24.08.2007

Neli aastat tagasi umbes samal ajal hakkasin ma vaikselt pabistama. Kas kõik on ikka nii nagu peab? Lilled? Lauad? Toolid? Toidud? Muusika? Fotograaf? Tort? Veidike hiljem hakkasin ma pabistama kleidi pärast, siis kingade ja siis jumal teab mitme tuhande muu pisiasja pärast. Veel natuke aega hiljem hakkasime me mõlemad Janekiga muretsema emme pärast. Ta pidi õhtul Tallinnasse tulema ja oleks pidanud juba kohale jõudma hakkama. Kell tiksus edasi, väljas hakkas juba pimedaks minema, emme telefon oli välja lülitatud. Emmet ei kusagil. Ma oleksin pidanud teadma, et emme ei ole orienteerumises väga kõva käsi, et temaga ei ole midagi juhtunud, vaid ta ei suuda lihtsalt õiget kohta üles leida (sest tookord oli ta Ussipesas varem vaid ühe korra käinud), ja et otseloomulikult on tal telefon tühjaks saanud. Aga me muretsesime ikkagi. Lausa nii, et leidsime põhjuse 25 g konjakit teha. Lõpuks jõudis emme ikkagi kohale. Suurest kergendusest leidsime me põhjuse kõik kolmekesi (veel) 50 g konjakit teha.

Öösel oli kõige suurem äikesetorm, mida ma üldse mäletan. Muretsedes järgmise päeva ilma üle jäin ma lõpuks siiski magama.
Hommikul ei olnud majas elektrit. Hakkasin jälle muretsema. Vähe sellest, et ma seisin silmitsi faktiga, et pean oma pulmas olema raseerimata jalgadega, hakkasin ma muretsema, mis siis saab kui ka peopaigas elektrit pole. Selleks, et vähemalt üks mure likvideerida, tormasime me emmega onu poole, et ma saaksin enne juuksurit ja meiki duši all käidud ja siidsiledate jalgadega pulmas olla. Poolel teel helistas Janek, et elekter on tagasi. Kihutasime koju tagasi.

Enne juuksurisse minekut, hakkasin ma muretsema, kas juuksuri aeg on ikka kinni pandud, kas meikar on ikka kohal, kas kõik on õigeks ajaks kokku lepitud. Kõik oli tegelikult nii nagu pidi.
Pärast meiki ja soengut tundsin ma, et hakkasin veel rohkem närvi minema. Mulle tundus, et emme meigiga läheb liiga kaua aega ja me ei jõua õigeks ajaks. Kaubamaja parklas ei suutnud ma korraga, nii minulikult, mäletada, kuhu me auto parkinud olime. Ma olin veendunud, et auto on ära varastatud. Suva sest autost, mõtlesin ma. Kui auto on läinud, on ka mu kleit ja kingad kadunud! Ja ma kujutasin ette, kuidas ma nendes samades retuusides ja t-särgis abielluma pean.
Auto oli tegelikult täpselt seal, kus ta olema pidi. Kleit ja kingad olid ka alles.

Peopaika jõudes, kust me Janekiga botaanikaaeda sõitma pidime, hakkasin ma uuesti närveerima. Aga kui lauad on valesti kaetud või lilli polegi või midagi on totaalselt valesti? Ma ei suutnud isegi kaugemale mõelda. Mis siis saab kui peamegi külalistele grillvorste pakkuma? Ja murul istuma? Ja siis hakkab vihma ka sadama! Tegelikult oli kõik täpselt nii nagu pidi. Ka Janek ei olnud ülikonda koju unustanud. Ega kingi. Ega sokke.


Nüüd jäi mul muretseda veel vaid autosõidu ja botaanikaaia pärast. Ma isegi ei mäleta, mille pärast ma muretseda suutsin. Et kas botaanikaaed on ikka omal kohal? Ja auto sõidab? Kas külalised ikka tulevad? Kas ma olen neile õige kellaaja öelnud? Loomulikult läks kõik nii nagu pidi. Ilm oli võrratu.

Vähem kui tund aega hiljem olime me abielus. Naljakas tunne oli. Harjumatu. Aga meeldiv.

Loomulikult oleme me nelja aasta jooksul jõudnud kakelda ja leppida ja oi! kui palju vaielda, me oleme jõudnud üksteist vihata ja veel rohkem armastada, me oleme nutnud ja naernud, me oleme jaganud rõõme ja muresid. Me oleme alati üksteise jaoks olemas olnud ning üksteist toetanud nii hästi või halvasti kui me seda oskame. Janek on õpetanud mind armastama - teda, iseennast, teisi, elu, pisiasju meie ümber. Ja kuigi mõnikord tundub mulle, et me ajame üksteist hulluks või peast halliks (vaadates Janeki pead, siis on muidugi lihtne aru saada, kes keda rohkem halliks ajab), ei oskaks ma paremat meest oma kõrvale tahta. Meest, kes mu tujud ja jonnimised välja kannatab. Kõik on läinud täpselt nii nagu pidi.

Kokku said kaks kõva kivi.

Võta mind vahel kui võileiba,
siis kui on kiire,
naudi kui austrivaagnat,
kunstiteost, kui on aega.

Jumala külalisraamatusse
jäägu meist tänutäht.

(D.Kareva)

Ja kui hommikul toobki mees voodisse võileivad, lilled ja kohvi, mille ta hoolikalt on termotassi pannud, et see ära ei jahtuks nii kaua kui ma end püsti aetud saan, siis polegi rohkem sõnu vaja. Mina peaksin vist Janekit õhtul austrivaagnaga üllatama:)