Kaks blondi ja Libahunt

Mis juhtub siis kui teatripiletid anda kahe blondi kätte? Ei, me ei unustanud pileteid maha, kui te seda arvasite. Me jõudsime teatrisse isegi pool tundi varem. Kuna keegi meist polnud jõudnud tol päeval süüa, suundusimegi esimese asjana puhvetisse, et midagi kiiruga hamba alla saada. Olime just oma salati kätte saanud, kui keegi naine meid "ahistama" hakkas.
"Kas te tulete ka etendusele?" küsis ta. Veidike hämmingus, vastasime, et jah. Naise näol oli näha paanikat. "No ma ei tea, praegu mul teile kohti pakkuda ei ole, mis kohad teil muidu olid? Ah teine rida, jah? Praegu küll ma ei saa teid lava eest läbi lasta, võib-olla siis teise vaatuse ajal. Aga hea küll, lähme, vaatame, mis teha saab," ladus ta ühe hingetõmbega välja.
Olime segaduses. Pool tundi oli ju veel aega? Kas siis nii palju varem tuleb juba saali minna? "Kas me ei tohiks enne oma söögid ära süüa, pool tundi on ju veel aega?" küsisime me nõutult.
Nüüd jäi naine meile rumalalt otsa vaatama. "Mis mõttes pool tundi? Etendus juba käib! Esimene vaatus lõpeb kümne minuti pärast!"
Me ei tahtnud ka alla anda, sest piletite peal oli ju kirjas, et etendus algab kell seitse. "Aga kell seitse ju algas..." alustasin ma lauset. Ja lõpetasin lause. Sest ka piletitel oli kirjas kenasti algusaeg kell 18.00. (Ah et siis sellepärast ei olnudki teatri garderoobis, puhvetis ega mujal ühtegi hingelist näha!)
Me kõik olime eeldanud, et etendus algab kell seitse ja loomulikult ei vaevunud keegi meist seda ka piletitelt kontrollima.
Niisiis "Libahunti" nägime me teisest vaatusest:D

Nii palju kui poolikust nähtud etendusest üldse midagi öelda saab, siis esimese hooga ehmatasin ma ära. Ma ei osanud ju sellist sürreaalset kostüümidraamat oodata. Lisaks sellele tundus teise vaatuse algusepool venivat. Mõtlesime juba, et võib-olla oleks teise vaatuse ka pidanud puhvetis veetma. Oleks lõbusam olnud. Mida aga etendus edasi, seda rohkem selline lähenemine mulle meeldima hakkas. Kuidagi isegi kaasahaaravaks kiskus. Just siis kui ma olin tükki sisse elanud, sai see läbi:( Tundub, et siiski suurem osa tegevusest toimus esimeses vaatuses ära. Aga kedagi süüdistada ka ei saanud.
Etenduse teisest vaatusest jäid mulle kõige paremini meelde punases kostüümis ahvimaski ja sokusarvedega "jõuluvana" (sest see oli lihtsalt niiiii sürreaalne)ja kaks imearmast pisikest tüdrukut, kes häbelikult etenduse lõpus kummardasid. Imearmsad. Kahju, et me neid mängimas ei näinud. (ja ühel neist olid peas valged suured karvased kõrvaklapid. mul on mustad ja pisikesed. pärast etenduse lõppu sosistas Tilluke Delisa mulle "sa raudselt tahad nüüd endale ka selliseid". Tal oli õigus. Ma tahan endale selliseid valgeid kõrvaklappe.)

Õhtu lõppes tiiruga vanalinna peal. Mina, kes ma haruharva viitsin end Ussipesast välja vedada, olin nõus, et "ühed joogid võib ju ikka teha" (nagu Janek ja Joel meid Tillukese Delisaga keelitasid), kui me juba linnas oleme. "Ühed joogid" lõppesid pärast nelja erineva lokaali külastust kell 4 varahommikul. Lihtsalt nii lõbus oli. (Ja Butterfly Lounge'is on parimad kokteilid.)
Koju sõitsime me seekord taksoga, millel ei olnud pidureid. (Viimane kord kui me väljas käisime, sõitsime me koju taksojuhiga, kes vahepeal tukkuma jäi. Vähemalt sõidustiili arvestades.)

Hommikul kell kaheksa hakkasin ma sünnipäev vol2-ks kooki küpsetama.