I'm back!

Tavaliselt on nii, et kui ma paar päeva blogida ei saa, muutun ma närviliseks. Kas te näete KUI pikk paus on selle ja eelmise postituse vahel? Nii uskumatu kui see ka pole, siis nädal aega olen ma elanud elu väljaspool sotsiaalmeediat (no nii palju kui minusugusel sõltlasel see õnnestub, snapchatiks ja instagramiks on ju ikka minutik varrukast võtta;) 

Ma olen reaalselt sotsiaalmeedia jaoks liiga väsinud olnud. Päeval Gastronord mess Stockholmis (täna löövad mu jalad tuld välja!), õhtul oma töö, kui ma muidu kasutaks metroo- ja rongisõitu blogimiseks, siis peale pikka pausi sain ma lõpuks ometi jälle Fabula äppi tööle, laadisin alla hunniku raamatuid ja metroosõit kulgeb lugedes. Öösel annab endast märku haige Ida (muidugi tuli tal köha just nüüd, ja mina veel kiitlesin, et näe polegi Ida AMMU haige olnud), nii et ka uneaeg on katkendlik (ja "imeline" beebiiga tuli meelde! Tund ja ärkvel, tund ja ärkvel, magama ei jää, kui jääd on vaja ärgata). Esimest korda üle pika aja tundub mulle, et 24 tundi ööpäevas jääb väheseks. Ma olen olnud rampväsinud. 

Olgugi, et meie hotell asub "hipsterville'is" Södermalmil ning kõik Eesti boksiga väljas olnud ettevõtted on just siiakanti õhtuti tulnud väiksele dringile, olen mina siinkohal käed üles tõstnud ning öelnud, et sorrivaan, ma ei jaksa. Ja pealegi ootab Ida mind koju! Laps muudab palju. See on nii armas, kuidas ta käed laiali mulle vastu jookseb, kallistab ja kõvasti "emme!" hüüab. Ma valin iga kell lapse ja mugava hotellitoa voodi "hipsterville'i" chilli asemel. Veider. Ma olen palju messidel käinud, siis oleks ma iga kell "hipsterville'i" valinud. Siis ma ei olnud väsinud. Nüüd olen. Muidugi vahepeal olen ma ka kümme aastat vanemaks saanud;)

Aga ei, ma ei kurda ega kaeble selle väsimuse üle. SELLINE väsimus mulle meeldib. Mul on siiralt hea meel, et mul on võimalus juba teist korda Põhjamaade suurimal toidu-ja veinimessil osaleda, mul on hea meel, et mu onu mind kaasa kutsub (järgmine kord paluks ka Hiina kaasa kutsuda;), mulle meeldib messimelu, suhtlus, kontaktide loomine, inimeste arvamused, mulle meeldib see seltskond, mulle meeldivad kogemused, mida sellised üritused annavad, mulle meeldib. Mulle meeldib eksport. Ja müük.

Jällegi on see veider. Ma alustasin kunagi telefonimüügiga, olen müünud/turundanud haagiseid, metalli, tõstuksi, palkmaju...Mingil hetkel tundsin ma, et ma enam ei taha. Ma tegin (st püüdsin) Norra ja Rootsiga lõpparve, mul oli kopp ees lennujaamadest, kohvritest, messidest. Ma olin kindel, et never again. Ja siis tuli mõte avada Norras pood. Mida aeg edasi, seda rohkem olen ma uuesti ekspordiga seotud. Ja see meeldib mulle. Ma olen rahul.

Sellel messil osalemine pani mind mõtlema. See pani mind mõtlema, mida ma tahan ja mis suunas liikuda. Pood Lillehammeris, mis mind veidi teisel moel viis tagasi eksporti, on olnud õige otsus.. Ma olen saanud selgmaks, KUIDAS Eestit Skandinaavias turundada. Selleks oli vaja sattuda keskkonda. Distantsilt tundub kõik hoopis teine. 

Kui te nüüd arvate, et see nädal on olnud vaid töine, ilma viperusteta, siis te eksite. MINUGA juhub asju. Ma olen suutnud valesse hotelli check-in'i teha, ma olen suutnud oma metroopileti kolm (!!!) korda ära kaotada, ma olen meid juhatanud valele rongile, sõitnud vales suunas, kakelnud piletimüüjatega. Ja kõige lõpuks kirsiks tordil... Olge valmis...me pidime Idaga homme Eesti sõitma laevaga, sest pilet oli olemas. Pilet ongi olemas. 29 kuupäevaks. AGA 29. maiks. Hea on, et me selle apsaka avastasime täna hommikul, mitte homme õhtul sadamas. (Õnneks, SEE apsakas pole minu süü;).

Niisiis jääb meil 29.04 Eesti minemata. Me tuleme kuu aega hiljem. 29.05. Natuke on kahju, sest 30.04 oleks ma sõbrannadega spaasse saanud minna. See oleks ära kulunud. 

Nohjah, vähemalt saan ka HEAD EESTI TOITU Norra kaasa viia. Ahhh, kuidas mulle ikka toidumessid meeldivad!

Miks ma endast alasti pildi netti riputasin?

Kuna ma ikka toon vabanduseks, et ostetud tossud on väikesed ja tennistega ei saa joosta, otsustasin ma eile vähemalt natuke kõndida.  Sain teada, et Ida lasteaeda on poest 4,04km, mul kulus selleks 54,34minutit ja ma põletasin 216kcal. Kui ma vaatan oma “love handle’eid”, siis peaksin ma päevas põletama VÄHEMALT 2160 kcal, aga no hea küll asi seegi.

Igatahes olen ma selle VÄGA lühikese “trenni” perioodi järgi aru saanud, et jooksmine on ikka sada tuhat korda raskem kui ma oleksin kartagi osanud. Miks see füüsiliselt nii raske on? Miks ma suudan ilma probleemideta jalutada neli km ja suudaks veel teist sama palju (isegi rohkem, sest talvel ma ju siin “palverändasin” pea 16km), miks ma suudan rattaga sõita, aga vot peale ühte kilomeetrit jooksist tunnen ma, et kops ja maks on kohad vahetanud ning ilma liialdamata ON mul veremaitse suus?

Edasi loe SIIT.

Oma vigadest õppimine

Eile hakkasin ma mõtlema, et miks on nii, et me õpime vaid oma vigadest? Miks ei võiks nii olla, et keegi ütleb "ära tee sama viga mis mina" või "kuula, mis ma sulle ütlen" või "see on viga" ja me kuulame. Vead jäävad tegemata. Selle asemel laseme me aga need soovitused ühest kõrvast sisse ja teisest välja ja  teeme ikka täpselt nii nagu meie õigeks peame. Mõnikord läheb hästi, aga teinekord läheb täpselt nii nagu öeldi -  "ära tee sama viga mis mina" või "kuula, mis ma sulle ütlen" või "see on viga". 

Mina olen  oma elus teinud umbes neli-viis viga, mida ma kahetsen ning kui oleks olemas maagiline kustukumm, siis need on need vead, mis ma kustutaks, alustaks otsast ja teeks hoopis teisiti. Kõikidele nendele vigadele on eelnenud teiste hoiatused, mida ma pole kuulda võtnud. Võib-olla oleks palju asju hoopis teisiti kui ma oleksin kuulanud? Ma ei saa seda teada. Elu on täis kummalisi keerdkäike. Mulle meenus eile, et samal ajal kui ma olin teel võtma vastu tagajärgi ühe tehtud vea eest, sain ma rongi oodates tuttavaks Muinasjutuga. Kas pole veider? 

Samamoodi tuli mulle meelde, et mitmed aastad tagasi õpetasin ma oma õde. "Õpi minu vigadest!", "Kuula mind!", "Usu ma tean!". Tubli väikese õena kuulas ta mu ära, noogutas viisakalt ja tegi täpselt risti vastupidi. Hiljem ütles, et oleksin ikka pidanud sind kuulama. Miks me ei taha teiste vigadest õppida vaid peame kõik oma nahal läbi kogema? Teistpidi oleks ju palju lihtsam? 

"Mine arstile!" soovitati mulle, "räägi inimestega!" Ei, raiusin mina vastu. Ma saan ise hakkama. Ma raiusin nii kaua vastu, kuni kätte jõudis murdumine. Aga milleks nii kaua oodata? Miks mitte kuulata, mida inimesed soovitavad? Ma ei usu, et ma olen ainus, kes kriitika peale on vihastanud/vastu rünnanud/solvunud, selle asemel, et analüüsida, kas osa kriitikast on omal kohal, kas seal on tõetera? Miks me sellised jäärapäised oleme? 

Lõpuks jõudsin ma jälle mõelda nendele ridadele, mis mu sõbranna mulle kirjutas (ma loodan, et ta ei pahanda, et selle siia kopeerin). "Mulle meeldis teie lihtne elu ja lihtne olemine. Ja ma olen natuke seda meelt, et seda võiks ka blogis näha olla, sest see on palju rohkem sinu tänane SINA kui see keda sa blogis esitled. Mida aeg edasi, seda enam ma tunnen, et õnn ja õnnelikkus peitubki lihtsuses. Võib muidugi olla, et see on MINU eluvale, sest ma ei saagi endale rohkemat lubada."

Ma pean siiralt tunnistama, et üks osa minust naudib ka seda lihtsust, mille taga ka minu meelest õnn peitubki (jälle ilmselt üks õppetund, milleni ma pidin läbi oma vigade jõudma?), ma tean, KUI vähe on tegelikult vaja ja mis tegelikult oluline on, teine osa minust aga on rahulolematu praegusega, ma ei suuda taluda vaesust ja probleeme, see ajab mind hulluks. Eks ta vist seepärast ajabki hulluks, et olla "kõrgilmadaam" on MINU eluvale. 

ja te teate ju küll, mis juhtub keskpärase inimesega kui talt eluvale ära võtta? 

Melanhoolne postitus ilusasse reedesse? Jah, ilmselt küll. Aga ma lähen täna psühholoogi juurde esimest korda (peale toda esimest ja viimast korda 15 aastat tagasi) ning kuna see mind hirmutab, siis sellepärast olengi täna erakordselt mõtlik ja melanhoolne

Karjuv füüsiline vägivald ehk terroristi inimõiguste rikkumine

Ma usun, et ei ole kedagi, kes ei oleks kuulnud Anders Behring Breivikust, kes selleks, et oma "manifestile" tähelepanu tõmmata tappis 77 noort inimest ning on öelnud, et kahetseb, et ei suutnud elu võtta palju rohkematelt. 

Tegelikult osa minust tunneb, et selline "inimene" ei vääri isegi blogiruumi raiskamist, kuid täna tööle sõites jäi mul uudistest kõrvu, et "Breivik võitis". Ma guugldasin, et mis ta siis võitis. 

Norra massimõrvar kaebas, et tema vangistus on rahvusvaheliste inimõiguste rikkumine, et tema isolatsioon on ebaiinimlik, kaebuses seisab kesksel kohal  Euroopa inimõiguste konventsiooni punkt 3: "Kedagi ei või piinata ega ebainimlikult või alandavalt kohelda ega karistada."  

Tema kaitsja rääkis, et põhimõtteliselt pole mõrvaril vangistuse jooksul olnud kontakti mitte kellegi teise kui valvurite ja meditsiinitöötajatega ja ta sai oma emaga kohtuda vaid viieks minutiks, et toda enne surma viimast korda kallistada." Mina küsin, kas me peaks selle pärast talle kaasa tundma? 77 inimese vanemad ei saa oma lapsi enam kunagi kallistada! Ma ei mõista, et 21-aastast karistust ranges isolatsioonis tuleks üldse arutadagi. 

Märtsis toimunud istungi peale kulutati maksumaksja raha, raha, mida saaks kasutada puudustest perede või kasvõi asüülitaotlejate peale. Seda maksumaksja raha oleks saanud kordades otstarbekamalt kasutada, aga olgu...õigusriik ja isegi mõrvaril on õigused otsused edasi kaevata. 

Kuigi ma ei saa ütlemata jätta, et sel hetkel kui kiilaspäine ja mustas ülikonnas A.B.B kohtusaali natsitervitusega sisenes, oleks mina kohtunikuna istungi ära jätnud. Advokaadi sõnul võib A.B.B. elamistingimusi vanglas võrrelda piinamisega ning "pikaajaline isolatsioon on mõjunud negatiivselt tema psühholoogilisele tervisele", on aga ilmselge, et see "inimene" ei ole midagi õppinud (nagu advokaat väitis), ei kahetse oma tegu, vaid nagu öeldud, kahetseb ta seda, et rohkem tappa ei saanud ja ON ohtlik ühiskonnale. Teda tulebki ühiskonnast isoleerituna (internetiühenduseta arvutiga) hoida.

Ja mis siis juhtus eile siin õigusriigis? 

Norra kohus otsustas, et võimud ON rikkunud vanglas A.B.B inimõigusi, hoides teda liiga ranges isolatsioonis välismaailmast, halbades tingimustes*, teda liiga sagedastele läbiotsimistele allutades ning hoides  vastu tema tahtmist pikaajaliselt ärkvel (ma ei tea, kas see viimane punkt on mul nö tõlkes kaduma läinud, maisaaaru, mis mõttes "ärkvel hoides"?)

Kohtunikku kiidetakse, et ta Breivikile õiguse andis, sest see näitab, et "elame õigusriigis ja just nii inimõiguste konventsioon peabki toimima, kõiki tuleb kohelda inimväärselt hoolimata kuriteost." Minu meelest on see hukkunute lähedastele ja ellujäänutele nagu näkku sülitamine, jalaga kõhtu löömine. 77 inimese tapnud terrorist võidab kohtus riigi üle ning maksumaksjad tasuvad üle 300 000 NOKi maksma läinud kohtukulud.

#PIINLIK

*kolmetoaline aknaga "vangikong", külmkapi, pesumasina, jooksulindi, televiisori, arvuti ja isegi playstationiga on ääretult halvad tingimused massimõrvarile.

Aga mulle Andres Sõber meeldis!

Ei viitsinud, mitte ei viitsinud vaatama minna peale Ebapärlikarbi postitust seda "skandaalset" intervjuud, kus mees riigitelevisioonis oma naist alandab, aga täna sattus uudisvoos ette Publiku artikkel samal teemal ning kuna kommentaarid (lugesin esimese lehe läbi, neid oli seal 241) olid ka üsna ühesugused, et "naist alandati", "mees on mats", "siis võtsin end kokku ja järelvaatasin intervjuu ära. 

Aga vat minule hoopis meeldis see intervjuu. Mulle meeldis Andres Sõber ja mulle meeldis tema abikaasa. Mulle meeldis mehe otsekohesus ja hasart kui oma asjast rääkis ning mulle meeldis ka tema huumor. Näiteks üsna intervjuu alguses oli koht, kus mees ütles, et naine küsis korvpallimängu kohta "mitu väravat sa viskasid?". Paljud ilmselt ütleks nüüd, et näed tegi oma naise televisoonis lolliks, naeris oma naise üle, mina aga küsin, et äkki nad naersid koos. Toon näited meie pere klassika varasalvest. 

Näide 1: 
Sõidame autoga laudast mööda. Lehmad on väljas. "Tsau, tüdrukud!" hõikab Marek. 
"Aga kust sa tead, et nad tüdrukud on?" küsin mina. 
Seda lugu on Marek vist kõigile meie tuttavatele rääkinud (=minu üle naernud?)
Näide 2: 
Vaatame telekat. Marek ei suuda rahulikult paigal istuda ja muudkui siblib ning sehkendab. "Mul on monotoonne rahutus," ütleb ta lõpuks. 
Seda lugu olen mina vist kõigile meie tuttavatele rääkinud (=Mareki üle naernud?)
Näide 3: 
"Ida, teeme nii, et sa emme hambaid küll ei saa," palub Marek Idat, "need kriibivad parketi ära kui ta räägib. Ja ta räägib palju!"
"Ja palun palun tule minu mõistusega," palun mina Idat vastu. 

Me naerame tihti teineteise üle, teineteisega koos. Kui me kusagil intervjuu annaks, siis võib-olla jääks võõrastele inimestele ka mulje, et me kakleme või alandame teineteist üksteise võidu, aga see pole sugugi nii. See on meie huumor ja meie suhtlusviis. Ja nii oli ka intervjuu "Hommik Anuga" nende suhtlusviis. Mina ei näinud alandamist, ma nägin kusjuures hoopis armastust ja hoolimist. Vaid ühe intervjuu järele meest hukka mõista ja naisele kaasa tunda ei ole...kuigi mõistlik. Inimesed olid sellised nagu nad on. Ei püüdnud olla keegi teine, jätta endast teist muljet. Paratamatult meist jääb vist aegajalt hoopis teine mulje kui tegelikkus. 

Ma sain hiljuti ühe väga mõtlemapaneva kirja ühelt sõbrannalt. Ta kirjutas, kuidas talle meeldis meie juures, kuidas talle meeldis meie lihtne olek ning küsis, kas ma ei tahaks blogis endast hoopis seda PÄRIS külge näidata. Ma olen sellele küsimusele nii palju mõelnud ja jõudsin järeldusele, et (teadlikult) ei püüa ma blogis mingit muljet jätta ega olla keegi teine kui päris, selline nagu ma olen.  Ometigi sain ma teada, et jätan teise mulje. Pole siis midagi imestada, et ma paljudele äärmiselt ebasümpaatne olen. Ma jätan järelikult võõrastele endast hoopis teise mulje kui ma tegelikult olen. Ise seda teadmata. 

Nagu Andres Sõber. Ma olen kindel, et pere ja tuttavate jaoks on ta hoopis midagi muud/keegi teine kui Kägudele. Mina ei tunne ka ta naisele kaasa. Ma olen üsna iseseisev ja iseteadlik. Mina ütlen "üsna", kuid ma usun, et mu mees ütleks "liiga" (ma ei tea, ma ei ole talt küsinud), ma tahaksin õppida olla veidike alandlikum. Abikaasana, aga ka inimesena. Mul oleks sellistelt naistelt hoopis õppida. 

Ja teate, ma arvan, et meil kõigil on neilt midagi õppida. Selles mõttes, et kui inimesed on üle 40 aasta abielus olnud, siis ei saa see vaid "piinakamber" olla ega paistnud ka nii välja. Nii pika kooselu jooksul elatakse läbi nii mõndagi, andestatakse nii mõndagi. Lihtne oleks esimese tüli peale kohver kokku pakkida ja lahkuda, kas aga õige? Ma olen meie kooselu jooksul Mareki peale ühe korra olnud nii vihane (või pigem solvunud ja haavunud), et lubasin ta maha jätta ning ma tõesti ka mõtlesin seda. Kui olin aga veidike järele mõelnud, mõtlesin ma, et kas see oleks ikka seda väärt. Üks lollus (ei, me ei räägi petmisest mainin igaks juhuks ära) kuue abielus oldud aasta jooksul! Neid tuleb kindlasti veel. Mõlema poolt. Mõni asi on väärt andestamist. 

"Mina petmist ei andestaks!" on Marek öelnud. Mina olen talle vastu raiunud, et "usu mind, küll sa andestaks, ja mina usun, et mina andestaks". Sel teemal oleme me eriarvamusele jäänud, sest me ei saa ju praktikas järgi testida, kummal õigus oleks. 

Ma tean üht paari, kes läksid lahku umbes sarnase vaidluse pärast. Naine oli mehele kogu aeg rääkinud, et saaks kohe aru kui mees petaks ja rääkis nii kaua, kuni mehel tekkis (lapsik) soov naisele tõestada, et naine ei saaks aru. Naine ei saanudki aru. Enne kui mees oma kõrvalehüppest rääkis ("ahhaaa, ma ju ütlesin,et sa ei saa aru! minu võit!"), mees võitis selle vaidluse, kuid kaotas abielu. Too naine ei andestanud. 

Aga jah. Mulle Andres Sõber meeldis. Tema abikaasa ka. Intervjuu ka. Ja kui mul oleks poeg/tütar, kes mängiks korvpalli, siis mulle meeldiks selline treener. Vot nii. 

Meie. Üsna värskeltarmunud.

Püha jumal, ega ta ometi rohkem lapsi taha?

Mul on viimasel ajal hirm Mareki terve mõistuse pärast. Ta on hakanud segast peksma. Üks õhtu rääkis ta mulle, et lasku ma tal ometi Idat poputada ja hellitada, "seni kuni ta mind veel vajab". Kuna ma ilmselt vaatasin Marekit nagu oleks ta kuu pealt kukkunud selgitas ta, et noh varsti ju kolib Idat kodust välja ja tahab ise otsustada.
Minu maailmas saab Ida sügisel ALLES kolmeseks, Mareki maailmas saab Ida VARSTI JUBA 18 ja ei vaja meid enam. Ma siis lohutasin teda, et vaadaku meid - keskealised ja ikka ei saa hakkama, et küll see Ida meid ka vajab ka edaspidi, aga Marek oli lohutamatu. "Ja kujutad sa ette, kui ta on 18, olen ma 60! ja see on VARSTI!" Jällegi ei suutnud ma mõista, kuidas see 15 aastat nii varsti on, aga no mis ma vanema inimesega ikka vaidlen. Mõtlesin, et last ta siis poputab pealegi. Enne kui vanaks ja nõrgaks jääb nagu ta mulle elavalt ka etendas. 

(Meie suurim erinevus on kusjuures see, et mina ei mõtle absoluutselt vananemise peale, st siiani ei ole mõelnud, aga nüüd tänu vanaisa haigustele on mul natuke hirm tekkinud küll.)

Paar päeva hiljem sõitsime me autoga ja Marek vaatas heldinult Idat. "Tead, sa oled ikka nii nunnu praegu," ütles ta. Ida pilgutas oma vasikasilmi ja ütles "jaaah". 

"Varsti saab see ilus aeg otsa," jätkas Marek. Ma pidin saiatüki kurku tõmbama. 

"Milline ilus aeg?" küsisin ma ehmunult ja püüdsin meenutada, kas Marek on viimasel ajal kusagilt kõrgelt kukkunud. Alles me olime väsinud, magamata, stressis, vihased, tüdinenud. Kas see on see "ilus aeg", mida ta silmas peab? 

"Jah, see ilus aeg, kus ta on selline nunnu ja tilluke," vastas Marek. Tundus, et ta ei mäleta tõepoolest midagi väsinud, magamata, stressis, vihane, tüdinenud olekust. (Ma soovitan tal siis blogi lugeda mälu värskendamiseks.)

"Püha issanda jumal, sa ajad mulle hirmu peale," hüüatasin ma. "Mis sa järgmisena ütled? Et beebid on nii armsad, et tahaks veel ühte?" 

Marek naeris. Ma siiralt ja südamest loodan, et see tähendas "ei". 

Minule tuleb kananahk peale kui ma mõtlen:
1)rasedusest (lugege emotsioone 1-100) 

2)sünnitusest (APPI!) 

3) magamatusest

4) lapsenutust (mitte jonnist, vaid igasugu gaasidest jm vaevustest tingitud nutust).

Ja teate mis on veider, ka imetamisele mõeldes tuleb mul kananahk peale (prrr!)

Viimasel ajal on beebisid sündinud/sündimas päris palju, kuid mina tunnen, et kogu beebindus läheb minust ikka suure kaarega mööda. Ma vaatan beebide pilte ja ei mõtle "awwwww". Okei, tegelikult valetan, beebide PILDID on armsad, aga beebindus laiemalt...not so much. Mind ei huvita ja ma olen siiralt õnnelik, et Idast on kasvamas juba inimene, kes VARSTI ise hakkama saab ja meid ei vaja. Minu suurim hirm ei ole vanadus, vaid olekski rasedus. Ja seda ütlen ma ilma liialdamata. 

Jah, rasedusest on ka ilusaid mälestusi. Selliseid. (Ilma raseduseta poleks ma vbla maailma ägedaima fotograafi Efkaga tuttavaks ka saanudki?)

Aga ka nädalate kaupa selliseid mälestusi. Võrratu haiglatoit ja haiglas veedetud päevad. Inimesed tulid ja sünnitasid, läksid koju. Vaid mina jäin. 

Ja selliseid mälestusi. Ahh, kuidas ma saaksin unustada neid armsaid jalakesi. No te vaadake neid nunnukesi! Just sellised nägid mu nunnukesed välja kui ma Idat püüdsin enda seest välja meelitada. Ta ei tahtnud tulla. 

Ja lõpuks sünnitus. Öelge mida tahate, aga MINU JAOKS ei ole sünnituses MITTE MIDAGI imelist, ilusat ega loomulikku (ma jagan oma arvamust ka värskes"Üheksas kuus"). Kes pole lugenud ja keda huvitab, siis "emotsioonid 97 -100" siin blogis räägivad sellest "imelisest" kogemusest. Kananahk! Ei midagi imelist.
Olgugi, et ma tõepoolest olen ära unustanud kui õudne see tegelikult oli, siis uuesti ma oma mälu värskendada ei tahaks. Ma mäletan vaid, et kui ma enne sünnitust mõtlesin, et "mis mõttes keegi pärast mind veel nõeluma hakkab", siis peale sünnitust tundus see osa protsessist nagu udusulgedega kõditamine. Sellest mälestusest mulle piisab.

Jah, ilus aeg kõik see kokku. Ilus aeg, mis VARSTI otsa saab. Dziisus!

(ma siis igaks juhuks ütlen, et kõikidest õudusest, piinadest, magamatusest, stressist hoolimata ma SOOVITAN emaks saada. Emaks olemine on võrratu.)

Välismaalane/ A foreigner

Mõnikord mult ikka küsitakse, et kuidas on elada võõral maal, võõras keelekeskonnas, võõras kultuuriruumis, kui ma vastan, et erinevused Eesti ja Norra vahel ei ole tegelikult väga suured, on inimesed justkui natuke pettunud. Millegi pärast ootavad nad, et ma räägiks tohutust erinevusest ning sellest KUI hea meel mul lõpuks ometi on Eestist pääseda ja elada heaoluühiskonnas. Ma räägin neile hoopis vastupidist, et kui peaminister välja arvata, siis pole Eestis häda midagi. Viriseda saab alati. Ka heaoluühiskonnas. 

Ma ei tunne end Norras väga välismaalase, väga võõrana, samas ei tähenda see loomulikult ka seda, et ma tunneksin end siin kodus. Midagi nagu ikka häirib. Ma ei ole aru saanud, mis see on, aga hiljuti kui me saime kokku ühe Poola-Eesti paariga, kes ütlesid, et ainus, mis neid Norras häirib, on see, et Norras on kõik "maailma parim". Maailma parim juust, šokolaad, piim, disain, poliitikud, suusatajad, arstid, kirjanikud, näitlejad...Eks seal on ju muidugi omajagu ka tõde ka, ei vaidle vastu absoluutselt, aga mingist hetkest hakkab see naljakaks muutuma. Nagu alaväärsuskompleks juba. Ma mõtlesin selle väite peale ja ma hakkasin mõtlema, et võib-olla see "parimaks olemine" ongi see miski, mis mind Norra juures häirib. Ma ei ole päris kindel, aga see on võimalik. 

Teine asi, mis mu meelest on äärmiselt naljakas, on see, et 95% kordadest kui ma ütlen, et ma olen Eestist, vastatakse mulle, et "me käisime eelmisel aastal Riias". Ma noogutan alati viisakalt ning soovitan Leedus ööbimiskohti/poode/mida mult küsitakse. Ma olen harjunud arvamusega, et Tallinn asub Lätis ning et ma oskan leedu keelt. Veidramaks kisub mu jaoks lugu siis kui keegi tunneb kedagi, kes on pärit Poolast/Rumeeniast/Sloveeniast/Kõrgõstanist. "Kas sa saad nendest aru?" küsitakse minult. Ma raputan viisakalt pead ja mõtlen endamisi, et kas norrakad mõistavad näiteks suahiili keelt. Millegi pärast pannakse kõik, kes tulevad teiselt poolt Läänemerd, ühte suurde patta. Veider...

Samas pean ma ütlema, et mind ei ole mu päritolu pärast eriti halvemini koheldud. Rõhk sõnal "eriti".  Ma mäletan siiski paari korda. Üks kord läksin ma tülli ühe naisterahvaga, kes nagu muuseas tegi mulle selgeks, et "seal, kus ma tulen" on ilmselt kõik hoopis teisiti. Mulle jäi tunne nagu elaks ma Eestis savionnis, ilma elektri ja veeta.  Ja üks teine kord ammu ammu aega tagasi kui ma ei olnud veel õpilaspiletit saanud, kirjutati mulle koolist kaasa tõend, et saaksin soodushinnaga reisida. Seal seisis muuhulgas "ta on pärit Eestist, te teate ju küll kui aeglaselt seal asjad käia võivad" (õpilaspiletit ei olnud ma muidugi saanud veel Norra koolist!). Ja minu vahetusõpilasaasta parima sõbranna host-family ei lubanud tal minuga suhelda, sest ma olin Eestist. Rohkem nad ei põhjendanud. 

Nüüd olen ma Norras elanud kohe aasta. Norraga tööalaselt olen ma seotud olnud sada korda kauem, ma mõistan nüüd palju paremini norrakate käitumist, mõtteviisi ja seda, mida eestlased, kes Norraga tahavad äri ajada, valesti teevad. Nad unustavad ära, et Norra on "maailma parim", meil on vaja neid, mitte nendel meid. Vähemalt nii nad tahavad tunda;) 

Sometimes I get asked how it is to live in Norway, where the language and culture are so different from Estonia. I always answer that the differences are actually not that big and I see sometimes people get disappointed. I have understood they would like to hear about the HUGE cultural difference and HOW happy I finally am to be the lucky one to live in Norway. "But you do have a Norwegian husband?" they sometimes I ask and of course my answer disappoints them. 

The funniest thing about being a foreigner in Norway is that somewhy every one from Eastern side of Europe will be seen as one big happy family. When I say I am from Estonia, the answer 95% of times is "we were in Latvia last year". I nod politely and say that Riga is truly a beautiful town. I give tips about accomodations/shopping centres/sightseeings in Latvia and Lihuania, because...well.. I am an Estonian, I know these things. I am pretty sure every Norwegian can suggest me a restuarant i Copenhagen and hotel in Stockholm;) I am used that people confuse Estonia with Latvia or Lithuania, no big deal actually. For me it gets strange when someone knows someone in Poland/Romenia/The Former Yugoslav Republic of Macedonia/... and I get asked if I understand their language. I politely say "no" and wonder if Norwegians know swahili. 

We got together with a Polish-Estonian couple last weekend and they said they experience the same thing all the time. They also said that it's funny how everything that is Norwegian is the best in the world. Cheese, milk, chocolate, doctors, athletes, writers, politicians, acters, Eurovison songs...I mean there is truth in that, but is everything always the best in Norway? Even "My heart goes boom" in 2000 was the best Eurovision song ( I remember this particular song so well, because I lived in Norway then and Eda Ines from Estonia was also competing. I liked that song and my host parents said it was mediocre compared to the Norwegian song). 

So, yes, Norwegians are best in the world. No point in arguing with that, at least if you don't want to make enemies.

But I also have to say I have not been treated badly because I am from another country. Or at least not too many times. I got in an argue with a lady here some time ago and she told "you have no idea how things are here in our country, things are different there you come from" (and yes, she continued with that she had been to Latvia in 1993). And once many years ago I had not received my student card yet, so school issued a document to me where something like "she is from Estonia and things take time there" stood (although, I had not received the student card from Norwegian school), also the host family of my best friend from New Zealand didn't like me. They didn't explain more. Just said that they preferred me not to see in their house because I am from Estonia. 

I have now lived in Norway for a year already and things are getting clearer for me. I have been working with Norway for many many years, but now I understand what we, Estonians, are doing wrong when doing bussiness with Norwegians. We forget that everything "made in Norway" is the best in the world, Norwegians don't need us, we need them. At least this is how we need to let them think;) 

Sees vs väljas

Minu sees on kõik kuidagi nii segane, ma ei tea, miks ma midagi teen ja käitun; kuidas oleks õigem minna edasi ja kus; kellega; miks mind ärritavad pisiasjad, mis mind kunagi varem pole ärritanud, kuna ja kas see lõppeb; kas ja kellega oma muresid jagada; kuidas võidelda ja palju; kellega; kas ma võidan selle võitluse. Mu pea huugab küsimustest. Sadade küsimuste seas kummitab mind üks kommentaar. Midagi sarnast, et Eveliis ei talu läbikukkumist. Ma ei suuda seda mõista. Mida see tähendab? Jah, ilma võitluseta pole ma kunagi alla andnud ning mulle meeldib moto "the impossible is often the untried", aga see ei tähenda seda, et ma peaga vastu seina jookseks vaid selleks, et midagi kellelegi tõestada. (Kas te teate, et näiteks lauamänge/viktoriine mängides pole võit mu jaoks kunagi oluline olnud?)

Mu sees on nii palju segadust.

Väljas pole aga segadusest jälgegi. On olnud imeline nädalavahetus. Kummaline, nagu paralleelmaailm, kus hirme, probleeme ja muresid ei eksisteeri. Laupäeval võtsime me Idaga osa iga-aastasest nukuvankrite ja kolmerattaliste paraadist, saime tuttavaks vahva Eesti-Poola paariga, kellega koos Norra (ja Eesti ning Poola) eripärade üle naerda, pühapäeval käisime ratastega sõitmas. Mind ajab naerma, kuidas veel aasta tagasi Norra pühapäevad mind hulluks ajasid, nüüd leian ma, et pühapäevad on kõige toredamad päevad nädalas. Asjad muutuvad. 

Selline mu elu hetkel on. Osa päiksepaistet ja osa pilves selgimistega. 

Kes on Eesti esimene inim-Barbie?

Alustame algusest. Ma tean väga hästi, keda selle tiitliga silmas peetakse. Väga raske on mitte teada sest, tundub et Eesti meedia on leidnud uue staari, kelle pealt teenida. Kui teie veel ei tea, siis selle nime taga on peidus blogija Anne (vist on ta nimi?) ehk Powerlifting Barbie. 

Selle postituse pealkiri on tegelikult eksitav, sest mul ei ole plaaniski antud blogijat analüüsida, miks ja mida ta teeb on tema enda otsus, pole meie asi kritiseerida. Ma lugesin kusjuures ka ühe artikli kommentaare, jumal, kus inimesed peavad ikka vihkamist täis olema. Minus on ka täitsa korralik annus vihkamist (peidus), aga ma ei tuleks selle pealegi, et seda välja elada kedagi mõnitades (ja, jah, ma sattusin Eestis olles nägema mälumängu, kus see tütarlaps osales). Las ta olla ja las ta teeb, põhjuseid teab ta ise. 

Minu küsimus on aga ajakirjanikele suunatud. Palun öelge mulle, miks see tütarlaps on Eesti esimene inim-Barbie? Sest tal on suured rinnad? Sest tal on huultes silikoon? Sest tal on kunstküüned, -ripsmed, -juuksed? Ta käib väljakutsuvalt riides? Ma ei tea. Sellisel juhul olete te linnas siiani suletud silmadega ringi käinud. Ööklubis olete käinud? Facebooki kasutate? Eesti on inim-Barbie'sid täis!

Ja mul on tunne, et nad paljunevad. Minu enda tutvusringkonnas on vähemalt viis naist, kellest on saanud inim-Barbied. Alles hiljuti tuli üks juurde. Nägu, huuled ja rinnad nii silikooni täis, et mul oli pilti vaadates tunne, et ta läheb pingest kohe lõhki. "Vau kui ilus!", "Appi kui kaunis!" Jne oli see pilt Facebookis kommentaaridega üle ujutatud. Mina vaatasin pilti ja mõtlesin, miks? Miks see naine selliseks muutus? Kas ta on õnnelikum? Mis ta elus puudu oli, et ta endast emotsioonitu Barbie on vorminud? Ta ei olnud enam ilus, vaid võlts. Elutu. Sulandub kenasti teiste elutute Barbiede hulka. 

                         

Ei, minus ei räägi kadedus. Mul ei oleks midagi selle vastu, et olla natuke naiselikum, ma vihkan oma juukseid (eriti nende värvi), ma tahaks kenasid sirgeid ja valgeid hambaid ning suurematest rindadest ei ütleks ka ära, aga käsi Piiblil ütlen ma, et enne olen ma selline ebatäiuslik kui elutu Barbie. 

Ometigi tundub mulle, et (Eesti) ühiskonnas on inim-Barbie uus must. Ja kuna inim-Barbie'sid on Eestis nii palju, siis mu küsimus jääb. Miks on too ülalnimetatud blogija Eesti esimene? Kui vaja oli uut staari meediataevasse, kas siis tiitleid vähe on? Mõni "staar" ikka ehk veel vaba on staarjuuksurite ja staarseltskonnadaamide keskel? "Eesti esimene inim-Barbie" tiitel on küll so yesterday. Neid on iga kolmanda inimese Facebooki news feed täis.

Aga mis on depressiooniga lubatud? NB. Retooriline küsimus

Viimasel ajal olen ma saanud päris naljakaid kommentaare. 

 1) Mis sul viga on? 

Ma ei tea, kas see on selline laiem küsimus ja puudutab mind kui inimest ning mu eksistentsi üleüldse või teemasid, millel ma blogis sõna võtan (viimati leidsin ma "sõbra" tänu kanepiteemale). Ma ei oska sellele küsimusele tõesti vastata. Laias laastus arvan ma, et mul ei ole suurt midagi viga. Võite muidugi vastupidist tõestada, selleks kommentaarium ongi. Ja tsensuur;) Minu blogis valitseb nõukaaegne tsensuur. Kui mulle tundub, et kommentaar solvab mind liigselt, siis ma kustutan selle ära. Ma ei taha oma niighi väheseid allesolevaid närve liigselt raisata. Anonüümseks tagarääkimiseks on ka palju teisi kohti. 

2) Kas sul mitte depressioon ei pidanud olema, mida sa siis nämmutad oma ilusast elust?

Ma ei tea, kuidas teiste inimestega siin maailmas on, aga minu elu üldjuhul ongi selline, et ühel päeval on kõik imeline ja teisel päeval mitteniivägaimeline ning kuna ma juba sada tuhat aastat olen bloginud nii imelisest kui mitteniivägaimelisest täpselt nii nagu parasjagu tuju on, siis ma ei suuda mõista, miks praegu peaks teisiti olema. Olgu, ma olen "mõõdukas depressioonis", aga kuna see ilmselt tähendab seda, et suures pildis ma ei ole selles staadiumis, kus ma näen ainsa lahendusena nööri ja seebi ostmist, siis nii hirmus ja uskumatu kui see tundub, siis neil päevadel, kus tunnelist ei paista vastutulev rong vaid killuke valgust ma tunnengi paljudest asjadest rõõmu. Ma püüan väga väga keskenduda asjadele, mille nimel pingutada ja näha asju, mis rõõmu teevad. Ja neist ma ka kirjutan. Näiteks eile sain ma kaks pakki. Kaks! Ühes imeilusad kõrvarõngad, teises hea raamat ja lisaks boonusena väikesele Elsale kleidike. Õnnelik laps pidi tähendama õnnelikke vanemaid ja see oligi mu sugulase sünnipäevakink mulle. 

Niisiis andke mulle andeks, et ma masenduses ja musta augu äärel seistas püüan leida tasakaalu, et mitte sinna sisse kukkuda. Ja kui mu blogi muutuks veel depressiivsemaks, siis peaks ma juba blogi pealkirja muutma hakkama. Enesetapu-hotline või midagi sarnast. Ma ei viitsi sellega jamada. 

3) Miks sa ei kirjuta ainult ilusatest asjadest? 

Nagu eelmise punkti all välja tõin, siis minu elu ei koosne kahjuks vaid ilusatest hetkedest. Ei ole kunagi koosnenud. Kõike on olnud ja on siiani. Ma kirjutan oma elust, nii nagu see on. Ja nagu ma aru olen saanud, siis kõik ei saa rahul olla. Kõigile ei saa meeldida. Mina ei ole eriline ilulooja. Ma olen lihtsalt mina ise. 

Neid küsimusi vaadates tekkiski mul  küsimus. Millst siis tohib kirjutada. Kui on depressioon, siis kas kirjutada tohib vaid mustades toonides (sest muidu jätan ma endast ullikese/bipolaarse/ebaadekvaatse mulje) või peaks varjama probleeme ja tegelikkust ning vaid ilublogija olema? 

Aga ilublogija jaoks olen ma liiga kole...

Mehed peavdki rohkem palka saama

Ma saan aru, et  suure tõenäosusega on  SEE postitus kirjutatud ülevõlli huumoriga ja provotseerimiseks* ning ma olen enda peale natuke pahane, et end provotseerida lasen, kuid midagi pole teha. Karvaste jalgadega feminist minus tahtis ka sõna sekka öelda. 

Alustame sellest, et tegelikult ei ole ma miski feminist ja teoorias ei oleks mul midagi selle vastu kui keegi mu joogi-söögi-taksosõidu eest maksaks. Praktikas on aga lugu nii, et kuna ma olen üsna täiskasvanud naine ja abielus, siis  vastassugupoolega kohvikusse/loomaaeda/taksoga sõitma sattudes, oleks see 99,9%  mu oma mehega. Kes sellistel puhkudel maksab on täiesti ebaoluline, sest minu raha + mehe raha = meie raha. Ei ole kunagi olnud nii, et minu palk läheb vaid tilule-lilule ja mehe palk maksudele. Samas ei ole meil ka mingit sellist kokkulepet kunagi olnud, et "sa maksa täna, ma juba eelmine kord maksin, ja pealegi sa oled mulle veel kinopileti eest võlgu". Uskuge mind, ma olen sellist vestlust pealt kuulnud (ja tegu oli abielupaariga)! Või siis "mina ostsin maja, sina ostad süüa"-kokkuleppeid.

Ja kui ma ei lähe välja oma mehega, vaid sõbrannadega, siis minu vanuses oleks juba kuidagi veider lasta endale jooke või taksosõite välja teha. Ega ma ei julgeks ka. Mitte et ma arvan, et ma miski jalustrabav iludus oleks, keda kõik peaks tahtma uimastada, endale koju tassida ja ära kasutada, aga...siiski. Maitseid on erinevaid. 

Niisiis 35- aastaselt ei lubaks põhimõtted ja hirm mul endale välja käristada lasta. Võõrastel. Ja kui mul raha ei ole, siis ma niikuinii välja ei lähe. Möödas on need ajad kui enne ööklubisse minekut Toomemäel sõbrannadega sõbranna isa garaazist varastatud koduvein endale sisse köeti. Kui väljaminekut lubada ei saa, siis ei lähe, mitte ei lähe selle mõttega, et ah mõni loll ikka leidub kes paar kokteili välja teeb. Peale selle, sellega kaasneks ju ka kohustus "heategijaga" vähemalt vestelda. Aga kui ta on loll nagu lauajalg? Ebameeldiv mühakas? Ei, need mängud ja jutud pole mulle. 

Kui ma olin noorem, blondim ja peenem, siis olid teised ajad ja teised majad. Ülikooliajal kursavennad ja niisama ägedad vennad tahtsid ise välja teha, ERITI septembrikuus kui õppelaen oli just kätte saadud. Siis tahtsid kõik näidata, et nemad on üle linna vintskid. Ja seda sai tookord küll ära kasutatud. Tookord. 

Elu ei keerle aga ainult ümber tasuta jookide ja taksosõitude. Oletame, et me oleme sellest elufaasist mööda saanud ning läheme tööle. Näited elust enesest. Kaks inimest lähevad samale ametikohale tööle, samad tingimused, sama vanad, sarnase kogemusega, üks naine ja teine mees. Naine küsib palgaks 700 eurot, mees 1200. Mõlemad saavad soovitud palga, sest nad ISE küsisid. Muidugi võiks siin öelda, et meeste enesekindlus on kõrgem ja ta julges end maksma panna, kuid mina leian, et see on vägagi ebavõrdne kohtlemine. 

"Naised niikuinii raiskavad OMA raha vaid kosmeetika ja kingade peale," ütles üks mu kolleeg kunagi kui see palgavahe välja tuli. Mina küsin, et kust selline arvamus? Me ei ela 1950-aastatel, kus mehed pidid naisi ülal pidama. 

Selliseid näiteid, kus naisele pakutakse väiksemat palka, boonust, hüvesid, on mul mustmiljon tuua. Olgugi, et töö on sama, mis meestest kolleegidel. Naisraamatupidajale pakuti palgaks 700 eurot (ta julges küsida 1100, aga "seda ei jaksa meie küll maksta" sai ta vastuseks), kui ta hiljem ära läks, sest palk oli ikkagi liiga väike, võeti asemele meesraamatupidaja, kelle palgaks sai 2200 eurot. Millest selline erinevus?
Ja mõlemad on pereinimesed, abielus. Nii et ei saa öelda, et "aga mees peab nädalavahetusel naistele ööklubis välja tegema", sellepärast ta peabki rohkem palka saama. Kui mees seda ISE teha otsustab, siis naiskolleeg ei pea sellevõrra vähem palka saama. 

Ma ei saa öelda, et kogu see palgalõhe teema on vaid must ja valge mu jaoks, sest minu meelest ei saa kõiki töid võrdselt hinnata. Ei, ma ei ütle, et kaevur  PEAB mees olema ja koristaja PEAB naine olema, aga kui kaevur ON mees ja koristaja ON naine ning kaevur saab rohkem palka, siis siin ei ole mu meelest tegu soolise diskrimineerimisega. Kaevuri töö ongi raskem ja ta peabki rohkem palka saama. Kui aga meeskaugsõiduautojuht saab rohkem palka kui naisautojuht, siis on tegu probleemiga.

Tegelikult pean ma ka ausalt tunnistama, et see "tilliga ja tillita" kampaania on üks tobedama nimega kampaaniaid mu meelest (palju hullem kui "pissi duši all"), kuid fakt on see, et probleem on olemas. Võib-olla on  palgalõhe naiste endi poolt tekitatud (ülaltoodus näide 700 ja 1200eurosest palgast), kuid sellistele probleemidele (kitsaskohtadele) tähelepanu juhtides saavad naised probleemist teadlikuks ning julgevad oma oskusi ja teadmisi tööturul väärtustada. Ja maksaksid ise oma kokteilide ning taksosõitude eest. Nii et mehed ei peaks kurtma, et neid ära kasutatakse ööklubides. 

Kui aga jookide väljategemise eesmärk on üheöösuhe vms, siis noh...seksi eest tuleks eskorttüdrukule ka maksta.

Ühesõnaga, mehed. ärge süüdistage ühiskonda kui jooke välja teete/kinopileti eest maksate, te ise tahate end tihti rohkem isasena näidata kui te tegelikult olete.

*Kui aga tõsijutt oli, siis on piinlik

Paljad lapsed ja seksuaalsus /Naked children and sexuality

Ma olen küll seda tüüpi ema, kellele ei meeldi paljad väikelapsed avalikes kohtades - basseinides, randades, isegi niisama kodus ringi silkamas. Ma ei kujutaks Idat paljalt ringi jooksmas, seda juba põhjusel, et nii palju imearmsaid lasteriideid on välja mõeldud ja teiseks, ma olen ju Insta-ema, kes muudkui klõpsutab pilte. Oma palja lapse pildi sotsiaalmeediasse riputamine on aga üks valemaid samme, mida üks lapsevanem, eriti kui ta on minusugune Insta-ema, teha saab. 

Hiljuti selgus, et Ida on kõva saunaline. Aga ta ei taha saunas käia minuga, vaid issiga. Marek leidis, et tal on imelik paljalt lapsega sauna minna ning nii nad ujumisriietega siis saunatavadki. Ma näitasin üht saunapilti Idast oma soomlannast sõbrannale. "Meil Soomes käiakse saunas paljalt," ütles ta ja selgitas, et Soomes on täiesti tavaline, et pered käivad koos alasti saunas. Võib-olla mitte puberteedieas, aga põhimõtteliselt siiski. Paljas keha on täiesti normaalne. 

Ma tunnistasin talle, et ka Eestis käiakse saunas paljalt, kuid seda kas pered käivad saunas ujumisriietega või mitte, ma ei tea. "Ma pole isaga kasvanud,nii et ma ei oska sulle öelda, kas ma oleks koos isaga lapsena paljalt saunas käinud," vastasin ma talle. "Aga teoorias" küsis ta. Ma võdistasin õlgu. Mitte sellepärast, et mulle ei meeldiks mu isa, vaid sellepärast, et see tundus mu jaoks ikkagi väga võõras. Ja vale. Muidugi nüüd räägin ma 35-aastase naise vaatevinklist, kes isa või meesterhavastega alasti sauna ei läheks, kuue-aastase tirtsu vaatevinklist ma seda kommenteerida ei oska. Ega ema vaatevinklist. 

Üks mu tuttav rääkis kunagi, et ei saa enam sõbra juures saunas käia, sest sõbra 9-aastane tütar on nendega alti saunas kaasas, ta tundvat end ebamugavalt. Alasti täiskasvanud mees ja alasti võõras laps. Ma ei tea, kas ma Ida saadaks paljaste meestega sauna. Ma ei oska seisukohta võtta. Ühelt poolt pole ju alasti kehas midagi imelikku või seda ei peaks peitma, eriti oma pereringis (ema, isa, laps), teiselt poolt mõistan ma ka Mareki seisukohta, et isa ja alasti laps saunas ei sobi kokku. Vist. 

"Mul on tunne, et kõigesse pannakse liiga palju seksuaalsust," kurtsin ma Marekile kui seda teemat temaga arutasin. "See on ju ajuvaba, et arutatakse selle üle, kas isal sobib oma tütart vannitada või on see liiga seksuaalne?" (ja ma räägin siin ikka väikelapsest, mitte mingist 15-aastasest). Mu meelest on see sama jabur kui kunagi blogimaailma "raputanud" teema, kas väikelapse suule musitamine on seskuaalne. Kamoon, Ida musitab meid pealaest jalatallani ja me teda vastu, kui keegi suudaks selles näha midagi seksuaalset, siis on tegu haige inimesega. PS: Enne lapse saamist oleks ma ka ehk kisanud, et lapse suule musitamine on rõve ja võrdub prantsuse suudlusega, kuid lapse saamine õpetab nii mõndagi. 

"Ma ei tea, ma alles eile lugesin, et ema ja poeg tahavad koos last saada," vastas Marek mulle kui ma oma argumentide esitamise olin lõpetanud. "Alati on perverte, kelle pärast neid musitamisi ja vannitamisi ja saunaskäimisi keelataksegi."

Njah. Tõsi. Kuidas siis selle saunas käimisega lood on? Alasti või mitte? 

Foto: Saunamaa.ee

I am that kind of mother who preferes children ( I mean babies and toddlers) wear swim wear when on beach, swimming pools or even running around in home garden in summertime. Especially when we are dealing with a Insta-mom like myself, who keeps snapping photos of her daugher and sharing them in social media. A photo of your naked child in social media is just wrong. 

Some months ago we found out that our 2,5yrs old daughter loves sauna. But she wants to go there with her dad. I showed a photo of father-daughter sauna time to my Finnish friend. "In Finland we go to sauna naked," she said. I answered that in Estonia as well, but my husband felt it is wrong for father and daughter to be naked in sauna together. "In Finland it's totally normal," my friend said. I didn't know what I thought. I grew up without a father so I wouldn't know if I would go to sauna with him naked. "But in theory?" my friend asked. I shivered and said "no". Not that I don't like my father, but the idea sounded so strange in my head. But now of course this answer is given from a 35-years old woman's point of view, not from a point of view of a 6 yrs old kid. As a mother I say for me it would be totally natural for our fathers and daughters to be naked in sauna (and I don't mean teenagers). A naked body is nothing to be ashamed of or to be hidden. At home. In public places I think it's better to hide the naked body under clothes, even if you have a killer milf-body or a six pack that makes women drool. 

On the other hand I think we are seeing a monster in too many places. Yes, there are perverts around us, but I mean to dsicuss whether a father kan bath his daughter (and again I am not talking about a grown up daughter) or a mothe kiss her son on the mouth or is it too sexual..  Come on!  There is nothing sexual in bathing or kissing your child. Unless you are French kissing or bathing a grown up. Even then it's not sexual, then it's just sick. 

What to you think in going to sauna naked with your children? Or kissing your child? 

Läksin hulluks

Kuidas teisiti saab seda nimetada, et ma olin nõus Heily väljakutsega jooksmas käima hakata. Ma ei ole kuigi vormis ja see tundus üks hullumeelne mõte. Rääkimata sellest, et mul oleks vabandusi tegelikult varnast võtta. Pole jalanõusid, pole riideid, pole... Aga ma mõtlesin, et kuna ma ju niikuinii tegelikult olengi natuke hulluks läinud, siis mis see natuke hullust enam teeb. Ja ei mingeid vabandusi!

Nii ma siis nüüd jooksen temaga (meiega on vist kaks jooksjat varsti veel liitumas/liikumas). Mitte eriti palju rohkem kui kilomeetrikese korraga. Veremaitse suus ja hing paelaga kaelas. Sport on ikka üks hull asi. 

Samas aga kui vaadata seda alumist pilti minust, siis ma saan aru MIKS ma end liigutama pean. Ma ei taha selline välja näha nagu hakkaksin mõne kuu pärast sünnitama. 

Oma tulemused, pingutused, katsumused püüame me kirja panna siia: https://kilomeeter.wordpress.com

Elu nagu kehvapoolne komöödiafilm

Tegelikult on see olukord juba naljakas. Noh et kui kõik on pekkis, siis justkui hullemaks enam minna ei saa. Ikka saab. Muidugi saab.

Seda, et mu auto otsad andis, te juba teate. Selle remont läheb maksma 1000 eurot, vähe sellest, et sellist summat ei ole mul kusagilt võtta, on Zenja turuväärtus umbes 800 euro juures. Võib-olla on remont Eestis odavam? Hakkasime uurima. Noh, eks natuke vist ehk äkki võib-olla ongi. Aga... auto Eesti saamine maksab 780eurot. Kui lisada siia remont, siis lihtne matemaatiline tehe ütleb, et ei tasu ära.

Okei, viime siis romulasse, mis seal ikka. Selle eest saab mingigi raha. Oh üllatust, romulas välismaa registreerimisnumbriga autode eest ei maksta AGA Zenjasse on investeeritud pärsi korralik kogus uusi varuosasid.

Ma jõudsin mõelda igasugu erinevaid variante, aga iga variandi lõppu tuli "aga". Keegi tuleb Eestist autotreileriga. AGA laevapiletid ja kütus. Matemaatika ütleb, et ei tasu ära. Lisa-agaks nagu selgus, et autotreileriga sõitmiseks on vaja juba C-kategooriat. 

Marek toob Eestist teise auto. Mis on tervem, AGA võib-olla ka mitte usaldusväärne. Me ei tea. me pole tollega nii pikki vahemaid sõitnud. Automaatkastiga autoga teele jääda tunduks eriti hirmuäratav. Kui olete pikemaaegsed blogilugejad, siis te ju mäletate, kuidas me eelmise aasta märtsis Rootsis seiklesime. Kui te veel ei tea, aga uudishimu tapab, siis saate sellest lugeda siin.

Aga aga otsas. Ühesõnaga. Autota me Norras hakkama ei saa ja eile õhtul leidsime me end küsimuselt, kas siin kohal saabki Norra-periood otsa ja peame tagasi Eestisse kolima. Me ei suutnud välja mõelda, kas see oleks õige lahendus. Või milline oleks õige lahendus. Probleemide vähesuse üle me igal juhul kurta ei saa.

I don’t suffer from insanity, I enjoy every minute of it!

Kui ma reedel arsti kabinetist välja astusin oli mul selline paljaks kistud tunne. Kõlab veidralt, eriti kui ma blogin oma elust ja argipäevast, aga mulle ei meeldi enda kohta isiklikke asju rääkida. Selliseid "diipe asju" - miks sa midagi tundsid, kuidas, kas sa oled mõelnud nii ja naa, miks... Ja siis see teadmine, et keegi analüüsib iga su vastust, et saada teada, kas oled täiesti kuku, natuke kuku või üldse mitte. 

Tegelikult käitusin ma ilmselt valesti. Ma ei vastanud küsimustele päris ausalt, vaid ilustasin asju. Ma ei julgenud endast kõike avada, sest ma ei tahtnud hullumeelne tunduda. "Kuidas sulle tulevik tundub?" küsis arst. Ma oleksin pidanud vastama aegajalt tumedam kui kõige tumedam must, aga vastasin hoopis: "Särav!" (Samas kaine ja mittehull osa minust nii ka loodab ja selle nimel end kokku tahab võtta. Vaesus ja keskpärasus on nii väsitav;)

Igatahes jõudis arst järeldusele, et mul on mõõdukas depressioon, kuid enne mulle suures hunnikus rohtude välja kirjutamist kutsus ta mind nädala pärast tagasi, kontrolli, ning pani mind psühholoogi kiirjärjekorda. Ma kardan psühholooge nagu tuld. Peaaegu sama palju kui hambaarste ja linde. 

"Ja kui tunned, et ilma rohtudeta ei saa kuidagi,siis helista!"ütles ta mulle kui lahkusin. Ma tundsin end ikka natuke hulluna, teisalt aga oli arstil käimine kergendus. Et ma hakkasin probleemi tunnistama ning abi otsima. See ei olnud lihtne. Kuidagi häbi on oma nõrkusi näidata.

Kuid kui mõelda selle nädalavahetuse peale, mis on siiani olnud nagu mõnest koguperefilmist, siis ma saan aru, mille ja kelle nimel ma pingutan. Ma olen nii paganama tänulik, et meil on võimalus elada muinasjutus!

"Puhkama tulid siia vä?"küsis Marek kui ma laupäeval töölt tulin. "Hakka midagi tegema!"

"Mida?"küsisin ma imestunult vastu (silmis küsimus, miks sa mulle veini ei too juba).

"Ma ei tea, riisu, tee lillepeenrad valmis, loo ilu!" Ma vaatasin talle mõtlikult otsa (mõeldes, kuhu see vein siis jääb?).

"Ahjaa, õigus, sa pole ju seda tüüpi naine," andis ta lõpuks alla.

Tema komplimentidest/kommentaaridest saaks varsti tõesti raamatu välja anda. 

Ps: minu sisemine jumalanna ei näidanud üles mingeid erilisi tundeid, ei tantsinud roos hambus tangot ega visanud saltosid, aga sisemine hipster karjus küll vaimustusest kui vanakooli ratta välja kaevasime. Sõitsin kilomeetri ja surin. 30 km linna oleks ilmselt enesetapp.

Klassiõde leidis eelajaloolise Facebooki. Nagu näha hiilgasin ma juba 14-aastaselt vaimukusega. Praegu muidugi oli pigem piinlik lugeda. Võib-olla sama on 20 aasta pärast blogi ja Facebookiga. Praegu olen enda arvates tapvalt naljakas...