Villane. Kodumaine. Armas. Romantiline. Kingiloos.

Homses Pere ja Kodu lastemoeblogis saab lugeda Anary kudumitest: 

"Mul on kohe kade vaadata, millised meistriteosed Anary näpukeste all valmivad ja ma ei suuda mõista selliste ebavõrdust meie suguvõsas, et ühel on nii palju andeid ja teisel (ehk siis minul) pole ühtegi. Lohutan end vaid sellega, et noh ega me nii lähedased polegi. Anary on „kõigest” mu vanaisa õe poja tütar."

Loosi läheb ka üks armas N.O.R.A. komplekt. Võitja valib ise sobiva värvi ja suuruse. Loosis osalemiseks lisa oma lemmikute hulka N.O.R.A. Facebooki leht ja pane oma nimi kirja siia kommentaaridesse. Minu blogi FB lehel võid ka endast jälje jätta NORA postituse alla. Kuidas lihtsam või mugavam on, arvesse lähevad mõlemad:)

Bock, küpsisetort ja Eesti sünnipäev

Kusagil Eestimaal kauni looduse rüpes seisab üks maja. Veidike kulunud ja tundub justkui mahajäetud. Aga see ei ole nii. Vanadesse asjadesse mattunud elutoas istub toolil habemega vanem mees.  Tema ees laual lebavad koltunud mängukaardid ja pooleliolev "Kivid ja leib". Ta kallab  kruusi "Bock´i" (pudelist ei joo ta kunagi. See ei oleks tsiviliseeritud.), nii et vaht üle ääre ajab. Kuivatab selle muretult kättejuhtuva ajalehega ja keskendub siis telekast tulevale paraadile. Ta vaatab süvenenult. Kommenteerib. Paneb telekal hääle kõvemaks, kui "hea muusika tuleb".  Ja meenutab:

"Kunagi sai küünist seina sisse peidetud Eesti lipp leitud. Ma ronisin redelit mööda maja katusele ja panin sinimustvalge lipu uhkelt lehvima. Ega ma vist päris "mõistuse juures" olnud, sest meelest mul see lipp läks. Ja nii ta seal lehvis, kuni naabrimees küsis, et kas ma olen lolliks läinud. Lipp sai mitu tundi lehvida. Seda oli kaugele ja hästi näha. See pidi olema mitmed head aastad enne 1976.aastat. Siis kolisin ma siia."

Ta peab Eesti Vabariigi sünnipäeva. Igal pool peetakse täna Eesti sünnipäeva. Igaüks omal moel. 

Hoiame oma riiki. Hoiame oma inimesi. Hoiame oma vabadust. Ilusat Eesti sünnipäeva kõigile!

Siis kui ma ühe õhtu jooksul nii kõige vanem kui kõige suurem olin

Ma tegelikult juba Facebookis jõudsin jagada seda allpool olevat pilti, mis ilmestab ülihästi minu eelmist reedet, mil ma jõudsin käia kahel peol ja olla esimesel kõige vanem (minuga koos veini joov tütarlaps ei ole tegelikult alaealine nagu pildi järgi võiks arvata) ning teisel kõige suuuuuurem. Aga kerime natuke tagasi ja kordame. Muidu ei ole lõpp kuidagi loogiline.

Ühesõnaga. Kuna ees oli ikka kaks pidu mõtlesin ma peoperenaiste suhtes lugupidav olla ja mitte rääbakas välja näha ning lasin end kenamaks klopsida, nii palju kui see võimalik on, sest töö on tellija materjalist, eks ju. Üllataval kombel jäin ma lõpptulemusega vägagi rahule ja hakkasin linna minema. Tellisin takso. "Kas eramu või kortermaja?" küsis dispetšer. "Kortermaja," vastasin ma, "ainus kortermaja sel tänaval." Kümne minuti pärast kui takso pidi saabuma, kolistasin ma end välja. Ma jõudsin uksest välja sel hetkel kui takso majast mööda sõitis. Peatus kaks maja eemal. Eramu ees. Ma jooksin tänavale. Lehvitasin ja vehkisin kätega nagu Seevaldist põgenenud hull. Takso hakkaski liikuma, aga otseloomulikult mitte minu poole, ainsa kortermaja ette, vaid liikus edasi. Kas ma juba mainisin, et ma ootasin ainsa kortermaja ees sel tänaval.  Viis minutit hiljem kui ma olen dispetšeril palunud taksojuhile helistada ja ümber keerata, saabus takso. Vihm ja tuul tegid soengu ja meigiga oma töö.
Ma palusin end "Vabrikusse" sõidutada, aga  taksojuht  tahab mind juba "Kolme lõvi baari" (teate, see naljakas urg Baltijaama lähedal?) ees maha panna. Ilmselgelt tundus kõige loogilisem, et oma kuldse seelikuga olin ma just kahtlase väärtusega Kopli baari teel. Ilmselgelt.

Fotod: www.daysworthliving.com

Esimeselt peolt liikusin ma mõne aja pärast edasi Butterfly lounge'i, kus glamuuritar Aljona pidas Placent Activi 7. sünnipäeva. Ja just nii nagu ma olin kahtlustanud olingi ma sel peol kõige suurem. Ma olin ilmselgelt ainus või igatahes üks väheseid, kes kannab rõivasuurust 38, teised kandsid tõenäoliselt maksimaalselt 32 suurust. Maksimaalselt. 

Pidu ise oli glamuurne, midagi muud ei saaks Aljonalt oodatagi.  Kuna minu näol on tegu maailma kõige ebafotogeenilisema inimesega ja ma jään piltidele alati väga imelik (me keeldun uskumast, et ma ka päriselus võiksin imelik välja näha!) nagu allpool oleval pildil, kus ma näen välja nagu Humpty Dumpty, eelistan ma piltidele jääda umbes selliselt nagu ülevalpool ühel pildil. Teise glamuuritari - Marianni - selja taga. 

                     

                                                                  Fotod: Andres Raudjalg

Ma liikusin uuesti tagasi esimesele peole. See oli tuurid üles võtnud. Ma ei tea, kellel ja miks tekkis "Vabrikust" edasi liikuda. Ja mis te arvate kuhu? Kas te oleks osanud arvata, et "Kolme lõvi baari"? 

Aga just sinna me läksimegi. Kas te olete seal kunagi käinud? Kui ei ole, siis mul on teile üks soovitus - palun ärge minge ka! Sellised kahtlase väärtusega baarid on kahtlased. Ma vaatasin pealt, kuidas kaks vene daami omavahel kaklema läksid ja mõtlesin, et mida põrgut ma oma kuldses seelikus sellises kohas teen. Hirmus hakkas ka. Igaks juhuks vabandasin ma ette ja taha kui korraks ühele tantsivale vene naisele vastu lähen, ma ei taha riskida sellega, et oma hambad sinna baari jätan. 

Tuleb tunnistada, et oli üks meeleolukas õhtu, aga mul oli hea meel kui ma koju jõudsin. Ühes tükis. Koos kõigi oma hammastega. Mind koju sõidutanud taksojuht küsis:" MILLEGA te ise sõidate SELLISES kohas elades?"

"Mondeoga, ikka Mondeoga," vastasin ma ja tippisin kontsakingadel mööda jäitunud teed majani. Vana ja suurena. Aga glamuurselt. 

Me peame nüüd ka poliitikasse minema!

Meil ei jää lihtsalt midagi muud üle. On ju nii, et kui tahad, et sinust saaks hea klaverimängija/ tennisist/poliitik, siis sellega tuleb varakult algust teha. Ja on üsna selge, et Idast on kasvamas tulihingeline poliitik. Talle ei mahtunud täna kohe kuidagi pähe, et Hugo valimistesse nii leigelt suhtub ja nii ta võttiski endale südameasjaks Hugot valgustada.
Järjekindlust tal oli. Kui Hugo lõpuks tüdinenult esikusse põgenes, ei andnud Ida alla, vaid järgnes koerale ka sinna, valimisreklaamid näpus. Istus lõpuks koera kõrvale maha ja hakkas talle kõva häälega reklaame ette lugema. Kõige rohkem tundus Idale sümpatiseerivat IRL. Noh, iseenesest pole paha valik.
Kui vana peab olema, et erakonda astuda? Kuidas ma Ida kirja saan panna? Ega ma muidu ei viitsiks selle poliitikaga mässama hakata, aga hüvedest ma ära ei ütleks. Mingi kasu peab ju mul ka olema, sest Ida on ikkagi alaealine...

Ja kui kellelgi on vaja veel valimiskampaaniat teha, siis Ida võib appi tulla. Lapsed ja koduloomad on hea turundusnipp. Andke teada, kui abi vajate. Meie aitame. Hea tasu eest loomulikult. Sobivad kõik erakonnad, me ei ole pirtsakad.

Aga kui ma olengi halb ema? Päriselt. Ilma naljata.

Suure tõenäosusega ei tohiks ma seda lugu siia blogisse kirjutada, sest suure tõenäosusega leidub inimesi, kes sellest välja loevad, et ma peksan oma last ja ei hooli ega armasta teda, aga endas hoida on ka paha, sest istun mina ühes kohvikus ja teen aega parajaks  (süües lõunat, millest saaks söönuks kaheksa näljast meest), aga tunnen, et mõtted tiirlevad vaid selle ümber, et võibolla ma olengi halb ema. Päriselt. Ilma naljata.

Ei, keegi ei ole mulle seda öelnud. Või noh mulle ei ole seda öelnud keegi, kelle arvamus mulle korda läheks -perekond, sõbrad, tuttavad. Anonüümsed haukujad ei lähe arvesse adekvaatse arvamusena. Ma olen sellel "halva ema teemal" n+1 korda nalja teinud, aga seekord ei tee. Miks ma  niimoodi kassin? Millest selline mõte?

Ida arvas, et täna oleks täiesti okei pool neli ärgata. Üldiselt ei oleks selles mitte midagi erilist, sest ta ju ärkaski varem öö jooksul kolmkümmend kaheksa korda, aga  jäi suhteliselt kohe magama tagasi. Täna arvas ta teisiti. Ja nii juhtuski, et kui ta kell viis ikka veel ei maganud, voodis rapsis ja sapsis ja vingerdas ning keeldus pikali olemast, käratasin ma kogu hingest: "Jää magama!" ja viskasin oma padja vastu maad. Vaene laps ehmus sellest nii kohutavalt, et hakkas nutma. Olgem ausad, iga normaalne inimene ehmuks kui keegi hull keset ööd karjuma kukub. Mina ehmusin ka. Me nutsime natuke ja jäime siis kaisus magama. Kui ta tund aega hiljem jälle üles ärkas ja oli näha, et miski vägi ei pane teda enam magama, olin ma pahane ja keerasin selja. Ida ei hakanud nutma. Ta paitas mul pead, silitas mu põske ja rääkis midagi oma armsas pudikeeles. Mina aga ei teinud välja. Nii ei jäänud tal muud üle kui tähelepanu saamiseks nutma ja voodis siplema hakata. Järgmisel hetkel kukkus ta voodist maha (õnneks küll patjade hunnikule ega saanud haiget, aga ehmus ikkagi. Mina tänasin jumalat, et ma patju nii väga armastan, et neid kõik kohad täis on.)

Ma hüppasin voodist püsti ja haarasin Ida sülle. Ja kui ta mul õnnetult süles istus, mõtlesingi ma, et mis ema ma ometi olen. Milline ema käratab oma üheaastase lapse peale nii et too nutma puhkeb? Milline ema ei tee välja kui ta laps õrnalt ta pead silitab ja milline ema laseb tagatipuks lapsel voodist välja kukkuda, sest ta on pahane (üheaastase lapse peale!). Vaid halb ema, jõudsin ma järeldusele. 

Terve päeva on mind seega päriselt vaevanud mõte, et ma tõepoolest olen halb ema. 

Armastus ja kirg ehete vastu ehk Katariina Ehted lähevad loosi

Ühel päeval oli mu meilboksis kiri kelleltki Katariinalt, esimese hooga ma väga ei süvenenud, sest kui ma nägin, et teemaks olid käsitööehted, siis mul tekkis kohe selline eelarvamus, et keegi on Tiimaris müügilolevatest pärlitest midagi kokku klopsinud ja tahab neid müüa või jumal teab mida veel. Mu sisetunne aga sundis mind tema kodulehega veidike siiski tutvuma. Ma ei saa öelda, et ma ka siis kohe mingit erilist sidet tundsin, aga jälle kord ütles mu sisetunne, et nendes ehetes on midagi. Ma sain Katariinaga kokku. 

Juba esimesest hetkest kui ta Diipi sisse jalutas, suuuuuuur ehtekarp käes, olime me ühel lainel. Ja kui ta siis veel oma ehtelaeka avas olime me täielikult ühel lainel. Katariina silmis oli sära, ta läks elevile kui oma ehteid tutvustas, kõigil neil oli oma lugu rääkida. Katariina rääkis, millest ta saab inspiratsiooni ja nii edasi ja nii edasi. Ma nägin, et ehted on tema kirg ja armastus. 

Minus on peidus väikene harakas, ma lappasin Katariina ehetekarbis ja ahhetasin ning ohhetasin. "Ma kingiksin ühe paari sulle," ütles see imeline naine ja jälle kord tundsin ma end nagu petis. Miks peaks keegi mulle midagi kinkima, millega ma olen selle ära teeninud. Mina, kes ma suurt midagi peale loba ajamise ei tee. "Ma ei saa neid vastu võtta," ütlesin ma. "Ma tunnen, et ma ei ole neid ära teeninud."

Ma lihtsalt tundsin, et on ebaaus, et inimesed kingivad mulle asju ja mina ei paku neile vastu midagi. Me leppisime kokku, et loosime ühe kõrvarõngapaari me blogilugejate vahel välja. Selleks et loosimises osaleda pane lihtsalt kommentaaridesse kirja oma nimi ja viisakusest võiksid põhjendada, miks sa neid kõrvarõngaid endale soovid. Katariina Ehete lehel võid ka silma peal hoida. Sinna on minu teada uuemaid pilte varsti tulemas toodetest.

Me leppisime veel kokku, et Katariina Ehted osalevad  ka "13 ja Moereedel". "See on nii tore, et minu sünnipäeval selline moeetendus toimub," ütlesin ma.

Katariina säravad silmad läksid suureks. "Aga sünnipäevaks tohib ju ikka sulle kingituse teha?" naeratas ta. Ma noogutasin punastades. "Oleme kokku leppinud," naeratas Katariina kõige soojemat naeratust, "ma siis üllatan sind 13.märtsil."

Ma lubasin üllatunud olla:) 

Uut omanikku otsivad need keskmised helesinised kõrvarõngad. Esmaspäeval loosin välja.

Kas ainult halb mees laseb naisel tööl käia?

"Kas ainult halb ema paneb oma 1,5aastase lapse lasetaeda" küttis kirgi, arvamusi oli seinast seina. Kõige rohkem panid mind imestama kommentaarid nagu see:

"tundub,et natuke oled jah rumal, et üldse sellisel olukorral tekkida lased, et sina pead oma pead lapse ravimite ja koduga seotud kulutustega vaevama pead. jah, tore, kui tahad vahel poes ilma meheta oma raha kulutada, või mone toataime voi padja osta, aga korralik meesterahvas küll ei lubaks naiseraha arvetele kulutada. see ikka sinu raha, et saaksid omale hunterid või didriksoni jope osta;) jata nt ykskord elektriarve maksmata, saadki omale need asjad:) mõtle mis siis aasta peale shopingueelarve oleks."

Selliseid kommentaare, kus ühtäkki mees paha oli, oli veel teisigi. Naise asi on lapsega kodus istuda ja mees peab seda võimaldama. Ma ei hakka sellel teemal üldse rääkima, kui palju see mees siis teenima peaks, et mina rahulikult kodus saaksin passida, ütlen vaid nii palju, et meil on pereettevõte. Tilluke. Esimesed aastad ei ole lihtsad, see tähendab maksimaalselt tööd minimaalse tasu eest. Rahalise tasu eest. Inimeste positiivne tagasiside on tasu omaette. See kui sa näed, et keegi hindab seda, mida sina oled loonud, et see läheb kellelegi korda, kui töötaja naeratab ja ütleb, et oleme väärt tööandjad. See on tasu, mida ei saa sõnadesse panna. Elektriarveid aga selle tasu eest ei maksa, poes ei saa ka selle eest toitu osta. Jälle kord on mul üleskutse Eesti Energiale, Elisale, EMT-le, mõnele toidu- ja riietepoele, Swedbankile - kui te tahate mulle toetajaks hakata, siis kirjutage mulle, siis vaatame, kas ma saan lapsega kodune olla.

Aga jätame meie pereelu kõrvale, meie otsuste kallal haugutakse niikuinii, ja tuleme tagasi selle kommentaari juurde, kus naise raha on naise raha, mis peaks kuluma toataimedele, Didriksoni jopele ja Hunteri kummikutele (armas kommenteerija ei pea muretsema, mul on Didriksoni jope täitsa olemas, värvilisi Huntereid kaalun ka osta) ning ilupatjadele. Mehe rahast peab jätkuma kõige muu jaoks, üle peab ka jääma, sest üks normaalne mees ju viib ka oma perekonda kinno, teatrisse, muuseumi, reisile, restorani ning teeb üllatusi ja kingitusi. Kui ta kõike seda ei suuda, on ta mõttetu töllakas, kes tuleks välja vahetada. Sest no kuulge, vaid halb mees lubab oma naisel tööl käia ja raha arvete või toidu peale kulutada. Hea mees annab naisele ja lapsele taskuraha, et need saaksid uusi asju ostma minna, sest peale koduste naistetööde on shoppamine ning raha kulutamine ühe normaalse (mitte rumala) naise ainukesed tööd.

Ja siis me imestame, miks tekivad stereotüübid, palgalõhed ja muu selline "naisi alavääristav" suhtumine. Me jahume mingisugusest võrdõiguslikkusest, aga tahaksime samas olla nagu koduloomad, kes ise millegi pärast muretsema ei pea. Kõik kohustused olgu mehe kanda. Naise töö on olla vaid ilus. Ei, ma ei ole mingi karvaste kaenlaalustega naisõiguslane, ma lihtsalt olen arvamusel, et paarissuhtes tehakse asju võrdselt. Tehakse võrdselt kodutöid ja makstakse võrdselt arveid. Või noh, maksab see, kel parasjagu raha on, kui selline olukord peaks olema. Aga mitte nii, et õu mees, mul nüüd saab vanemahüvitis läbi, saad aru, et sa pead nüüd kaks korda rohkem teenima hakkama, sest vastasel juhul pean ma tööle minema ja lapse lasteaeda panema, aga see teeb minust halva ema ja sinust halva abikaasa ning üleüldse peaks ma su välja vahetama, et sa üldse lubad mul tööle minna.

Minu maailmas ei ole selliseid kodulooma-tüüpi naisi, on mõtlevad ja tublid, hakkajad naised, kes ei tuleks selle pealegi, et "oma" raha eest vaid ilupatju osta ning juuksuris käia, samal ajal kui mees vaid rügab, et seda kõike lubada. Sest just nii üks hea mees teeb.

Päriselt?

Kui tulla uuesti meie situatsiooni juurde, siis ega see tööle tagasiminek ka nii lihtne ole. Ma tean, et minu ametikohta enam ei ole, aga koondata mind ka ei taheta, sest see maksab (ja mitte vähe, ma ju tean asju!)  ja ma tean, et mulle pakutakse asemele mingi mõttetu mittemidagi pakkuv ametikoht. Sest eesmärk on see, et ma ise lahkumisavalduse kirjutaksin. Olles olnud nii töötaja kui ka tööandja rollis, siis ma ju tean:)

Ees on ootamas huvitavad ajad. Ma tõepoolest pean endale ise töökoha looma.