Saturday, September 27, 2014

Katkine plaat


Viimased neli ööd on Ida maganud vähem kui kunagi varem. Ta sipleb, ärkab iga (max) tunni tagant ja nutab. Süüa ei taha, juua ei taha, kohe kui teda natuke silitada jääb uuesti magama. Loomulikult süüdistame me hambaid (nagu ka sadatuhat korda varem. ilma tulemuseta. Idal on ikka kaks hammast.). Päeval on pahur ja kipub jala küljes rippuma.
 Täna sattusin ma ühest FB grupist, kuhu ma kuulun, lugema, et ka teised emad vaevlevad sama probleemiga. Mitu inimest arvasid muidugi ka, et põhjus on selles, et ema on lapse paariks päevaks-ööks hoidjaga jätnud ja laps nüüd kardab, et jääb jälle nö võõraste hoida.  Edasi läks nagu ikka, et laps ei peagi ema juurest ära olema öösel ja siis, et näiteks neli päeva eemalolekut emast on alla aastasele lapsele ilmselgelt liiga palju.
Ma ei tea. Ma ei taha arvustada, sest viimaste nädalate ja kuude õõvastavate uudiste taustal olgu emad pigem ülehoolivad ja oma lapsega 24/7 koos, kuid jällegi tundsin ma end nagu Aasta Ema.  Ma ei taha öelda, et laps peab vanematest eemal aeg-ajalt olema, aga ma jään jätkuvalt arvamusele, et ega see kahjuks ei tule. 
Näiteks hetkel ei oleks mul mitte midagi selle vastu kui ma Idast natuke puhata saaks. Loomulikult ei ole ka hullu kui ma ei saa puhata, ma saan hakkama, aga ma eelistaksin seda. Ma olen palju rõõmsam, rahulikum ja armastavam kui ma olen saanud veidike oma aega. Ma ei usu, et Ida sellest kannataks. Ma ei usu, et mina oleks parem ema kui temaga kogu aeg koos oleksin. 
Mida aeg edasi, seda rohkem mõtlen ma lapsehoidja peale. Kust leida üks usaldusväärne Mr. Poppinsi omadustega lapsehoidja? Esialgu oleks mul teda vaja igal pühapäeval. Moepühapäevad on hetkel kirjas kuni 7/12 igal pühapäeval (v.a 19.okt, siis olen ma tüdrukutega spaas), oleks hea kui ma saaksin neil pühapäevadel Ida hoidjale jätta. Ja mõni reede tahaks ehk isegi välja minna. Koos Marekiga. Ma mõtlen lausa tantsima ja värki. Mis sellest, et mulle ei meeldi (ma ei oska) tantsida. Natuke koha peal tatsuda ma ikka oskan;) 
Ja siis ma mõtlen, et emasid on ikka nii palju erinevat tüüpi. Minusuguseid, kes panevad lapse sobima oma eluga ja teistsuguseid, kes sobitavad oma elu lapse järgi. Minusuguseid, kes vajavad hoidjat ja oma aega ja teistsuguseid, kes pühenduvad vaid lapsele. Minusuguseid, kes tahavad olla ka naine ja teistsugused, kes tahavad olla vaid emad. Minusuguseid ja teistsuguseid. Aga tegelikult polegi sel vahet, kes ja kuidas ja milline. Peaasi, et laps kasvab armastavate inimeste keskel. Tundes hoolt ja armastust. Kõige muu üle saab alati vaielda. Must-valget maailma pole. On olemas ka vähemalt viiskümmend varjundit halli. 


                          
                              Kui laps(ed) on rahul koera pesas, siis jumala eest, seal nad olgu ja mängigu. Ei pea kartma, et seal baktereid on. Laps ei saa kasvada vati sees. 


                                   

                                    Edevuse laat ehk septembri Anne & Stiil. Aitäh, kallid lugejad, nii positiivse       tagasiside eest! Ma olen päriselt väga tänulik kõigi nende kirjade eest! 






17 comments:

  1. Ma tahaks olla samasugune ema nagu sina. Aga ei saa, südametunnistus ei luba. Ma pole kunagi olnud eriline ninnu-nännutaja või veel vähem koduperenaine. Kuid ma ei suudaks iial oma beebit ööseks kuhugi ära viia, et ise puhata saaks. Jah, ma saan iga kuu mõne nö vaba päeva, kus käin juuksuris-linnas, koolitusel (et töö päris ei ununeks), aga peale 6-7 tundi olen ikka oma lapse juures tagasi. Ma usun, et arengupsüholoogide jutt emast eemalolekust ja selle mõjust lapse arengule on täiesti omal kohal. Kuigi ma igatsen neid vanu häid vabu aegu, siis tegelikult saan ma aru, et varsti on mu laps suur ja siis on mul jälle aega kinos käia, tööd teha ja kõike muud, millest ma praegu vaid unistan :)

    ReplyDelete
  2. Ma ei kujuta ette kui usaldusväärne peaks minu jaoks olema inimene kelle hoolde ma nii väikese lapse jätaksin. Mulle lähedased inimesed ehk ainult.

    ReplyDelete
  3. Kas see mõttekäik tähendab siis seda, et on ainult kahesuguseid emasid?: Ja siis ma mõtlen, et emasid on ikka nii palju erinevat tüüpi. Minusuguseid, kes panevad lapse sobima oma eluga ja teistsuguseid, kes sobitavad oma elu lapse järgi. Minusuguseid, kes vajavad hoidjat ja oma aega ja teistsuguseid, kes pühenduvad vaid lapsele. Minusuguseid, kes tahavad olla ka naine ja teistsugused, kes tahavad olla vaid emad.

    Või ma lugesin valesti välja, et on nö kanaemad ja karjäärimutid ja vahepealseid polegi olemas? Lihtsalt minu elu on põhimõtteliselt samasugune nagu enne lapsi. Elu lastega, karjäär, pereelu, pole lapsehoidjaid. Kõik on sama, kõik on lihtsalt intensiivsem. Saan isegi oma mehega kahekesi lõunal käia, nii, et laps on magama jäänud autos (sügisel, ei ole päikese käes saunas) ja auto on kohviku akna all jne.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Ja sa lugesid valesti välja, ses mõttes, et vbla ma kirjutasin natuke pahasti, aga mõte oligi, et on minusuguseid ja PALJU teistsuguseid. Igaüks saab lapsega hakkama omal moel ja omal viisil. Mina nii ja teised naa:)

      Delete
  4. Mulle meeldib sinu nägemus ja suhtumine. Tundub hõlmavat parimat osa nii emadusest kui ka karjäärist ja kõigest muust. Aga jah nagu sa ütlesid on väga erinevaid emasid ja see on okei, peaasi tõesti, et laps kasvab armastavas keskkonnas.

    ReplyDelete
  5. "Ma olen palju rõõmsam, rahulikum ja armastavam kui ma olen saanud veidike oma aega. Ma ei usu, et Ida sellest kannataks. Ma ei usu, et mina oleks parem ema kui temaga kogu aeg koos oleksin. "

    Nõustun sinu arvamusega, Eveliis. Minu tütar (tänaseks 14 aastat vana!) oli esimesel kolmel eluaastal päris palju vanavanemate hoida. Olude sunnil: kuna sain lapse ülikooli ajal ja lapse isaga koos ei elanud, seega sisuliselt rahatu-elukohatu-mehetu üksikemana mul palju valikuid polnud. Hetkel küll ei näe, et see oleks mu lapsele kuidagi kahjuks tulnud, pigem vastupidi, ta on väga tragi ja hakkaja, iseseisev õppija, kooli autahvlil ja ka muidu avara maailmavaatega noor isiksus. Tema vanavanemad on praeguseks meie seast lahkunud, ent sel ajal sai ta nendega veeta kvaliteetaega, praegu enam poleks see võimalik :(

    Samas, mina sain korraldada enda elu nii, et praegu on minul toimiv töö- ja eraelu, lapsel on juba ca 10 aastat olnud väga hooliv ja hoolitsev kasuisa ning meie pere tulevik on teatud määral kindlustatud. Ise olen 36 ja kui soovin, võin veelgi lapsi saada. Kui oleksin jäänud pelgalt titte nunnutama ja seepärast pahurdama, poleks seda kõike olnud. Oleksingi olnud vinguv ja vinduv üksikema.

    Mulle on jäänud mulje, et paljud tublid naised nagu Yoko Alender ja Liisa Pakosta näiteks on lapsed pigem kaasanud oma elustiili kui et enda elu laste pärast totaalselt muutnud. Nii palju on ju räägitud, et kui emal on hea, siis on enamasti ka lapsel hea.

    Ausalt öeldes ei saa ma päris täpselt aru sellisest emadusehullustusest, et a la teen sada eri värvides peapaela ja pildistan oma titat kui tal need peas on. Pildid panen blogisse, et teised ka näeksid, et mu beebs on nii nunnu :S




    ReplyDelete
    Replies
    1. Just näiteks Liisa Pakosta tundub mulle ka selline ema, kes eeskujuks võiks olla. Tundub, et temas on kõike parasjagu, nö kanaema ja nö karjäärimutti.

      Delete
  6. http://www.unekool.ee/pohimotted mina sain sealt abi. Enne ärkas öösel vähemalt 10 korda, nüüd magab terve öö ilusti.

    ReplyDelete
  7. Hm, no mina ei tea :)
    Mina näiteks lapse esimestel elukuudel panin ikka enda elu lapse järgi sobima ( ja natukene ka teiste oma, ehk siis lapse uneajal külalisi vastu ei võtnud ja ise külla ei läinud). Samas ei ole mul kunagi olnud probleemi enda aja saamisega, omaette olemisega, enda hobide arendamise või millegi muuga ja kuigi ma praegugi jätan last "hoidjaga" ( ehk siis vanavanematega) päris harva, siis ei tunne ma küll nagu ma oleksin ainult ema ja mitte naine. Minu jaoks on tasakaal olemas :)

    ReplyDelete
  8. Mina olen ka lapsega koos kasvaja ja koostegija, kõik saab tehtud, reisid reisitud ja sotsiaalne elu elatud. Ta on mu parim väike sõber ja ma ei ole tahtnudki temast 3a jooksul rohkem kui neli korda ühte ööd eemal olla.

    Ma austan väga sinu ematüüpi ja usun, et pahane ja stressis ema ei ole parem kui 24/7 lapse külge klammerduv ema. AGA ma ei saa aktsepteerida suhtumist justkui lapsehoidja võtmine tähendaks, et emakangelane on kuidagi tragim või "naisem" naine.

    Minu meelest pole need rusikaga rinnale taguvad "ettevõtlikud emad" kuidagi etemad, kui kanaemad, kes esimesi kiruvad. Mis häda see on pidevalt emaduses võistelda, näpuga näidata ja lahterdada? Nkn on iga ema oma lapsele parim sellisena nagu ta on, mõttetu kähmlemine...

    ReplyDelete
    Replies
    1. Ja, ma olen nõus, seepärast ma ju ütlengi, et emasid on igasuguseif ja tegelikult pole vahet, kuidas keegi oma last kasvatab, peaasi on armastus ja hoolivus.
      Samuti ei ütle ma, et lapsehoidja võtmine mind naisemaks teeks, küll aga elu lihtsamaks, ka lapsele. Hakkama saab loomulikult, aga tööd on lihtsam teha kui peale mitmeif magmata öid ei pea pahurat last kaasa tassima igale poole. Siit on juba omaette teema, kas nii väikese lapse kõrvalt peaks tööl käima, aga ma olen ka öelnud, et kui diibiga alustasime, ei teadnud ma et ma isegi lapsi saan, nii et...
      Ma kusjuures olen kindel, et kui Ida veidi vanemaks saab, siis ma hea meelega tassin teda igal pool kaasas, nhetkel tunnen ma, et on liiga kurnav IGA kord teda Diipi kaasa võtta.

      Delete
  9. Jupp, mitte-kanaemad annavad ühiskonnale ka midagi muud kui ainult ühe /võib-olla/ tubli ilmakodaniku. Sesmõttes olen täiesti nõus, et emaks saades ei tohi/pea naine unustama ka seda, et ta on Naine. Suure algustähega. Omade vajaduste ja kapriisidega. Mina ei kujuta ette, et ühel päeval saan ma lapsed ja siis on mu eraelu, ideede ja unistustega vähemalt 3ks aastaks lõpp. Mu vajadus end emotsionaalselt rahuldada on palju suurem kui lihtsalt lapse-laste saamine. Lapsed võivad olla ju meie elu keskpunkt, aga see ei tähenda seda, et peale nende poleks midagi, mida saada-teha-tahta...

    ReplyDelete
  10. See, et ma olen vastu võtnud teadliku otsuse oma lapsele pühenduda mingi aja ja teen seda tööd hinge ja südamega ei tähenda, et ma olen ühiskonna jaoks kasutum kui see teistsugune ema. Lapse saamine ja temaga kodus olemine ei ole minu jaoks siiani tähendanud ka seda, et mu unistused ja ideed on kolmeks aastaks kõrvale lükatud, täidan neid edasi, lihtsalt nüüd koos lapsega. Milleks niimoodi õelutseda ja emasid lahterdada?

    ReplyDelete
    Replies
    1. Kusjuures ma päris ausalt enda arvates ütlesin, et sain aru, et vahet pole, mis tüüpi emad on, peaasi, et oma lapsi armastavad. Õelutsemisest on asi kaugel. Lihtsalt erinevad arusaamad, maailmad ja vaated.

      Delete
  11. Kirjutad et vajad lapsehoidjat esialgu pühapäevadeks. Kas vajad lapsehoidjat moepühapäevadel? Ma lihtsalt piltidelt vaatan et on laps seal kaasas alati.

    ReplyDelete
  12. Jah, Ida on kaasas pea igal pool, ja ka moepühapäevadel, aga eks seal on ikka omajagu jooksmist ja sebimist, et teinekord oleks hea kui Ida saaks rahulikult hoidjaga kodus olla. Nt 5/10 on meil avatud ka pop-up poof12-17 ja moedemm 16:30, selline päev oleks Idale liiga väsitav.

    ReplyDelete
  13. Mina olen vist sinna kanaemade gruppi kuuluv. Järgmine kuu otsustasime lapsed ööpäevaks hoidjale jätta, et ise spaasse oma aastapäeva tähistama minna. Ikka vahel käib veel mõte peast läbi, kas ikka on vaja minna jne. Lapsed 5 ja 4 a. Tegelikult olen arvamusel, et enda jaoks peab aega võtma, õnnelikud vanemad = õnnelik laps/lapsed.

    ReplyDelete