Thursday, December 10, 2015

Kui mu sisikond kokku kisub...


Täna jäi mulle silma uudis, et Eesti kõige hirmsamad lastesaated on edetabelisse pandud. Esimese koha sai lastelavastus "Nõiakivi”, teise lastelavastus "Kikerikii”, kolmandaks jäi mängufilm "Nukitsamees”, neljanda koha sai endale lastelavastus "Kollane mask” ning viiendaks jäi multifilm "Siil udus”. Edetabelist jäid napilt välja multifilm "Naksitrallid" ja "Suur tõll". 

"Nõiakivi" oli tegelikult minu üks lemmikumaid lastesaateid. Kuigi kivinõid oli küll kole. Kui tal ikka sisikond kokku keeras ja käskis nõiduma hakata, siis oli täitsa kole, kivivalvur Ropka oli ka natuke hirmutav, aga siiski mitte nii hull, et ma oleks seda etendust kartnud. Samas mäletan ma, et tegelikult käis mulle sellest etendusest kõige rohkem närvidele hoopis see jänese-plika. Ta oli mu meelest nii tüütu. Selline pugejas. No miks see vanaema ei võinud siis natuke trallida? 



"Kikerikii" meeldis mulle ka ja ma ei mäleta, et vesirott mind väga hirmutanud oleks. Pigem vetevana (oli ju selles lavastuses vetevana või vetevaim?). Minu lapsepõlve õuduste etetabelisse see lastelavastus igatahes jõudnud poleks. 

Vot aga "Kollane mask", mis kolmandale kohale jäi, oleks minu tabelis esimesel kohal olnud. Ma ei mäleta väga seda etendust, kuid ma mäletan nii hästi, et ma täiega kartsin kollast maski. Mul on meeles kui tädi Heljuga köögis süüa tegime ja ta käskis mul toast midagi tuua. Mis te arvate, et ma julgesin? Ma olin täiesti kindel, et Kollane mask luurab kusagil ukse taga. Loomulikult ei julgenud ma seda tädile öelda, sest noh ma ju olin suur tüdruk ja teadsin, et selliseid asju pole olemas, kuid samas ma ikka päris kindel ka ei olnud. Nii meelitasin ma kuidagi onu Endeli endaga kaasa, ma ei mäleta, mis ettekäändel, aga igatahes pidi tema esimesena tuppa minema ja siis  ma selja tagant veel hüüatasin talle, et vaata, kollane mask on ukse taga. Mul tuleb praegu ka kananahk peale kui kollase maski peale mõtlen. Veider, eks. 

"Nukitsameest" ei ole ma ka kunagi kartnud. Mu meelest oli see pigem naljakas. Siiamaani on. Mõhk ja Tölpa on klassika. Ja "rahalaul". Või tegelikult kõik "Nukitsamehe" laulud. Ma ei tea, võib-olla laulude pärast see film mulle alati meeldinud ongi ja hirmuäratava asemel pigem lõbus (ja ka armas) on tundunud. On küll koledad metslased ja hirmus "tädi" keset metsa, aga ma ei tea...Ei hirmuta. Selles mõttes, et paksu metsa ma (pimedas) vabatahtlikult niikuinii ei läheks ja no nagu filmiski näha oli, siis valges kollid ei käinud ning koduses keskkonnas sai nukitsamehest kohe päris inimese moodi laps. Mis neist siis ikka karta.  



"Siil udus" multikast mäletan ma, et pigem oli see multikas tüütu. Üks neist multikatest, mida ma vaadata ei viistinud, võib-olla sellepärast mulle ei meenugi, et see võiks ka õudne olla. Ma tean sellest multikast vaid seda "Siiiiiiiiilikeeeee, kus saaaaa ooooled?" kohta. Pigem tõesti oli "Suur tõll" õudne, aga ka see oli selline multikas, mida ma tegelikult lihtsalt ei vaadanud. Oli paar multikat, peale nende kahe veel  "Nuril" (oli vist?) ja "Klaasikillumäng", mis mind lapsena lihtsalt marru ajasid. Ma ei saanud aru, miks neid lasteekraani ajal näidati kui olemas oli nii palju teisi HÄID multikaid. See "Nuril" oleks minu lapsepõlveõuduste tipus. 

Aga no kes see "Naksitralle" kartis? Mis seal hirmsat oli? Kingpool oma paljaste varvastega võitis kohe mu südame, Sammalhabe oli nats liiga flegma ja Muhv pehmo, aga polnud neil ka häda midagi. A võib-olla siis muusikat peeti hirmutavaks? Ma ei tea, kas see on mulle alati meeldinud. Just selline mõnus pinget kruviv. Okei, üks rõve rott oli seal tõesti, aga üks rõve rott ei saa tervet multikat ära rikkuda:) 


Või mis teie sellest tabelist arvate? 


14 comments:

  1. Nukiitsemehes need metsakollid võisid lapsi hirmutada küll. Kollast maski ma ei mäleta ja teised minu jaoks väga õudseks ei kvalifitseeru. Üsna sürr ja kõhe oli minu jaoks "Klaasikillumäng".

    ReplyDelete
    Replies
    1. Naljakas, et ma pole kunagi Nukitsameest kartnud, kuigi kollid on ju tõesti üsna õõvastavad

      Delete
  2. Siil udus oli uks jube multikas ma maletan, mitte just hirmutav aga selline tunne, et keegi nagu oleks selle laksu all valmis kirjutanud. Nukitsameest ma ikka kartsin kui olin paris vaike, samas oli nii huvitav ka ja diivani tagant vaikselt piilusin :D Noiakivi oli ka selline vahva ja pisut mustiline, alati ootasin selle vaatamist. Minu meelest peaks number uks jubedus olema uks multikas, mida pidevalt lasti. See oli ikka tosiselt jube ja hairiv. Kas keegi maletab, mis selle nimi oli, kus sellised metallist asjandused mere peal edasi aerutasid ja taustaks mangis vaga kriipi muusika?

    ReplyDelete
    Replies
    1. Jaaa! Just seda multikat ma mõtlesingi ja mingil põhjusel on mulle meelde jäänud, et selle nimi oligi "Nuril". Olgu ta nimi mis ta on, aga vot see oli tõesti üks megahäiriv multikas. Vbla täiskasvanuna nüüd mõtleks teisiti, aga lapsena...oi jummel. Miks seda omaeti lastele näidati?

      Delete
    2. Nõiakivi oli minu lemmik ka. Natuke jube, aga ikkagi lemmik. Kivinõid ja kivivalvur Ropka olid lihtsalt nii ägedad.

      Aga see kole multikas, mida ma päriselt kartsin, oli minu meelst Nõiutud saar (see aerutamisega). Siil udus ja klaasikillumäng olid lihtsalt igavad. Klaasikillumäng tundub praegu ka igav, aga siil udus tundub pärast täiskasvanuks saamist täiega lahe (soovitan üle vaadata!). a see nõutud saar oli nii jube, et seda ma ei julgeks vist praegu ka vaadata :D

      Delete
    3. Ongi sul õigus. See kohutav multikas oli "Nõiutud saar" - jesver, see mõjus praegu ka veel nii KOHUTAVALT. Aga guugeldasin "Nuril" nukufilmi ka välja. Polnud küll aerutamisega, kuid ma mäletasin õigesti, et see oli JUBE JUBE film. MIKS täiskasvanud seda lastesaate pähe meile näitasid aru ma ei saa.
      Lähen nüüd Klaasikillumängu ja Siilikest udus ülevaatama:)

      Delete
  3. "Naksitrallide" multikas oli minu jaoks lapsena väga häiriv, ma ei saanud aru, kuidas nii toredast raamatust, milles on nii ilusad pildid, tuli välja nii ebameeldivate joonistuste ja hirmsa muusikaga multikas. Ja mida vanemaks ma saan, seda hirmsam mulle see multikas tundub :D Erakordselt kõhe :D "Siili udus" ja "Nukitsameest" kartsin, esimest lihtsalt ei vaadanud, teise ajal pidi keegi kõrval olema. A "Nõiakivi" oli minu meelest igav, ainult Kivinõia telefon oli äge :D

    ReplyDelete
    Replies
    1. Täitsa põnev on lugeda, millised seosed kellelgi lastelavastustega on. Mul oli "Kivinõid" üks lemmikuid:) ja "naksitralle" olen nüüd täiskasvanuna ka vaadanud dvd-lt - Kingpool ruulib täiega!

      Delete
  4. Kõige hirmsam multikas oli minu jaoks Ülitark rünt. Mõjus kuidagi ängistavalt.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Vist õnneks, et ma sellist multikat isegi ei mäleta

      Delete
    2. http://mults.info/mults/?id=563

      Delete
    3. Ma ei olnud seda näinud, aga mõistan su tundeid. Üsna hull multikas

      Delete
  5. Minu lapsepõlve õudusunenäod olid tingitud sellest telelavastusest http://etv2.err.ee/v/videod/lastesaade/fc420600-189d-4f4f-aeb6-85ff2efa5024
    Teised nimekirjad olnud ei häirinud mind küll kuidagi eriti meeldejäävalt.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Miks sulle sellest etendusest õudusunenäod tulid? St ma kardan kohutavalt linde ja inimsuurune lind kõlab juba nagu mu õudusunenägu, aga see etendus on minust täitsa õudusunenäovabalt mööda läinud. Veider, tegelikult

      Delete