Segasumma suvila

Mutrike pole kunagi varjanud, et ta on veidike napakas. Mutrike ei saakski mitte-napakas olla kui ta on pärit ühest kummalisest ja napakast Lõuna-Eesti perekonnast. Seega on juba loodud kõik tingimused selleks, et ka Mutrikese jõulud oleks napakad.
Ja napakad nad olid. Ja see pole üldsegi mitte halb. Meielik pigem! Oleks veel napakam, kui ma kirjutaks, et jõulud olid rahulikud ja vaiksed. SIIS oleks midagi valesti.
Kõik algas sellega, et jõulud peaksid olema rahulik aeg, kus keegi ei kiirusta ega torma. Casa De La Prangelis on kõik hoopis vastupidi. Nagu Mutrike ja ta Abikaasa kohale jõudsid, hakkas ralli pihta. Mutrike ise alustas ka natuke - temal oli vaja kaubamajja, et tillukesele Delisale kindlasti leida Aruka blondiini dvd. Seda ta muidugi ei leidnud, aga leidis endale kingituse, mis kuuse alt just täpselt puudu oli.
Siis oli vaja tormata surnuaeda - ilus traditsioon ikkagi küünlad põlema panna lähedaste haudadel. See osa Mutrikesele meeldib. Aga kaasa oli vaja võtta ka onu Eevald, vanaema vend, kes ei saanud 20 minutit kingi jalga. Ja nii algaski ootamine, millest sai selle õhtu märksõna.
Iga kord kui on logistilistesse plaanidesse on kaasatud Mutrikese Ema, läheb midagi viltu. Tema oli planeerinud 5kohalisse autosse 6 inimest - Joeli vanaema vaja ka peale võtta ja Casa De La Prangelisse viia. Mutrikese Vanaema arvas kohe, et tema on kõikse noorem inimene ja tema läheb bussiga koju, siis mahub autosse Joeli vanaema ka. Õnneks on Mutrikese Abikaasa Janek üks väheseid loogilise mõtlemisega inimesi selles suguvõsas ja tegi Prangelitele selgeks, et Tartu ei ole nii suur, et ei saaks kaks korda sõita. Nii ka jäi.
Mutrike ja Janek jõudid poeski käia ja Ihastesse jõuda ning paar kinki ära pakkida, aga Mutrikese ema koos Joeli vanaemaga ei olnud ikka jõudnud. Oli vaja oodata enne kui sööma sai.
Lõpuks said kõik õnnelikult jõululauda, mis oli toitude all niiiiii lookas, et lauajalad olid juba kahele poole viltu vajunud. Mutrikese Ema ja Vanaema pingutavad SÖÖGIGA alati üle, seda on ALATI nagu tervele sõjaväele, poolele Eestile. Söök oli maitsev, vägagi maitsev. Ainult part sai ahju natuke liiga hilja ja seda oli veel vaja natuke oodata. Nii umbes poolteist tundi veel.
Siis läksid mehed sauna. BIG MISTAKE! Põhimõtteliselt oli meil sel õhtul 2in1 pidu - jõul/onu Indreku juubel. Seega pole midagi imestada, et mehed läksid sauna koos jookidega ja kunagi hiljem tulid sealt välja veits tsoknutõilt - nagu vanaema ütleb. Oli selge, et sealt kainet autojuhti, kes onu Eevaldi ja Joeli Vanaema koju sõidutaks oodata ei tasu. "Pole probleemi," arvas Joel, sest kohe pidi saabuma ka tema õe pere, kellega koos pidi ka jõuluvana saabuma ja kes siis viskab ka vanainimesed koju. Hakkas peale Joeli õe ja Jõuluvana ootamine. Mehed olid ikka saunas. Naised ootasid, kuni mehed saunast tulevad ja kuna jõuluvana saabub.
Lõpuks saabus Jõuluvana, andis kingikoti üle ukse tillukesele Delisale ja sõitis oma saaniga edasi. Oli selge, et sealt vanainimestele kainet autojuhti ei tule. Algas ootamine, et keegi naistest saaks sõita. Kõik olid joonud kaks kuni kolm pokaali veini, sest kõik teadsid, et Jõuluvana ja Joeli õe pere viib vanainimesed pärast kinkide jagamist koju. Algas ootamine, et vein verest lahkuks.
Õnneks saabus ka mõne aja pärast kui mehed olid ka saunast väljas Jõuluvana. Kahju, et Joel veel sauna jäi ja seda pealt ei näinud. See osa oli lõbus. Väga lõbus. Ja kinke oli palju ja veel rohkem. Huvitav selle asja juures on see, et see aasta oli kokkulepe, et "ärme siis kõigile kinke tee, eksju".
Nii Mutrikese Ema, Tilluke Delisa, kui Moonika ja Mutrike ise olid kõik selle aja peale võimelised vanainimesed ise koju sõidutama. Kes siis viib? Korraga oli meid kõiki liiga palju! Moonika otsustas, et tema jääb siis koju ootama. Vanainimesed koju viidud, tahtis Mutrike surnuaial põlevaid küünlaid vaadata. Nii ilus on ju. Tilluke Delisa arvas küll, et Mutrike on veits friik, et seisis surnuaia värava juures ja vaatas põlevaid küünlaid, aga ootas kenasti ära kuni Mutrike küünlaid vaatas.
Et mitte jõuluõhtust romaani kirjutada, siis Mutrike jätab siinkohal mõned tunnid õhtust välja. KUIGI...Mutrikesel tekkis kohe salakaval plaan kirjutada tilluke jõuluromaan "Ja jõuluõhtul juhtub asju...", seepärast pani ta mingil hetkel ka diktofoni tööle. Korraliku kirjanikuna on Mutrikesel diktofon alati taskus.
Selle õhtu viimane ootamine oli, et mehed, kes jõulu/juubeli tähistamisest küll juba väsinud, kuid ei tahtnud kuidagi magama minna, ikka magama läheks ja naised saaksid laua ära koristada. Andis oodata, aga seekord olid mehed nõrgemad.
Öösel magas kogu napakas suguvõsa rahulikku jõuluund. Isegi Mutrike. Ainult et vahepeal äratas teda eri suundadest kostuv norskamine. Irriteeriv. Sest norskaja ei olnud Janek, kelle oleks saanud hella küünarnukilöögiga vaigistada. Teised norskasid. Ja Hugo haukus. Nii ärkas Mutrike esimesel jõulupühal enda kohta jube varakult ja sättis end telekat vaatama. Oodates, et telekast tuleb vahelduseks ka midagi head. Jäigi ootama...
Esimene jõulupüha möödus vaikselt, rahulikult, nii nagu jõulud vist peakski olema. Kui välja arvata see, et armukade Hugo Mutrikese Ema käest hammustas. Sest Mutrikese Ema silitas MÕLEMAT koera. Hugo on harjunud, et vaid teda silitatakse. Nii sai Mutrikese Ema kätte hambajäljed ja ülbe Hugo esimest korda elus teise koera käest peksa. Jõulukingiks!
Jõuluseiklused jätkusid kolmandal jõulupühal Janeki vanaisa otsides, kes arvas, et tema peaks pühapäeva õhtul Reeda sünnipäeval ära käima. Kes on Reet ja kas tal ka sünnipäev oli, kes seda teab. Kas Reet üldse olemaski on....
Rahulik jõuluaeg!

Mutrike läheb Maale...

....puhkama. Kisast & kärast eemale. Ja arvatavasti naaseb pühadetrallist vähemalt 4 kg raskemana, sest ega siis jõulud pole Mutrikese perekonnas niisama naljaasi. Jõulud tähendavad lookas lauda ja ohjeldamatut söömist. Nii nagu tublile eestlasele ikka kombeks.
Mutrike soovib kõigile valgeid pühi, julgust unistada, loota ja armastada...

Jõmmu & Liisu

On jõuluõhtu, aasta ilusaim õhtu, ja enamik neist, kes endid inimesteks nimetavad, püüavad sellel õhtul olla paremad, kui tavaliselt. Nad kiirustavad koju, kus neid oodatakse, kus on soe ja valge, kus on need, kellega koos olla on mõnus ning hubane. Väljas aga puhub vinge tuul ja sajab märga lund. Seal on keegi, kes ei kiirusta, keda ei oodata, kellel pole kuhugi minna, kelle minutid ja tunnid on piinavalt pikad. See on pulstunud karvaga, kõhn ja vaevatud välimusega krants Jõmmu. Kunagi oli ka Jõmmul kodu ja sõber, kes teda hoidis, silitas, kostitas toidu aga ka hea sõnaga. Ühel vihmasel sügisõhtul viisid valgetes kitlites võõrad tema sõbra kodust ära. Lahkudes silitas sõber Jõmmut ja vaatas teda sellise pilguga, millist ta sõbra silmis polnud kunagi näinud. See pil k oli nii kurb ja valuline, et Jõmmu aimas midagi kohutavat. Ta ei eksinud. Tulid mingid võõrad, kes ei teinud väljagi nurgas niuksuvast koerast. Jõmmu taipas, et ilmas oli ainult üks, kes temast hoolis ja nüüd polnud enam tedagi. Jõmmu mõtted katkestas üks võõrastest, kes haaras kaelarihmast ja tiris ta tänavale. Värav raksatas kinni ja uks keerati lukku. Jõmmu jäi meeleheitliku lootusega tänavale ootama. Ehk tuleb tema sõber ja kutsub ta tuppa sooja. Aga ta ootas asjatult, tema õuduste aeg oli alanud… Piinav nälg ajas teda kodumajast ikka kaugemalt toitu otsima. Jõmmu leidis endale uusi sõpru teiste koerte seast ja tal on sõpradeks isegi paar kassi. Paljudel neist on samuti kunagi olnud kodu. Jõmmu suurim sõber on üks elutark kass, keda kunagi kutsuti Liisuks.

Ilmad muutusid aina külmemaks ja ööd pikemaks. Liisu ja Jõmmu jalutasid sageli koos mööda linna. Ka täna, jõuluõhtul kohtab Jõmmu Liisut. Neile tundub, et täna on midagi teisiti kui muidu. Õhk on täis eriti hõrgutavaid toidulõhnu ja kodude aknaist kumav valgus on nii lahkelt kutsuv. See muudab sõprade elu eriti piinarikkaks. Lisaks on Jõmmul juba pikka aega kestnud köha. See algas kord ühel vihmasel ja tuulisel õhtupoolikul, kui magamiseks oli võimatu kuiva aset leida. Nüüd on see muutunud järjest hullemaks ja sõbrad peavad sageli peatuma, et Jõmmu saaks natuke puhata ja hinge tagasi tõmmata. Nad käivad akna tagant akna taha ja piiluvad sisse. Mõnest aknast näevad nad ka endasuguseid, kes naudivad inimeste lähedust...


Mööda linna ringi uidates jõuavad Liisu ja Jõmmu lõpuks päris linna südamesse. Seal seisab suur värvilistes tuledes kuusk. Päev on olnud pikk ja väsinud loomad otsivad kohta, kuhu puhkama heita. Kuuse oksad ulatuvad peaaegu vastu maad, seal all tundub olevat hea ja turvaline öö mööda saata. Sõbrad leiavad puu alt paki võileibade ja vorstidega. Nende jaoks on see tõeline pidusöök. Sel õhtul ununevad mured, sest kuuse all tundub, nagu oleksid nad jõudnud koju. Nad jäävad üksteise kaissu puhkama ja tunnevad üle pika aja rõõmu sellest, et elavad. Jõmmu nägi unes oma peremeest, kes tuli mööda valget teed temale vastu, naeratus näol. Oi milline rõõm täitis Jõmmut, millise hooga tormas ta sõbra juurde. Ta teadis kind lalt, et nüüd on nad lahutamatud.

Hommikuks on aga haigus Jõmmu murdnud ja Liisu peab jätkama üksi oma kurba kannatusterohket teekonda. Kui kaua veel?

Mõtle palju on sellised Liisusid ja Jõmmusid veel meie tänavatel. Just Sinu abi võib mõnele neist pakkuda uue võimaluse - uue kodu või vabastada ta külmast ja piinadest, mida ta seal üksi olles kannatama peab.

Paku hoiukodu või päriskodu tänavaloomadele või toeta neid annetustega.

www.loomakaitse.ee

Eesti Loomakaitse Seltsi konto SEB pangas 10002019856000 ja
Swedbankis 221041248998 Selgitus: Jõmmu ja Liisu

Annetustelefonid 900 7225 (25 krooni) ja 900 7200 (100 krooni).

Mutrike mõtiskleb

Mutrike mõtleb, millest selle aasta viimastel päevadel veel kirjutada. Heast või halvast? Või hoopis tragikoomilisest?
Piimarallist? Lehedraamast? Kommisõjast vol 100? Tagarääkimisest? Rumalusest? Lauslollustest? Millestki nagu ei tahaks....
Kuigi siinses Kuningriigis on need olnud 2009.aasta vaieldamatud märksõnad ja arvatavasti jäävad need olulisteks märksõnadeks ka tuleval aastal, sest kui inimestel päris probleeme ei ole, on vaja need välja mõelda. Tatraveskite suureks õnneks on meie Kuningriigiga liitunud ja liitumas trobikond uusi inimesi, keda materdada, maha teha, halvustada, kritiseerida ja peksta. 2010. (vähemalt algus) tuleb Tatraveskite jaoks õnnis aeg! Nii palju uusi inimesi, kellele selgeks teha, millised on traditsioonid ja käitumisreeglid Suures ja Tähtsas Ettevõttes.

Mutrike on ka Suures ja Tähtsas Ettevõttes ka arenenud, palju õppinud, targaks saanud:
1) Oma arvamust ei tohi avaldada;
2) Suurtel Juhtidel on alati õigus;
3) Tatraveskitel on alati õigus;
4) Mutrikesel pole kunagi õigus;
5) Klatš on edasiviiv jõud;
6) Kõvahäälne rumalus on edasiviiv jõud;
7) Kõige targem on vait olla, et vältida laulu sisse panemist;
8) Kes on kõige rohkem vait, selle kohta mõeldakse kõige rohkem jutte;

Samas peab Mutrike tõdema, et 2009. aasta on olnud ka naljakas, sest kus mujal saaks osa:
1)kommisõjast;
2)lehedraamast;
3) piimarallist;
4)küpsisekaklusest;
5)lõuna-toomise õudusest.
Ainulaadne kogemus! Kas milleks ka kasulik - jumal seda veel oskab öelda:)

Ja Tatraveskite ja Lõuapoolikute ja Kuningate ja Suurte Juhtide kõrval on õnneks Suures ja Tähtsas Ettevõttes ka palju toredaid inimesi. Kellega Mutrike ilma Suure ja Tähtsa Ettevõtteta poleks võib-olla kunagi kohtunud:
1) Gäng samasuguseid tillukesi mutrikesi nagu Mutrike.
2) Parkimisandur Rafik - ta teab, et Mutrike ei oska oma Ruudolfit väga hästi parkida ja iga kord kui ta näeb Mutrikest lähenemas, viskub ta kasvõi teiste autode ja seinte vahele, et Ruudolf kedagi ära ei lömastaks, üle ei sõidaks või ennast ära ei kriimustaks;
3) Üks Tore Kolleeg, kes emalikult Mutrikese pärast muretseb. Nii et Mutrikese päris ema võib 186km kaugusel rahulikult hingata, sest tema rumal Mutrike on heades kätes.
4)Üks Ülišeff Vene Keelt Rääkiv Daam - tänu kellele Mutrike oskab vene keeles rääkida kõigest, mis on качественный või teeb "mjäu". Vanemana muutub Mutrike sama DAAMIKS!
5) Ülimalt tänulik Klient turul C - ükskõik, mida Mutrike talle ka ei kirjuta, algavad kõik meilid enam-vähem ühtemoodi: "thank you very much for your email below" ja lõppevad enam-väehm ühtemoodi: "You are so kind and good, thank you very much for your beautiful wish"

Kuigi Suur ja Tähtis Ettevõte tundub toituvat Mutrikese närvidest, on Mutrike ikka veel elus ja peaaegu, et täie mõistuse juures - hääled mu peas kinnitavad seda ka - nii et võib olla ei olegi KÕIGE hullem aasta olnud? Ja kui veel rohkem aus olla, siis just nimelt Suur ja Tähtis Ettevõte on sundinud Mutrikest liigutama, tegema midagi oma unistuste täitmiseks. Üks on täidetud. Uued ootavad täitmist. Võib-olla ilma Suure ja Tähtsa Ettevõtteta lebaskleks Mutrike mugavalt diivanil ja vaataks E!Onlinest vaid "Keeping Up With The Kardashian'e" ja "Playboy Mansioni" ?

Kunst kuulub rahvale!

Mutrike on õel kahel erineval põhjusel. Esiteks oli tal hea meel, et Liina ei saanud oma abikaasaga ooperisse minna ja kinkis La Traviata piletid Mutrikesele.
Teiseks vedas Mutrike oma väsinud abikaasa pärast rasket tööpäeva ooperisse. Peale selle lausa esimest korda! Mutrikese abikaas oleks tahtnud diivanil lösutada ja telekat vaadata, aga Mutrikese otsus ei kuulunud vastuvaidlemisele. Mutrikesele ei saa vastu vaielda! Mutrike on õel.
Nii läksidki kaks rumalat maainimest ooperisse. Ettearvamatu ummik oleks peaaegu meie ooperielamusele kriipsu peale tõmmanud, rumalad maainimesed
olid unustanud jõulukinkide hulluse. Siiski jõudsime me kohale 3 minutit enne etenduse algust... Ja saime garderoobitädilt pahandada ning sõbraliku soovituse
mantlid natukene kiiremini seljast võtta, et mitte hilineda. Armas!
Esimene vaatus oli võimas - Mutrike tundis, et ta on sündinud valel sajandil. Ta oleks tahtnud samasugustel aristokraatlikel ballidel uhketes õhtutualettides liuelda. Ometigi tundis Mutrike hinges imeväikest värinat, tunnet, et ongi aristokraat ja osalebki ballil, kus mehed talle lauldes armastust avaldavad. Mutrikesel oli hea meel, et tal olid kaelas pärlid, peal Chanel nr 5 ja jalas elegantsed tuhkatriinu kingakesed. Mutrike tundis korraks, et ta on osa laval toimuvast.
Teine vaatus Mutrikesele ei meeldinud. Mutrike ei ole ooperis väga kodus ja seepärast ei suutnud ta ka võib olla mõista kõiki häälelisi nüansse ja muud sellist, mis teised plaksutama pani. Selle aja jooksul suutis Mutrike leida, et lavanurkades olid lauljate jaoks kuvarid, näha, et lava kohal asetsev ilutahvel oli viltu, mõelda, kuhu kadus pirkas lühter esimesest vaatusest ja lasta end häirida Alfredo osatäitja pikkadest juustest.
Kolmas vaatus oli ilus. Lihtsalt ilus. Kuigi oli ette teada, et Violetta sureb Alfredo käte vahel ja üllatust justkui polnud, oli lõpustseen nii südamlik ja liigutav. Huvitav, et teiste inimeste õnnetut armastust peame me tihti ilusaks.
Mutrikese abikaasa, kes oleks eelistanud diivanil vedeleda, oli etenduse lõppedes rahul, et jäärapäine naine ta ooperisse tiris. Enam ei ravanud ta, et ta naine on õel. Arutelu jätkus pikemaks ajaks. Mutrikesele meeldivad need pärastteatrised hetked köögilaua taga.
Mutrikest häiris kogu õhtu jooksul vaid üks asi. Tuleb välja, et ülikond ei tee inimesest Inimest. Mutrikesele on lapsest saati õpetatud, et teatris ei räägita kõva häälega, eriti kui tuled juba kustuvad ja orkester esimesi takte mängib. Mutrikese selja taga oli meesterahvas, kes pidi oma kaaslasele ja paratamatult ka kõigile teistele teada andma, kui nõme koht on EAS, milline kohutav personalivalik seal on, kui halvasti seal kõik organiseeritud on, "peaks ju Eesti ettevõtluse lipulaev olema!" Samuti oli ta häiritud, et pärast etenduse lõppu oli vaja minna mantlimöllule. Ülikonna ja edeva kingaga meesterahvas võiks järgmine kord minna hoopis jõulutuuride edetabelis kolmandat kohta hoidvale Sõnajalgade kontserdile.
Ja Mutrike avastas jälle, et ta naudib aplausi, emotsiooni, mis see kaasa toob. Tänuavaldus publikult ja siiras rõõm esitajatelt kokku annavad meeliülendava tunde. Mutrikesele meeldib aplausi ja jalgade müdina heli. Mutrike tunneb alati aplausihelisid kuuldes, et ta on nautinud Kunsti. Kunst meelitab välja aplausi ja rõõmupisara. Lukustussilindritihendid seda ei tee.
"Kunst kuulub rahvale!"
...nagu ütleb ka viltune ilutahvel lava kohal.

Sarkastilis-säravalt positiivne Mutrike

Mutrikese ema sattus Mutrikese blogi lugema ja ta ei oleks ju tema, kui ta poleks Mutrikest pärast kritiseerinud. Konstruktiivselt muidugi.
Mutrikese ema arvas, et Mutrikese jutud on liiga tihti negatiivse alatooniga. Mutrike ise arvas, et ta on hoopiski sarkastilis-säravalt vaimukas, kuid
Mutrikese sisemuses peitub siiski tark inimene ja tark inimene teab, et kriitikast tuleb õppust võtta.
Ajendatud 2x186 km pikkusest autosõidust (onu) Indrekuga on Mutrike ikka veel natuke nostalgialainel ning piisavalt positiivne (kõik see asendub sarkasmiga kusagil kolmapäeva õhtu või neljapäeva hommiku paiku). Eile suutis Mutrike terve õhtu oma juttudega abikaasat tüüdata, muudkui vatras ja vatras ja meenutas ja meenutas. Mida? Muuhulgas sellistel teemadel:
1. Mutrike tahaks minna vanakooli diskole. Sellisele, mida Indrek ja Kuldar koolis kunagi korraldasid. Värvimuusika ja laulude vahel mikrofoni rääkiva diskoriga.
Mutrike on liiga noor, et ta saaks sellistest pidudest midagi oma kogemusest rääkida, aga legendide järgi otsustades on Mutrikesel isegi natuke kahju, et ta pole vanuses 40+. Vanakoolidisko värvimuusikaga koolivõimlas. Millegi pärast tuleb mulle silme ette selline film nagu Tagasi Tulevikku. Teine osa äkki? Kus Enchantment Under The Sea peol Lorraine McFly ja George McFly armusid.

2. Mutrike on alati armastanud kirjandeid kirjutada. Talle endale tundus, et ta oskas seda hästi. Igatahes paremini kui matemaatikat. Mutrikesele tuli meelde üks kirjand, mille ta oma klassivennale kirjutas, ise oli jube rahul, aga õpetaja arvas, et see kirjand ei olnud just säravaim pärl keskkooli kirjandiklassikas. Mutrike ei teagi nüüd, kas tema kirjandid ei olnud siiski iga kord head või oli põhjus hoopis vales nimes kirjandi peal. Ometigi arvab Mutrike siiani, et ta oskab kirjutada ning sellest ajendatuna tahab Mutrike päris kirjanikuks saada. Mutrike hoiab hetkel kramplikult pöidlaid pihus, et....(fake - kuldkala soov täide läheks)

3. Indreku idee, teha poodide juurde blondide parkimiskohad, oleks pidanud Mõttetalgude käigus teoks saama. Siis ei peaks Mutrike nii palju ümber poe tiirutama, et parkimiskoht leida. Kõik paremad kohad on ju alati võetud, st need, kuhu Mutrike oskaks oma Rudolfi ilma probleemideta parkida.

4. Mutrikesele meeldib metsas elada ja sellega heas mõttes inimesi šokeerida. Mingil põhjusel on Mutrikese elukoha kohta inimestel ikka ja jälle üks ja sama reaktsioon: "Sina ja maal? Poleks uskunud...." Nii nagu Mutrike on aeg-ajalt eelarvamuste küüsis, arvavad ka Ülejäänud Inimesed, et Maainimesed käivad igal pool kummikutes ja väljaveninud dressipükstes, nina liigsest alkoholist punane peas. Kui aga Mutrike satub Peene Pesufirma Moeetendusele kummikute asemel Popi Firma kleidis on see hämminguttekitav. Indrekul oli selle kohta oma teooria - inimesed kujundavad oma arvamused nähtu järgi, neil on ettekujutus, milline võiks/peaks olema maainimene ja nad näevad, milline on Mutrike. Enesekindel Mutrike ei vasta nende ettekujutusele maainimesest. Nemad ei tea, et tegelikult Mutrikesel kummikud olemas ja ta kannab neid pealuudega jalavarje suurima hea meelega. Ainult mitte Peene Pesufirma Moeetendusel. Mutrikesele meeldib Ussisilmas. Eriti suvel. Kui saab väljas pleedi sisse mähituna veini juua ja langevaid tähti vaadata. Vahepeal meeldib Mutrikesele Linnas käia, Peol käia, Teatris ja Kinos, Poes, aga kui ta enam "....ei talu seda pinget, lähen metsa elama, kus on linnud, labidas, lilled......" Mida teeb Mutrike Peene Pesufirma Moeetendusel, miks ta sinna satub - jumal seda teab:D

5. Mutrike leidis karbi vanade kirjadega - tilluke Delisa oli ka palju kirjutanud ja joonistanud, siis kui ta veel tillem oli kui praegu. Mutrikesele meeldis kõige rohkem tillukese Delisa mure, et kui Mutrike Norrast tagasi tuleb, kas nad siis ikka saavad omavahel suhelda. Et äkki Mutrike ei oska enam eesti keelt. Tilluke Delisa oli aga leidlik ja ütles, et siis võib suhelda saksa keeles, sest meil olla kodus saksa keele raamat ja õpetas igaks juhuks ühe saksakeelse sõna juba ära - Wunderbaum!

Mutrike vatras eile kodus nii palju, et kõike ei viitsi enam kirjagi panna. Küll on hea, kui kodus on selline abikaasakujuline švamm, kes kõik selle vada endasse suudab imeda, õigel ajal veel kaasa noogutada. Eilse õhtuse nostalgia ja positiivsuse lainel tundus Mutrikesele korraga, et elu on lill, lausa peolaud.

Sellest hoolimata ärritub Mutrike väga tihti tühiste asjade ja Suure ja Tähtsa Ettevõtte peale. Täna pole Mutrike veel ärritunud, aga täna on ka alles teisipäev. Suures ja Tähtsas Ettevõttes võtavad sellenädalased draamad alles tuure üles, et homme lõkkele lahvatada. Eile õhtul ärritus Mutrike korraks Hugo peale. Mutrike läks hommikumantli väel Hugoga ümber maja jalutama, aga selle asemel, et pissil käia, oli Hugol ilmtingimata hoopis palli mängida. Ei ole väljas enam mai mesjats. On koer! Rohkem peavalu kui lapsega.

Ja suht tihti ei ole rahulolev Mutrike ka rahul:D

Aga täna harjumatult positiivne, eksju:D

Hinges mälestus soe, möödund aastad ei loe...

Mutrike käis nädalavahetusel koolikokkutulekul. Kümme aastat on mööda läinud sellest ajast, kui Mutrike koolipingist kergendustundega laia maailma läks - kõik uksed ja aknad valla, enesekindlusest ja tarkusest pea pungil. Kümme aastat hiljem läks Mutrike jälle kooli, sama enesekindluse ja rahulolutundega, oodates kohtumist vanade klassikaaslastega.
Mutrike vaatas siiapoole ja sinnapoole, püüdes leida tuttavaid nägusid. Ei midagi! Ei kedagi! Mutrike läks üritusele koos ema ja onuga. Kõigepealt leidis Mutrikese onu üles oma klassikaaslased ja läks ära oma lauda. Minutid hiljem lahkus oma klassi juurde Mutrikese ema. Mutrike jäi üksinda seisma, vaatas siiapoole ja sinnapoole. Ei midagi! Ei kedagi! Lõpuks leidis üles 1999.aasta lennu laua ja leidis eest.....Tühjuse! Mutrike oli oma lennust ainukene. Korraga võttis Mutrikese üle võimust nukrus. Vaatas siiapoole ja sinnapoole, igal pool jutukad ja sõbralikud seltskonnad, nooremad ja vanemad, suuremad ja väiksemad. Miks Mutrikese klassist ei vaevunud keegi kohale tulema? Kas kaksteist aastat meie elust, mis me veetsime üheskoos, on nii tühised ega tähenda kümme aastat hiljem mitte midagi? Kas me oleme nii uhked või lihtsalt unustame mineviku nii lihtsalt? Miks me pillume keskkooli lõpetades suuri sõnu, et hoiame kokku ja suhtleme ikka? Lihtsalt sõnad sõnade pärast....

Õnneks oli siiski paraleelklassist kohal rohkem inimesi ja Mutrike ning veel üks vapper tütarlaps kunagisest B-klassist leidsid endale siiski toreda laudkonna.
Mutrikesele meeldis suhelda inimestega, keda ta polnud kaua näinud ja kellega tegelikult ka kunagi suhelnud - "A"-kad ju ikkagi, nendega ei suheldud. Mutrike oli meeldivalt üllatunud kui toredad need inimesed olid - energilised ja positiivsed ja arukad. Mutrikesele meeldis kohtuda üle pika pika aja ühe "A" klassi poisiga, kellega ta juba keskkooli ajl väga hästi läbi sai - ei midagi rohkemat kui sõprusuhe, kuid väga meeldiv sõprussuhe. Ja ka nüüd oli kohe tore selle poisiga suhelda. Mutrike ja A-klassi poiss vajusid nostalgiasse ja meenutasid ühiseid ettevõtmisi ning ühte toredat ühist sõbrannat. Camillat Välismaalt. A-klassi poiss oli tol ajal "teistsugune", Camilla Välismaalt ka "teistsugune", nad kohe sobisid omavahel kokku. Camilla Välismaalt oli külas küll vaid nädal aega, kuid kui palju erinevat ja lõbusat sai üheskoos ette võetud. Mutrike ja A-klassi poiss vajusid korra veel sügavamalt mõttesse ning ei suutnud leida põhjust, miks Mutrike ja A-klassi poiss keskkoolis nii hästi läbi said. "Teistsugune" (lumelaudur ja alternatiivne tegelaskuju) ja "pigem tibilik" ei kõla just loogilise kooslusena? Ometigi....Jube tore oli jälle kord kohtuda. Kodus rääkis Mutrike oma abikaasale ka, et käis pärast A-klassi poisi ja Kerle ja veel paari inimesega lausa klubiski, Mutrikese abikaasa oli armukade. Ikkagi teise mehega käidi klubis. Mutrike oli solvunud, natuke isegi haavunud selle armukadeduse peale, sest tegu on nostalgia-sõbraga. Aga Mutrike ei öelnud oma abikaasale midagi, oli lihtsalt tasa ja lasi abikaasal armukade olla.

Mutrikesele meeldis suhelda teiste vanade koolikaaslastega. Mõnele vaatasid otsa ja ei tundnud ära. Sobrasid natuke mälusoppides ja tuletasid meelde, kust või miks ühte või teist võiks tunda. Kellega sai koos koolidiskol käidud, kellega koos pimedas koolinurgas musitatud...Naljakad vanakooli mälestused.

Mutrikesele meeldis, et tema klassist oli siiski kohal veel üks vapper tüdruk, kellega Mutrike pole kunagi varem väga suhelnud, kuid kellega sai õhtu otsa lobisetud. Mutrike peab tõdema, et eelarvamused on ühed koledad asjad ja aksepteerimine on palju meeldivam. Mutrikesele meeldis suhelda inimestega, kellega ta argipäevas ei kohtu ega suhtle. Maailmapilti avardav kogemus...Ja pigem meeldiv kui ebameeldiv.
Mutrike sai teada, et paljud ei tulnud kohale, sest väidetavalt tulevad sellistele üritustele vaid edukad inimesed. Mutrike tahaks kõva häälega vastu vaielda. Miks peaks olema kõige olulisem näidata oma edukust inimestele, kellega me tegelikult igapäevaselt ei suhtle. Miks tunnevad inimesed vajadust näidelda? Olla keegid, kes nad ei ole. Või siis ei tule kohale, sest nad ei taha teeselda, näidelda, ei oska või leiavad, et neil pole millegagi uhkustada. Miks mitte olla ISE? MINA ISE! TEMA ISE! MEIE ISE! Mutrikese arvates on see tegelikult kõige traagilisem. Mutrikesel ei ole suuri saavutusi, Mutrike ei ole avastanud uut keemilist elementi ega võitnud Nobeli kirjanduspreemiat, Mutrikesel pole kõlavat tiitlit ega isegi rikast abikaasat, aga Mutrikesel on midagi, mille tähtsusest teised pole veel aru saanud. Mutrikesel on olemas RAHULOLU ISEENDAGA! Mutrike julgeb olla tema ise ja julgesid olla nemad ise ka need, kes võtsid vaevaks kokkutulekule tulla. Enesekindlad, rahulolevad, energilised ja positiivsed inimesed, kes ei kelkinud oma saavutuste/mittesaavutustega, vaid lihtsalt tulid kokku nostalgia mõttes.
Mutrikesele meeldivad kokkutulekud. Olgu selleks kooli 90.juubel, vanaema 80 sünnipäev, jõulud, jaanipäev - nendel on Mutrikese jaoks eriline tähendus. Mutrike loodab, et viie aasta pärast on suurem osa vanadest klassikaaslastest midagi väga suurt saavutanud, leiutanud, korda saatnud, midagi niiiiiiiiiiiii suurt, et nad vaevuvad kohale tulema.

Koolikokkutulekul tegi Mutrike mõned huvitavad, kuid mitte väga originaalsed tähelepanekud:
1. Popid poisid ja nohikud keskkooli ajast on pöördvõrdelises seoses tänase päevaga ja koha vahetanud. Nohikud on šefid, popid poisid piinlikud
2. Inimesed muutuvad küpsemaks, tolerantsemaks, sõbralikumaks
3. Osa inimesi on ja jääb ebameeldivateks. Mutrikese klassivend, kes oli istuma jäänud ja sattus olude sunnil Mutrikese klassi, ei öelnud isegi "Tere". Ei teinud väljagi....kuigi vanasti sai olude sunnil ka koos peol käidud.
4. palju hakkas silma purjus naisterahvaid, kelle ilus meik ja kenad kleidid õhtu edenedes aina rohkem sära kaotasid. Kahju oli vaadata kenas peokleidis rõdul oksendavat naisterahvast.
5. õpetajad nägid kuradima head välja
6. vanemad õpetajad, keda Mutrike arvas ammu surnud olevat, rääkis seda teistelegi, olid täitsa elus ja kohal.
7. mälestused headest inimestest ei tuhmu - vaikselt ja salahilju tuli jutuks ka Mutrikese kooliaegne armastus, kelle elutee 10 aastat tagasi lõppes. Soe tunne tekkis, mitte kurb...
8. Mutrike on edukas, kui võtta arvesse, et kohal käivad vaid edukad.
9. Jube šeff tunne on, kui sul on nii lahedad nooruslikud sugulased, kellega koos saab peole minna, ema ja onu, kes näevad head välja!

Päeval kooli üle vaatamas käis Mutrike koos oma onuga, võttis käe alt kinni ja ütles, et ma loodan, et keegi ei arva, et sa mu abikaasa oled. Õhtul küsisid koolikaaslased Mutrikeselt: " Koolis olid sa koos oma abikaasaga, jah?" Jah, Mutrike on 29, Mutrikese onu 45. Vanematel meestel on tihti noored naised;)

Õhtu lõppedes oli Mutrike rahul, et selline üritus toimus. Ja kõige rohkem meeldis Mutrikesele järgmine hommik, kui vanaema praemuna ja kohvi pakkus ning ütles, et kohe lust oli oma lapsi vaadata, kes laekusid koju sirgelt, mitte tuigerdades. Kuigi Mutrikese valged kingad, mis ta oli õe käes laenanud, olid paksu mudaga kaetud, sest Mutrikese onu arvas, et kell 4 hommikul võiks natukene jalutada. Mutrikese ema elab väga mudases tillukeses tupiktänavas.
Kingad olid porised, aga kleit jäi puhtaks, isegi hinnasilt oli veel küljes, nagu Mutrike avastas tualettruumis nina puuderdades. Õnneks/kahjuks küll seespool...

šeff oli. Jube šeff oli.

Edukate seltsis. Edukana.

Heas seltskonnas. Hea seltsilisena.

Ja ilusa kleidiga - aitäh Tilluke Delisa!

Kahju, et liiga vähesed tahtsid sellest osa saada.

Pildi "varastasin" PALJU varasemast lennust. Mutrikese ema lõpetas kooli '79 aastal, kuna see pilt tehtud on, kes seda teab- nii palju aastaid tagasi ma ei oskagi arvutada:D

I wish I had a rabbit in a hat with a bat

Lapsemeelne Mutrike usub unistustesse, usub muinasjuttudesse, usub kuldkaladesse ja pudelitesse peidetud dzinnidesse, usub....Ja kuna hetkel on Mutrikesel vähemalt kaks väga suurt salasoovi, siis Mutrike usub, et mängu-kuldkala võib ka neid soove aidata täide viia.
1. Mutrikese salasoov on nii suur, et ei julge kohe mõeldagi, aga...
2. Mutrikese salasoov on nii suur, et ei julge kohe mõeldagi...veel rohkem välja öelda.
Mõlemad aga mahuvad õnneküpsisest leitud vihje sisse: "Raamat peidab endas kullast maja"
3. soovi Mutrikesel tegelikult ei olegi... sellist tõsist ja soovi-soovi, mis paneb pingutama ja lootma ja ootama. Seepärast soovib Mutrike, et tal oleks VEEL rohkem kingi!
Ma tean, et vähemalt Seera soovib saada kultuuriministriks ja ega Mutrike pole kade - Mutrike jagab oma lapsikusi suurima hea meelega temaga ka:)

Käbid ja kännud ja mutrid ja saapad

Käbi ei kuku kännust kaugele, eksju? Järelikult ei kuku ka Kruvid Mutrikesest väga kaugele. Mutrike on alati oma tillukesele õele eeskujuks olnud, seega pole ju üldse imelik, et Mutrikese tilluke õde Mutrikese moodi on. Vähemalt mis puutub kingadesse ja numbritesse.
Tilluke Delisa sattus kingapoodi ja leidis saapad, mis karjusid "Osta mind, osta mind, osta mind!" Tilluke Delisa ei olnud päris kindel, proovis ja vaatas ja...
Kodus jäi ikka kripeldama ja läks uuesti tagasi, vaatas ja proovis ja vaatas ja...Aga ikka ei ostnud veel. Kolmandal päeval läks tilluke Delisa tagasi poodi ja otsustas saapad siiski ära osta. Popi Firma saapad maksid vaid 690,- ja oleks olnud patt need poodi jätta. Õnnetuseks tuli välja, et tillukese Delisa arvel ei olnud raha ja saapad tuli järgmise päevani kinni panna. Neljandal päeval läks tilluke Delisa jooksusammul poodi ja saapad olid juba käeulatuses, peaaegu jalas...kui selgus, et saapa hind oli 1690,- Tillukesel Delisal ei olnud jälle piisavalt raha. Tuli saapakesed uuesti kinni panna!
Viiendal päeval läks tilluke Delisa uuesti poodi - kaasas igaks juhuks 2690,- krooni, et mine tea....Saapad olid olemas! Raha oli olemas! Aga tilluke Delisa oli kinni pannud vale numbri! Õige paar oli juba kaubaks läinud! Nüüd peab tilluke Delisa ikka veel ilma saabasteta olema ja lootma, et neid on veel mõnes teises poes alles.....
Mina ei tea, mis meie pere naistel viga on, kui asi kingadesse puutub. Mutrikesel on kodus 65 paari kingi, aga jalga pole ikkagi midagi panna:( Mutrikese õel on vähemalt sama palju kingi, aga ikka pole midagi jalga panna. Mutrikese emal on peaaegu sama palju kingi, aga ikka ei ole midagi jalga panna. Ja kõik me läheme pööraseks, kui meie silme ette satub silt "Shoes - 70% off!" ja numbreid ei tunne meist kingaostu puhul mitte üks;)
Kui mehed vaid teaks....

Mu sõbra jaoks on valla mu uksed ja mu hing...

Mutrike hakkas eile mõtlema, et tegelikult on ta üks õnnelik Mutrike.
1) on Mutrikesel 65 paari kingi - ja mis saaks veel ühe naise õnnelikumaks teha kui 65 paari kingi;
2) on Mutrikesel 15 käekella - nendest 4 näitavad ka aega, teised on ,lihtsalt aksessuaarid, ei tööta, aga ilusad, blinkivad;
3) on Mutrikesel vähemalt 28 paari kõrvarõngaid - võib olla ka rohkem, aga 28. peal läks järg käest ära;
4) on Mutrikesel töö juures oma isiklik parkimisandur - kui paljudel on olemas oma isiklik abivalmis turvamees, kes lükkub seina ja teiste autode vahele, et jälgida, et Rudolf teisi omasuguseid ära ei lõhuks;
5) on Mutrikesel täiesti talutav abikaasa;
6) on Mutrikesel imeline perekond ja kõige armsam tilluke õde, kes kraabib kokku oma viimased säästud, et suurt ja saamatut õde aidata, kui viimasel on õppelaen arvelt maha läinud, jätnud arvele ilusa ümmarguse nulli ja palgapäevani on veel viis päeva aega;
7) on Mutrikesel täiesti uskumatult palju sõpru - nemad panidki Mutrikese eile aru saama, et tal on ikka päris palju võrreldes paljude teistega ja üks Suur ja Tähtis Ettevõte kahvatub oma suuruses Mutrikese Omandi kõrval.

Laupäeval tulid Ussisilmale külla Roosi, Maarja ja Tiia - viimane Särav Vildikas tuli tähistama oma ametikõrgendust, milles tibatilluke osa ka Mutrikesel. Mutrikesele meeldib niiviisi mõelda, ta saab ka ennast tähtsana tunda, mis sellest, et suuremas osas oli Särav Vildikas kindlasti ametikõrgenduse ära teeninud tänu oma töökusele. Mutrike tahab end tähtsana tunda ja arvab ikkagi, et kõik oli tänu temale:)
Nii tore, kui külla tulevad sõbrannad, kes SÖÖVAD. Barbie-Kai oleks arvatavasti ära minestanud, kui ta oleks pealt näinud, kuidas neli naist ja üks mees (Janek oli ju ka kodus) ajasid kahe suu poolega sisse mandariine, viinamarju, juustu, õllesigareid, ananassikooki, hakklihapirukat, spinatipirukat, juurikaid, dipikastmeid ja krõpse, krõpse, krõpse....Mutrikesel tekkis diivanil vedeledes, ägisedes ja uut maitsvat pala laualt haaramas tõeliselt aristokraatlik tunne. Noh nagu need ümarad laisad kuninglikust soost laiskvorstid, kes päeva läbi oma troonil vedelesid ja seapekki, metskitsekintsu, hanemaksa sisse vitsutasid. Küll oli hea ägiseda ja vitsutada ja tõdeda, et leidub veel siiski ka naisi, kes kehakaalu pärast neist tillukestest naidingutest loobuda ei kavatse.
Nii tore, kui külla tulevad sõbrannad, kellega saab kõigist ja kõigest rääkida, üksteise kallal norida, üksteist arvustada, koos naerda ja maailma paremaks mõelda. Janekil ei paistnud ka naisteloba vastu midagi olevat, sest teda vähem-huvitavate teemade ajal suutis ta süveneda televiisorisse, alles siis kui kuulis Maarja suust lauset "Kas tussu lõigatakse katki?" unustas ta televiisori ja jäi hämmingus ja küsiva näoga meile otsa vaatama. Mis seal ikka naistejutud! Pole midagi parata, kui oled ainus mees naiste seltskonnas, siis valikuvõimalusi ei ole: kas kuulad või kuulad ja räägid kaasa.
Lisaks sellele, et oli äärmiselt meeleolukas õhtupoolik, oli see ka väga hariv õhtupoolik, ma sain palju uusi asju teada:
1) sünnitusvaludest;
2) sünnitusest;
3) sünnituse eripäradest;
4) sünnitusjärgsest ajast;
5) sünnitusvaludest;
6) sünnitusvaludest

Veel sain ma teada:
1) mis kuul on vaja laps saada, et ta saaks sünnipäeva suvel pidada;
2) mis tähtkujuvalikud on suvekuudel;
3)kala-laps ei saa sündida suvekuudel;
4)kuna Roosi viina jooma hakkab;
5) kuna me lapse saame;
6) palju maksavad ÕIGED lastekärud;
7) miks peab olema õige lastekäru;
8) milline on õige lastekäru

Peale selle sain ma veel teada;
1)et sööki pole kunagi liiga palju;
2) et jooki pole kunagi liiga palju;
3) juttu jätkub alati kauemaks;
4) kell liigub mingist ajast väga kiiresti;
5) Maarja on nüüd leeritatud;
6) Maarja on meist kõige peenem, sest ainult talle läksid jalga Väga Popi Firma imetillukestele inimestele tehtud viigipüksid.

Täna ei taha ma mingil põhjusel ikka veel süüa. Ei teagi, kas sellepärast, et tahaks ka, et mulle imetillukeste inimeste riided selga mahuks või on mu kõht ikka veel lihtsalt aristokraatlikult täis? Ja täna olen ma veel täitsa rahul, sest mul on nii palju positiivseid asju ja ainult üks negatiivne asi;)

Ma olen väga andekas.....

Mutrike sai täna teada, et ta on Väga Andekas, sest Andekas Lapsel on tavaliselt mõned nendest omadustest:
On kiire õppija
Hea abstraktne mõtleja
Omab laialdast sõnavara
Omab väga hea mälu
On tundlik ja emotsionaalne
On arenenud õiglustundega
Püüab oma tegemistes täiuse poole
On oma huvides järjekindel
Eelistab endast vanemate seltskonda
On hea huumorimeelega
Laialdaste huvidega
Õpib varakult lugema
Arenenud kujutlusvõime (palju kujuteldavaid sõpru)
Väga loominguline
Iseseisev ja protestimeelne
Hea arvutaja ja piltmõistatuste kokkupanija

Mutrikesel on KÕIK need omadused, v.a viimane - sellega jääb Mutrike tihti jänni. Ka Suur ja Tähtis Ettevõte on seda tõestanud! Muidu aga rõhutaks ma eriti "Eelistab endast vanemate seltskonda"-osa - vaadake mu tuttavaid ja parimaid sõpru. SUUREM osa neist on minust vanemad või TUNDUVALT vanemad! Seega tuleks ka ütlus: "Tahad noorem välja paista? Hängi vanurite seltskonnas!" muuta natuke õigemaks: "Tahad noorem ja andekam välja paista, hängi vanurite seltskonnas!"
Samuti tasuks eraldi rõhutamist "Arenenud kujutlusvõime"-osa - Mutrike kujutab tihti endale asju ette. Kujuteldavaid sõpru küll ei ole, kui siis vaid Päkapikk Pepe - temast lähemalt kunagi jõuluajal.
Lisaks veel tegi Mutrike ära testi ja skooris vapsee kõrgelt. 24 võimalikust "jah'ist" 22! 22 "jah'i" tähendab, et tegu on potensiaalselt andeka lapsega.

Vastake jah/ei ning lugege kokku kui mitu “jah” vastust te saite.
Ta on väga hea arutleja (lahendab hästi ülesandeid)
Ta õpib kiiresti
Tal on väga arenenud sõnavara
Tal on väga hea mälu
Ta on võimeline (huvi olemasolul) pikalt keskenduma
Ta on emotsionaalselt väga tundlik ja kergesti haavatav
Ta on väga kaastundlik
Talle on omane soov olla täiuslik
Tema tunded on intensiivsed ja tundeküllased
Ta on tundlik moraaliküsimustes ja huvitub neist varakult
Ta on väga uudishimulik
Ta on oma huvides väga sihikindel
Ta on väga energiline
Ta eelistab vanemate laste või täiskasvanute seltskonda
Tal on väga palju erinevaid huvisid
Tal on väga hea huumorimeel
Ta hakkas väga varakult ja huviga lugema (enne lugemaõppimist tahab, et talle palju ette loetakse)
Ta peab tähtsaks õiglust ja ausust
Ta on väga tähelepanelik vaatleja
Tal on väga hea kujutlusvõime
Ta on väga loominguline
Ta vaidleb innukalt vanemate inimestega
Talle meeldivad numbrid
Ta lahendab hästi piltmõistatusi
Kui “jah” vastuseid oli umbes 20 (+/- 2), siis peaksite oma lapse/õpilase vaimse võimekuse ja õppevajaduste suhtes tähelepanelikum olema. Teie laps on potentsiaalselt andekas.

Mutrike tunneb end väga andekalt. Ja mingil põhjusel hingesugulust Ervin Abeli tegelaskujuga filmis "Mehed ei nuta", kes ütles: " Ma ei saa kindlat töökohta vastu võtta, sest ma olen väga andekas. Mind võidakse edutada ja... see tähendaks uut närvipinget, suurt koormust, unetuid öid. Ma olen vabakutseline. Koondise Uku liige. Mul on luba kodus töötada. Minu spetsialiteediks on puulusikate valmistamine. No vahel ma koon ka kampsuneid, labakuid. Aga viimasel ajal ma valmistan ainult kunstnikerdustega esmaabikappe. Ja... ja nii see elu veereb, päev päevalt, üksinduses, kampsunite, labakute ja esmaabikappide keskel."

Mutrikese elu veereb, päev päevalt, lolluses, lukustussilindrite, tihendite ja Tähtsate Inimeste keskel.

ps: test on suunatud küll kuni 12-aastastele lastele, aga nagu Seera juhtis mu tähelepanu sellele, et kool on (õigel ajal?)takistanud minu (ja tema) andekuse arengut, siis parem avastada potensiaalne andekus hilja kui mitte kunagi.

Kloun vs Hampelmann

Mutrike mõtleb ja mõtleb ning hakkab vaikselt aru saama, kuidas saada Tähtsaks Inimeseks. Viimaste nädalate jooksul on Mutrikesele selgeks saanud Tähtsate Inimeste käitumismudel.

1. Igale küsimusele tuleb vastata: "Mul ei ole hetkel aega, et sellega tegeleda", "Ma ei oma hetkel piisavalt informatsiooni selle kohta", "Ma ei saa olla selle ülesande projektijuhiks", "Ma olen hetkel hõivatud, kuid sellega võiks sind aidata" -
Siis kõik teavad, et Tähtis Inimene on Tähtsamate Asjadega hõivatud ning ei saa Mutrikese küsimustele aega pühendada - need ei ole tähtsad.
2. Kõigile küsimustele tuleb vastata umbmääraselt, umbisikuliselt, umbes. Inglise keel on selles mõttes magustoit - should, seem, would, could - võtavad automaatselt Tähtsalt Juhilt vastutuse. Kui teed valesti, oled ise süüdi, sest Juht ütles ju, et "it seems okay", mitte "it IS okay". Mutrike ise ei tohi otsustada, tal on KÄSK pöörduda otsuste saamiseks Suure Juhi poole, kuid Suure Juhi vastused on 99.8% ajast umbmäärased.
Mutrike küsib: Kuna muuta on vaja dokument See ja See, kas keegi juba töötab selle küsimuse kallal? või Kuidas me teeme riskianalüüsiga? Kas ostame selle sisse või...?
Vastused on aga nagu ikka: Me peaksime selle üle vaatama ja hakkama mõtlema,.... ja Meil peaks analüüs olemas olema, aga seal võib olla midagi, mis on muutunud, seda oleks vaja vaatama hakata. should, would, could! Vastuseid? Otsuseid? Null! Miks Mutrike üldse tüütab Tähtsaid Inimesi oma küsimustega?
3. Igas küsimuses tuleb kokku kutsuda koosolek, mis sellest, et eeltöö on tegemata ja tulemust ei tule. Selle kohta saab vähemalt värvilise dokumendi (mis sellest, et sisutu) valmistada ja laiali saata. Linnuke on kirjas. Tähtis Juht on oma tööd teinud. Ta on koosolekut pidanud!
4. Oma ignorantsust ja ekstreemset rumalust tuleb presenteerida enesekindlal moel. Ja umbmääraselt otsustavalt.
Mutrike küsib küsimuse - tal on KÄSK pöörduda Tähtsa Inimese poole. Tähtis Inimene vastabki: "Sorry, ma ei ole hetkel appdeeritud!" (kuigi tegu on tema vastutusala ja varasemate otsustega). Rumal Mutter seletab veelkord. Tähtis Inimene saab veel valesti aru, kuid vastab siiski, et tundub, et kõik on ok.
Et Mutrike valesti aru ei saaks, küsib ta mitmelt Tähtsalt Inimeselt, kas ta saab õigesti aru, et otsus on selline ja selline. Tähtis Inimene vastab ka kõigile: "Korrektne! Ma olen nõus! See on ka varem nii olnud ja tundub, et on ka seekord okei. Seems, should, could, would! Tähtis Inimene on rääkinud!

Mutrike tegeleb saja imeliku asjaga, püüab aidata ja vastata ja otsustada ja tööd teha korrektselt. Talle ei vasta keegi! No mis saabki ühel Mutrikesel kiiret olla? Alles siis kui Mutrikesel tõesti liiga kiire hakkab ja ta mõne Tähtsa Inimese cc-sse lisab, siis vastavad kõik KOHE! Sest nemad teevad ju oma tööd kiiresti. Nemad aitavad alati. Teevad koostööd. Et saaks kiita selle eest, et nad oma tööd nii kiiresti teevad.
Seega, et saada Tähtsaks Inimeseks, peaks Mutrike:
1. kõigile igal võimalusel kirjutama, et on hõivatud;
2. olema umbmäärane;
3.kutsuma kokku ebaolulisi, struktureerimata ja mittekuhugiviivaid koosolekuid;
4.kaasa noogutama:
5. suhtuma kõigesse ükskõiksusesse;
6.pidama olulisemaks vormi kui sisu.

Mutrike ei tahagi Tähtsaks Inimeseks saada. Mutrike mõtleb, et parem sisuga kloun, kui vormiga hampelmann!

LÄBI-SEINTE-Nähtamatu Mutrike

Ma ei ole kunagi katsetanud, kas ma oskaksin läbi seinte käia nagu Vintski. Ma muidugi eeldan, et olles sama nähtamatu kui Vintski, siis võiks mul olla ka samasugused võluvõimed nagu Vintskil. Aga nähtamatu on Mutrike küll, isegi ilma läbi-seinte-pulbri!
Mutrikesel on turul X klient Y. Klient Y käis ka siin Tähtsa Inimesega kohtumas ja lepiti kokku, kas klient Y saab hinnaskeemi A või B järgi kaupa jne jne jne.
Kuna turule X on tekkinud nii palju uusi suhteid, skeeme, potensiaalseid kliente, siis Mutrike küsis Tähtsalt Inimeselt igaks juhuks üle, kuidas ja kas käituda, kui klient Y tahab jälle kaupa osta. Palju! Mutrike pöördus selle Tähtsa Inimese poole, kes pidi turul X tähtsate otsuste eest vastutama - ei olnud isegi šokeeritud, et vastas Teine Tähtis Inimene: "Sorry, ma ei ole hetkel turul X toimuvaga täitsa kodus. Kui nad ostavad Palju kaupa, siis tundub, et nad on tõsised kliendid ja pole probleemi kasutada hinnaskeemi B, aga ma täpselt ei tea kõike." Tähtis Inimene, kes selle turu tähtsate otsuste eest vastutas, ajas kõige pealt kõik sellel turul tegutsevad viis klienti sassi, aga vähemalt sai pärast teist meili ise aru, et ajas inimesed sassi.
Mutrikesel tekkis vaid kolm emotsiooni:
1)viha - sest Mutrike küsis küsimuse, kuid korraga liikus ta cc reale ning Teine Tähtis Inimene palus rohkem lisainformatsiooni Siit ja Sealt, justkui Mutrike tõepoolest ei tea midagi;
2)meeleheide - miks on vaja kõik elementaarsed asjad peapeale keerata, kas ühtne väljakujundatud hinna-ja müügistrateegia koos turu-uuringuga/taustainfoga on palju palutud;
3) jõuetus - kaua peab Mutrike vait ja nähtamatu olema; Mutrike tahaks oma suud avada, aga Mutrikese rahaline seis ei luba Mutrikesel töökohast ilma jääda.

Nii on Mutrike edasi kloun, kelle linnast ära sõitnud tsirkus maha on jätnud!
Aga...vähemalt katsetan ma täna töölt lahkudes läbi seinte kõndimist. Äkki siiski koos nähtamatuks muutumisega suudab Mutrike ka läbi seinte astuda. Graatsiliselt. Lööb parema jala kontsaga vasaku jala suurt varvast ja läheb LÄBI SEINTE!

Vihjed ajukärbumisele vol 1

Mutrike on pikemat aega vaevanud oma pead selle üle, kas Suur ja Tähtis Ettevõte on aidanud kaasa aju kärbumisele, ega siis Mutrike ei taha tunnistada, et ta ongi juba loomupoolest natuke uisa-päisa. Laupäeval sai Mutrike tunnistust sellest, et ajukärbumine on tõepoolest toimunud. Mutrike ei oska enam lugeda või ei suuda päevi üksteisest eristada. Et kõik ausalt ära rääkida, tuleb alustada algusest:
Oli ilus reede õhtu - Mutrike istus oma metsakodus ja ootas meest töölt koju, et siis koos Tartu poole sõitma hakata. Tartusse oli vaja jõuda laupäeval, seega kiiret ei olnud, aga et hommikul saaks kauem magada, otsustasid perekond Mutrikesed ikka reede õhtul kohale sõita. Ega väga ei oleks viitsinud Tartusse minna, kuid Mutrikese Sõbranna Lapsel oli 5-aasta juubel - tähtis üritus ja Mutrike otsustas, et sinna PEAB minema. Mutrikese Sõbranna teeb alati ka kõige paremaid koduseid hõrgutisi ja eks seegi oli üks põhjus, miks Mutrike kindlasti juubeliüritusel osaleda tahtis.
Laupäeva õhtul kell kuus oli Mutrike platsis, Sõbranna asemel tegi ukse lahti Sõbranna Sõbranna. Mutrike vaatas hämmingus ringi ja küsis, et miks Sünnipäevalaps ise ust ei avanud. Sõbranna Sõbranna vaatas Mutrikest kaval näoga ja muigas: "Sa oled päevaga eksinud. Sünnipäev oli eile!"
Mutrikesele ei meeldi rumalad naljad: "Mis asja? Ärge tehke minuga nalja! Kus teised kõik on?" Kui pärast viit minutit vaidlust kedagi kusagilt välja ei voolanud, hakkas Mutrike taipama, et krt! vist tõesti sai päev hiljem tuldud. Aga Mutrike ei tahtnud jonni jätta ja mängis solvunut, sest keegi ei olnud talle öelnud, et sünnipäev reedel on! Sõbranna Sõbranna muigas veel ja ütles, et Mutrike ei oska vist lugeda - Orkutis oli kirjas reedel kell kuus!
"Ei olnud, "vaidles Mutrike vastu ja vedas Sõbranna Sõbrannaga šampuse peale kihla. Ja kaotas kihlveo!
Mis seal siis ikka - Mutrike punastas ja hakkas lahkuma...Kuid Mutrikese Sõbranna on TÕELINE sõbranna - ta oligi oma Sõbranna pannud Mutrikese- valvesse, sest kui Mutrike just pole trammi alla jäänud, siis ta ajas päevad sassi ja saabub laupäeval kell kuus. Mutrikese Sõbranna oli oma Sõbrannale andnud instruktsioonid Mutrike sisse kustuda, šampus avada ja üleüldse Mutrikest lõbustada nii kaua, kuni nad siis ise tagasi koju saabuvad. Sõbranna Sõbranna sai oma ülesandega hästi hakkama, mis ei tähenda muidugi, et ta ei oleks endale lubanud samal ajal sarkastilisi nalju Mutrikese kulul, kuid hea küll... veidike hiljem saabus ka Mutrikese Sõbranna Sünnipäevalapse ja Abikaasaga - Mutrikese auks! Sekund hiljem oli laud kaetud, uus šampus avatud, uued sarkastilised naljad (of koors Mutrikese kulu) lendu lastud ja pidu täies hoos. Mis sellest, et päev hiljem! kellaaeg oli vähemalt õige!
Mutrike oli nagu VIP külaline, veidike piinlikust tundev VIP külaline, aga ikkagi VIP. VERY IMPORTANT PERSON!
Ja kas pole tore kui on olemas sellised Sõbrannad ja Sõbrannade Sõbrannad, kes sind alati ootavad?

(Mõnda aega ei tohiks ma vist lubada endale ühtegi blondi nalja Barbie-Kai ja teiste kohta....)

Haha-ha-ha-haa!

Mutrike on viimasel ajal kõigest nii tüdinenud, et vajas hädasti ühte tibatillukest positiivset süsti. Mutrikese abikaasa tunneb Mutrikest hästi ja teab, et hea teatrietendus on kindlapeale minek, niisiis käisid Mutrike ja Tema Abikaasa teisipäeval teatris. Ja tõepoolest see anduski soovitud positiivse tulemuse - mõned päevad oli Mutrike rahulolev ja positiivselt meelestatud. Tänaseks hakkab positiivne maailmavaade jälle hägustuma, sest hall ja suur ja tähtis ettevõte võtab kõik enda alla, varjutab tillukesed pildid oma massiga ja lihtsalt sõidab sisse, aga see selleks...
Mutrike käis vaatamas Voldemari - peab ütlema, et see oli üks paganama hea etendus, tuleb muidugi ka tunnistada, et ega Mutrike viimasel ajal pole ka väga palju teatris käinud, aga paganama hea oli ikka. Selline lahe, õpetlik, natuke naljakas, veidike traagiline jutustus Panso elust. Kõike seda rongisõidu jooksul Kivimäelt-Balti jaama. Kui palju nii lühikese aja sisse jõuab.Järelikult hästi lavastatud! Õhtul kummitas meid mõlemaid Tiit Suka pansolik naer, ma olin täiesti veendunud, et see jääbki külge ja hakkangi edaspidi täpselt niiviisi naerma. Siis oleks Suures ja Tähtsas Ettevõttes saanud kõik mõelda, et nii, nüüd on küll kõik, Mutrike on totally lost it. Haha-ha-ha-haa!
Ja "kotleti-tants"....liiga hea, et tõsi olla. Ahjaa, ma teadsin juba ammu, et Tiit Sukk mulle meeldib, aga et mulle ka Taavi Teplenkov meeldib, seda ma enne "Voldemari" ei teadnud. Nüüd ma tean! Vanasti meeldis mulle Arnold Schwarzennegger.
Lisaks sellele, et ma eesti kultuuriloos end hetkel palju valgustatumana tunnen, avastasin ma, et ma naudin ka aplausi. Või plaksutamist? Ma ei tea kumba, aga igakord tekitab see käteheli mus ülevad tunded. Huvitav, mis tunne oleks, kui Mutrikesele endale keegi plaksutaks?
Võib olla ühel ilusal päeval meelitab Mutrike teliku lukustussilindri tihendi müümisega aplausi välja?
Aga kellelt.......

Mutrikese süvaanalüüs

Mutrikesele ei ole keegi kunagi süvaanalüüsi teinud, Mutrikese tilluke õde parandas oma koolitööde käigus selle vea:
Kõige parema näitena saan tuua enda ja õe vahelisi konflikte, mis mõnel juhul lõpevad komöödiat meenutava naeruga või teisel juhul nutujoruga. Mu õde on väga temperamentse iseloomuga ja mina seevastu rahulikum. Meie vanusevahe on 9 aastat (tema on minust vanem) ja seepärast mulle meie tülid nii koomilised tunduvadki. Vahel võime tülli minna tühisest sõnast või tolmurullist. Aastaid tagasi, kui minus pulbitses puberteet, tegin tihti enda õele liiga ning seega pidin ise konfliktid lahendama. See oli mulle tohutult vastukarva ja tegin seda peaaegu alati ema nõudmisel. Nüüd, kui olen taas rahulikumaks jäänud ja hormoonid enam nii ei mölla, saan aru, et tegelikult oleme mõlemad parajad oma-jonni-ajajad. Ainuke erinevus on see, et nüüd on ka õde vahel see, kes tuleb lepitust otsima. Kõige selle juures on aga naljakas see, et me ei lähe kunagi teineteise juurde vabandades. Ikka leiame seda, et justnimelt MINUL (tema puhul temal) oli õigus. Aga juba see, kumb teise juurde esimesena seda rääkima läheb näitabki, et tüli on lahendatud. Eelnevalt mainisin, et minu maailmavaadet on raske muuta ja see kehtib ka minu õe puhul. Seepärast kinnitame teineteisele, et MUL (ja ka temal) oli õigus ja selleks korraks on tüli jälle maha peetud. Mõnikord möödub see nutusilmil, aga mõte on tegelikult sama.

Vot siis, siuke temperamentne Mutrike...

Dolce&Gabbana,Gucci, Armani, Versace ....

Eile oli Tähtsas ja Suures Ettevõttes komplimentide jagamise päev. Mutrike sai mitme komplimendi osaliseks.
1) Tatraveski nr 1 uuris ja puuris tükk aega Mutrikese juuksevärvi ja lausus siis: "Issake, ma hakkan ka täna pead värvima ja mõtlen hirmuga kui juhtuks selline õnnetus kui sinu peas!"
2) Üsna arvestusväärse ringiga jõudis Mutrikeseni info, et Tatraveskit nr 1 oli häirinud Mutrikese alumised ripsmed. Värvimata noh! No kuidas saab niiviisi tööle tulla, nagu üldse ei hoolitseks enda eest.
3) Mutrike ostis endale prillid, üsna stiilsed, arvuti jaoks. Esimese asjana võtsid Mutrikese uued aksessuaarid ette Tatraveskid ning uurisid ja puurisid, mis märki prillid võiks kanda. Mutrikese prillidel ei olnud suurelt ja sädelevalt kirjas Dolge&Cabbama, vaid hoopis Tundmatu Firma (vähemalt Tatraveskitele) ja Mutrikese prillid olid täiega out! Maha visatud raha! Ja ei tea, kas sobivad ka õigesti....
4) Mutrike ostis endale mõnda aega tagasi Tuntud Firma saapad. Sellise firma, mida Tatraveskid ka tunnevad. Mutrike tahtis ka uhkustada ja ütles, et tal jalas MaxMara saapad. Jälle uurisid ja puurisid Tatraveskid saapaid põhjalikult ning jõudsid järeldusele, et täitsa nõme, et firmamärki pole kusagilt näha. Mis mõtte on osta kalleid asju, kui keegi märki ei näe. Mutrike ei teadnud, et see on kõige tähtsam ja mõtleb, et äkki peaks hinnasildi tagasi saapa külge panema?
5) Ja Mutrike oli liiga paksult riides, ega siis tali veel ei ole, et vaja talvemantliga käia! Mutrike ise kujutas ette, et karusnahast ääris ei tee veel mantlist talvemantlit, aga kui Mutrike millestki muust niikuinii midagi ei tea, mida teab Mutrike moest. Miks Mutrike üldse arvab, et tal on hea maitse ja stiilitunnetus? Kust ta sellise jultumuse võtab? Moesuundade üle otsustavad Tähtsas Ettevõttes Tatraveskid. Jama kui Mutrike paksult riides käib, jama kui paljalt. Alles hiljuti oli Mutrike liiga paljalt riides - puha paljad käsivarred, kas külm ometi ei ole???
Mutrike pole tükk aega nii palju kenasid komplimente saanud. Nii tore, kui teised sind märkavad!

Meie siin, meie siin, meie siin....

Mida teab üks rumal Mutrike müügist, müügistrateegiatest ja Tähtsatest Otsustest? Mitte midagi!
Mutrikesele on tekkinud maale X klient Y - uus aga tubli. Maksab ilusasti ette ja muudkui tellib. Härra A, kes Tähtsas Ettevõttes vastutab otsuste eest, mis tehakse maal X, aga nii ei arva. Härra A leidis samasse piirkonda veel ühe kliendi. EELDATAVASTI väga hea. Väga võimeka. Ja juba praegu me usume temasse. Härra A poolt leitud klient saatis siiski turundusplaani ja muid värvilisi pabereid, mis sellest, et sisu ei olnud, aga vähemalt Plaan oli. Uuele Kliendile lubati kohe terve piirkond maast X, ainuõigus, allahindlused ja mida kõike ilusat veel. Küll ta tellima ka hakkab. Seniks aga toetame teda.
Ja põhimõtteliselt kliendile Y enam ei müü, veel viimane tellimus ja siis anname teada, et varsti käib kogu värk Uue Kliendi kaudu...aga igaks juhuks veel ei anna Uuele Kliendile kliendist Y teada ja vastupidi. See oli kaks kuud tagasi.
Vahepeal on tellimusi esitanud Uus Klient ja klient Y, klient Y veidike arvestusväärsemalt kui Uus Klient. Ja klient Y tahab tulla Suurde ja Tähtsasse Ettevõttesse külla, et näha, kuidas asjad käivad. Aga mis siis nüüd saab? Uus Klient tuleb ka külla ja temale on ju ikkagi kogu maa X üks piirkond lubatud!
Bad news...arvasid Tähtsad Inimesed. Võtame siis kõige pealt Uue Kliendi, vaatame, mis tema räägib ja siis vaatame, mis kliendist Y saab.
Üks Uus Potensiaalne Klient meil oli. Me uskusime temasse! Me panustasime temale! Uut Klienti jätkus üheks tehinguks. Huvitav, milline on uus Uus Klient?
Segased suhted...
Mutrike tahaks, et müügistrateegia oleks läbipaistev ja aus, eetiline ja korrektne, läbimõeldud ja....
Mitte nii põnev. Segane ja....
Aga mida teab Mutrike?

Nädalavahetus emaga

Nädalavahetusel tuli Mutrikesele ema külla. Mutrike tundis veidike hirmu ka, sest ema oli ju lubanud liigse kulutamise eest naha peale anda ja lubas õpetada, kuidas rahaga säästlikult ringi käia. Kõlas põneva nädalavahetusena! Ja nädalavahetus oligi õpetlik - ema õpetas Mutrikesele....
KUIDAS VIIS TUNDI JÄRJEST POES KÄIA!
Laupäeva õhtuks lõid Mutrikesel jalad tuld välja, sest Mutrike ei ole harjunud nii palju poes käima. Ema aga kalpsas ühest poest teise nagu väle jänes, mis sel Mutrikeselgi üle jäi kui kuulekalt ema sabas sörkida. Juba esimeses poes läks shoppamine lahti, kõik kaubad olid ikkagi -30%. ja ilusad. ja vajalikud. ja....
Ema otsis punase kleidi peale musta vesti, ainult, aga ostis hallid sukad ja pruuni kampsuni. Olid ilusad küll! Hea ema ostis oma lapsele ka üht-teist, allahinnatud ju ikkagi. Mutrike proovis selga ilusat halli kleiti, aga kuna rahakott on üsna kokku kuivanud tänu Rudolfi vallatutele väljaminekutele, siis Mutrike nagu väga ei raatsinud raha raisata. Ja Mutrike tahtis emale näidata, et ta ei kuluta mõttetult. Mutrikese ema KÄSKIS Mutrikesel osta kaks läkiläkit - Mutrikesele ja Janekile, müts PEAB peas olema ja need ei olnud kallid ka.
Pärast kolme tundi oli emal kõht tühi - lähme koju, arvas ta. Mutrikesel oli hea meel: "Lõpuks ometi!", kuid Mutrike rõõmustas liiga vara, tee peale jäi VEEL poode, mis kindlasti oli vaja läbi käia. Mõne aja pärast arvas ema, et tal on natuke raske olla ja on natuke väsinud ka, et lähme koju ära. Mutrike enam liiga vara ei rõõmustanud ja õigesti tegi - poode jäi tee peale VEELGI. Kõigest viis ja pool tundi pärast poetuuri algust oli Mutrike tagasi kodus, väljas oli juba hämaraks läinud. Mul on niiiiiiiiiiiiiiiiiiiii hea meel, et ma suutsin ta kingapoodidest eemal hoida, muidu ei oleks ma siiamaani koju saanud. Kingapoed tõmbavad ema nagu magnetiga ja ilmtingimata peab ta KÕIK kingad jalga proovima. 97% ajast ei osta ta mitte midagi!
Mina ei saa aru, kuidas vanaema jaksab emaga poes käia. Ema aga avaldus saladuse, et vanaema on üldiselt poodi mineku algataja ja nii nad siis nädalavahetustel mööda poode terve tööpäeva kappavadki nagu väledad jänesed. Nagu ema nii ka tütar!
Koju jõudes oli emal korraga paanika - aga kleit? me kleiti ei ostnudki? Seletasin siis emale, et ega mul raha nii palju ei ole, et ei saanud endale ikka lubada.
Ema tegi suured silmad: "Aga ma oleks ju selle sulle ostnud?" MIKS SA MULLE SEDA POES EI ÖELNUD? Mutrike oli peaaegu, et nõus poodi tagasi minema. Ema arvas, et ta oli väga selgelt öelnud, et tema ostab mulle kleidi. EI ÖELNUD! Oehhh....
Pühapäeval ema küll kibeles uuesti poodi, Mutrike mõtles ka kleidi peale ja oli peaaegu et valmis minema, aga siis tulid meelde valutavad jalad. ja pühapäeval oleks ema panustanud kingapoodide peale, see oleks olnud raudne kaheksa-tunnine poemaraton!

Ja ema arvas ka, et tegelikult pole Mutrikesega üldse hea poes käia - muudkui kibeleb koju ja viit tundigi ei pea vastu. Mis poeskäik see selline on! Ta läheb parem Tartus vanaemaga:)

Üks hea asi oli ema külaskäigus lisaks "harivale nädalavahetusele" veel - ema tegi süüa! Bubertit! Maailma parimat magustoitu! Selliseid vanakooli asju oskavad vaid emad teha.

Oh, okay. Um, I invented Post-Its

Mutrike on siiski juba nii palju vana, et keskkooli lõpetamisest on möödas 10.aastat - uksele on koputamas koolikokkutulek. Sellised kokkutulekud panevad alati mõtlema, et millega siis vanu kaaslasi põlvist nõrgaks lüüa.
80% minu vanadest klassikaaslastest tuleb lööma lastega - ma ei ole juba ammu suutnud jälgida palju neid lapsi kokku on, aga viimaste andmete järgi saaks ühe tillukese küla algkooli küll kokku.
5% tuleb lööma saavutustega - igas koolis ja klassis on ikka keegi, kes midagi saavutanud on. Ma hetkel küll ei tea, kes need olla võiks, aga kahe nädala pärast saan ma kindlasti selles osas targemaks.
5% tuleb lööma iluga - igas koolis ja klassis on ikka keegi, kes on kena olnud, olemas ja jäämas.
5% ei tule üldse kohale, sest neil pole millegagi teisi rabada ja
5% tuleb kohale ja ei raba absoluutselt mitte millegagi.

Otse loomulikult kuulub Mutrike viimase 5% hulka. Tal pole mitte millegagi kelkida, ei laste ei saavutuste, ei ilu ei... Isegi mehi ei lubata sellistele üritustele kaasa, muidu riputaks vähemalt mehe aksessuaariks käevangu - mehe rinnal diskreetne kuid siiski märgatav oranž sildike, mis annab aimu staatusest. Nüüd tuleb küll õe käest kasvõi Guessi käekott laenata. Mingigi pilkupüüdev aksessuaar. Mitte küll ekstreemselt originaalne, kuid siiski annab aimu staatusest, et maainimesed ei ole ikka alati vaid Laisad ja Joodikud, vaid neil läheb nii hästi, et nad saavad endale lubada ka igasugu Kalleid Asju.

Mutrikese ema ja onu on sama kooli lõpetanud - küll PALJU varem, aga ikkagi. Nende seis on oluliselt parem, nemad saavad end vastavalt vajadusele sokutada nii esimese 80% kui ka järgneva 15% hulka. Mutrike võiks siis heal juhul end nende sulgedega ehtida? Sest Mutrike ju veel siiski noor, aga kui tema suguvõsas nii palju tegusaid ja toimekaid inimesi ees, siis küll Mutrike ka kunagi neile järgi jõuab. Lisaks on nii Mutrikese emal kui onul arvestusväärselt atraktiivsed autod, kui keegi peaks vaatama, millises tõllas Mutrike saabub. Atraktiivsem oleks küll õemehelt Lexus laenata, aga...
Ja kui keegi küsib, et millega Mutrike hakkama on saanud, siis Mutrike võib ju vastata, et: "Oh, okay. Um, I invented Post-Its..."

Aga mida selga panna?

PS: Barbie-Kai teatas, et tema ei tule, sest:
1)ta on paks (of koors)
2) tal pole midagi selga panna
3) ta lasi kunstripsmed ära võtta ja nüüd ta näeb välja nagu oleks haige:)

Säravad vildikad

Mutrike ongi paha sõbranna. Väga paha sõbranna. Mitte ainult ei pane ta Barbie-Kaid mõtlema, vaid ta on nii julm, et kutsub oma sõbrannasid Suurde ja Tähtsasse Ettevõttesse tööle. Mutrike on lausa nii rumal, et ta üldse ei mõtle, millised tagajärjed võivad tema tegudel olla. Ma ise pole küll kõige teravam pliiats, olles lisaks sellele ka Suures ja Tähtsas Ettevõttes nähtamatu, kloun, kellel linnast ära sõitnud tsirkus maha jättis, aga mul on sõbrannadeks ka mõned üsna Säravad Vildikad.
Mutrike palus mõtlematult oma Säravatest Vildikatest Sõbrannadel oma cv-d saata, et mis seal siis ikka, kust ma oleksin võinud aimata, et asjad sellise suuna võtavad ja neid kohe siia kutsuma hakatakse. Aga hakati! Aga kui tulevadki? Aga, aga, aga, aga.........Kas nad tulevikus jäävad mu sõbrannaks? Või hakkavad mind süüdistama, et....
Ahjaa, Tähtis Inimene lubas Mutrikese näpud sahtli vahele panna, et ta pole neist Vildikatest varem kõssanud. Mutrike oli nii rumal, et ei osanud aimata, et kui on vaja "ostlejat", siis kõige sobivamad selleks võiksid olla tema hoopis teisest valdkonnast Vildikad;)
Kuigi, kui IGAS naises on "ostleja"-geen juba sisse kodeeritud, siis võib olla tõesti...Mutrike lihtsalt ei oska nii laialt mõelda.

Ever stop to think, and forget to start again?

Mutrike on paha sõbranna. Mitmel põhjusel. Esiteks ajas ta Barbie-Kai mõtlema ja nüüd on Barbie-Kai mures, et ta ei tea ega oska ka enam midagi, ei tööst ega elust. Nüüd tahaks Barbie-Kai jälle mõtlemist välja lülitada, et elu ilusam oleks, aga ei oska.
Nõuandeid kellelgi? Aitame koos Barbie-Kaid!

Barbie-Kai

Mul on üks sõbranna - selline elussuuruses Barbie. Kui Barbied oskaksid rääkida, siis arvatavasti räägiksid nad täpselt samamoodi nagu Kai ja neil oleks täpselt ühed ja samad probleemid. Ausalt! Ma aeg-ajalt ikka mõtlen, et mis tema peakeses küll toimub, sest kui asjadest annab valesti aru saada, siis ta kindlasti saab valesti aru; kui asjad ajab untsu ajada, siis ta ajab; kui asjad annab ära kaotada, siis ta kaotab. Ja mitte kunagi ei tea ta mitte millestki mitte midagi. Nagu vati sees. Aga kogu oma barbilikkuse juures on ta sellest hoolimata, või pigem tänu sellele, ülilahe. Mitmel erineval põhjusel:
1)oma naiivsusega ajab ta mind alati naerma;
2)tema üle saab alati naerda;
3)ta ei solvu kui ta üle naerdakse;
4)vahepeal on hea kui kellegi teise üle saab naerda;
5)ma saan ka vahelduseks ennast targemana tunda või targem tunduda.

Barbie-Kail on alati 4 probleemi:
1) ta on paks;
2)keegi teine ei saa aru, et ta on paks;
3)ta tahaks midagi (head) süüa, aga ei saa, sest ta on paks;
4) ta tahaks midagi (head) süüa teha, aga ei oska midagi teha.

Barbie-Kai sünniks justkui iga päev uuesti ja avastab iga päev enda jaoks midagi uut. Kui Barbie-Kaiga läbi moodsate suhtlusvahendite suhelda, siis absoluutse kindlusega on iga teise vastuse peale tema vastus "aa". Justkui saaks ta iga kord midagi totaalset uut ja huvitavat teada. Aaaaaa!
Lisaks sellele saab ta iga päevaga targemaks:
1) ta sai teada, et lennuki keskmine kiirus ei ole ca 200 km/h
2) ta sai teada, et kui peas on vaid vaakum, siis seal ei olegi midagi
3) ta sai teada mitme kuu tagant on kvartal
4) ta sai teada, kaua on restoranis prae ooteaeg
5) ta sai teada, et praadimisel tuleb kasutada õli

Barbie-Kai on elušeff sõbranna! Me like Barbie!

Vanadus tuleb väärikalt

Mutrike on 29-aastane, tunneb end täitsa noorena, aga eile hakkas mingil imelikul põhjusel mõtisklema. Vanuse üle. Mis on vanus? Kas on vanus?
Mõtisklustes on süüdi Mutrikese 16-aastane onupoeg. Tema pani Mutrikese mõtlema.
Mutrikese onupoeg on noor. Mutrikese abikaasa on onupojast 20 aastat vanem. Mutrike on ka noor. Ta on onupojast 13 aastat vanem.
Mutrikese onu saab 45, tema naine ka - nemad on Mutrikese abikaasaga ühevanused. Mutrikese abikaasa on 36. Mutrike on nagu öeldud 29 - tema on ka nendega ühevanune. Mutrikese ema on 48. Tema on Mutrikesest natuke vanem.
Mutrikese õde on noor. Ta on 20. Mutrikese õemees on ka noor, ta on 28. Mutrikese abikaasa õde on ka noor. Ta on ka 28. Mutrike tunneb, et ta on neist kõigist palju vanem. Aga nendega koos on ta nendega ühevanune.
Mutrike ei ole kunagi oma õde pidanud täiskasvanuks - ta on tilluke õde. Mutrikese abikaasa õde ei ole ka täiskasvanu - ta on ka tilluke. Nooremad õed-vennad ei saa kunagi täiskasvanuks.
Nende kõrval on Mutrike ja tema abikaasa vanad.
Mutrikese sõbrannad on igas vanuses: Roosi 43, Tiia, 44, Maarja 26. Nad kõik on Mutrikesega ühevanused. Ometi on nad ka peaaegu ühevanused Mutrikese ema, onu ja onunaisega. Aga mitte Mutrikese abikaasa onu ja onunaisega. Nemad on vanemad. Nad on 48.
Mutrikese vanaema on 79. Tema on vanem Mutrikesest, Mutrikese abikaasast, emast, onust, tädist ja sõbrannadest.
Aga ülejäänud? Kes on noor ja kes on vana?

Perekond on kõige tähtsam...

...ka töö juures. Mutrike on juba kolm nädalat oma pead vaevanud selle üle, miks üks Uus Inimene tööle võeti, mis on tema tööülesanded ja miks ta vajalik võiks olla. Alles mõnda aega tagasi sarnane töökoht koondati. Peale selle on vaja kulusid kokku hoida. Tähtsad Inimesed ütlesid, et nt härra A - see õnnelik, kes varsti meid maha jätab - asemele küll kedagi ei võeta, kuidagi saab tööülesanded jaotatud. Õige suhtumine! Keegi ju ikka teeb töö ära. Kuidagi ikka saab. Milleks selle peale raha kulutada!
Uus Inimene ei viitsi suurt midagi ise teha, kõike, mida teeb, teeb üle jala, suhtub kolleegidesse kuidagi üleolevalt ja üleüldse on selline kahtlane sell. Ise ühtegi otsust ei tee, aga koosolekutel noogutab kaasa nagu oleks just tema kõige suurema töö tegija olnud. Mutrike on igaks juhuks tema suhtes ettevaatlik olnud, ei ole väga suud paotanud ja oma arvamust tema kuuldes avaldanud. Omadest vitsadest Mutrike teab, et libedad sellid on kõige ohtlikumad.
Täna sai Mutrike teada, et Uus Inimene on Tähtsa Ülemuse Õe Mehe Vend.
Enam Mutrike Uue Inimese palkamise vajaduses ja õigsuses ei kahtle.

Edu edaspidiseks!

Mäletate Mutrikese Kolleegi? Seda, kelle toole kangutati ja kellest lõpuks õnnestus lahti saada. Mutrikese Kolleegil on täna viimane tööpäev, Suured ja Tähtsad Inimesed väldivad meie tuba nagu katku - no muidugi, mis sa enam sinna tuled. Näost näkku suhelda oleks ju liig. Palju lihtsam on suhelda meiliteel:
"Meil on väga kahju, et sa meie seast lahkud, kuid kuna täna on su viimane tööpäev, siis ole hea, vii oma asjad personaliosakonda enne lahkumist. Edu edaspidiseks!"
Sellised meilid on kuidagi nii siirad ja südantsoendavad!

Ruudolfi kummid vilisevad

Pean tunnistama, et ma olin Ruudolfi peale nii tige, et ta meid alt vedas ja meilt kamina röövis, et olin talle juba uut ja sobivat nime välja mõtlemas. Lembit käis peast läbi. Endel. Sass? Kuid kuidas sa saad ta peale vihane olla, kui ta säravalt eile õhtul jälle maja ette veeres. Ei saanud kuidagi. Oma Ruudolf on ikka oma Ruudolf.
Isegi palju säravam, moodsam ja uhkem auto, mis vahepeal Ruudolfit asendas, kahvatus korraga. Kuigi olin mõni hetk varem sellest uuemast ja säravamast isendist pimestatud olnud. Korraga ei tundunudki enam nii särav ja ilus teine minu oma Ruudolfi kõrval. Sõidad ikka tööle, pargid täie õigusega OMA Ruudolfi OMA kohale (koht nr. 6 - seda ei tohi unustada!) ja mitte kellelgi pole midagi öelda. Peale selle, oli puhkuselt tagasi Sõber Sergei - minu isiklik parkimisandur, kes hoolitseb alati selle eest, et Ruudolf oma nina vastu seina ära ei lööks või teisi säravaid neljarattalisi ära ei kriimustaks. Küll mul on hea meel, et Sõber Sergei puhkuselt tagasi on. Suures ja Tähtsas Ettevõttes siiski töötab häid inimesi ka... Peale minu of koors!
Kuid jõulud jäävad ikkagi ära.
Ja loodame, et talv tuleb soe.

Huvitav, kas sellised matchivad kingad oleks võimalik endale kusagilt soetada?

Mõtteis kaduma läinud

Mutrike on viimasel ajal tihti kuidagi segaduses, sest Mutrike on liiga palju mõtlema hakanud. Mutrikeselt ei oodata mõtlemist, vaid käsu täitmist ja vait olemist, vaikset andmete sisestamist ja tilluke olemist. Piparkoogi- ja siirupilõhn on kadunud. Aga Mutrike aega-ajalt ikka veel mõtleb. Mõtiskleb asjade üle.
Kuigi ei tohiks.
Kellegi meeltesegaduses on Mutrikesele usaldatud mõned kliendid. Mitte liiga palju, sest Tähtsad Inimesed on mures, et äkki Mutrike ei oska, rikub midagi ära, teeb valesti. Hoolimata sellest, et nad isegi ehk ootaksid Mutrikese põrumist, saab Tilluke Inimene sellega hästi hakkama. Mutrikese klient A on aastal 2009 kokku tellinud kaupa 3,1 miljoni raha eest, klient A- l on veel tellimusi 1,2 miljoni eest. Rumal Mutrike arvas, et see on arvestusväärne summa ja tahtis oma klienti natuke toetada, pakkuda tillu-tillukest allahindlust, kuid Tähtsad Inimesed ei arva, et klient A oleks allahindluse ära teeninud. Olevat selline mossitaja! Tähtsad Inimesed toetavad Uut Potensiaalset Klienti, kes kogu aasta jooksul on Tähtsale Ettevõttele sisse toonud 250 tuhat raha, sest neil on sellesse Klienti usku. Neil oli sama suur usk ka klienti B, keda toetati igal moel ja kes pärast ainsat (küll siiski 300 tuhat raha väärt) tellimust end kokku pakkis ja arvas, et see mäng pole ikka temale.
Mutrike ei oska nii laiahaardeliselt mõelda nagu Tähtsad Inimesed ja sellepärast tema ei saagi kõigest õigesti aru. Mutrike vahel ikka loodab veel lubatud piparkookide kallal maiustada, aga Mutrikest ei lubata piparkookidele liiga lähedale. Ta ju ei oska, ei saa hakkama.....
Eile sai Mutrike kliendilt A kirja: "/.../ see, et sa oma sarmi mängu panid ja meile nii kiiresti uue toote saatsid, annab juba head tulemust. Võta arvesse, oled omas töös hea!"
Eelmine nädal sai Mutrike kliendilt U kirja:" You are so kind and good /.../"
Natuke varem kirjutas klient H: "Loodan, et meie koostöös sujub sama hästi ka tulevikus/.../"
Kuu aega tagasi tuli Mutrikesele kiri kliendilt G:" It's a pleasure to work with you, seriously!"
......

Mutrike ei saada neid kõiki kirju cc ja bcc-ga Tähtsatele Inimestele edasi. Teised aga tuletavad ennast üht või teistpidi Tähtsatele Inimestele meelde: "Koostasin täna selle aasta 20000. arve, tööd on küll väga palju, aga mul on hea meel, et meil nii hästi läheb!"
Tähtsad Inimesed lausa müügivad rõõmust: "Keep up the good work!"

Mutrike tahaks piparkooke!
Mutrike tahaks olla flööt , mille südame kaudu muutub tundide sosistamine muusikaks!
Mutrike tahaks kududa riiet niitidega, mida tõmmatakse tema südamest, otsekui tuleks armsamail seda riiet kanda ...

Ökovanaema & Martin

Ökovanaema lugu on peaaegu, et purki saanud. Mina ise olen väga rahul ja loodan Ökovanaema varsti raamaturiiulitelt leida. Kahjuks aga röövis tähelepanuvaeguse käes vaevlev jonnakas Ruudolf suurema osa (ei! mis suurema - KÕIK) mu säästudest ja tuleb uuesti otsast alustada. Raha kogumisega. Ei tea, kas ma saan sellega hakkama, kui niiiiiiiiii palju ilusaid asju on mind igas ostukeskuses ähvardavalt ründamas ja lunimas: "Osta mind, osta mind, osta mind!"?
Aga lugu on lahe. Teisiti poleks ju mõeldav, minu enda kirjutatud ju:D Ja joonistused veel lahedamad - tehke, mis tahate, aga mulle lastejoonistused meeldivad. Nii väljendusrikkad ja siirad.
Oleks seda lapsemeelsust vaid rohkem....

Nõudmised? Ainult üks - Superv6imed!

Täna on Mutrike kõrvust tõstetud, lausa meelitatud, Mutrike on lausa õnnelik, et ta nii Tähtsasse ja Suurde Ettevõttesse tööle sobis. Siia ei saa mitte igaüks.
Siia saamiseks peab vastama nõuetele. Mutrike töötab Suures ja Tähtsas Ettevõttes - järelikult Mutrike vastas nõuetele.
Miks Mutrikesel sellised eksistenisaalsed mõtted üldse peas keerlevad? Aga sellepärast, et Suurde ja Tähtsasse Ettevõttesse otsitakse uut inimest - tegelikult tavalist Mutrikest, aga seda ei saa ju ometi töökuulutuses avaldada. Oo ei, töökuulutuses otsime me Superinimest, Supervõimetega ja pakume talle Supervõimalusi, Arengut, Väljakutseid ja Koolitusi. In your dreams maybe!
Uuel Supermutrikesel peab olema tehniline kõrgharidus, ta peab olema pidevalt kursis poliitiliste, majanduslike ja juriidiliste muudatustega maailmas, ta on nii hea läbirääkija, et hoiab ostuhinnad madalal, ta on nii hea planeerija, et lattu ei tekki kunagi tühimikku, samuti ei ole laos kunagi liigseid tagavarasid- ta hoiab laoseisu optimaalsel tasemel. Kasuks tulevad mehaanilised teadmised ja vajalik on vähemalt 4-aastane töökogemus mõnes Suures ja Tähtsas Ettevõttes. Lisaks tavapärastele ootustele, et ta oskaks vähemalt viit võõrkeelt, oleks soovitav ka lindude-loomade keele vaba valdamine. Uus Supermutrike peab olema võimeline tellima, läbirääkima, analüüsima, jälgima, juhtima, korrastama ja kontrollima. Ja valmis olema ootamatusteks! Jah, see on tõesti tõsi! Selleks peab tõepoolest valmis olema!
Huvitaval kombel sobivat kandidaati ei ole veel leitud.
Suurde ja Tähtsasse Ettevõttesse ei saa niisama.
Siia on oodatud vaid Supermutrikesed - neid meelitatakse siia nagu Hansukest ja Gretekest piparkoogi-ja siirupilõhnaga.
Vaikselt ja ajapikku kaob siirupilõhn ja alles jäävad vaid Mutrikesed.
Ja Tähtsad Inimesed.

Kus on Mutrikese koht?

Mina ei tea, miks Tähtsatele Inimestele nii hullult meeldib kõike keelata. Ilma keeldudeta ei oleks nagu üldse elu, neil okeks justkui päev korda läinud, kui saab jälle midagi ära keelata, millegi kohta reeglid teha. Mõnda aega tagasi keelati ära "valele" kohale parkimine - kui ikka parkimiskohal sinu ees- ja perekonna- ja isanime pole parkimiskohal, siis sinna parkida ei tohi (mis sellest, et popid sildid on tänaseni Välismaalt saabumata), eelmisel nädalal keelati käskkirjaga "vales" kohas tõstukiga sõitmine ja täna....Täna keelati ära "valel" korrusel liikumine! Koosolekule kutsuti kõik Mutrikesed kohale ja tehti selgeks, kus nende koht on. Kui Mutrikese nurgake asub teisel korrusel, siis esimesele korrusele asja ei ole. Kui Teise Mutrikese nurgake asub esimesel korrusl, siis teisele korrusele asja ei ole. Ei ole vaja mööda maja niisama töllerdada. Igaüks püsigu oma lauakese taga!
Mutrike nüüd mõtleb, kuidas teisele korrusele tulevikus saada?

Ja teie tulete siis...Harju riigist jah?

Tähtsad Inimesed käisid välismaal, uut ja odavat kaupa uudistamas, teiste Tähtsate Inimestega kohtumas ja big businessi tegemas. Selleks oli loomulikult vaja uusi visiitkaarte, imekorralik ja super-professionaalne Valvur-Korrapidaja-Asjaajaja-Koordinaator tellis uued ja moodsad nimekaardid. Värvilised, et ikka silma jääks.
Tähtsad Inimesed kohtusid teiste Tähtsate Inimestega ja jagasid uutele äriklientidele uusi värvilisi ja poppe visiitkaarte. Välismaa Tähtsad Inimesed vaatasid ja uurisid ja küsisid lõpuks: "So, you come from Harju, yes. Well, we haven't heard of it before, where is it?"
Ülimalt professionaalne Valvur-Korrapidaja-Asjaajaja-Koordinaator oli visiitkaartidele unustanud maa lisada. Nii seisiski meie Tähtsa Ja Suure Ettevõtte visiitkaardil:
Suur Ja Tähtis Ettevõte
Linavästriku 30, Tundmatu küla
Harju

Järgmiseks korraks soovitaks mina veel originaalsemaks minna ja veel omapärasemad visiitkaardid tellida, miks mitte sellised nagu pildil:D
"Devil" versiooni pärast tuleks ilmselt suurem rabamine?

Ja millegi pärast tuleb mulle ka üks dialoog filmiklassikast kohe meelde:

Brett: What?
Jules: What country are you from?
Brett: What? What? Wh - ?
Jules: "What" ain't no country I've ever heard of. They speak English in What?
Brett: What?
Jules: English, motherfucker, do you speak it?
Brett: Yes! Yes!
Jules: Then you know what I'm sayin'!
Brett: Yes!
Jules: Describe what Marsellus Wallace looks like!
Brett: What?
Jules: Say 'what' again. Say 'what' again, I dare you, I double dare you motherfucker, say what one more Goddamn time!