Oslo today

Mida pakkus mulle tänane Norra? Olgu jätame siis kõik need reality-check pildiuudised kõrvale. Rahvariietes ja lipukesi lehvitavaid norrakaid ma ka ei kohanud, Peer Gyntist ja Askeladdenist rääkimata. Minu tänane päev pakkus mulle kaks täiesti uut kogemust.

1. Sellise outfiti:

Just-just. Mis te siis arvasite, et kuna mul on blond pea, lakitud küüned, eriti tugev armastus ehete vastu, ma tean, mis Katie Holmesi ning Angelina Jolie laste nimed on ja mis on selle kevade moevärvid ja –suunad nii riietuses kui kodusisustuses, siis ma ei oskagi rohkem kui naiivseid naistekaid kirjutada ning veel naiivsemat blogi pidada? Eksisite, mu kallid. Mu’s on palju varjatud andeid. Lisaks kiivrile võin ma teile ka öelda, mis on trepikäsipuu lubatud maksimum diameeter, kõrgus ja kaugus seinast;)

2.Veidra kogemuse toidupoes:
Šokolaadi- ja ajakirjadelettide vahel peatas mind keegi keskealine mees ja küsis midagi, kiiresti ja segaselt. Ma ei saanud aru. Palusin tal korrata. Ta kordas oma küsimust. Sama kiiresti ja segaselt. Jäin talle rumalalt otsa vaatama ja taipasin siis, et ta küsis mu’lt kas ta tohib midagi küsida. Vastasin jaatavalt.
Kas sa oled poolakas, küsis ta. Ei, vastasin mina. Tema hakkas naerma. Kuna vestlus toimus norra keeles eeldasin et küsimus mu päritolu kohta oli tingitud sellest, et ma koheselt tast aru ei saanud. Kas sa oled Ungarist, küsis ta edasi. Ei, vastasin mina. Nüüd naeris ta veel valjemini. Kas ma tohin siis midagi küsida, kordas ta. Vastasin jaatavalt. Kuule, kas sa sellist lauljat tead nagu Dionne Warwick? Noogutasin. Kas ta on elus, tuli järgmine küsimus. Ma ei oasnud midagi muud öelda, kui et, mina ei tea. Ahah, noogutas keskealine mees kaasa. Aga Marilyn Monroe, kas tema on surnud? Tema on surnud, vastasin ma. Keskealine mees jäi mulle otsa vaatama. Ahah, et tema on siis surnud,lausus ta hetke pärast. Ja naeris. Aga Michael Jackson? Kas tema on surnud? Noogutasin, jah, tema on surnud. Keskealine mees naeris veel kõvemini. Ja hakkas järgmist küsimust esitama. Mul tekkis kerge hirm. Eemaldusin ta'st vaikselt ja palusin, et ta mulle ei järgneks. Ta poleks minu kadumist justkui tähelegi pannud. Kui ma kassas oma lompe’de eest maksin, oli ta juba uue ohvri leidnud. Küsimused tundusid samad olevat.Poest väljudes, kuulsin ma keskealist meest valjult naermas. Vot, selline sürreaalne „Jeopardy“ keset toidupoodi!