„Küll on hea, et me Kopenhaagenis kõikide lendude check-in’id tehtud saime,“ ütlesin ma oma kolleegile, „vastasel juhul võiksime me praegu juba Oslos ööbimist organiseerima.“
„Jah, sellega läks hästi,“ oli mu kolleeg nõus. „Õnneks ei ole Oslo lennujaam väga suur, nii et me peaks ikka veel järgmisele lennule ka jõudma.“
„Tuleb vaid pöidlad peos hoida, et lend rohkem ei hilineks.“
Nagu ma olin selle lause ära saanud öelda, kuulsin teadaannet: „Lugupeetud reisijad SAS lennule Trondheim-Oslo, lend hilineb kahjuks 25 minutit.“ Nüüd haaras mind paanika. 25 minutit veel hilinemist tähendas seda, et mitte mingil juhul ei olnud meil võimalust Tallinna lennule jõuda. Vaatasin hirmunult infotabloole, kus õnneks vilkus uue ajana ikka 18:45, teadaanne tuli lihtsalt väikese hilinemisega. Nagu Norras kombeks.
18:45 istusime me õnnelikult, ilma lisahilinemiseta lennukis, kogu aeg kella vaadates nagu aitaks see meil kiiremini Oslosse jõuda. Oslo kohal tiirutades, kui käekell juba 19:22 näitas, hakkas meis jälle kerge paanikahoog võimust võtma. 28 minutit! „Ma ei kavatse küll Oslosse jääda,“ mõtlesin ma omaette ja kohe kui lennukirattad maandumisrada puudutasid, olime me stardivalmis. Otseloomulikult olime me just sellele lennule saanud kohad lennuki tagumises otsas, akna alla ja ekstreemselt viisakate norralaste kõrvale, kes meie tegutsemist hukkamõistvalt pealt vaatasid ning arvatavasti omaette mõtlesid, et on alles idioodid, kas nad ei saa aru, et turvavöö tohib avada alles siis kui vastav märgutuli on kustunud.
„Vabandust, meil väljub järgmine lennuk 15 minuti pärast,“ püüdsin ma vabandada kui ma, samal ajal kui minu naaber-reisija ikka veel paigal istus, oma tagasihoidliku XL-suuruses käekotiga praktiliselt üle tema ronides ta prilliraamid kaasa tahtsin rebida. Ta heitis mulle korraks veel etteheitva pilgu, kuid siiski vist mõistis, et ma pole lihtsalt vähe reisinud ebaviisakas Ida-Euroopa turist, kes ilmtingimata peab lennukist esimesena maha saama, vaid tõepoolest kiirustan järgmisele lennule. Kõik tundus sujuvat, aga enne kui me olime liikuma saanud, kustus turvavöö silt ja sekundi murdosa jooksul seisis korraga meie ees 20 rida reisijaid, kes oleks ka nagu järgmisele lennule kiirustamas. Ma olin peaaegu valmis neid kõik oma XL-käekotikesega teelt eest pühkima, kui meie õnn pöördus, säästes mind XL-käekotiga reisijate vahel endale teed tegemast ja lennukist sai välja ka tagumisest otsast.
„Palju aega on?“ küsisin ma kolleegilt.
„14 minutit.“ Selle vastuse peale hakkasin ma kiiremini liikuma.
„Ega meil nii kiire ka veel pole,“ rahustas kolleeg, kuid ma ei olnud temaga päris sama meelt. Igaks juhuks liikusime me siiski edasi veidike kiiremal sammul. Nüüd oli veel vaja leida õige värav, milleks oli 43. Me olime väravas 20. Ühtäkki tundus pisike Oslo lennujaam üsna suur, liigagi suur. Alles värav 30 juurde jõudes saime aru, et me polnud veel „välismaiste lendude osakondagi“ jõudnud. Kell tiksus halastamatult, aga pisike Oslo lennujaam tundus aina pikemaks muutuvat. Kui me lõpuks ometi olime jõudnud International flights alasse, viskasime uuesti pilgu infotabloole. „Gate closing“ oli asendunud märkusega „gate closed“. Ma oleks hetkel tuhat korda eelistanud näha vana head, tuttavat „delayed“ silti. Ja just nüüd üks kord kui Estonian Air oleks võinud hilineda, oli lend nagu kiuste graafikus.
„Põrgusse, jookseme!“ otsustas mu kolleeg. „Lennukis saab istuda küll.“ Jooksime. Selja taha jäi värav 38, 39, 40. Eemalt paistis 41, 42, aga värav 43 oleks kui ära peidetud. Jälle meie kiuste. Tõeliselt ebasportliku inimesena tundsin ma pikamaajooksust kurgus veremaitset.
„Ei…jaksa…enam,“ hingeldasin ma ja olin enne viimast pingutust alla andmas. Kui jään maha, siis jään maha, mina enam ei jaksa. Oleks ma Janekiga olnud, oleks ma arvatavasti seal samas maha istunud ja öelnud, et kui ta mind edasi kätel ei kanna, siis ma jäängi siia.*
Kolleegiga nii käituda ei oleks sobinud ja mul ei jäänud muud üle kui jonnist ja veremaitsest hoolimata edasi joosta, kuigi jooksuks oli seda tegelikult palju nimetada. Lõpuks ilmus nagu maa-alt nähtavale ka värav 43, keegi lehvitas meile, viimased meetrid väravani tegime me päris jooksusammul, et näidata, et me tegelikult ka pingutasime kõigest väest, et lennule jõuda.
„Jõudsite,“ naeratas teenindaja mu piletit vaadates. „Küll te olite kiired,“ lisas teine tunnustavalt. Hingeldades suutsin ma vaevu „aitäh“ vastu pomiseda ja mõelda, et kurat, nad pidid teadma, et Trondheimi lend hilineb, nad ei oleks kuhugi sõitnud. Ilmaasjata jooksime!
Lennukis saime me veelkord hukkamõistvate pilkude osaliseks. Ma tean seda pilku. Ma ise vaatan hilinejaid sama pilguga, mõeldes, et kas neil tõesti oli vaja veel see üks klaasike veini endale sisse ajada. Täpselt samasuguse pilguga vaadati nüüd meid.
„Ausõna, me ei hilinenud ilma põhjuseta,“ oleksin ma tahtnud vabandada, „meie lend hilines ja me jooksime niigi nagu hullud ühest lennujaama otsast teise.“ Aga ma ei vabandanud, ma vajusin ikka veel hingeldades oma istmele ja olin õnnelik, et ma lõpuks siiski lennukis istusin ning kodu poole teel olin.
„Ma usun, et me alustame küll reisi klaasikese punase veiniga,“ arutasid minu kõrval istuvad norra turistid ülemeelikus tujus. Ma oleksin ka veini tahtnud, kuid möödas olid need ajad kui mulle suguvõsaga lennujaama vastu tuldi, isegi need ajad kui Janek mulle vastu tuli, nüüd pidin ma ise lennujaamast koju sõitma. Veini asemel pidin ma seega rahulduma veega. Hingeldamine hakkas järgi jääma, korraga tundsin ma, et olin nii väsinud, et isegi kui ma oleks autota olnud, ei oleks ma isegi veini tahtnud. Nii väsinud ei olnud ma ammu olnud!
*Sama väsinud olin ma viimati Kõpu tuletornist üles ronides.
No comments:
Post a Comment