Naistepäevast

Mulle naistepäev meeldib. On alati meeldinud. Ma ei teagi täpselt miks. Aga öelge mulle üks põhjus, miks ei peaks või ei tohiks. Juba hommik algas üllatusega. Torisevana, nagu ma hommikuti olen, komberdasin vannitoast välja, et edasi torisedes kohvi juua, et siis torisedes riidesse panna, et siis torisedes end autosse vedada, et siis torisedes...Aga mida sa torised, kui samal ajal kui mina vannituba hõivatuna hoidsin, oli Janek salaja tuppa toonud lilled ja maailma kõige paremad aga kaloririkkamad küpsised. Kuna ta jõudis need soetada ja kus neid peita - mina ei tea, aga seda suurem üllatus oli. Päev oli kaunilt alanud.
Tööle jõudes astus tuppa meessoost kolleeg, kes naisterahvaid kommidega meeles pidas. "Ma ei tea kuidas siin kombeks on," lausus ta, "aga natuke ikka tuleb tähistada." Kas pole armas?
Jah, võib-olla olen ma egoist. Ega ma selle vastu ei vaidlegi. Meestepäeva ma ju niimoodi ei tähista. Võib-olla peaks meestepäeval ka Janekit niimoodi üllatama? Kui keegi suudaks mul aidata meeles pidada, kuna meestepäev on, siis võiks ju proovida? Vähese vaevaga nii palju päikest ühte päeva:)
Lisaks sellele, et selline ekstra-tähelepanu argipäeva vürtsitab ja paneb end (veel rohkem) tähtsa, olulise, ilusana tundma (kui tavaliselt), seostub mulle naistepäev alati kevadega. Naistepäev ja mu enda sünnipäev tähistavad minu jaoks murdepunkti - talv hakkab vist tõesti selleks korraks otsa saama. Tulbid ja nartsissid, mis korraga maja kaunistavad, on tõend selle kohta. (Kõik talvised roosid ja muud lillekimbud, millega mind aeg-ajalt üllatatakse, kahvatuvad kevadekuulutajate ees.)
Jah, mulle meeldib naistepäev!