Wednesday, August 10, 2011

Kringel-krangel-pringel-prangel



Prangelite kogunemine Pranglis on muutumas igaastaseks traditsiooniks. Kaks aastat järjest on ju juba traditsioon? Muutunud ei olnud midagi. Kõik oli ikka sama kaunis. Maja oli oma kohapeal. Ootas meid aknad-uksed avali.


Liikumisvahendiks oli ikka sama kõigi mugavuste reisibuss.

Vanad sõbrad ootasid ees ja olid ikka sama näljased (loe: oskasid imehästi meiega manipuleerida).

Isegi ilm oli samasugune kui eelmisel korral. "Erna retke" ajal hakkas vihma sadama. Aga me ei ole suhkrust. Retk oleks toimunud ka siis kui taevast oleks pussnuge sadanud.


Ma sain isegi esimest korda sel aastal merre. Kuigi tuleb tunnistada, et vesi oli KÜLM ja ilmselt oleks ma otsa ringi keeranud, kui üks hull poleks mind sunniviisiliselt vette hirmutanud. Janek oli liiga kaugel, et mind kaitsta. Nii ei jäänudki mul muud üle kui end laintesse heita.

Hiljem - kui mehed omapäi "linna peale" jäid - tuli Janek poest tagasi üllatusega. Ma sain kohalikust Stockmannist uued uhked päevitusriided. Nüüd ei saa ma enam öelda, et mees kingitusi ei tee. Nii uhket ja sädelevat kinki pole ma saanudki:) Esmaspäeval lugesin Delfi uudistest, et Tallinnas või kusagil märgati tundmatut sädelevat objekti. Ärge kartke, see ei olnud UFO, vaid minu uued päevitusriided, mis Prangli saarelt Tallinnani helkisid!


Seekord sai saarel isegi pidus käidud. Lausa kaks korda. Kõigepealt peeti suveköögi (tundub et suveköökide ehitamine on sel suvel õige populaarne!) sarikapidu.


Hilisõhtul läksime kõik rahvamajja pidusse. Nagu oleks klassipeole sattunud.


Järgmisel päeval paistis lauspäike. Liivased rannad ja vaikne merekohin mõjus üheaegselt uinutavalt ja romantiliselt. Täiuslik lõõgastus.

Kell kolm ootas kapten Iivar juba sadamas. Nädalavahetus paradiisis sai otsa kiiremini kui me oleksime tahtnud.

Vaid üks asi oli võrreldes eelmise korraga muutunud. Ma tundsin veelgi tugevamat soovi sel saarel elada. Nagu päriselt. Mitte ainult suviti. Kirjutaks. Maaliks. Tegeleks peenema näputööga. See tähendab õpiks kannatlikkust, et peenemat näputööd kõigepealt õppida. Ja aeg seisaks.



Aga millest me seal saarel elaks?



No comments:

Post a Comment