Suusabaasis on tantsupidu...

Kõigil, kel lähiajal plaanis ussipesalastega koos ühel peol viibida, on soojalt soovituslik selgeks õppida see sama laul. Kes teavad, miks, need teavad. Kes veel ei tea, saavad teadma. Ja need, kes arvavad, et ussipesalased on ühed õige imelikud inimesed, ka neil on täiesti õigus:)
Suusabaasis on tantsupidu...igatahes!

(antud video ei anna kuidagi edasi ussipesalaste elitaarläbusid, vaid on puhtalt illustreeriv)

Keeleteadlased

Kuna sünnipäev, kus nädalavahetusel viibisime, toimus Lõuna-Eestis, oli vaid ajaküsimus, kunaS (!) lõunaeestlased vähemuses oleva(te)le põhjaeestlas(t)ele korrektset eesti keelt õpetama asuvad.
Alustasime millestki lihtsamast nagu pürst ja putsu. Täiesti normaalsed eestikeelsed sõnad, mille kohta mingil arusaamatul põhjusel põhjaeestlased ütlevad hari ja .... Ma ei saanudki aru, mis sõna nad „putsu“ asemel kasutavad, aga ma sain aru, et samal ajal kui minu „pluus muutub pärast pesemist putsuliseks“ , siis nende oma muutub topiliseks.

Järgmiseks tulid müre piim vs tilgastunud piim ja puks vs spikker. Otseloomulikult tegid lõunaeestlased põhjaeestlasele 7:1 vastu selgeks, et ainukesed normaalsed sõnad on „müre“ ja „puks“. Ometigi ei tahtnud põhjaeestlasest Janek neid sõnu kuidagi tunnistada ja see vaidlus oleks olnud üpris sama lõputu kui tookord, kui vaidlesin Janekiga, et „uka-uka“ asemel on õige öelda „trihvaa“.
Vahepeal kaotasin mina enamusele veel sõnaga „poikvil“, sest arusaamatul kombel kasutas ka enamus lõunaeestlasi selle asemel sõna „irvakil“ ja Kerle kaotas enamusele sõnaga „suurdestuba“, sest arusaadaval kombel kasutas enamus selle sõna asemel sõna „elutuba“.

Ja siis jõudsimegi eesti keele kõrgema pilotaažini – „see“ ja „too“. Kas saab olla veel midagi võimatumat, kui püüda põhjaeestlasele selgeks teha, kuna „sellest“ saab „too“? Ei olemeetrilise täpsusega paika pandud, kuna sellest saab too; kõik mis on lähedal,kõrval,juures on „see“ ja kõik, mis on kaugemal,eemal on „nood“ (MITTE „tood“ nagu rumal põhjaeestlane naeris).
„See“ on siin, „too“ on seal ja „nood“ on „too“ seal mitmuses . Loogiline! Mingil põhjusel aga ei taha põhjaeestlased seda loogilist reeglit tunnistada ja Janek püüdis ikka selgitada, et kõik asjad, olgu nad siin või seal, on ikkagi „see“ – „see tool siin“ ja „see tool seal“. Selle asemel oleks palju lihtsam ja arusaadavam kasutada „see tool“ ja „too tool“, aga jonnakas põhjaeestlane kohe ei taha aru saada. „Too too tool!“ itsitas vähemuses olev Janek ja püüa talle mõistmatule selgeks teha, et „Too too tool!“ on Lõuna-Eestis täiesti normaalne ja toimiv lause. Räägi siis sellistega! Nad ei tea isegi seda, et riided pandi koolis „rõivistusse“, mitte „garderoobi“!

„Luu“ vs „kont“ vaidlus on tegelikult sama klassikaline nagu „ see“ ja „too“, aga tuleb tunnistada, et seekord suutis Põhja-Eesti raudsesse Lõuna-Eesti loogikasse väikese mõra lüüa. 7:1 vastu oli tulemus, et „kalal on luud“, mitte „kondid“. Iga kord, kui ma kuulen Janekit ütlemas „kalakont jäi kurku“ tekib mu silme ette õõvastav pilt üüratu suurest säärekondist, mis kurgust välja turritab, mitte tillukesest-tillukest „kalaluust“.
7:1 oli tulemus ikka Lõuna-Eesti kasuks, et „inimesel on kondid“, mitte „luud“ nagu väidab Põhja-Eesti. Aga nüüd tuligi koht, kus Põhja-Eesti Lõuna-Eesti kahtlema pani. Okei, Lõuna-Eesti inimestel on „luude asemel kondid“, aga ometigi ei ütle me mingil põhjusel, et „mul oli kondimurd“, „kont on katki“ , „käekondimurd“. Nii nagu põhjaeestlasel on ka meil neil hetkedel „luumurd“, „luu katki“ ja „käeluumurd“. Miks? Sellele küsimusele me vastust ei saanud...

Ühes olime me kõik siiski ühte meelt. Kõige veidramad inimesed tulevad Pärnumaalt, kellel „lumi pakib“. Mis mõttes „pakib“? Lumi "hakkab kokku“ või „jääb kokku“, aga ei „paki“!

PS: Ja meie tillukese Delisaga saime tänu ühele loetud raamatule hiilata, et eesti keel on väga vägivaldne keel – surmigav, tapvalt igav, verinoor, verivärske, „laseme inimesed bussipeatuses maha“, „lööme aega surnuks“, „lööme end üles, et lüüa külge“, „peksame segast“ ja „sööme verikäkke“ . Selle peale ei olnud keegi neist mõelnud, ainult meie Delisaga. (Me ei hakanud mainima, et ka me polnud sellele mõelnud enne kui üht raamatut lugesime....)

Ja üllatus-üllatus põlise põhjaeestlase ja "tolle"-vastane Janek avastas eile õhtul ühtäkki, et "too maja oli palju kenam". Pärast üritas ta muidugi end välja vabandada ja "tood" olematuks teha, aga see ei õnnestunud - me kõik olime kuulnud, kuidas Janek "too" ütles!

Nädalavahetuse mõtisklused

Suvised nädalavahetused on kõige paremad asjad maailmas. Ma väga loodan, et sellele, kes sellise imelise asja välja mõtles, anti mingi korralik preemia, sest midagi paremat on raske välja mõelda.
Meie nädalavahetus algas sünnipäevaga Taevaskojas, kus meeldivas seltskonnas, tagasihoidliku koguse alkoholi juures sai äärmiselt meeldivalt aega viidetud ja vaieldud (vt ka järgmist postitust). Samuti olime me millegi ajaloolise tunnistajateks, sest „jalgpalli MM-il“ ei olnud tol õhtul mitte 3. ja 4. koha mäng, vaid „täna on 2. Ja 3. koha mäng“ nagu ütles Kerle. Tüüpiline Kerle! Aga samas miks ka mitte veidike reegleid muuta – finaal toimuks 1. ja 4. koha peale. Väga uuenduslik!

Tilluke Delisa, kes eelmisel aastal ühe meessoost külalisega vaidles armastuse ja edukuse ja saavutuste teemal, jätkas sama külalisega eelmisel aastal pooleli jäänud vaidlust. Et nad ka sellist vaidlust ikka veel mäletasid! Aga tuleb tunnistada, et Tillukesest Delisast võib tõepoolest saada „Arukas Blondiin“, sest minagi mõtlesin koos selle meessoost külalisega, et „kui eelmisel aastal jäi meelde naiivne ja sinisilmne Delisa, siis sel aastal oli ta juba palju veenvam“. Huvitav milline on nende vaidluse vol3 järgmisel aastal?

Mulle meeldivad sellised sünnipäevad, mis oma olemuselt on justkui „elitaarsed läbud“ – mitte et ma oskaks seletada, mis eristab „elitaarset läbu“ „tavalisest läbust“. Mojitoklaasi taga käivad väitlused (teemadel poliitika, majandus, armastus, edukus)? Igatahes oli lõbus, kuid ometigi jäi mulle silma üks Kerle ja Siimu perekonnatuttav, noor, kena ja arukas naine (vähemalt mojitoklaasi taga käivate vestluste põhjal), kes kõigest hoolimata oli kuidagi kurb ja eemalolev. Teda oli kurb vaadata! Ta võttis küll osa igast vaidlusest ja väitlusest ja püüdis olla lõbus, kuid tema silmist paistis kurbus. Alles mitmed mitmed tunnid hiljem sain ma teada ka põhjuse – tema elukaaslane, Siimu üks parimaid sõpru vedas teda alt ja otsustas viimasel hetkel oma parima sõbra sünnipäevale tulemise asemel minna teiste sõpradega „vahupeole“ („milline NORMAALNE 32-aastane läheb üleüldse pubekatega vahupeole?“). See kõik pani mind mõtlema. Olgu, mind ei huvita teiste pereelu ja ma ei taha ka oma nina sinna toppida, kuid see ei takista mul (otseloomulikult ülimalt professionaalset) analüüsi tegemast. Ma olen alati pidanud väga oluliseks kokkulepetest kinni pidamist. Kindlasti on ka mul tulnud ette juhuseid, kus ma olen sõbrannaga lubanud minna „kristliku koori kontserdile“ ja hiljem on teine sõbranna kutsunud mind „95%-allahindlusega riide-ja kingapoodi“. Loomulikult eelistaks ma kristlikule koorile 95% allahindlusega kingi, aga kokkulepe on kokkulepe ja neid ma ei murra. Niisiis...
Me kõik teadsime, et Siimu sünnipäev on sel nädalavahetusel juba 2 kuud tagasi. Järelikult me oleme selle nädalavahetusele planeerinud Siimu jaoks. Kindlasti tuleb ette olukordi, kus mingil põhjusel viimasel hetkel selgub, et midagi tuli vahele, kuid kindlasti mitte ei juhtu tund enne sõbra sünnipäeva, et sa otsustad minna hoopiski mujale. Ma ei kujutaks ette, et Janek mulle niiviisi teeks. Oletame, et tal tõepoolest on vaja samal päeval töö pärast kuhugi minna ja ta jõuaks kohale hiljem – ma võiks küll veidike naiselikult jonnida, aga ma saaks sellest aru. Peaasi, et siiski tuleb! Olgu see kasvõi kell 12. Aga kui ta siis korraga enam mu kõnedele ei vastaks ja lõpuks annaks sünnipäevalapsele teada, et juhtus hoopis nii, et.... SIIS oleks ma vihast sinine. Vähe sellest, et MIND oleks alt veetud, ka meie sõbraga, kelle sünnipäevale me olime oodatud, oleks ju käitutud väga inetult. Niiviisi ju ei tehta? Võib-olla ma muidugi võtan asju liiga tõsiselt, sest mulle jäi mulje, et sünnipäevalaps ei näinud selles üldse probleemi – „ikka juhtub“ ütles ta rõõmsameelselt ja polnud isegi solvunud. MINA küll oleks! Kas ta oskas seda nii hästi varjata? Aga miks ta sellisel juhul seda varjas...Igatahes pani see seik mind mõtlema. Suhete, kokkulepete, hoolivuse, usaldatavuse, lootuste ja ootuste peale.

Hommikul üsna vara peksin ma üles (- tõendus, et eesti keel ON vägivaldne – vt järgmist postitust) Janeki ja Tillukese Delisa, et Taevaskotta väike jalutuskäik teha, sest Kerle jutu järgi oli see „otse nende suvila taga“, „maksimum viie minuti kaugusel – otse teed minna“. Pärast 20-minutilist jalutuskäiku üldse-mitte-ainult-otse teed jõudsime me Taevaskotta –30-kraadisest palavusest väsinud, kuid õnnelikud, et selle jalutuskäigu ette võtsime. Ilus oli! Sain lõpuks ka Janeki ees eputada ja talle Lõuna-Eesti vaatamisväärsusi näidata, muidu ta kunagi ei tahtnud mind uskuda, et Lõuna-Eesti just nii ilus on nagu ma talle rääkida püüdsin. Tillukese Delisa udupeen tõukoer muidugi tegi sellest jalutuskäigust üsna meeldejääva ja hirmutava kogemuse, kui ta veesulinat kuuldes tahtis esimesest künkast alla tormata (mis selgus, et oli KÕIGE järsem liivakaljusein üldse) või siis esimesel võimalusel jõkke hüppas (mis selgus, et oli KÕIGE kiirema vooluga üldse), kuid õnneks läks kõik siiski hästi. Me juba vaimusilmas kujutasime ette õuduspilti,kuidas udupeen tõukoer kaljult alla kukub ja Janek, kui ainuke mees kaasas, oleks pidanud kangelaslikult talle järele hüppama.

Edasi viis eksirännak – jällegi see sama lõks, et „see on peaaegu siinsamas, ainult natuke sõita“ – meid emme juhatusel Tartust Peipsi äärde. Pärast tunniajast sõitu ja Tillukese Delisa pahameelt, Janeki kerget ärrituvust , jõudsime me täiesti kena Peipsiäärse ranna äärde. Sain jällegi Janekile tutvustada Lõuna-Eesti ujumisvõimalusi, mille kohta Janek pidi tunnistama, et see ei jäänudki merele palju alla. Mulle endale on see Peipsiäärne kant alati meeldinud – sellest kandist õhkub mingit kummalist rahulolu elu ja oluga. „Värsked kurgid“, „sibul“, „suitsukala“! Kõik need sildid ja teeäärsed lavkad - aeg oleks justkui seisma jäänud, kusagil ei „voha hullult kaubandust“ , tädid jalgrataste ja rätikutega, poisid maikade, üleskeeratud dressipükste ja sokkide ja plätudega, kuid ometigi tundub mulle alati, et need inimesed seal on tõeliselt õnnelikud. Nende kuldhammastega naeratus ütleb seda!
Ja kojusõit (Janek ei armasta üldiselt eksirännakuid) Ussimäe suunas kulges kõige kummalisemaid kõrvalmaanteid ja külasid pidi. MINA olin jube rahul! Jah, tegu oli tõepoolest ühe ideaalse nädalavahetusega! Selle asemel, et lihtsalt kihutada mööda Tallinn-Tartu maanteed sünnipäevale ja sealt samamoodi hommikul tagasi kodupoole, võtsime me endale aega olla koos sõprade, perekonna ja üksteisega.
Sellised poolplaneerimata nädalavahetused, mis panevad sind tundma, et sa elad!

PS: Suve alguses Janek kurtis, et kuidagi nii vähe suviseid üritusi on sel suvel olnud. Alates sellest nädalavahetusest avastas ta, et praktiliselt igal nädalavahetusel kuni septembrini ootab meid mõni suvine üritus. Teinekord olgu oma soovidega ettevaatlikum:)

PS2: Taevaskojas jalutades deklareeris Tilluke Delisa, et temale jubedalt meeldib ringi sõita nii, et ta ei tea täpselt kuhu ta läheb ja teelt eksimine on justkui tilluke seiklus. Peipsi äärde sõites sõitsime me vähemalt neli korda valesti, ei teadnud tegelikult KUHU me minemas olime ja KUNA me randa jõuame. Pärast tunniajast seiklust näitas Tilluke Delisa üles pahameelt seikluse üle, tuletasin talle ta hommikust soovi meelde. Teinekord olgu oma soovidega ettevaatlikum – sa saad mida soovid:)

Soovitus töövestlusel käijatele

Ärge kunagi pange selga midagi sellist, mis teid higistama ajab või siis pange selga midagi sellist, mis higistamist välja ei näita! Sest tõenäosus, et ka inimene, kes kunagi ei higista, hakkab sel ajal higistama, on 99,9%. Tean, millest räägin!
Mis mul siis üle jäi kui suhtuda kaenlaalustesse laikudesse pintsakul kui moodsatesse aksessuaaridesse ja teha nägu (kerget piinlikust varjates muidugi), et kõik peabki täpselt nii olema.
Samas jälle saab sellesse olukorda suhtuda ka nii, et juhul kui ma ei peaks seda töökohta saama, saan ma endale sisendada, et mind ei võetud tööle just nende moodsate aksessuaaride tõttu (ju ma olin liiga ajast eest oma moeteadlikkusega), mitte vähese kogemuse tõttu (pole ju võimalik, et mul ei olnud piisavalt kogemust):)
Igatahes jälle kogemuse võrra targem!

Tark perenaine

Kodus olles olen ma väga palju targemaks saanud (tolmuimeja kasutamisest maja värvimiseni) ja köögis olen ma end ikka alati keskmisest natuke targemaks pidanud. Nädal tagasi avastasin ma närtsinud tulbipeenrast suure tillikimbu - väga see mind ei üllatanud, sest varasemalt oli till just seal kasvanud. Mul oli lausa hea meel, sest mis saaks olla veel parem kui värske tilli maitse toidus. Korjasin korraliku kimbu, maitsesin natuke ja mõtlesin küll, et kummaliselt maitsetu ja pigem mõrkjas, aga ei pööranud sellele ka rohkem tähelepanu. Tillikuhil läks otsejoones pannil säriseva kana maitsestamiseks. Süües olin ma küll veidike pettunud, et toidul üleüldse tilli maitset polnud, aga ikkagi ei pööranud ma sellele suuremat tähelepanu.
Janek ka ei öelnud midagi. Ju ta on nii hästi "dresseeritud", et väga ei julge öelda ka, kui naisel midagi köögis viltu läheb.
Söök sai söödud ja till unustatud...kuni eilseni, mil avastasin, et tillil ei saanudki tillimaitset olla, sest tegu oli hoopis üüratu kummeliga! Nojah... võib-olla ma siiski pole köögis keskmisest palju targem. Küll aga loomingulisem, eks?

Pöidlad pihku!

Täna sai Johanna Maria Prangel ühelt kirjastuselt meili, kus kirjas, et "Spungi-lugu" tekitas huvi ning nad ootavad terviklikku käsikirja. Mis saaks olla ühel reedesel päeval veel parem uudis!? Ja nüüd pole muud kui pöidlad pihku!

/.../
Mul hakkas peas kummitama üks laulujupp: „..seisid ukse peal Margus ja Priit, ja Priit ütles: kaua sa magad, tolgus, aja kiirelt ennast ülesse, sest me ootame sind juba umbes pool tundi maja ees...“ Järgmisel hetkel avas mu mõtteis silmad unine Ants ja ringutas kergelt.
Väljas oli juba valge, majas valitses vaikus. Järelikult oli naine läinud tööle, lapsed kooli. Ants ajas selga hommikumantli, varba otsa kulunud välimusega tuhvlid ning sammus jalgu taga lohistades köögi poole. Ilma hommikukohvita ei viitsi Ants midagi teha.
„Kurat, kus mul on alles tubli naine, näe lausa võileivad valmis teinud, see on ikka õige armastus,“ mõtles ta ja hammustas suitsuvorstivõileivast mahlase ampsu. Ta oli eile õhtul endale päevaplaani paika pannud – täna tuli lõpuks see aknaümbrus ära pahteldada. Naine muudkui kägiseb ja kägiseb, muudkui üks ja seesama laul nagu katkisel grammofonil, enam ei jaksa. Nagu see aknaümbrus tegelikult segaks, kardin on ju ees, aga hea küll, kuna Ants ka oma naist armastas ja suitsuvorstivõileibu mugides tabas teda eriline õrnusehoog ning soov oma armastust naisele näidata, oli ta valmis täna selle õnnetu aknaümbruse ära pahteldama. Poleks naine Antsule lauale võileibu jätnud, oleks Ants veel kaalunud, kas täna on ikka õige päev töö tegemiseks, aga naine, igavene suslik, lausa teadis, millisele nupule vajutada. Armastus ja tööle sundimine käib kõhu kaudu.
„Huvitav, kas siis õhtul saab korralikku ahjupraadi, preemiaks või nii,“ mõtles Ants. Ants ei olnud üldse paha mees ja seepärast ei saa ka teda süüdistada selles, et töö siiski lõpetamata jäi. Kui keegi üldse süüdi on, siis Pets, Margus ja Priit, kes keset kõige kibedamat pahteldamist ukse taha ilmusid. „Ära nüüd jända,“ keelitasid nad Antsu, „ega me sind kaua ei sega, aga tead ju ise, see taidlejate päev on kohe uksele koputamas, meil on ikka vaja kava käbi arutada, et kumma loo me siis ikka valime.“ „Jah, me siin juba kolmekesi arutasime, aga tead demokraatias peab ikka igaühe hääl esindatud olema ja näed sa kurja, Antsu hääl puhta kuulmata!“
Mis see vaene Ants siis nüüd tegema pidi: kas pahteldamise lõpetama ja naist rõõmustama või sõpru alt vedama? Ja kõik Kuusiku küla mehed teavad, et kõikse paremad ideed tulevad ikka Jõe poe taga. Seal on kuidagi selline eriline aura, head mõtted lausa pressivad peast välja. Viimane kord sai Pets seal samas Jõe poe taga idee, kuidas oma auto summutaja poole odavamalt korda teha, Margus sai idee oma äri alustamiseks, ta on selle hetkel küll tallele pannud ja see ootab tallel paremaid aegu, kuid idee oli hea, vaevalt et nii väärt idee kusagil mujal pähe oleks tulnud. Eks see showtantsu ideegi tuli samamoodi Jõe poe taga istudes. Öelge siis veel, et selle poe ümber ei valitse eriline loominguline aura! Võimalik, et ideede tulvale aitab kaasa ka veidike kesvamärjukest, kuid klaasike kangemat on ikka loovisiksustega kaasas käinud. Nii ka Kuusiku küla meestega.

Petsil oli õigus, sobiva laulu valikuga ei läinud kaua aega. Ants ei olnud oma päevaplaani unustanud – tal oli ikka veel kindel plaan aknaümbrus enne naise tööpäeva lõppu ära pahteldada, aga Pets, see kurjajuur, arvas, et nüüd peaks ikka esimese proovi ka ära tegema. Õnneks tuli meestele appi ka saatus Antsu vanema poja, kes pärast koolitundide lõppemist kodu poole vantsis,näol. „Ole hea laps, pane kodus need laiali jäänud asjad ära, enne kui ema tuleb, igaks juhuks, ma küll arvatavasti jõuan enne koju ja teen töö lõpuni, aga noh, igaks juhuks.“ Ants pilgutas vandeseltslaslikult pojale silma. Poeg muigas küll sarkastiliselt, kuid ei öelnud midagi.
„No nii, Andu, hea laps, paneb asjad kodus kenasti kokku ja meie lähme trenni, mehed ju kõik koos, muidu hakka teisi jälle küla mööda taga ajama,“ otsustas Pets. Ants ja teised olid Petsiga päri: proovi tuleb niikuinii teha, ega siis teiste Saare valla taidlejate ees saa hätta jääda.
„Ega meil kaua ei lähe, teeme täna vaid sellise kergema trenni, niiöelda soojenduse, jõuad veel kenasti enne Maie tulekut oma aknaid tohterdada, kui sa teisiti ei saa,“ lohutas Pets Antsu ja selleks, et kehasse rohkem plastilisust saada, haaras Pets Jõe poest ka paar pooleteiseliitrist plastpudelit kaasa.

Ants jõudis koju kui Maie on juba magama heitnud. „Parem ongi,“ mõtles Ants. Muidu oleks jälle seesama kägin pihta hakanud, seesama vana laul nagu katkisel grammofonil. Nädal pärast tugevat trenni ja vaeva, olid kõik mehemürakad Saare maakonna taidlejate päeval suure aplausi rohkem kui välja teeninud. Ja mis on siis see üks pahteldamata aknaümbrus tugeva aplausi kõrval?

Maailmas on palju huvitavaid inimesi. Neist vähemalt neli elab Saare maakonnas.

/.../

Saadetis

Mutrike oli just lõpetanud maja värvimise kui helises telefon. „Mul on Teile pakk, kuidas ma Teid üles leian?“ küsis hääl teisel pool toru. Mutrike sai aru, et tegu on sama Kullerfirmaga, kes Mutrikesele koondamisteate tõi, ja mõistis, et seegi pakk on järelikult Suurelt Ja Tähtsalt Ettevõttelt. Mis siis seekord, mõtles Mutrike ja läks pakile vastu. Pakis olid Mutrikese isiklikud asjad, mis Suur Ja Tähtis Ettevõte oli otsustanud Mutrikesele koju saata – kingad, kohvitass, kalender ja muud pisiasjad. Mutrike ei osanud midagi mõelda, veel vähem öelda. Kui on teada, et Mutrike peab järgmisel nädalal Suurde Ja Tähtsasse Ettevõttesse minema, kas siis tõepoolest on vaja asjad kulleriga koju saata? Miks ei tohtinud Mutrike ise oma asjadele järele minna? Miks Mutrikest välditakse nagu katku? Kui Mutrike ise poleks selle seebi üks peaosalisi, siis arvaks ta, et päriselus selliseid asju juhtuda ei saa...
Pärast paki saamist, võttis Mutrike endale aega, et tutvuda internetikommentaaridega ja süvapsühholoogiliste teadmistega nagu ta on, hakkas mõtlema:

1)Kui Mutrike oleks Tööandja, kes avastaks oma alluva kirjutised, mis talle väga ei meeldi, siis kutsuks Mutrike oma alluva vaibale ja küsiks, miks või kellest Mutrike kirjutab. Ja kui Mutrike Tööandjana arvaks, et Suures Ja Tähtsas Ettevõttes töötades ei sobi Mutrikese Seiklustest kirjutada, küsiks ta oma alluvalt, kas Mutrike oleks nõus oma kirjutistest loobuma. Ja alles seejärel teeks oma otsused;
2)Kui Mutrike oleks Tööandja, kes „majandusliku olukorra muutumise“ tõttu peab töökoha kaotama, siis oleks tal julgust seda ka oma alluvale öelda, mitte ei kommenteeriks hiljem, kui ebastabiilne või ebalojaalne Mutrike oli/on ning ei halvustaks Mutrikest tagantjärgi. Mutrike Tööandjana ütlekski, et „majanduslik olukord“ ei lase Mutrikest tööl hoida;
3)Kui Mutrike oleks Tööandja, kes poleks rahul Mutrikese panusega, siis kutsuks ta oma alluva vaibale ja annaks sellest Mutrikesele teada. Mutrike oleks kriitika ära kuulanud, sest ainult nii saab ennast parandada. Mutrike mäletab ainult seda, et tema oldi rahul;
4)Kui Mutrike ei saanud oma tööga hakkama, siis miks on Mutrikesega ühendust võtnud tema kliendid, kes on küsinud, mis on juhtunud, ning avaldanud oma kahjumeelt, et Mutrike on lahkunud, kuna temaga oli meeldiv koostööd teha;
5)Kui Mutrike oli ebalojaalne, siis miks on ta oma endistele klientidele öelnud, et otsustas Suurest Ja Tähtsast Ettevõttest lahkuda tervise tõttu – Mutrike leidis, et töö on tema jaoks liiga stressitekitav. Mutrike oleks võinud ju öelda ka midagi muud. Mutrike oleks võinud ka rääkida Ühe Lähivälismaa Ajakirjanikuga, kes Mutrikesega rääkida tahtis;
6)Kui Mutrike oleks Keegi Töötaja, kes näeb vaeva internetikommentaarides „tegeliku olukorra“ selgitamisega, siis ei kirjutaks ta, et Mutrike tegi liiga oma endistele kolleegidele, keda nüüd tööl mõnitama hakatakse. Kui Paha Mutrike, kes teistele liiga tegi, on lahkunud, siis ei tohiks olla mingit põhjust allesjäänud mutrikeste mõnitamiseks. Või pole siiski ka Kellegi Töötaja südametunnistus nii puhas ja king pigistab?
7)Kui Mutrike loeb Kellegi Töötaja kommentaari, et nüüd tegelevad Mutrikese looga „vastavad instantsid“, siis saab Mutrike aru, miks teda Suurest Ja Tähtsast Ettevõttest eemale hoitakse. Võib-olla võtaks ta kaasa mõned kirjavahetused, mis näitaksid, kuidas Mutrikesse suhtus Keegi Töötaja, kuidas Mutrike üsna tihti pidi leidma lahendusi olukordadele, mida oleksid pidanud lahendama Tähtsad Inimesed või kuidas Tähtsad Inimesed ja Tatraveskid asju ajasid? Mutrike oleks kaasa võtnud vaid need samad asjad, mis talle pakiga koju saadeti, aga mõtleb nüüd, et võib-olla nüüd täitsa hea, et Mutrike mõned kirjavahetused on enda käes alles hoidnud?
8)Mutrikese Prototüüp ei vihanud tööd ,ka ei vihanud tööd Mutrike. Mutrike on alati tööd teinud nii hästi kui võimalik ja nii hästi kui oskab; kui midagi jäi puudu, oleks Mutrike hea meelega juurde õppinud. Kui Mutrike midagi üldse vihkab, siis on need roolijoodikud, naistepeksjad ja loomapiinajad, aga Mutrikesele ei meeldi rumalus ja oskamatus oma vigadest õppida ning enda üle naerda.

Mutrike teab isegi, et ta oli üks „tähtsusetu mutrike“ (kuigi alles eile, kui Mutrikese Abikaasa aiapaviljoni ülesse pani, sai Mutrike teada, et mutter on tegelikult üsna tähtis kogu asjanduse kooshoidmisel), aga sellest hoolimata on Mutrike pettunud ja kurb, et temasse suhtutakse nagu poleks teda kunagi olemas olnud või saatnud korda midagi sama koletut nagu teise astme mõrv.
Keegi Töötajagi kirjutas, et teda on õpetatud „aus olema ja ebaausust mitte taluma“, Mutrikest samuti. Mutrike proovis ka olla aus, et mutrikesed asjandust paremini töös hoiaksid, aga teda ei kuulanud keegi. Mutrike on siiani arvanud, et parem aus kriitika – isegi kui see võib korraks haiget teha, kui klatš. Kas siis Mutrikese kirjutised on halvemad kui koridoride peal lahti lastud klatšijutud?

Üks positiivne asi on siiski ka – Mutrike on lõpetanud Spungi-loo korrigeerimise ja kirjutanud „Egode garderoobist“ esimesed 40 lehekülge. Need, kes on mustandit lugenud, on naernud ja naer on hea:)

Ja nüüd peab vist Mutrike jääma kartma järgmist Kullerit?

Uut Kullerit ei tulnudki kaua oodata - järgmisel nädalal peab Mutrike ilmuma "teiste instantside" ette, kes tema looga tegelevad.
M.O.T.T.