Lugu sellest, kuidas õelus minust võitu sai

Ma ei vaata väga tihti vloge, mulle tunduvad 98% neist igavad ja sisutud või siis olen ma lihtsalt nii vanamoodne, et ma eelistan lugemist videote vaatamisele. Aeg-ajalt teen ma ikka erandeid ja üheksal juhul kümnest kirun end hiljem maapõhja, et oma elust veerand tunnikest ära raiskasin. Erandi tegin ma ka eile kui ma nägin artiklit, kus keegi peaaegu HIV-i sai. Mina rumal olin siiani teadnud, et HIV-i kas saab või ei saa ja seepärast tahtsin ma teada, kuidas seda siis tänapäeval ka peaaegu on võimalik saada. 

Nüüd ma mitte kuidagi ei taha naeruvääristada seda teemat (ehk siis kuidas keegi kusagil kedagi süstlanõelaga torkab) ega ka hirmu, mis võib sellega kaasneda, ma ise oleks ilmselt paanikas kui minuga midagi sellist juhtuks, kuid...on väga raske kaasa tunda ja mitte naerda kui seda presenteeritakse tsirkusena. Triin Tulevit ja tema raamatut veel mäletate? Umbes sama. (kodu)vägivald on kohutav, kuid kui sellest kirjutatakse raamat, et 1) saada tähelepanu või 2) kellelegi "tagasi teha"/kätte maksta + kirjastiil nagu oleks selle kirjutanud 13-aastane kirjaoskamatu, siis no ei saa tõsiselt võtta inimese muret. Teemast veel veidike kõrvale kaldudes, siis ma tean üht lugu, kus avalikkus tundis naisele kaasa, et ta mees teda peksis (sest just nii naine seda kõike esitles ja väga värvikalt). Mida aga keegi ei teadnud oli see, et mees leidis naise oma kolme-aastase lapse kõrvalt narkouimas. Ma oleks ka sellele naisele peksa andnud. Kõik on presenteerimise küsimus. 

Aga tagasi peaaegu HIV saamise juurde. Ma vaatasin ära vlogi,  pidin siiski natuke ka vahepeal edasi kerima, sest ma tundsin end vanana, mul oli piinlik, ma tundsin end muldvanana, mul oli veel piinlik ja kogu see aeg tundsin ma, kuidas mu väikesed paksud õelad sõrmekesed sügelevad ning tahaks ka seda lugu kommenteerida (nii nagu anonüümsed kommentaatorid seda tegid). Anonüümselt ma seda siiski ei tee, ma leian, et oma väljaütlemiste taga peab julgema näidata ka oma nägu, kuid esimest korda elus ma mõistsin neid ilkuvaid anonüümseid kommenteerijaid, kes blogijaid mõnitavad. Ma mõistsin jälle, miks ma aeg-ajalt tunnen, et sõna "blogija" on nii ära lörtsitud ja ma ei taha, et keegi mind samasse patta paneks blogijatega. Jah, ebaadekvaatselt kõrge enesehinnanguga tunnen ma, et ma olen keskmisest parem blogija (kuigi ka sel teemal tekkis mul eile jälle kord tunne, et mille jaoks ja kellele ma seda sisutühja mula siin päevast päeva ajan ning mõttetuid loosimisi korraldan). 

Et siis igatahes minu (mitte väga) tagasihoidlik arvamus. Kui sind keegi ööklubis süstlaga torkab, siis see ei ole su elu kõige raskem periood, sest sa elasid teadmises, et sul on peaaegu HIV. Sa võisid elada HIVi kartuses, seda küll, ja see võib emotsionaalselt väga raske olla. Aga kui sa tegelikult täpselt ei tea, kas sind torgati süstlaga või mitte, kui sul oli "paha olla ja seepärast olid kaine, aga täiega siis ööklubis oli hea olla ja elu oli ilus ja sa tsillisid mingi tanstuplatsi ääres, kus mingi poisid olid nagu täiega reas ja see oli täiega imelik" ja kui sa "nagu täiega megalt algul naersid, et oomaigaad kui täiega hull, et nagu midagi nii juhtus ja ma nagu täiega saatsid kohe pildi oma tuttavale, sest sõbrannad nagu ka juba täiega ütlesid, et oomaigaad see on ikka täiega hull, et sul on mingi jälg käe peal", siis anna mulle andeks, kallis noor (aga väga kena välimusega) blogija, et ma ei suuda sind juba eos tõsiselt võtta. Ma nagu täiega naersin. 

Ja ma naersin veel rohkem kui ma lugesin üht kommentaari. "Eile tööl tundsin ma torget näppu. Ma ei hakanud kohe kiirabi kutsuma, kuid jooksin esmaabisse, kus mul näpust pind eemaldati ja (alles minu tungival nõudmisel) tehti mulle teetanuse ja HIV-test. Ma elasin mitu päeva hirmus, sest ma ei teadnud testi tulemusi. Lõpuks läks kõik siiski hästi, kuid see on lugu sellest, kuidas surm minust nii lähedalt mööda läks. Igatahes ehitusel ma enam ei tööta, sest oma eluga pole mõtet riskida."

Ma olin eile anonüümsete kommentaarijatega ühes paadis. Okei, ma loomulikult ei mõista neid, kel oli vaja öelda, et vaid l***id käivad ööklubides ja et ärge siis litutage ringi vms, aga ma ütlen ausalt, et kui nüüd järgneks sellelt blogijalt uus postitus teemal, et anonüümsed kommentaatorid teevad liiga, siis ma ütleks jälle, et anna mulle andeks, kallis noor (aga väga kena välimusega) blogija, sa tegid ise kõik selleks, et sellised kommentaarid tuleksid. 

Ma ei taha öelda, et selliseid blogisid pole vaja või et neid ei võiks olla, ilmselt 17-18-aastaste seas võivad need ka popid olla, kus 15 minutit räägitakse sellest, kuidas keegi nagu mingi kahe tunnise näpi tegi ja siis suht kohe magama läks ning kus kellelgi on täiega mega laifstraggl, sest juustes on pusa, aga seda ei saa lahti, sest nagu mingi megakaua läks aega selle täiega taight hobusesaba teha. See on meelelahutus. Ja ma isegi eelistan tegelikult meelelahutuslikke blogisid tõsistele ja poliitkorrektsetele, 

Sry, Ebapärlikarp, et ma ei pea sinu blogi tõsiseks, aga ma naudin selle blogi meelelahutuslikku külge (kus teravad arvamused ja "räuskamine" on kokku miksitud sarkasmi ja huumoriga ning kõige selle taga kumab siiski intelligentne naine), mis sellest, et ma ei nõustu alati ning mõnikord isegi lausa ärritun. 

Sry, Lipsuke, et ma ei pea sinu blogi poliitkorrektseks ja kaunilt kujundatud beebiblogiks, aga ma täiega naudin selle blogi siirast (ja ladusat) kirjastiili, mis ei ole udupeeneks lihvitud, vaid selleks, et kõigile meeldida. Mulle meeldib selle blogi siirus (ja see, et sealt tagant paistab noor aga oma vanuse kohta asjalik naine). 

Ma loen ka nö intelligentseid blogisid, aga eelistan ise ka pigem kergeid blogisid. Kui ma tahan midagi tõsisemat, siis ma tegelikult loen ajalehti või raamatuid blogide asemel. Niisiis ei taha ma kuidagi alavääristada erinevaid roosamannavahublogisid, kuid ühte julgen ma, vana, väsinud, kibestunud ja õela blogijana küll öelda. Kallid, noored (aga väga kena välimusega) blogijad, ärge andke ise kommenteerijatele põhjust end läbi järada, et siis pärast patja nutta. Ärge tehke nalja tõsistel teemadel. Tähelepanu, klikke, feimi ja sulli saab ka teistel teemadel vlogides/blogides. Selleks, et ei pea andma dramaatilist etendust sellest, kuidas peaaegu HIV saadi või peaaegu rasedaks jäädi. See ei olnud laiftšeinsing ja mõtlemapanev lugu. See oli peaaegu halb komöödia. 

Anna mulle andeks, noor (aga väga kena välimusega) blogija, et täna su üle nalja tegin. Ma ei saanud vastu panna. 

Ja ilmselt pean ma vabandust paluma ka Blogieetika Koolilt, kes mind selle postituse eest risti tõmbab, aga samas on mu blogi niikui nii Blogieetika Kooli keelatud lugemisvara nimekirjas, et mis seal enam...

Nüüd ma nagu lähen täiega tööd tegema. XOXO. Yolo.