Juhheiii!!!

Tõeline juhhei! Rohkem ei oskagi ma midagi öelda. Võiksin oma 30. juubelist PIKALT PIKALT kirjutada, aga kuna seekord oleks nali paljus minu kulul, siis ma eelistan vaikida. Kuid ma julgen uskuda, et see juubel jääb küll kõigile meelde.
Aitäh, kallid sõbrad ja sugulased (ja eelkätt Janek), et minuga tähistasite ja minuga hakkama saite;) Keegi kunagi ütles, et tõeline sõber on see, kes teab sinust kõike ja sa meeldid talle sellest hoolimata. Mul on sellised sõbrad olemas.

PS: Sain sünnipäevaks ka kukekujulise ripats-kell-kaelakee. Ei tea, kas see oli vihje:D




Ja kunagi saan ma oma lastelastele rääkida, et vot minu noorus(?)ajal olid sellised peod (mida nad kindlasti oma kiiktoolis istuvast hallipäisest ja kuduvast vanaemast ei usu)...

Vaid üks küsimus

Istun rongis. Nokitsen reklaammaterjalide ja pakkumiste kallal. Tunnen end peaaegu nagu päris ärinaine:D Mis sellest, et olen üks vähestest, kelle näpukesed ei hellita Apple'i nupukesi ja laual ei ilutse iPhone4.
Aga...miks on nii, et ALATI kohtan ma just siis neid inimesi, keda ma pole nii umbes kümme aastat kohanud, kui ma näen välja nagu rongiõnnetus. Need inimesed ilmuvad välja just siis kui ma pole viitsinud end meikida ega juukseid sättida, vaid olen need ebakorrapärasesse hiiresabasse sidunud. Nad ilmuvad välja just siis kui ma olen selga tõmmanud esimesed kättejuhtuvad riided, nähes välja nagu hipist kunstnik. Mitte tõsiseltvõetav äriinimene.
Miks nad alati just siis välja ilmuvad ja ise head välja näevad?

Kes ei mõistnud lugeda, see sai tukast sugeda...

Võtan riski ja tunnistan, et ma olen juba üsna vana - kooliaeg jääb ju siiski lausa "eelmisesse sajandisse". Pidev "sõda" õpetajate ja õpilaste vahel käis aga ka siis.
Oli õpetajaid, kes sind tahvlilapiga viskasid. Oli õpetajaid, kes kaardikepi või joonlauaga vastu näppe andsid. Oli õpetajaid, kes raamatuga vastu pead virutasid. "Vägivaldsed" õpetajad olid ka siis olemas. Samuti olid aga olemas maailma kõige targemad lapsed. Ma tean, ma ise olin üks neist. Mõnikord sai õpetajat lausa kiusatud. Nalja pärast. Vaadata kui kaugele ta läheb.

Ma mäletan üht oma inglise keele õpetajat. Armeenia rahvusest (vist). Ei rääkinud meiega eesti keeles ja keelas tunnis eesti keeles rääkimise. "Mis mõttes keelab?" vihastasime me ja kiusasime teda eesti keeles rääkimisega, mõni kord sai lausa mahlakaid eestikeelseid väljendeid kasutatud. Vahet ju polnud, ta ei saanud niikuinii aru. Kui õpetaja otsustas meid selle eest "kahtedega" karistama hakata, läks asi nugade peale. Mis mõttes, minu muidu "nelja-viielisel-lapsel" on korraga inglise keeles kahed, vangutasid kodus minu ja kahe parima sõbranna vanemad päid. See õpetaja on ilmselt ebapädev, olid nad kindlad. Vanemad kaebasid ja meie kaebasime, et õpetaja kiusab, paneb "lihtsalt lambist" kahtesid. Pärast üht järjekordset "kiusamist" (ma ei mäletagi kas meiepoolset või õpetajapoolset), lõpetasime direktori kabinetis. Meile kui eeskujulikele õpilastele oli see paras šokk, MEID kutsuti direktori kabinetti. Mille eest? Üllatus oli suur, kui selgus, et inglise keele õpetaja rääkis direktoriga vabalt eesti keelt ja edastas kõik meie poolt tunnis tehtud mahlakad kommentaarid. Nojah...lõppkokkuvõttes jäi süüdi ikkagi õpetaja, sest tema karistusmeetod kahtede näol ei olnud õige. Järgmisel aastal teda enam koolis enam ei olnud.
Aga kes siis tegelikult keda kiusas? Kas meie õpetajat või tema meid? Kas inglise keele tunnis inglise keeles rääkima sundimine oli kiusamine? Või aitas see kaasa keele õppimisele? Jäägu vastus meie südametunnistusele.

Samuti mäletan ma koolist keemia õpetajat, keda kõik kartsid. Olid alati kartnud. Ka minu ema ja onu, kes samas koolis olid kunagi veel kaugemas minevikus käinud. Ka see õpetaja kiusas meid. Näiteks pani ta meid tähestiku järgi istuma ja mina pidin istuma mingi poisi kõrval, samal ajal kui minu parimad sõbrannad said ühes pingis koos istuda. Milline ebaõiglus! Tahvli ees ülesannet lahendades võis olla kindel, et midagi valesti tehes oli võimalus saada kaardikepiga vastu tagumikku või siis mõne sarkastilise kommentaari osaliseks. (Praegu ma mõtlen, et sellel õpetajal oli tegelikult väga hea huumorisoon). Samuti võis ta tunnis lobisemise eest ilma mingi probleemita joonlauaga klassipäevikusse kõigile "ühed" tõmmata. Vahetunni ajal pani ta meid koridoris ringiratast kõndima. Jah, see oli õpetaja, keda kõik kartsid, aga mitte keegi ei hakanud talle vastu. Ta oli autoriteet. Teda austati. Keegi ei tulnud isegi selle peale, et TEMA peale kaevata. Tänapäeval oleks ilmselt tema õpetusmeetoditest tehtud televisoonis erisaade, ta oleks kohtusse kaevatud ja jumal-teab-mis-veel.

Minu üks klassijuhataja keelas ka tumeda küünelaki, silmatorkavad ehted, nabapluusid ja palju muud. Tema meelest tuli koolis korrektses riietuses käia. Kuidas seda nimetada? Ikka ahistamiseks, eksju? Täna oleks kindlasti mõeldamatu, et keegi midagi sellist keelaks. Kui me tol hetkel võisimegi seda arusaamatuks ja mõttetuks keeluks pidada, siis praegu julgen ma (vanamoodne nagu ma olen) välja öelda, et minu meelest peaks igas koolis koolivorm lausa kohustuslik olema. Mitmel erineval põhjusel.

Tuleb tunnistada, et oli ka õpetajaid, kes võib-olla ei olnud kõige pädevamad, kes läksid kiiresti närvi ja hindasid nägude järgi, aga ega puberteetidega pole lihtne. Nüüd ma saan sellest aru. Ka meie ei teinud õpetajate elu lihtsaks.

Hoolimata 12 aastat kestnud "ahistamisele" ja "kiusamisele", kasvasid meist kõigist enam-vähem normaalsed inimesed. Ja ma julgen isegi väita, et just paljus tänu rangele koolirežiimile. Me teadsime küll oma õigusi ja tihti oli nii, et "suuremas sõjas" jäi süüdi siiski õpetaja, sest tema oli ju täiskasvanu ja meie VAID lapsed, aga me ei jooksnud iga tahvlilapi viskamise ja tutistamise või nurka seisma panemise pärast kaebama. Sisemas ja salaja saime me ju aru, et olime selle ise ära teeninud.
Aga kuidas on lood täna? Ma ei usu, et leiduks õpilast, kes õpetajat kardaks. Ta teab, et ükskõik mis, aga õpetajal ei ole õigust teda karistada. Okei, võib-olla kaardikepi ja raamatutega tagumine ei ole tõesti kõige õigem karistusmeetod ja õpetaja, kui täiskasvanud inimene, ei tohiks provokatsioonidele alluda. Aga tutistamine? Kui praegu kedagi tutistada, tuleks sellest raudselt kohtu-case. Samal ajal aga ei ole mingi probleem, et õpilane oma mobiiltelefoniga filmitud video endast välja läinud õpetajast Youtube'i üles laeb. Et eakaaslastega koos selle üle itsitada. Ja mis inimesed neist noortest kasvavad, kel puudub igasugune hirm karistamise ees, kes vaid oma õigusi taga ajavad? Elus ootab ees palju raskemaid katsumusi kui keskkool. Kuidas nad hakkama saavad, kui me neid vaid vati sees kasvatame? Niimoodi kasvabki üles terve põlvkond nännipunne.
Ahjaa...Paunvere koolimajas on nurgas põrandal madala kasti sees herned. Tootsid ja Kiired pandi karistuseks sinna põlvili seisma. Karjuv füüsiline vägivald!
Ja need kohutavad lastelaulud: "Meie kiisul kriimud silmad,istus metsas kännu otsas.Piip oli suus ja kepp oli käes,kutsus lapsi lugema. Kes ei mõistnud lugeda,see sai tukast sugeda. Kes see luges aru sai, sellele ta tegi pai. Meie kiisul kriimud silmad,istus metsas kännu otsas. Piip oli suus ja kepp oli käes,kutsus lapsi laulma ka. Ise laulis: “näu-näu-näu!” Kes ei laulnud, see sai kläu! Näu-näu-näu ja kläu-kläu-kläu!" Vähe sellest, et ta lastele peksa andis, oli tal veel piip ka suus. Mis eeskuju see küll oli:D

Naistepäevast

Mulle naistepäev meeldib. On alati meeldinud. Ma ei teagi täpselt miks. Aga öelge mulle üks põhjus, miks ei peaks või ei tohiks. Juba hommik algas üllatusega. Torisevana, nagu ma hommikuti olen, komberdasin vannitoast välja, et edasi torisedes kohvi juua, et siis torisedes riidesse panna, et siis torisedes end autosse vedada, et siis torisedes...Aga mida sa torised, kui samal ajal kui mina vannituba hõivatuna hoidsin, oli Janek salaja tuppa toonud lilled ja maailma kõige paremad aga kaloririkkamad küpsised. Kuna ta jõudis need soetada ja kus neid peita - mina ei tea, aga seda suurem üllatus oli. Päev oli kaunilt alanud.
Tööle jõudes astus tuppa meessoost kolleeg, kes naisterahvaid kommidega meeles pidas. "Ma ei tea kuidas siin kombeks on," lausus ta, "aga natuke ikka tuleb tähistada." Kas pole armas?
Jah, võib-olla olen ma egoist. Ega ma selle vastu ei vaidlegi. Meestepäeva ma ju niimoodi ei tähista. Võib-olla peaks meestepäeval ka Janekit niimoodi üllatama? Kui keegi suudaks mul aidata meeles pidada, kuna meestepäev on, siis võiks ju proovida? Vähese vaevaga nii palju päikest ühte päeva:)
Lisaks sellele, et selline ekstra-tähelepanu argipäeva vürtsitab ja paneb end (veel rohkem) tähtsa, olulise, ilusana tundma (kui tavaliselt), seostub mulle naistepäev alati kevadega. Naistepäev ja mu enda sünnipäev tähistavad minu jaoks murdepunkti - talv hakkab vist tõesti selleks korraks otsa saama. Tulbid ja nartsissid, mis korraga maja kaunistavad, on tõend selle kohta. (Kõik talvised roosid ja muud lillekimbud, millega mind aeg-ajalt üllatatakse, kahvatuvad kevadekuulutajate ees.)
Jah, mulle meeldib naistepäev!

Vastlapäeva eri - KES LASEB PIKEMA LIU?

"Eraviisiliselt on meie politseinike poole pöördunud 2 ülikoolis õppivat Korea tunengit Liu Peng ja Wan Liu Hong.
Nimelt on nad tõsises mures oma turvalisuse pärast, kuna on kohanud mitmetes asutustes ja ettevõtetes plakateid üleskutsega, TÄNA VÕISTLEME, KES LASEB PIKEMA LIU.
Muidu väheldase kasvuga idamaalased ihkaksid ehk pikemadki olla, kuid pärast sääraseid teateid ei julge kodunt väljagi minna.
Ei tea ju kas 160 cm on piisavalt väike kasv, et eestlaste laskmishuvi alt pääseda.
Seda, et tulirelvi on meil rohkem kasutusel, kui Koreas, räägiti juba enne õppima asumist hoiatuseks. Samuti on nad kuulnud, et sageli tarvitatakse enne LIU LASKMIST alkoholi ja siis ei ole mingist hetkest LIU pikkus enam üldse oluline, lastakse niisama ja huupi.
Suhtugem siis kõikidesse LIU nime kandvate kodanike muredesse täna erilise tähelepanuga. Seda ohtu ju neile ei räägitud, kui Eestisse õppima kutsuti..."

Ma tean küll, et vana nali ja ammu kuuldud, aga ikkagi on naljakas. Pikka liugu! (või Liud?)

Ja head naistepäeva ka...Tanel Jani sõnadega: "All my female friends (or friends who feel female) Happy International Woman's Day! Keep burning those bras, don't give up! :) The victory is close! :) And to those women who like bras - wear them with proud! :D"

Mina ja mu käekott

Mulle meeldivad käekotid. Väga. Neid ei saa kunagi olla liiga palju. Neid peab olema igas mõõdus, stiilis, värvitoonis. Käekotid on eluks vajalikud.
Siiski leidub maamuna peal (meessoost) inimesi, kes käekoti vajalikkusest aru ei saa ja naeravad selle üle, et ma selle igale poole kaasa võtan. Eelmisel nädalal läksin ühe meessoost kolleegiga koosolekule, kes ei suutnud mõista, MIKS ma ka käekoti kaasa võtan. Oli ju selge, et koosolekul ei lähe käekotis olevat pudi-padi vaja. Tõsi. Ega mul ei olegi mingit looglist seletust, miks ma oma koti kaasa haarasin, aga see lihtsalt on nii, et käekott PEAB kaasas olema. Kõik.
Järgmisel päeval pidin lennukile minnes valima - kas käsipagasina kaasa võtta käekott või läpakakott, sest kahte kotti lennukisse võtta ei saanud. Pidin valima läpakakoti ja pakkisin käekoti nukralt kohvrisse. Lennujaamas ja lennukis sain ma tõepoolest ka käekotita hakkama, sest mingil moel täitis ju ka läpakakott käekoti funktsiooni. Aga...
...Tallinnasse jõudes oli enne kojuminekut vaja poest läbi käia. Kuna ma lennujaamas ei viitsinud kohvrit lahti pakkima hakata, tuli mul poeskäik ette võtta vaid tilluke rahakott näpu vahel. Ma tundsin end nii ebamugavalt. Peaaegu nagu alasti. Ma ei osanud kuidagi olla.
Koju jõudes pakkisin ma esimese asjana oma armsa käekoti kohvrist välja. Ja panin teiste omasuguste hulka nähtavale kohale rippuma. Justkui püüdes heastada seda, et olin ta kohvrisse pakkinud ja läpakakoti kasuks otsustanud. Juba homme saad sa jälle koos minuga mööda poode ringi jõlkuda, lubasin ma käekotile. Käekott tundus rahul olevat.
Pühapäeva veetsin ma koos käekotiga. MA EI OSKA LIHTSALT ILMA KÄEKOTITA OLLA:D

Mahtuvus ja mahutatavus

Meil puudub kodus korralik puhvetkapp. Selline, kuhu kõik nõud saaks ilusasti ära paigutada. Nii et neid näha oleks ja nii, et nad oleks ka kättesaadavad. Nõusid aga tuleb aina juurde. Serviiside ja vaagnate ja kausside ja klaaside ja pitside kaupa. Sama kehtib karahvinide ja vaaside kohta. Kuhugi tuleb need aga korraliku puhvetkapi saabumiseni ära paigutada. Olen üritanud neid kuidagimoodi siis köögikappi ära mahutada, aga kapp on kogu mammona ja niisama igapäevase sodi (mis silma alt vaja ära koristada) mahutamiseks liiga väike.
Kuna laupäeval tekkis meile jälle uus hunnik kristallnõusid ja teisi anumaid juurde, otsustas Janek ohjad asjade mahutamiseks oma kätte võtta. Tõstis kõik olemasolevad ja uued nõud köögipõrandale kokku ning hakkas vaikselt nendega madistama. Jälgisin kohe huviga, et kas ta tõepoolest kujutab ette, et need asjad mahuvad sellesse tillukesse kappi ära. Ma olen ju proovinud.
Õhtul kui ma sõbranna juurest tagasi olin jõudnud, ootas mind ees rahuloleva näoga Janek. Ja tõepoolest KÕIK nõud olid köögipõrandalt kadunud. Vähe sellest, et riiulitele oli ruumi juurde tekkinud, oligi ta suutnud kõik ülejäänu ÜHTE tillukesse kappi mahutada. Isegi nii, et sinna mahuks paar vaasi veel lisaks.
Uskumatu. Kohe näha, et koormamahtuvuse planeerimisega tegelenud. Ja loogilise mõtlemisega. Ja mitte kärsitu nagu mina. Ma oleks üsna pea alla andnud, sest "silmaga oli ju näha, et need asjad EI mahu sinna ära". Aga näedsasiis. Mahtusid.
Kogu lool on siiski ka üks miinus - mina ilmselt asju enam kapist kätte ei saa. Mul puudub kannatlikkus, et eespool olevaid asju eest ära tõsta, et tagumisteni jõuda. Õnneks Janekil kannatlikkusest puudust ei tule.

Uut puhvetkappi on aga ikkagi kiiremas korras vaja. Ega Janek ei ole alati käepärast võtta, kui mul kapi tagumisest otsast ilmtingimata lillelist serviisi on vaja kätte saada. Ja see võib lõppeda paljude purunenud nõudega.