Mutrikesele ei ole keegi kunagi süvaanalüüsi teinud, Mutrikese tilluke õde parandas oma koolitööde käigus selle vea:
Kõige parema näitena saan tuua enda ja õe vahelisi konflikte, mis mõnel juhul lõpevad komöödiat meenutava naeruga või teisel juhul nutujoruga. Mu õde on väga temperamentse iseloomuga ja mina seevastu rahulikum. Meie vanusevahe on 9 aastat (tema on minust vanem) ja seepärast mulle meie tülid nii koomilised tunduvadki. Vahel võime tülli minna tühisest sõnast või tolmurullist. Aastaid tagasi, kui minus pulbitses puberteet, tegin tihti enda õele liiga ning seega pidin ise konfliktid lahendama. See oli mulle tohutult vastukarva ja tegin seda peaaegu alati ema nõudmisel. Nüüd, kui olen taas rahulikumaks jäänud ja hormoonid enam nii ei mölla, saan aru, et tegelikult oleme mõlemad parajad oma-jonni-ajajad. Ainuke erinevus on see, et nüüd on ka õde vahel see, kes tuleb lepitust otsima. Kõige selle juures on aga naljakas see, et me ei lähe kunagi teineteise juurde vabandades. Ikka leiame seda, et justnimelt MINUL (tema puhul temal) oli õigus. Aga juba see, kumb teise juurde esimesena seda rääkima läheb näitabki, et tüli on lahendatud. Eelnevalt mainisin, et minu maailmavaadet on raske muuta ja see kehtib ka minu õe puhul. Seepärast kinnitame teineteisele, et MUL (ja ka temal) oli õigus ja selleks korraks on tüli jälle maha peetud. Mõnikord möödub see nutusilmil, aga mõte on tegelikult sama.
Vot siis, siuke temperamentne Mutrike...
No comments:
Post a Comment