Ussipesas on midagi nihu

Tavaline argipäev on Ussipesas siiani näinud välja umbes selline, et pärast tööpäeva ja "kohustuslikku" söögitegemist (võimalikult vähese pingutamisega ofkoors) vajun ma umbes seitsmeste uudiste ajal diivanile teleka ette ja veedan ülejäänud õhtu kuni magamaminekuni meeleheitel perenaiste ja teiste vahvate tegelaste seltsis. Sest ma olen ju surmväsinud ja ei jaksa midagi rohkem teha!
Esimesed (ohu)märgid sellest, et midagi on nihu, algasid juba siis kui ma õhtuti vabatahtlikult arvutis töö kallal nokitsema hakkasin ja paaril korral isegi meeleheitel koduperenaised exceli pärast ära unustasin. Ma arvasin, et see on mööduv nähtus ja ei pööranud ähvardavale ohule väga suurt tähelepanu.
Aga asjad on võtnud täiesti ohtliku pöörde. Sünnipäevaks kinkisin ma endale triiklaua ja olen kaks õhtut järjest VABATAHTLIKULT triikinud! Uskuge mind, kui ma ütlen, et oma 30 eluaasta jooksul ei ole ma triikrauda vabatahtlikult kunagi kätte võtnud ja triikinud olen ma asju üldse viimases hädas. Ma ei tea, kas sellised muudatused tulevad vanusega? Kui, siis ma ei julge mõeldagi, mida ma kõike ette võtan neljakümneselt? Hakkan vabatahtlikult põrandaid pesema? Janek tundis ka hirmu, et kui ma korraga virgaks hakkan, mida TEMA siis tegema hakkab:D
Lisaks sellele on ka Janek ära pööranud. Tema on muidugi alati töökas olnud, aga on mõned asjad, mida ta kohe ei viitsi ette võtta ja lükkab homse varna. Näiteks piltide seinale panemise. See võtab ju ilmatuma aja! Ja korstna/kamina ehitamise. Selleks viimaseks võttis ta hoogu eelmisest suvest alates. Nüüd aga on kahe päevaga (!) kerkinud meie elutuppa ja poolde magamistuppa korsten. Kuid see pole veel kõik! Õhtul töölt koju jõudes avastasin ma, et Janek on täiesti hull. Ta oli valmis saanud ka kamina tagumise seina/raamaturiiuli alumise osa. Vähe sellest. KÕIK need tillukesed kivid (mida ülalolevatel piltidel näha) oli ta ÜKSHAAVAL kohale ladunud. Mul ei olnud sõnu. Ma olin hämmingus. Ma olen siiamaani hämmingus.
Tundes Janeki iseloomu ei peaks see mind muidugi imestama panema. Mind paneb imestama tegelikult vaid see, et kui Janek mõnikord pidutsemisega veidi ülemeelikumaks muutub, siis pärast pidu üritan ma ta'lt igasugu kodutöid välja pressida. Noh nii "pattude lunastamiseks", aga see ei taha hästi õnnestuda. Nüüd aga muutusin peol "tiba" võimatuks mina ja korraga kerkib meie majja disainkamin-raamaturiiul-korsten. Kuigi patte peaksin lunastama ju mina? Ma ei teagi, mis järeldusi teha:D
Igatahes tundub mulle, et Ussipesas on midagi väga nihu. Ja kui me nii jätkame, siis on meil varsti isegi sokid ja padjapüürid triigitud ning suveköök tundub ka käega katsutavas kauguses olema.