Pean tunnistama, et ma olin Ruudolfi peale nii tige, et ta meid alt vedas ja meilt kamina röövis, et olin talle juba uut ja sobivat nime välja mõtlemas. Lembit käis peast läbi. Endel. Sass? Kuid kuidas sa saad ta peale vihane olla, kui ta säravalt eile õhtul jälle maja ette veeres. Ei saanud kuidagi. Oma Ruudolf on ikka oma Ruudolf.
Isegi palju säravam, moodsam ja uhkem auto, mis vahepeal Ruudolfit asendas, kahvatus korraga. Kuigi olin mõni hetk varem sellest uuemast ja säravamast isendist pimestatud olnud. Korraga ei tundunudki enam nii särav ja ilus teine minu oma Ruudolfi kõrval. Sõidad ikka tööle, pargid täie õigusega OMA Ruudolfi OMA kohale (koht nr. 6 - seda ei tohi unustada!) ja mitte kellelgi pole midagi öelda. Peale selle, oli puhkuselt tagasi Sõber Sergei - minu isiklik parkimisandur, kes hoolitseb alati selle eest, et Ruudolf oma nina vastu seina ära ei lööks või teisi säravaid neljarattalisi ära ei kriimustaks. Küll mul on hea meel, et Sõber Sergei puhkuselt tagasi on. Suures ja Tähtsas Ettevõttes siiski töötab häid inimesi ka... Peale minu of koors!
Kuid jõulud jäävad ikkagi ära.
Ja loodame, et talv tuleb soe.
Huvitav, kas sellised matchivad kingad oleks võimalik endale kusagilt soetada?
No comments:
Post a Comment