kas sel kommentaatoril on õigus? 

Ma olen tegelikult elus teinud ka õigeid otsuseid. Näiteks otsustasin ma ajakirjanduse asemel minna õppima Skandinavistikat, kui tookord vaadati mu otsusele viltu, et mida paganat ma "norra filoloogi" haridusega peale hakkan, siis tänu sellele on päris palju uksi avanenud. Kaudselt võiks öelda, et tänu norra keele oskusele leidsin ma ka mehe. Selle õige, "kes mind välja kannatab ja minusugusega, kes õmmelda ja kududa ei oska, hakkama saab" nagu tädi Helju ütles. 

Samamoodi on olnud õige otsus blogima hakata. Tänu Mutrikese lugudele sain ma endale suurpärase töökoha, kogemused ja teadmised, millega edasi minna. 

Lapsesaamine oli ka õige otsus. Või noh mis otsus see oli, see oli lihtsalt fakt, et nüüd on asjad nii ja mitte teisiti. Ma olen alati mõelnud, et mida paganat need vanemad oma lastega uhkustavad, et lapsed on ju lapsed, aga pekki küll, Ida ei pea tulema välisminister või Nobeli preemia laureaat (nagu minult oodati:D), kuid uhke olen ma iga ta saavutuse üle ja jagan neid terve maailmaga. Nagu praegu. Minu meelest on ta väike geenius. Parim otsus/valik/juhus/fakt minu elus (mis sellest, et ta ikka 50% ajast minu pea olematutest närvidest toitub). 

Edasi olen ma aga vaid valesid valikuid teinud. Absoluutselt ja eranditult olen ma viimase kolme aasta jooksul teinud VAID valesid valikuid.* Kui teelahkmel on vaja otsustada, kas vasakule või paremale, olen ma eranditult keeranud valele poole. Ma olen langetanud paar vale otsust, kuid rohkem polegi vaja olnud. Rohkem polegi vaja olnud, et helge tuleviku asemel, kus on lademetes feimi ja sulli, on must auk. Auk, millesse ma ei osanud kuidagi näha, et ma kukun ja teised kaasa tirin. 

Mul on Norras kaks sõbrannat. Üks neist paadunud optimist, kes ütleb, et kui kõik on pekkis, siis edasi saab vaid ülespoole, ja teine, kes on realist, öeldes, et alati saab hullemaks minna, ja mõned jäävadki sinna auku, kuhu kukkusid. Ma tahaks uskuda paadunud optimisti sõnu, kuid tegelikkus kipub ju olema nii, et minu valede otsuste valguses tundub realistil pigem õigus olema. Nagu näha, siis alati saabki veel halvemaks ja veel rohkem pekki minna. Muidugi ei taha ma sellega nõus olla. Mulle tulevad ikka meelde emme sõnad: "Olen sinu üle uhke mitte sellepärast, mis on Sulle lihtsalt või kuidagi iseenesest kätte tulnud, vaid sellepärast, mida oled saavutanud kõigi asjaolude kiuste, mille nimel oled pingutanud /../ Siiski - oma võistlused pead Sa ise pidama, aga pea meeles, et ringinurgas (rätiku ja švammiga) olen alati olemas." (Terve pulmadeks kirjutatud kõne, kes veel pole lugenud, on SIIN)

Ma olen end pidanud võitlejaks ja ellujääjaks tüübiks, kuid viimasel ajal olen ma tõesti mõelnud, et mida need valed otsused, millel on olnud üsna katastroofilised tagajärjed, mulle õpetama peavad? Kaua ma pean õppima? Miks ma siis juba ei õpi? Mul on tõesti valedest valikutest NII kõrini, kuid nagu näha teen ma neid üksteise järel aina edasi ja edasi. Kaua ja miks? Kas selline ongi nüüd mu ülejäänud elu? Ilma ühegi väljapaistva saavutuse või töövõiduta? Võimaluseta uuesti jalule tõusta? Ma ei kirjuta blogis sellest, kuidas ma püüan, ma siiralt püüan, kuid uksed ei avane ja parema asemel keeran ma vasakule. Miks?

(http://www.gd.no/lillehammer/butikkdrift/handarbeid/har-flyttet-inn-i-andre-etasje-i-lekebutikken/s/5-18-273877?access=granted)

*Pood vist siiski välja arvata. 

Maikeni poolt teele pandud "Blogswap" pakike ei oleks saanud kohale jõuda õigemal ajal. Aitäh, sulle, see oli nii armas!
Maikeni blogiga saate tutvuda SIIN

Miks ma alati valesid otsuseid teen?

Ma ei ole enda peale juba pikka aega vihane olnud. Niimoodi et istun ja süüdistan ennast. Umbes kuu aega tagasi oli Andul ajuinfarkt. Ma olin siis just Viljandis hotellis, samal ajal kui tema saadeti haiglasse, liikusin mina Idaga tagasi Norra. Ma olin kindel, et kõik saab korda.

Kes on Andu? Andu on vanaema peika, nagu me teda naljatades kutsume, sisuliselt vanaisa, kuid terve elu oleme me kõik teda Anduks kutsunud. Või vanapaganaks. Üks kummaline kuju. Lapsepõlvest on Anduga seoses nii palju mälestusi.

Andu õpetas mind ujuma. Veel märtsis kui me viimati kohtusime, ütles ta, et mäletad, Liisu, kuidas sa jões ujuma õppisid? Ühel hetkel olla ma hüüdnud, et "Vaata, Andu, ma ujun!", ma ise ei mäleta, aga ma mäletan, et ta viis meid alati alla jõe äärde ujuma. Vanaema üksi ei lubanud.

Kui ma vanaema värskelt istutatud võõrasemadest lillesuppi keetsin ja vanaema mulle kere peale tahtis anda, pugesin ma Andu selja taha peitu ja näitasin vanaemale keelt. Andu olla vitsaga vastu käsi saanud minu eest.

Algkoolis vedasin ma Andu maadlusmedaleid-vimpleid kooli ja uhkustasin, et minu vanaisa on tugev nagu karu, et katsugu vaid keegi mind kiusata, siis ma kutsun Karu. Mitte et keegi mind kiusanud oleks, aga kui nad oleks tahtnudki, siis küll Andu olekski tulnud.

Kui Andu turul õunu käis müümas, siis alati tuli ta enne maale minekut Kivi tänavast läbi, taskud täis komme. Andul oli alati lauasahtel lutsukomme täis. Ja ta jagas neid lahkelt.

Iga kord kui ma vaheajal maal olin, küsis Andu, mis mu kehalise kasvatuse hinne oli. See oli mul alati "viis". Andu süda oli uhkust täis, et minust sporditüdruk on kasvamas. 

Kui Andu oli purjus, siis meeldis talle meid kas turjal ratsutada või sülle krabada. Vanaema oli alati pahane ja kartis, et Andu meid maha kukutab. Eks meil oli ka, aga samas oli see lõbus ka.

Andul olid kummalised sõbrad-tuttavad-naabrid. Kurttumm naaber Värdi (ma siiralt loodan, et ta pärisnimi oli nt Ferdinand), keda ma kartsin, sest ta elas kaugel metsa sees, miljonärist traktorist (miks teda miljonäriks kutsuti ma ei teagi) ja naabri-Jaan, kes alati purjus oli, alati. Me käisime tema juures piima toomas. Ma sain lapsepõlvetrauma kui naabri-Jaani ema meile sooja lehmapiima pakkus. See õudne maitse ei lähe mul kunagi meelest.

Andu õpetas mulle salakeelt. "Kole kapp" oli salakeeles "kale kopp", nii küsis ta ALATI kui külas olime, midagi "salakeeles". Et kas ma ikka mäletan?

Andu tuli meile alati bussi vastu. Vanasti ei olnud mobiiltelefone ja nii ta käis mõnikord mitu päeva lõunase ja õhtuse bussi vastas, sest ta arvas, et äkki me täna tuleme.

Ma võiksin seda loetelu jätkata. 

Kui selgus, et Andul lisaks infarktil ka gangreeni tõttu üks jalg amputeeriti, istusin ma siin Norras nagu nõelte peal. Üks osa minust tahtis kohe Eesti saada, me rääkisime õega ning ma otsustasin, et enne Rootsi messi sõidame me Idaga Eestisse, et saame ka Andut vaatama minna. Siis aga otsustas teine osa minust sõita Eesti peale messi. "Kas ta elab nii kaua?" küsis õde, ma sisestasin endale, et küll ta elab. Siis selgus, et lisaks kõigele oli Andul maovähk. Minu sisetunne ütles, et õige on Eesti sõita, et pärast mitte süümepiinu tunda. "Mäletad, tädi viimast kõnet ei võtnud sa vastu?" ütlesin ma endale. See närib mul siiani sees. Kui tädi tol õhtul helistas, tegin ma parasjagu süüa. "Ma helistan tagasi!"mõtlesin ma, kuid unustasin. Järgmisel päeval kui oleksin tahtnud helistada, oli juba liiga hilja. "Ära tee sama viga!" ütlesin ma endal. Samal ajal karjus teine osa minust mulle kõrva, et su Eestis olek ei muuda midagi, sul on vaja pood tööle saada. Ma käitusin risti vastu sellele, mida olen siin jahunud. Töö pole oluline, perekond on, bla-bla-blaaaa. 

Sel nädalal olin ma Rootsis. Mul oli reedel valida, kas sõita edasi Eesti või tagasi Norra. Ma tegin valiku Norra kasuks, sest mul oleks olnud vaja mai keskel Eesti sõita, aga kahte reisi ma poleks saanud endale lubada. Me tegime plaanid, et 21.mail sõidame kõik Eesti, külastame Andut ja vaatame, mis edasi saab.

Eile istusime me vanaema Rootsis emme juures ja rääkisime Andust. Vanaema ei ole väga tahtnud sel teemal rääkida, kuid just eile ta tahtis. Me arutasime, et onu Oskar suri kuus kuud peale seda kui ta maovähiga Eestis oli ravil olnud, et ühtpidi justkui pikk aeg, teisalt lühike. Vanaemal on alati olnud selline kummaline sisetunne, et kui midagi hakkab juhtuma, siis ta tunneb seda ette. Mul on tunne, et ta teadsin ka eile.

Me otsustasime Idaga laupäevase rongiga Norra tulla. Emme küsis, et kas me ei tahaks pühapäeval minna, et tal on vaba päev ja saab meid sõidutada raudteejaama. Mina aga leidsin, et piletid on kallimad ja otsustasin siiski eile ära sõita. Vale otsus. Mitmel põhjusel. Esiteks oli koha pealt ostes pilet pea sama kallis, mis pühapäeval ja teiseks olin ma endale hankinud toidumürgituse, mistõttu neli tundi rongisõitu oli puhas piin.

Täna hommikul Andu suri. Ja nii istun ma siin faking Norras. Süümepiinadega. Miks ma ei läinud ENNE messi Eestisse, et oleks veel Andut külastada saanud? Miks ma ei läinud Rootsist Eesti, et oleksin saanud vähemalt aidata matuseid korraldada (ja oma süümepiinu leevendada)? Miks pagana pärast ei jäänud ma Rootsi, et oleks saanud vanaemaga koos olla? (Persevestid haiglast helistasid hommikul uudisega vanaemale, KUIGI onu ja onunaise telefoninumbrid on panud esimesteks kontaktideks). MIKS MA TEEN ALATI VALESID OTSUSEID? Selle asemel, et elada elu ja OLEMAS OLLA nagu ma alati olen siin targutanud, istun ma abitult Norras ja blogin sellest kõigest. Milleks? Et keegi lohutaks, et ei, Eveliis, sa ei ole midagi valesti teinud, midagi ei oleks saanud muuta? Kaastundeks? Enda välja elamiseks?

Mõttetud ja egoistlikud põhjused kõik niikuinii. JÄLLE kord jäin ma hiljaks ja tegin valed otsused. Süümepiin sees närimas. Viimati nägin ma Andut (vist) veebruaris. Me viisime talle õlut, ta tatsas oma toast välja, kurtis et jalad on haiged, pakkus kommi ja ütles Idat nähes "Sa vahi, kus on juba suur tüdruk!"