Mingil põhjusel suhtutakse minusse alguses teatud eelarvamusega. On loomulikult asju, millest ma mitte kui midagi ei tea, kuid ma olen üsna õpivõimeline ja üheksal/kaheksal/seitsmel juhul kümnest teen endale asjad selgeks (kui tegu ei ole muidugi matemaatiliste arvutuste, kudumise, õmblemise jms, mille puhul ma ammu olen käed tõstnud ja alla andnud - ma ei oska!).
Niisiis pean ma vaatamata oma naiivsele ellusuhtumisele end keskmisest targemaks. Jah, nüüd on see siis tõe ja õiguse nimel välja öeldud! Sellest hoolimata ei jaga 85% (eelkõige meessoost) inimestest esialgu minu arvamust. Mind peetakse rumalaks. Janekil on selle kohta oma teooria - tema arvab, et selle põhjuseks on see, et ma potsataja näoga olen. Ma ei oska sellest midagi arvata. Isegi seda, kas see on kompliment või peaksin ma solvunud olema.
Aga tagasi asja juurde. Eelmisel nädalal kohtusin ma ühe oma koostööpartneriga. Arutasime tööasju ning mingil hetkel ütlesin ma, et (naisena) pean ma ikka end tihti tõestama enne kui mind tõsiselt võetakse või minusse usutakse, ikka suhtuvad kõik minusse kerge eelarvamusega ja muigavad, et mis ta ikka oskab või teab. Koostööpartner vaikis hetke ja vastas siis: "Tead, eks ma ka alguses mõtlesin nii, aga nüüdseks olen ma aru saanud, et ma eksisin väga."
Jälle kord M.O.T.T.
No comments:
Post a Comment