Mutionu pidu ja Ussipesa veekeskus

Et siis... Me käisime Idaga pidus. Teisi lapsi kaemas. Tegelikult oli see nagu üks mutionu pidu. Kõik olid kutsutud. Beebid ja põrsad ja kassid ja terve trobikond suuri inimesi. 

Esimese reaktsioonina hakkas Ida muidugi teisi lapsi nähes nutma, aga kui beebisid rohkem tekkis, siis ma ei tea, kas ta sai šoki, et väikeseid inimesi peale tema veel nii palju oli, kuid rahulikuks ta muutus. Täitsa naeratas ja mängis ja puha. 

Kuna eile pidime me pidust ära minema enne kui basseinid ja muu lõbu välja toodi, otsustasin ma täna Idale paar asja täis puhuda. Ilm on ju kah nagu troopikas. Ei tea, kas sai ühe lapse jaoks tsips palju;) Tundus nagu oleks me Ussipesas veekeskuse avanud. Ida igatahes on rahul. 

                            

                             

                              

Neli paari kingi ehk nõukaaegse kasvatusega ema

Mulle tundub, et mina olen üks neist emadest, kelle kohta paljud värsked lapsevanemad viltu vaatavad. Põhjusel, et ma ei süvene kõigesse, mis puudutab lapse kasvatamist ja kasvamist, 100% põhjalikkusega. Ma ei loe läbi tervet internetti enne käru ostmist või turvatooli valikut ning ma ei tea, millised on seitsmekuuse lapse jaoks õiged jalanõud. 

Kuna Britt Ida ise käia ei oska, siis ei saa öelda, et ma ta jalavarjudele erilist rõhku oleksin pannud. Kui ma talle talvel jope ostsin, siis loomulikult soetasin ma talle ka saapakesed, seda põhjusel, et mulle tundus veider, et talvejopes ja kinnastega laps "käib" vaid villaste sokkidega. Minu ainukesed kriteeriumid saabaste valikul olid hind ja välimus. Et mulle meeldiks ja ei maksaks roppu raha. 3-4kuuse lapse jalanõude eest ei tahtnud ma eriti palju maksta. Nii olid tema esimesed saapakesed pärit allahindlusega H&Mist ning teised second hand'ist. 

Hetkel on Britt Idal vaid neli paari jalanõusid. Suvised lahtised kingad on veel ostmata. Kaks paari kingitud, üks paar kirbukalt ja üks paar pärispoest. Neid kõiki ühendab üks näitaja: need on ostetud selle pärast, et need on ostjale meeldinud.

                        

 Miks ma sellest üldse räägin? Viimase seitsme kuu jooksul olen ma kokku puutunud paljude värskete lapsevanematega. Nad kõik tahavad oma lapsele parimat. Mida kuu edasi, seda hullemaks nende jutud minu jaoks lähevad. Paar päeva tagasi lugesin ma ühest blogist, millised peaksid olema lapse esimesed jalanõud ja hüüatasin endamisi pühaissaristike, vaene Britt Ida, tema ema küll nii hooliv pole.

Esimesed jalanõud peaksid olema ergonoomilised, hingavad, kerged, lahtise ninaga, ja ma ei mäleta, mida kõike veel, ja jumala eest, kindlasti mitte teise ringi omad, sest mine tea, mis haiguse sealt veel saada võib. 
Ma mõtlesin Ida kingakeste peale ja sellele, et ma  ausõna ei tuleks selle pealegi, et Idale jalanõusid valida mingi muu kriteeriumi, kui ilu, järgi. Või noh, parajad peavad ka olema. Ja kui teise ringi kingakesed on korralikud ja hea hinnaga, siis maeitea, paljudel seitsmekuustel ikka jalaseen olla võiks. 

Edasi lugesin ma muidugi, et see on elulise tähtsusega, et jalanõu on valitud ikka kõiki neid kriteeriume arvesse võttes ning rumalad on need, kes räägivad, et vanasti ju ei olnud valikut, aga näe kõik jäid ellu. Ma mõtlesin, et ju siis mina olen mingi liiga nõukaaegse kasvatusega inimene, sest umbes nii mõtlen ka mina. 
Mul oli ilmselt tänu Rootsis elavatele sugulastele veidike peenem ja suurem jalanõude valik, aga ei olnud ükski neist kingadest midagi rohkemat kui lihtsalt ilusad. Ühtesi purjekingasid kandsin ma (emale valetades) lausa nii, et varbad olid krõnksus. Need olid kohe saades mulle väikesed, kuid ma tahtsin neid nii väga kanda ja valetasin, et need on mulle parajad.

See kõik ei tähenda muidugi seda, et ma Idale kunagi Eccosid ei soeta või et ta peaks väikeste kingadega käima, ma tahan öelda, et mu meelest paljud noored emad mõtlevad üle. 

Ida kannab muide hetkel päris palju oma Burberry kingakesi, sest need meeldivad mulle, aga on kohe väikeseks jäämas. 
(Ma küll hiljuti kuulsin, et Burberry on üks neist brändidest, mis kasutab kõige rohkem mürgiseid aineid, aga ma hetkel valin seda infot ignoorida.)

                  

Kui kingateemast veel ei piisa, siis edasi tuleb riieteteema. Tõsi, ma püüan ka Idale osta võimalikult naturaalseid riideid, kuid kui mulle ikka midagi meeldib, siis ma ka ostan. Ilma pikemalt mõtlemata. Tuleb tunnistada, et ma olen tegelikult ise väga vähe asju ostnud, sest väga palju asju olen ma tuttavatelt saanud. Mulle see sobib. Nii on mul ka kapid mõned H&M kampsunid. Üks sõbranna pidi selle peale otsad andma. "Kas sa ikka tead, et siin on vaid 50% (puu)villa," luges ta hurjutavalt kampsuni sildilt. "See ei hoia üldse sooja!" Ma ei osanud selle peale midagi öelda. Kas ma peaksin siis kõik kingitud asjad,mis ei ole ökod ja 100% naturaalsed, minema viskama. Jälle kord ütleb ilmselt nõukaaegse kasvatusega ema minus, et pole hullu. Mina kandsin ilmselt vaid sünteetikat, terved põlvkonnad kandsid vaid sünteetikat, ja jäid ellu. Jääb ilmselt Ida ka ellu.

Ja siis see igavene söögiteema. Sööta tuleb lapsele vaid ise püreestatud, mikserdatud, hautatud, keedetud toitu. Midagi muud ei kõlba. Ja kindlasti ei tohi anda lapsele, midagi muud peale selle, mis targad raamatud ette näevad. Jällegi tõstab minus pead nõukaaja kasvatusega ema, kes ütleb, et asja ei pea nii dramaatiliselt võtma, et jäid ju ka nõukaaja lapsed ellu. Selle peale tõusevad noorte teadlike emade juuksekarvad püsti, nad oleks nõus mind ennast ära püreestama.  "Mis lolli juttu ma ajan! Vanasti sõid lapsed mannakörti vaid seepärast, et midagi muud polnud!" hüüavad nad mulle kooris vastu.  Aastal 1945. võib-olla tõesti, aga vaevalt nüüd hilisemas lähiminevikus kohe mitte midagi muud saada polnud. Siis tegidki agarad koduperenaised oma lastele ise püreesid. 

Ma ei taha öelda, et tänapäeva lapsed peaksid mannakörti sööma, ma tahan öelda, et last ei tule ära võtta emalt, kes lapsele natuke piima sees puruks tehtud küpsiseid annab. Ja mina ei viitsi kaheksa tundi pliidi ees vaaritada. Hetkel, kui Ida sööb vaid nokaotsatäie püreed. Mul on lihtsam see poest osta. Selle asemel, et pliidi ees hulluks minna, teen ma sel ajal midagi muud. Loen, blogin, magan, jumala eest kasvõi koristan ja triigin pesu. 

Mul on üks tuttav, kes hea emana, hautas oma imikule 80L kõrvitsat. Siis selgus, et ta laps on kõrvitsale allergiline. Allergiatest ei viitsi ma üldse rääkima hakatagi. Iga teine imik on tänapäeval allergiline. See on justkui trend. Mulle tundub, et kui ei saa öelda, et mu lapse, on allergia, siis on jama majas, siis ei olda popp.  Mulle tundub, et Idal ei ole allergiaid. Aga kõrvits talle lihtsalt ei maitsenud. Ma ei pane seda talle pahaks. Olete te ise seda maitsetut kollast löga proovinud? Ida sööb porgandimehu ja asju, kus on liha sees. Loomulikult ei anna ma talle õhtuks ette seakintsu, aga enda juurest annan ma talle erinevaid asju proovida küll. Ma ei usu, et need asjad talle midagi halba teeksid. Jällegi ütlen ma, et mina ju jäin ellu. Jäid teised minuvanused ja minust vanemad ka, küll jääb ka Ida.

Mulle tundub,  et liiga palju on noorte emade (huvitav, kas ma olen siis vana ema?) seas ülemõtlemist ja raamatu järgi tegemist. Kõik, mida meie emad ja vanaemad vanasti tegid, on vale. Jah, tõepoolest ma ei tuleks selle pealegi, et oma lapsele õlut anda, nii nagu ma tean, et vanavanemad mõnikord tegid kui oli vaja et laps magama jääks, aga põhimõtteliselt ei saanud  ju meie (vana)vanemad puhta debiilikud ka olla. Mis sellest, et nõukaaja inimesed. 

Ja seepärast ma ei saagi aru, miks nui neljaks peab raiuma, et kõik, mida tegid meie emad ja vanaemad on vale. Nad panid oma lastele jalga valed kingad, valed riided, söötsid ja jootsid neid valesti, ometigi kasvasid neist täiesti normaalsed lapsed. Mulle tundub, et lastekasvatus võiks käia natuke sisetunde järgi. See on muidugi teine lause, mis paljudel värsketel lapsevanematel ihukarvad püsti tõstab. 

Mina hakkasin ka alguses asju guugeldama ja raamatust vastuseid otsima. Nii tundus mulle korraga, et Idal on kõik maailma hädad, haigused ja allergiad. 

Hiljem hakkasin ma eeskuju võtma oma sõbrannast, kellel on kolm last. Kui tema ütleb, et tema on üht või teist asja teinud, siis teen mina ka. Sest tema lapsed on lausa ideaallapsed. Ja Idal ei ole enam ühtegi häda, haigust ega allergiat (ptüi, ptüi, ptüi).

Ma väsin ära sellest, et mind ümbritsevad vaid musteremad, kes teevad kõike õigesti ja halvustavad minusuguseid "rongaemasid", kes kõike õigesti ei tee, vaid usaldavad paljus sisetunnet ja vanemate õpetusi. Samas tundub mulle, et Ida on üks rõõmus ja õnnelik laps. Kuigi ei kasva raamatu järgi. Midagi siis järelikult teen ma ikka õigesti:) 

                        

               

Politsei meie hoovis ehk hakkab jälle pihta!

Ma olen seda vist juba maininud, et ma elan suhteliselt inimtühjas külas (või küla suhteliselt inimtühjal poolel), nii et naabritega ei tohiks siin küll probleeme olla. Kui välja arvata see, et Hugo meile natuke pahandusi on kaela toonud. Võiks ju arvata, et sellega asi piirdub. Aga ei, tegelikult on siin linnulaulu ja idülli keskel ikka paras kogus tülisid. 

Nimelt oli ühel meie lähinaabril motokrossi rada. Selle vastu alustati sõda. Jah, alguses kui me siin ei elanud, olime ka meie selle vastu, sest me ei teadnud, mida see tähendab. Kui me siia kolisime, saime me aru, et meid tegelikult see rada ei häiri. Et las ta olla. Las inimesed teevad, mida nad tahavad. Nii me ei süvenenudki enam kogu sellesse teemasse (et on see siis seaduslik või mitte), see ei olnud meie sõda. Ja nii ütlesime me lõpuks ka teistele naabritele, kes raja sulgemise pärast allkirju kogumas käisid. Ei ole vist vaja mainida, et sellest ajast saati, meid siin väga ei armastata. Me oleme äraostetud ja mida kõike veel. Mis te arvate, et need sõidud meie hoovi on vaid Hugo pärast? Vaevalt. Ma olen kindel, et selle taga on motokrossirada. Ühe korra kui ma blogis sel teemal juba sõna võtsin, sain ma postkasti "fännikirja", kuidas ma olen loll linnainimene, kes maaelust midagi ei tea ja peaks linna tagasi kolima. Hiljem on igasugu absurdsete faktidega meil ka hoovi peal vehkimas käidud. Ma ei saa välistada, et ma selle postitusega endale jälle mingit "naabrionu-viha" kaela ei tõmba. Aga ma ei saa ka kirjutamata jätta. Mul on lihtsalt nii kopp ees.

Eile õhtul kui ma Idat magama panin, nägin ma, et politsei sõitis (jälle!) meie hoovi. Esimesed korrad, kui see juhtus, ehmusin ma ära, nüüd aga tean ma, et järelikult on naabrid jälle kaevanud. Et keegi sõidab mootorratastega (krossiratastega?). Nii oli ka seekord. Mind paneb muidugi imestama, et politsei kõigi nende aastate jooksul ikka ei tea, kuhu sõita ja siia ära eksivad, aga see selleks. 

Kui ma asjadest õigesti aru olen saanud, siis eelmisel aastal jõudsid naabrid nii kaugele, et krossirada lammutati siiski maha ja seal keelati võistluste korraldamine. Vist. Ma ei tea täpselt. Ma ei ole viitsinud süveneda. Motohuviline naaber võib sõita vaid oma lõbuks. Ja seda ta ka teeb. Nii kui ilmad lubavad, on kuulda rataste häält. Ja kohe on platsis ka naabrid, kes selle müra vastu sõtta astuvad. See on nende Püha Sõda!

Ma ei mõista seda. Esiteks selle pärast, et inimesed, kes väidetavalt enam müra tõttu linnulaulu ei kuule, elavad kõige kaugemal. Meie oleme palju lähemal, aga linnulaulu kuuleme me ikka. Täitsa kenasti sädistavad.

Teiseks on see sama, kui ma keelaks mõnel naabril murutraktoriga muru niitmise. Sest see ka teeb lärmi ja häirib. Ma ei väsi kordamast, et ma elasin enne metsa kolimist Pärnu mnt-l, üsna suure liiklusega tänaval, kus trammid kella viiest akna taga kolistama hakkavad. Jah, oli tõesti hetki ja päevi, kui see müra mind häiris, aga ma ei saatnud linnavalitsusse kaebust, et keelake trammiliiklus ära. Nüüd võiks muidugi öelda, et linn on linn ja maale kolitaksegi rahu ja vaikust nautima. Te ju ei arva ometi, et motohuviline naaber öösel kell kolm oma rattaga sõidab. Või hommikul kell kuus.  Ta teeb seda täiesti normaalsetel kellaaegadel. Eile, kui politsei tuli, oli kell üheksa läbi. Selleks ajaks oli vaikus majas (või peaks ütlema metsas?). Minu teada algab ka öörahu kella kümnest. 

Ma lihtsalt ei suuda seda sõdimist mõista. Said ju naabrid nö võidu, et võistlusi seal korraldada enam ei tohi, mida veel tarvis on? Ahjaa, kui mu onupoeg mõned suved tagasi siin  ATV-ga sõitsis, siis vaid loetud minutid hiljem oli platsis kuri naaber, kes seda keelas ja poissi hirmutas. Mille alusel? Ometi olen ma näinud ka selle naabri enda sugulasi/sõpru ATVga sõitmas. Nemad tohivad. Sest "oma maa peal tohib teha, mida tahan". Hmmm...huvitav.

Jah, muidugi on ka siin kordi, kus ma võiks öelda, et müra mind natuke häirib. Aga nende siin elatud aastate jooksul on neid kordi nii vähe, et saan need ühe käe sõrmedel üles lugeda. Elamist see ei sega. Ja teate, ma ei tuleks selle pealegi, et selle naabriga sõdida, sest ta on ilmselt ainuke naaber siin külas, kelle poole ma võin iga murega pöörduda. On mul siis vaja mikserit laenata või auto lumest välja kaevata. Ma mäletan, kui ühel talvehommikul me lumme kinni jäime. Üks naaber, nähes, et meil oleks abi vaja, ütles:"Ahah, teil läheb siin veel aega, ma lähen siis seniks koju tagasi!". Teine, see "paha", krossirajaga naaber, aitas meil pakasega paljaste kätega autot välja kaevata. Rohkem pole vaja öeldagi.

Siis kui ma Norrast puudust tunnen

See ei tule vist vist kellelegi üllatusena, et mulle meeldivad Skandinaavia (eriti Norra) filmid ja seriaalid. Nii naudin ma ka praegu ETV pealt "Taevasina" kordusi, kuulan keelt, norrakeelseid väljendeid ja naeran omaette. Mõned asjad mõjuvad nii koduselt, et tahaks kohe kuidagi seda emotsiooni jagada, aga pole kellegagi jagada. Või mõned sõnamängud. Need on hetked, kus ma tunnen Norrast ja norralastest puudust.
Tänases osas olid kaks meest kala püüdmas ja jõid pärast lõdisedes mererannas teed, mille nad lõkkel olid keetnud.
"On lollakad," ütles Marek, "selle asemel, et koju teed minna jooma..."
Mulle tuli meelde, et minagi pidasin imelikuks paljusid asju, mille kohta ma nüüd mõtlen, et mis seal siis ikka nii imelikku on. Norrakad  teevadki nii. Grillivad keset südatalve vorste, magavad miinuskraadidega õues telgis ja joovad külmast lõdisedes mererannas teed, ikka talvel. See ongi Norra. Ka mina olen kahekümne miinuskraadiga lavvu-telgis lõkke ääres istunud ja vorste grillinud.

Minu suhe Norraga on ikka sama. Siis kui pidin seal liiga palju olema, oli mul sellest maast kopp ees. Siis kui liiga pikk paus tekkis, tundsin ma Norrast puudust. Nii ka praegu. Ma tunnen, et ma tahan Norra kasvõi väikesele puhkusereisile minna. Mul on tunne, et me võtame emme ja Britt Idaga selle tripi suvel veel ette.

Just nagu meeldetuletus Norra veidrustest, lugesin ma täna kahe oma sõbranna kirja (kaebust) Norra pangale. Esimene neist heitis ette, et ülekanne ettevõtte kontolt erakontole pangasiseselt võtab 1-4 päeva aega. Mulle tuli see tuttav ette. Ma mäletan kui frustreeriv see olla võis.
Teine kaebus (st olukord) oli veelgi absurdsem. Mu sõbrannal, kes enam Norras ei ela, aegus pangakaart. Ta oli Norras puhkusel ja uuris pangast, kas ta peab pangakaardi pikendamiseks kohale tulema (Norras tuleb paljude asjade ajamiseks ikka veel kohale minna). Talle vastati, et ei, pole vaja, saatke taotlus postiga. Nii ta ka tegi. Kui ta tagasi Eestis oli, hakkas ta uurima, kaugel tema pangakaardi asjad on. Ta sai vastuse, et kindlasti on vaja ise kohale tulla. Muud varianti ei ole. Tehke või tina. Ka see tuli mulle tuttavalt meelde. Need imelised Norra bürokraatia veidrused.

Täna tundusid need veidrused nii kodused ja naljakad. Norra omapärana, mille peale ei saa pahandada.
Täna tundsin ma Norrast natuke puudust.

Ahaa! Seal on ju üks alam!

Kui te olete lugenud "Väikest Printsi", siis te teate, et väikese printsi planeet asus asteroidide 325,326,327,328,329 ja 330 piirkonnas ning neid külastades sattus ta ühel planeedil kokku kuningaga, kes istus uhkelt, väga lihtsal, kuid ometi majesteetlikul troonil. Väikest printsi nähes hüüdis kuningas : "Ahaa! Seal on ju üks alam!", sest kuninga jaoks oli maailm väga lihtne. Kõik inimesed olid talle alamad.

Idale meeldivad suured inimesed, ta naeratab neile kõige laiemat naeratust, eputab ja näitab, et ta on lihtsalt maailma kõige võrratum laps. Nähes aga teisi lapsi, lähevad ta huuled torru, ta pettunud või lausa vihane ning hakkab nutma. Eriti häirivad teda teised lapsed tema elutoas. Ta ei saa aru, miks nad seal on. Esiteks on tal raske mõista, et peale tema veel väikesi inimesi olemas on, aga veel rohkem on tal raske mõista, miks on nad tema elutoas ja miks suured inimesed ka tollele teisele tegelasele tähelepanu pööravad ning naeratavad.

Eile sain ma aru, miks see nii on. Ida on nagu minikuningas "Väikesest printsist", kes hüüab ka: "Ahaa! Seal on ju üks alam!" Või lausa Uhkeldaja, kes hüüab"Ahaa! Näe, sealt tuleb imetleja mulle külla!" (Uhkeldajale on kõik teised inimesed imetlejad.) Suured inimesed teevad kõik, mida Ida tahab. Nad võtavad teda sülle, toovad talle asju, naeratavad, räägivad ja tegelevad vaid temaga. Nad imetlevad teda. Väikesed inimesed on aga Idale konkurendid. Sellepärast need talle ei meeldigi.
Ma vist pean Idale hakkama rohkem lapsi näitama, et ta saaks aru, et maailm ei keerle vaid ümber tema. Et mõnikord väga harva, aga siiski,  mahub sinna veel ka mõni teine väike inimene:)

See pilk räägib ju enda eest;)

*Kui te mingil kummalisel põhjusel "Väikest printsi" lugenud ei ole, siis lugege. Üks tore inimene on selle lausa interneti üles pannud.

Väljast kivikõva, seest pehmo

Üldiselt olen ma harjunud sellega, et esmamuljena tundun ma inimestele ülbe. Või vähemalt olin harjunud. Et ma tundun selline Ameerika high school'i mean girl.
Kui inimesed mind tundma saavad, ütlevad nad, et oi sa tundusid esmapilgul nii ülbe, aga tegelikult sa seda ei ole(gi). Ma olen ikka mõelnud, et millest see tuleb. Ega ma tegelikult teagi. Aga täna hakkasin ma mõtlema, et ma olen siis väga vastuoluline inimene.

Mind peetakse ülbeks, aga mina ise pean end sisemas väga heaks inimeseks, väga pehmeks. Ma tahan kõigile head. Ma ei taha, et kellelgi läheks halvasti. Ma tahan, et kõik oleks rahul.
Oma väljaütlemistega ma seda tihti just välja ei näita. Ma kritiseerin ja halvustan. Ma ütlen välja sõnu, mida ma hiljem kahetsen. Ma võin sõnadega väga palju haiget teha.
Samas võin ma nutma hakata ka siis kui inimesed pärast teatrietendust plaksutavad. Mul on nii hea meel, et hinnatakse kellegi tööd. Või kui keegi võidabki sada miljonit dollarit. Üks osa minust on kade, et miks see minuga ei võinud juhtuda, teine osa minust rõõmustab pisarateni kellegi teise õnne üle.
Mõnikord mind vihatakse, sest ma tundun üleolev. Samas teinekord kasutatakse minu heasüdamlikkust ära.
Ühesõnaga olen ma üks segane pruut. Üks meestuttav ütles mulle kunagi: "Sa tahad jätta endast külma ja kalgi mulje, aga sees oled sa üks igavene pehmo." Ma solvusin selle peale, aga sain siis aru, et see, mis ta ütles ei ole tõest väga kaugel. Ma olen valinud olla tugev.

Ilmselgelt teeb selline iseloom minu elu raskeks. Ühtepidi tahaks justkui kõigile meeldida, teistpidi kõik kuu peale saata ja teha vaid nii nagu mina tahan. Ma tahaksin, et kõik oleks nii nagu mina tahan, aga et kõik oleks ka rahul. Ehk siis....et pika ja segase enese süvaanalüüsi tuumani jõuda, siis viimasel ajal on mind hakanud teatatud asjad häirima.
*Et tänu Diibile peetakse mind rikkuriks. Et ma pean varjama või justkui häbenema, kui saan endale midagi lubada, sest muidu mõeldakse, et näed töötajatest ei hooli, aga endale lubab luksust (mitte et ma arvaks, et keegi töötajatest tegelikult ka nii arvaks, see oli lihtsalt üks näide, mida ma oma peakeses mõnikord paha tujuga mõtlen). Või kui tundubki, et näe tal on restoran, tal peab küll hästi minema, siis ujuvad välja vanad "sõbrad", kes 1) tahavad läbi käia "vana hea sõbraga", selleks et saada sõbrahinda või 2) küsida laenu.
*Et minust arvatakse, et olen sündinud hõbelusikas suus, kes ei tea, mida tähendab töö tegemine. Jah, hellik olen ma küll, aga see ei tähenda, et ma tööd poleks teinud. Ma tunnen seda valdkond, milles ma viimased palju palju aastaid olen töötanud, väga hästi. Ma ei ole tegelikult mingi niisama "diivaniilu". Ma olen just nii mugav kui lastakse olla, aga vajadusel võin teha tööd lõhkuda nagu papa Carlo.
*Mind on hakanud häirima, et ma justkui teen midagi (kõike?) hästi, kuid ikka on kusagil keegi, kes viriseb või vingub. Põhjusi ma ei tea. On see siis (ka mu enda poolt) palju kirutud kadedus või midagi muud.
*Mind on mingites kohtades hakanud häirima, et mind peetakse äriinimeseks. Mind. Mina ei ole ju miski ärinaine. Või olen? Ei saa ju olla, mina olen diip kunstiinimene. Kui ma oleks piisavalt andekas, siis ma oleks (aja)kirjanik. Kes hobikorras peaks käsitööpoodi.

Täna käis mul külas üks vana sõbranna, kooliaegne pinginaaber, ta pani mind mõtlema. Ta andis mulle nõu. Ta tuletas mulle meelde, et need asjad pole kunagi varem mind ju häirinud. Et miks siis nüüd? Ja et mitte kunagi ei saagi kõigile meeldida, teha nii et kõik oleks rahul.  Ja et milleks häbeneda kui hästi läheb?

Ma ei tea, millest või kust või miks on mul tekkinud hirm, et ei tohi välja näidata, kui oma eluga rahul oled või et läheb hästi. Võib- olla ma kardan, et siis ei mõista keegi, kui palju pingutust ühe tillukese restorani avamine/käima tõmbamine nõuab, et see ei ole niisama, et võtan taganttaskust 50 000 eurot ja avan restorani? Või et keegi ei võta mind kuulda kui mina, kellel ju läheb ometi hästi, julgen suu lahti teha, et ka mul on raskeid hetki?  Või et kui Diibi Suur Sõber näeb, et meil läheb hästi, hakkab ta meid veel rohkem kiusama? Mõnikord ma isegi kardan näidata, et mul on idülliline pereelu, sest paljudel ju ei ole. Vōib olla kardan ma asju ära sõnuda?

Ma ei tea, miks mul need tobedad "hirmud" on.
Mu sõbranna aitas mul täna mõista, et need asjad ei tohiks mind häirida. Sest oma elu elan mina just nii hästi ja õigesti kui oskan. Ja saan. Kriitikast hoolimata. Või kriitika kiuste.
Või on põhjus lihtsalt selles, et väljast olengi ma kivikõva, kalk ja tundetu, aga seest üks vana pehmo, kes palju asju siiski hinge võtab?

Ja siis jõudsime me elutuppa

Meie elutuba on oma ilmet muutnud nii palju kordi, et neid ei jõua isegi kahe käe sõrmedel kokku lugeda. Ei, me ei vaheta iga hooaeg välja mööblit, vaid me tõstame seda lihtsalt kogu aeg ringi. Sest me tüdineme ära kui asjad liiga kaua ühtemoodi on. Seitse-kaheksa aastat oleme me selles toas elanud ja mööbeldanud, kuid ikka veel ei ole see valmis. Ei tea, kas see kunagi valmis saabki? Hetkel tahaks ma näiteks elutoa seinad valgeks võõbata, aga kolme looma ja ühe lapsega tundub see olevat enesetapp. Siis peaks ainult lapp käes majas ringi kõndima. Ei ole minu teetassike see liigne koristamine. Ma olen mugav. Ja Marekit ei taha ka ära tappa. Ma tahan, et ta suvel õues võimalikult palju ära jõuaks teha. Et proual oleks ilus oma aias ringi jalutada ja imetleda;)

Kui ma esimest korda oma jalakese Ussipessa tõstsin, nägi elutuba välja selline: 

Ma mõtlesin dearmotherofjesus, see maja ei saa kunagi elamiskõlbulikuks. Me oleme enne 80-aastased kui siin midagi muutub. Kuna maja ehitamist sai alustatud buumi ajal, sattusime me nagu varem juba mainitud, printsessidest ehitajate otsa, nii et kui me lõpuks hakkasime neilt nõudma, et nad grillimise asemel ka ehitaksid, nõudsid nad uut ettemaksu ning nagu see käes panid rahaga ajama, toavõtmed viskasid marjapõõsasse. Marek hakkas ise üksinda edasi ehitama. Õnneks tulid ka sugulased-sõbrad ikka appi. Te ei kujuta ette seda rõõmu kui elutuba hakkas lõpuks ilmet võtma.

Esimene õhtu uues elutoas oli täielik nauding. Ma mäletan siiani seda tunnet. 

Selline oli see tuba veel mõnda aega. Täiesti lage. Meil ei olnud rohkemaks aega ega ka raha. Samal ajal planeerisime me ka pulmapidu. 

Ja edasi on see aina muutunud: 

Sellise "kaminaga" saime me hakkama viimased kaks aastat. Enne seda külmade talvedega pidime me hakkama saama villaste sokkide ja külmetavate näppudega. Ajutine trepp püsis majas eelmise aasta suveni. 

Trepi ja kaminani jõudsime me alles eelmisel aastal. Täna elame me sellisel elutoas. 

Diivanid ja lauad ja riiulid ja kapid on asukohti muutnud sada tuhat korda. Ma lihtsalt ei viitsi kõiki pilte üles otsida. Elamine aga on ikka poolik. Kuid ega see elamist sega. 

Tänu Idale on kodu viimasel ajal küll selline segasumma suvila, aga mis sa teed. Ma vandusin küll, et ei meie majas ei hakka elutuba mänguasju täis olema, et kõigel olgu ikka oma koht, kuid mingil hetkel sain ma aru kui rumal see lootus oli olnud.

(Idale tuli peiks külla, linnapoiss ja puha, aga Ida arvas, et tema mängib printsessi ja oli peiksi peale hoopis pahane)

Üks asi püsib aga siin majas muutumatuna juba algusest saati. Vähemalt suvel peavad mul igal pool lilled olema. Igas võimalikus vaasis. Lilled lihtsalt peavad olema!