Nipernaadi ei taha kuidagi kodus püsida. Tuleb hommikul uksest välja, ringutab, jalutab aeglaselt-aeglaselt värava poole ja start! Saba selga ja läinud ta ongi. Vaid valge sabaots välgatab veel metsatuka vahelt.
Niisiis ei jäägi mul muud üle kui temaga mõnda aega rihma otsas metsas jalutamas käia. Iga ilma ja olukorraga. Isegi siis kui piduriided juba seljas, ei jää maanaisel muud üle kui kummikud varba otsa tõmmata ja jalutama minna.
Niisiis ei jäägi mul muud üle kui temaga mõnda aega rihma otsas metsas jalutamas käia. Iga ilma ja olukorraga. Isegi siis kui piduriided juba seljas, ei jää maanaisel muud üle kui kummikud varba otsa tõmmata ja jalutama minna.
Daam koerakesega on jälle metsa vahel liikvel.
Hommikuti hommikumantlis, rähmaste silmade ja sorakil juustega, aeg-ajalt piduriides ja kummikutes ning õhtuti esimeste ettejuhtuvate soojade üleriietega. Õhtud metsas on päris jahedaks ja pimedaks muutunud (huvitav, et see varem mulle kahe silma vahele oli jäänud;)
Samas pean ma tunnistama, et tegelikult mulle ikka natuke meeldib ka temaga jalutada. Võib olla mitte nii väga hommikul ja hilisõhtul, kuid pärast tööpäeva mõjub tilluke jalutuskäik metsas päris värskendavalt. Lihtsalt jalutad ja mõtled omi mõtteid. Muidugi võiks ma iga kell ja iga aeg niisama ka metsa jalutama minna, aga niisama ilma põhjuseta nagu ei viitsi.
No comments:
Post a Comment