Viimase Norra reisi ajal ööbisime ühe öö tuttavate juures, kes on rootsi-soome-eesti seguperekond.
Loomulikult tähendas see ka suhtlemist eesti, soome, rootsi ja norra segukeeles. Istusime rõdul ja puhkasime pikast autosõidust. Mõnus oli. Rahulik. Vaikne. Urho seletas kogu aeg midagi taustal soome keeles. Kuna ma kõigest aru ei saanud (mu soome keele oskus ei ole just kõige tugevam), noogutasin mõne koha peal lihtsalt kaasa. "...ja meil elab rõdu all käärme...," kuulsin ma teda rääkimas, "ymmärät?" Noogutasin. Jajah.
"Aga see on see, kellel on siin keltainen," jätkas ta ning näitas, et sellel rõdu all elaval loomal oleks justkui kõrvade tagant kollane. Noogutasin uuesti ja lasin peast läbi kõik loomad, kes võiksid olla kollaste kõrvadega ja rõdu all elada.
Alles siis kui Urho lisas, et seda käärmet pole vaja karta, sest see pole mürgine, sain ma aru, milline kollaste kõrvadega loom nende rõdu all elab.
Ülejäänud aja istusin ma kollaste kõrvadega nastiku hirmus rõduäärel.
No comments:
Post a Comment