Seekord Norras olles tuli mulle meelde, miks ma seal elades kuni 10 kilo juurde võtsin. Kui me pärast eksirännakuid (tänu "ülitargale" gps-ile, mis mägedes täiesti lolliks läks) lõpuks poolöösel ööbimispaika jõudsime, ootas meid ees kaetud laud ja sealt ei lastud enne liikuma, kui olime end oimetuks söönud. Hommikul kell 4 (!!!), kõigest kuud tundi hiljem, ootas meid
jälle rikkalikult kaetud laud.
Ja kui nüüd mõelda, et kunagi kestis selline nuumamine kolm korda päevas tervelt pool aastat, siis pole ju midagi imestada.
Samas aga on mul äärmiselt hea meel, et mul õnnestus üle 12 aasta ööbida Furutoppeni
hytta's. Nii tore kokkusattumus, et kliendikohtumine just seal kandis oli ning mu norra vanemad just samal ajal oma suvepuhkust seal veetsid. I-m-e-l-i-n-e! Kahju ainult, et aega nii väheks jäi...
Pilt ei anna edasi pooltki (
isegi mitte veerandit) neist tõusudest, käänakutest ja sellest kui kitsas see tee
tegelikult oli.
****
„Ma ei saa aru, kuna see Svinesund siis tuleb ja toll,“ muutusin ma pahuraks. „Me peaksime ju juba Norra jõudma hakkama, aga ikka ei midagi.“
„Tead,“ vastas ema pärast pisikest pausi, „mul on kahtlane tunne, et me juba oleme Norras, sest vaata, tee keskel olevad kriipsud on muutunud kollaseks. Rootsis olid need kriipsud valged.“ Emal oli õigus. Täiesti ilma igasuguse hoiatuseta olime me jõudnud Norrasse. Svinesundi ja sealset H&M’i ning kaubanduskeskust ei olnud kusagil näha olnud. Tee läks kitsamaks ja käänulisemaks, mäed kõrgemaks ja mets muutus tihedamaks.
„Nojah, ega siis midagi,“ vastasin ma. „Tundub, et poeskäik jäi seekord siiski ära.“
„Me poleks isegi jõudnud, sest kell hakkab juba kaheksa saama ja Knut ja Kari juba ootavad kindlasti.“ Tegelikult ei oleks selleks hetkeks meil kummalgi enam olnud jõudu ja viitsimistki poodi minna. Me olime sõitmisest üleväsinud, nii et ka kõige mitte naljakamad naljad hakkasid naljakana tunduma.
„Vaata, selles metsas elavad kindlasti ka karud,“ arvas ema vasakule jääva metsa kohta, „see kohe tundub selline karude-mets.“
„Kas jää?“ küsisin mina.
„Ei, siin on ikka tavalised karud, vist.“
„Aga trolle selles metsas ei ela,“ lisas ema.
„Kust sa tead?“
„Mäletad, kui me Lillehammeris jalutamas käisime, siis seal oli mets selline tume, sünge, kivid samblaga kaetud, kaljude vahel kitsad avaused? Trollid elavad seal,“ selgitas ema targalt. Ma olin ta selgitusega nõus. Praegused metsad olid trollide elukohaks liiga lahjad. Sõitsime edasi. Mets mõlemal pool teed läks salapärasemaks ja tihedamaks.
„Kuule, aga see on juba selline koht, kus trollid ka võiks elada,“ arvas ema. Noogutasin. Ma olin sõidust ja palavusest nii väsinud, et mulle hakkas juba tunduma, et nägingi puude vahel kedagi hiilimas. „Ja karud võivad siin ka olla.“
„Kas jää?“ kordasin ma lapsiku vaimustusega oma küsimust.
„Hea küll, ütleme, et siin võib jääkarusid ka olla.“ Naersime nagu kaks väikest last ja vaatasime GPS-il olevaid kilomeetreid. Kaks kilomeetrit veel Sponvikani. Ma tahtsin juba kohale jõuda, end pesta ja natuke süüa. Kuigi me emaga kumbki seda välja ei näidanud, oli meil sisimas mõlemal hea meel, et GPS meist Svinesundi H&M’ist mööda oli suunanud.
„Oled jõudnud sihtpunkti,“ kostus korraga GPS-ist. Vaatasime emaga enda ümber ringi. Igal pool oli vaid paks mets, mitte ühtegi silti, majadest ja inimestest rääkimata. Vaid üksik kruusatee viis veel sügavamale metsa, seekord otsustasin ma GPS-i mitte usaldada ning sõitsin veidi maad edasi.
„Võimalusel pööra ringi, võimalusel pööra ringi,“ kamandas GPS. Kuhu? Seal ei olnud ju mitte midagi. Kui siis vaid jääkarud, tavalised karud ja trollid.
„Hea küll, teeme siin väikese peatuse ja mõtleme, mis edasi,“ otsustasin ma. „Kui me paneme sihtpunktiks Halden, siis äkki ta juhatab meid rohkem tsivilisatsiooni? Siia metsa koos karudega ei taha küll jääda!“
Ilmselt oli aga ka GPS palavusega kokku jooksnud, sest jonnakalt tahtis ta meid metsa vahele kruusateele tagasi suunata ning keeldus tunnistamast ühtegi neist aadressidest, mida ma sisestada tahtsin. „Marsruuti ei saa koostada, aadressi ei leita,“ vastas ta jonnaka järjepidevusega. Mul ei jäänud muud üle kui Knutile helistada ja teatada, et oleme lootusetult eksinud.
„Kus te nüüd olete?“ küsis Knut telefonis. Vaatasin ringi.
„Hmmm, ilmselt Norras, aga kus, ma ei tea,“ vastasin, sest tõepoolest mul ei olnud õrna aimugi, kus me olime. Ma nägin ainult mägesid, orgusid ja kitsaid teid. „Oota, kohe tuleb üks silt – Bakke. Kas see ütleb sulle midagi?“
„Bakke?“ kordas Knut üllatunult, „kuidas sa sinna said? Miks sa Ørjest üle ei tulnud?“
„Kust mina tean,“ vastasin ma veidike ärritunult. Ma ju olin GPS-i usaldanud ega osanud aimata, et ta valis meile sõitmiseks küll kõige otsema tee, kuid ilmselgelt mitte kõige loogilisema ja kiirema.
„Olgu, Haldenisse on umbes 30 kilomeetrit, sõida otse, aga ära…,“ hakkas Knut meid juhendama kui levi korraga kadus. Nüüd olime me emaga kusagil teadmata asukohas ja meil polnud mingit võimalustki uusi instruktsioone saada. Kamandasin ema rooli, et saaksin ise aeg-ajalt siiski proovida Knutile helistada, ja jumal tänatud selle eest, sest nii kitsal, käänulisel ja järsul teel oleksin ma ilmselt vaid 30km/h julgenud sõita, mis tähendanuks, et me oleks kohale jõudnud alles varahommikul, kui siiski. Telefon oli järjekindlalt levitu. GPS näitas Haldenisse jõudmiseks 3 kilomeetrit ja kisendas muudkui „võimalusel keera ümber“. Sildid teel näitasid Haldenisse 25 kilomeetrit.
Lõpuks ometi hakkas kaugemalt paistma linn, isegi telefoni levi tuli tagasi. „Nii, sõida nüüd linna sisse ja kohe üle silla,“ juhendas Knut. Meile vaatas vastu kolm silda.
„Siin on kolm silda,“ kurtsin ma ja püüdsin emale märku anda, et ta aeglustaks, kuni Knutilt juhendid saan, millisest sillast meil üle tuleb minna. Aeglustada ei olnud võimalik, sest meie taga olevad autojuhid kiirustasid edasi ja ei liikunud enam sugugi sama aeglaselt kui maanteel. Loomulikult valisime me vale silla.
„Mis sa lähedal näed?“ küsis Knut.
„Sildasid.“
„Võta keskmine sild ja sealt keera vasakule kuni sa jõuad staadionini, sealt ei keera sa vasakule, vaid sõidad otse mäest ülesse nii et staadion on sul kogu aeg paremal käel,“ juhendas Knut. Ema oli suutnud selle aja peale ringristmikule kolm tiiru peale teha ja minu juhendamise peale vale teeotsa peale keerata.
„Kas sa näed staadioni?“
„Ei, hoopis mööblitehast.“
„No siis sa läksid valesti, ma ju ütlesin, et staadion peab jääma vasakule, teie läksite paremale,“ pahandas Knut. Püüdsin emale kätega vehkides ja igasse ilmakaarde suunates, samal ajal norra keeles Knuti juhtnööre üle korrates emale selgeks teha, kuhu ta sõitma peab. Kõige hämmastavam selle juures oli, et ema suutis rahulikuks jääda ja isegi üheksal juhul kümnest õige tee valida. Mina ei oleks suutnud, ma oleks käed tõstnud ja alla andnud.
„Knut, ma näen nüüd staadioni,“ hüüatasin ma rõõmust ja vehkisin igas suunas, mis pidi emale märku andma, et ta ringteelt otse edasi sõidaks, nii et staadion vasakut kätt jääks.
„Väga hea, nüüd sõida kuni näed viita Sponvika/Svalrødkilen,“ juhendas Knut edasi, sealt keerad paremale ja siis kui paremat kätt jääb suur roheline põld, vasakut kätt punane kahekordne maja ja tee läheb otse sealt vahelt natuke mäest üles, siis alla ja jälle kohe üles, helista mulle uuesti,“ juhendas Knut, „sealt on veel umbes 60 kilomeetrit sõita.“
„Kuuskümmend!“ karjatasin ma ehmatusest ja vaatasin kella. Kell näitas pool üheksa. Kuna me siis veel kohale jõuame?
„Jah, 60,“ kordas Knut rahulikult, „helista kui põlluni jõuad!“
Edastasin emale ka kurva sõnumi, et me pole sihtkohale isegi mitte lähedalgi. Ma imestasin, et ta uudise nii rahulikult vastu võttis. Ma olin täitsa veendunud, et võttes arvesse meie õnne õige sihtpunkti leidmisel ei suuda me leida ühtegi paremat kätt jäävat suurt rohelist põldu. Ma ei oska isegi seletada rõõmu kui me tõepoolest ühel hetkel rohelist põldu ja punast kahekordset maja märkasime, isegi tee läks üles-alla täpselt nagu Knut oli selgitanud. Edasi nägin ma postkaste, mida Knut oli varem saadetud meilis kirjeldanud.
„Kas sa suudad uskuda, et me oleme õigel teel?“ küsisin ma emalt. Ema raputas pead. Ma helistasin uuesti Knutile, et tallegi rõõmsat uudist edastada.
„Nüüd sõitke aina otse edasi,“ juhatas Knut edasi, „tee läheb muudkui jälle üles-alla, vaadake, et te kuhugi ära ei keera!“ Tee läks tõepoolest üles-alla ja muutus nii kitsaks ja järsuks, et mul oli äärmiselt hea meel, et roolis oli ema ja et meil suuremat autot polnud. Suurem auto poleks sellele teele kuidagi ära mahtunud.
„Knut,“ küsisin ma igaks juhuks, „kas see tee peabki nii kitsas olema, oled sa kindel, et me ei sõida mööda kõnniteed või mõnd jalutusrada?“
„Sõitke-sõitke edasi, see on täiesti õige tee!“ Tee läks nii kitsaks, et me mahtusime vaevu-vaevu kaljude vahele ära. Hoidsime emaga mõlemad hinge kinni, et jumala eest keegi vastu ei sõidaks. „Nüüd kui te olete jõudnud postkastide juurde, siis keerate vasakule mäest üles ja sõidate otse üles nii palju kui saate ning siis oletegi kohal.“
„Sa ju ütlesid, et 60 kilomeetrit on veel!“ pahandasin ma Knutiga kui olin aru saanud, et ta oli meie kulul nalja teinud. Knut naeris telefoni: „Ma lihtsalt tahtsin sind natuke kiusata!“
„See oli sinust õel,“ torisesin ma. Ema vaatas samal ajal teed, mis tundus olevat vähemalt 60-kraadise tõusuga otse üles ning küsis, kas ma olen ikka kindel, et see on õige tee. Mina ka ei teadnud, aga Knut oli ju nii öelnud.
„Sa arvesta, et kui see vale tee on, siis meil ei ole siin kusagil ringi keerata!“ ähvardas ema, „ja isegi kui oleks, siis mina seda küll siin teha ei julgeks!“ Kolm minutit hiljem kui mu telefon helises, pidi ta oma sõnu sööma.
„Te sõitsite majast mööda, keerake seal üleval ringi,“ käskis Knut. Näitasin kätega vehkides emale, et ta enam edasi ei sõidaks ja hakkaks ringi keerama. Ema vaatas mulle kohkunult otsa. Või vihaselt, ma ei saanud enam aru.
„Sa tahad, et me siin ringi keerame?“ küsisin ma igaks juhuks Knutilt üle.
„Jah, seal samas, te mahute kenasti.“
„Sa siis näed meid?“
„Muidugi, kohe tee lõpus oli vaja keerata paremale mäest üles, seal meie maja seisabki, ma nii sulle ka ütlesin.“
„Sealt ei läinud ühtegi teed,“ vaidlesin ma vastu, „see oligi esimene tee paremale!“
„Ei,“ vastas Knut, „enne seda keeras veel üks pisike tee mäest ülesse paremale.“ Pärast mõningast ukerdamist imepisikesel platsil kalju otsas vaatasime me emaga umbusklikult „teed“, millest Knut väitis, et meil tuleb üles sõita. See ei saa õige olla, ütles nii minu kui emanägu, sest see ei olnud tee, vaid ilma liialdamata jalutusrada, mis viis kaljust üles. Me olime peaaegu edasi sõitmas, et õiget teed leida, kui ma nägin kaljunukilt tuttavat kuju alla jooksmas. Korraks mõtlesin ma, et ehk teeb ka Kari meiega mingit vingerpussi ja õige tee on siiski kusagil lähedal ja veidike inimlikum, kuid Karit tundes teadsin ma, et tema selliseid nalju ei tee. Need on ikka rohkem Knuti rida.
„Noh, ja nüüd mäest üles!“ norisin ma ema kallal ja ei väsinud kordamast, et 90-kraadise tõusuga mäest poleks mina mitte kunagi elus julgenud üles sõita. Isegi kogenud autojuhil võttis see peopesad higistama, kuid lõpuks kõigest üheksa tundi pärast starti olime me finišisse jõudnud. Kõigest kaks tundi hiljem kui kokku lepitud. Aga me olime kohal. Täiuslikust õnnest jäi veel puudu dušš. Ma oleks vaid tahtnud pesta, kuid Karit tundes ei antud meile selleks võimalust, vaid juhatati otsejoones kaetud söögilaua taha.
„Te olete kindlasti väga näljased,“ naeratas ta ja tõstis meile ette lompe’d ja viinerid, kartulisalati ning riisi kana ja brokkoliga. Vaevalt olin ma oma taldriku tühjaks saanud, kui Kari juurde käskis tõsta. Nüüd tuli mulle meelde, miks ma Norras elades nii palju kaalus juurde võtsin. Karile on võimatu ära öelda: tema särava naeratuse taga paistab alati siiras hea meel ning soov oma külalistele pakkuda vaid kõige paremat, talle „ei“ öeldes oleks mul tunne, et ma solvan teda. Pärast kolmandat lompe’t olin ma lõhkiminemise äärel ja rohkem enam süüa ei jaksanud. Ometi olin ma unustanud midagi väga olulist – mitte ükski Kari õhtusöök ei lõppe magustoiduta ning enne kui ma olin viimase lompeampsu jõudnud alla neelata olid mu ees küpsised ning vaarikad vahukoorekastme ning suhkruga. Ja ma sõin jälle.
Hea oli, kuid parema meelega oleks ma käinud duši all, lubanud endale klaasi head punast veini ning lihtsalt imetlenud verandalt avanevat imelist vaadet. Päike oli just loojumas muutes taeva värvideküllaks vaatemänguks, mägede tipud muutusid punaka päikese taustal läbipaistvalt helesiniseks, orud värvusid tumesiniseks ning muutusid mõne hetke pärast metsaga üheks. Veel mõni sekund ning päike oligi teravate mäenukkide taha kadunud muutes mäed ühtlaselt tumesiniseks, taevas muutus halliks ja tõmbus pilve, mäenukkide tagant andis loojuv päike nüüd pilvedele punakas-kollaka varjundi. Majakest ümbritsevad männid õõtsusid vaikselt tuules ning varjasid silmapiirilt kõik ülejäänud hytta’d. Tundus, et peale meie ei ole Furutoppenis mitte kedagi.
Mu väsimus oli juba üle läinud ning ma oleks veel verandal istunud, kuid Knut ja Kari muretsesid, et peame varakult ärkama ning näitasid meile, kus me magame. Kell oli juba 10 läbi saanud. Maja ja magamistubadega tutvudes sain ma aru, et siin ei olnudki rohkem pesemisvõimalusi kui saun ja otseloomulikult ei olnud kell 10 teisipäeva õhtul saunapäev. Mu huuled läksid torssi. Mis ma siis nüüd teen?
„Ma pean ikka kuidagi vähemalt pea ära pesema,“ ütlesin ma emale kui olime kahekesi jäänud. „Ma ei saa kliendikohtumisele higiste juustega minna, see ei jäta just kõige paremat muljet vist.“
Ema kehitas õlgu. Muidugi, teda on õnnistatud juustega, mida ei pea ülepäeva pesema. Lasin kraanist punase pesukausi vett täis, asetasin selle väikesele istepingile ja jäin siis juhmilt kausis sillerdavat vett vaatama. Vanasti, kui ma veel tilluke olin, tuli enamus pesukordadest leppida kausis pesemisega, ma peaksin ju seda oskama, kuid nüüd korraga ei suutnud ma välja nuputada, kuidas kausis peapesemine käia võiks. Kauss oli liiga madal ja minu pea liiga suur, aga ma ei andnud alla. Pärast mõningat nuputamist ja solistamist olin ma suutnud oma juuksed puhtaks pesta.
„Issake, ma ei mõista, kuidas me vanasti nii elada saime, et pesemisvõimalusi ei olnud?“ ohkasin ma juukseid kuivatades. Ema kehitas jälle õlgu: „Kuidagi saime ja näed, sa said ju nüüd ka hakkama.“ Voodis ei tulnud meil kummalgi veel und, üleväsimus oli oma töö teinud, me itsitasime vaikselt, et teisi mitte üles ajada, jälle kõige totakamate naljade üle. Meid ei heidutanud isegi see, et kell viis hommikul pidime me uuesti startida, et ma õigeaegselt kohtumisele jõuaks.
„Milline raiskamine on nii ilusas kohas kohe magama minna, onju,“ ohkasin ma, „milline ideaalse veranda ja ilusa vaate raiskamine, seal oleks nii hea istuda ja veini juua.“
„Jah,“ nõustus ema ja jättis mulje, et on nõus koos minuga tillukesest magamistoa aknast välja hiilima, et verandal veini juua ja loodust imetleda. Ainukeseks probleemiks oleks olnud see, et meil polnud veini.
Järgmisel hommikul kell neli ootas meid enne teeleasumist karilikult korrektselt kaetud lookas hommikusöögilaud. Me sõime jälle.
