Julge hundi rind on rasvane ehk spaa-nädalavahetuse meeldejäävaim osa

Pärast meeldejäävaid sünnipäevapidustusi, tundsime mõlemad, et meie keha ja vaim vajab virgutust ja seadsime nädalavahetusel suuna Saaremaale Arensburgi "spa"hotelli suunas. Viimasest Arensburgi külastusest olid mul vaid head mälestused ja seepärast valik just selle spaa kasuks langes. No ja siis veel imesoodne pakkumine ka;)
Aimasin juba, et nö säästupaketist ei saa loota sviiti ja seepärast ei torisenudki ma, et tuba veidike tagasihoidlikum oli kui ma oleksin tegelikult sisimas lootnud. Peamine on puhkus ja lõõgastus, koosveedetud kvaliteet-aeg, mõtlesin ma. Ma ei lasknud ennast häirida isegi hommikusöögilauas olnud kivikõvadest kuklitest, kuigi paljud mu sõbrad võivad kinnitada, et just kuklite järgi toidukohta hinnata saabki.
Asi hakkas mulle vastukarva kiskuma hetkest, kui taipasime, et salapärane uks meie hotellitoas on tavaline vaheuks kahe toa vahel ja kõrvaltuppa inimesed sisse kolisid. Nende juttu oli sõnasõnalt kuulda. Meie sosistasime ja nemad sosistasid. Tundsin end korraga nagu puberteet, kes püüab kõrvaltoas olevate vanemate eest varjata, et tal poiss külas on.
Tundsin end petetuna. Säästupakett või mitte, aga keegi oleks võinud mind hoiatada, et hotellis on võimalik saada "peretuba võõrastega". Jumal tänatud, et tegu oli vaiksete ja viisakate täiskasvanutega, aga mõelge, kui tegelikult oleks ka meiega "ühte tuppa" sattunud värskelt armunud noored romantilisel getaway'l!
Et meie toanaabrid saaksid natuke ka normaalse hääletooniga omavahel suhelda, suundusime spaasse. Kuigi spaaks on seda küll ilmselge liialdus nimetada. Pigem oli see tilluke ujula, kus isegi saunad olid meestele ja naistele eraldi. Nii me siis "koos aega veetsimegi". Vähe sellest. Ma ei ole kunagi näinud spaad, kus sauna minnes tuleb end porgandpaljaks koorida ja tagumiku alla seinal olevast hoidikust kiletükk rebida. Kiletükk, mis tagumiku külge kinni kleepus. Irvhambad itsitasid hiljem, et äkki me maainimestena ei saanud lihtsalt aru, et tegu oli uue ja trendika salendava spaa-hoolitsusega, mis tagumikult tselluliidi justkui võluväel eemaldas. Nojah, võib olla, minu tselluliit on igatahes ikka täpselt samas kohas alles, kus viimatigi.
Mis puudutab basseini ja mullivanni, siis ausalt inimestel on kodus ka suuremad "spaa-kompleksid". Kerlel ja Siimul on igatahes kodus sama suur spaa ja kui natuke liialdada, siis meie enda kodune vann annab peaaegu samad mõõtmed välja, mis Arensburgi oma. Olime nagu sprotid karbis. Ja kui rahvast oleks tiba rohkem olnud, oleksime toolidele pidanud tormi jooksma hakkama.

Edasi otsustasin ma (kaheldava väärtusega) meeldiva kasulikuga ühendada ja suundusin kulme korrigeerima. Kuhu mul oli aeg kinni pandud! Pärast pooletunnist ootamist saabus tõepoolest ka minu aeg. Jällegi...vaid neli eurot sissetoov teenus ei ole ilmselt kosmeetiku jaoks prioriteet, aga no kuulge...kui te ei viitsi nii tillukesi asju ette võtta, siis ärge võtke. Pool tundi ootamist on siiski veidike liig (kuigi tuleb tunnistada, et vähemalt oldi siin viisakad ja vabandati pika ooteaja pärast, erinevalt järgmiste kogemustega).

Õhtul otsustasime Kuressaare teiste söögikohtade asemel valida hotelli enda restorani. Ilusa nimega "Muusa". Milline viga, ma ütlen teile! Milline viga! Pärast 45-minutilist ootamist liikus ettekandja lõpuks ometi kahe taldrikuga meie suunas.
Caesari salat, küsis ta ja viibutas taldrikut minu nina all. Raputasime Janekiga mõlemad pead. Ilma midagi rohkem ütlemata kadus teenindaja koos Caesari salatiga tagasi kööki. Järgnes jälle ootamine. Ootamine teadmatuses. Tundsin, kuidas nälg silmanägemist viima hakkas. Ma oleks tahtnud kasutada oma viimase aja lemmifraasi "Täitsa p...s restoran!", aga suutsin end (vaevu) tagasi hoida. Viha hakkas ka tekkima. Ja mitte ainult minus, vaid ka muidu rahuliku loomuga Janekis. Kui ka neljas PÄRAST MEID tulnud paar oma toidu kätte sai ja esimesed kolm, kes ka PÄRAST MEID olid sööma tulnud, olid juba söömist lõpetamas, katkes Janeki kannatus. Ise ta muidugi väitis, et läks pretensioone esitama parem ise, enne kui ma plahvatanud oleksin, sest siis oleks terve hotell kuulnud, kui "p...s" see restoran on.
Pärast pretensioonide esitamist pomises kiiresti meist mööduv teenindaja, et 10 minutit läheb veel. Pärast 15 minutit ja kokku poolteist tundi ootamist saime me lõpuks oma toidu kätte. Mis oli leige! Ilmaasjata ei öelda, et nälg on parim kokk. Vaikides kugistasime me oma leige toidu alla. Restoranist lahkudes edastasime ettekandjale viisakalt oma pretensioonid - et kui teinekord midagi köögis sassi läheb, siis võiks kliente teavitada, vabandust paluda. Mitte Caesari salatiga korraks näljase inimese nina all vehkida ja siis ära kaduda.
Väidetavalt ei läinud köögis midagi sassi. Lihtsalt ooteaeg olla pikk, kuna hotellis on kaks restorani. Hmmm...väheusutav. Kuidas siis meist hiljem tulnud kliendid oma toidu kätte said? Oleks siis tegu olnud gurmeerestorani või väga eriliste toitudega, mille valmistamine tõepoolest võtab aega. Kas keegi ei oleks võinud hoiatada, et toidu ooteaeg on kuni 1,5 tundi? Nii pika ooteajaga oleks ma 100 korda jõudnud mujale minna, söönuks saanud ja tagasi hotelli jõudnud.
Restoranikogemusest pettununa lontsisime tagasi hotellituppa ja keerasime magama. Teisel pool seina oli ka õnneks vaikus.

Järgmisel hommikul sadama poole sõites suutsime me vähemalt 5 korda ümber mõelda, kas minna praamiga või elada ohtlikult ja kasutada jääteed. Olime juba praamipiletit ostmas, kui otsustasime keps all värisemas ohu kasuks. Olgu siis öeldud, et ma kardan vett ja laevasõitu ning nüüd korraga olime me autoga merele suundumas. Kui mõistusevastane see on, et autod ja laevad üheskoos sõbralikult merel sõita saavad?
Vähe sellest. Janek oli mulle enne veel jõudnud erinevaid õudusjutte rääkida ja ma kujutasingi ette, et umbes poole mere peal tuleb meil üksteisest eemalduvad ja õõtsuvad jääkamakad ületada lattidest tehtud silla abil. Kust ma oskasin aimata, millised need praod siis olla võivad. Valmistasin end ette kõige hullemaks.
Tuleb aga tunnistada, et üldse polnud hull. 20 minutit hiljem olime õnnelikult kuiva jala ja autoga mandril. Ekstreem ja oht jäid õnneks ära. Kokkuvõttes võib öelda, et jääteedpidi mere ületamine oli meie spaa-nädalavahetuse kõige meeldejäävam osa.
Või siiski, ma valetan. Ma lausa armusin nendesse hotellitoas olevatesse pimedavatesse ruloodesse, mis lasid mul segamatult põõnata ka siis kui väljas oli juba ammu suur valge ja kevadine päikesepaiste. Mitte killukestki liigset valgust minu iluund segamas. Ohh, kuidas mulle meeldiks kui meil kodus sellised rulood oleks! (Mis ei meeldi aga Janekile, sest ta julges väita, et siis elaks me nagu koopas. Ja ma ei saa öelda, et ta väga palju eksis.) Nii et siiski, ma ei saa öelda, et mulle Arnesburgi säästupaketist vaid halvad mälestused oleksid jäänud.
Ja lõpetuseks oli seekord tegu ka hariva reisiga, sest muuseumi külastades saime me vastuse ka meid alati närivale küsimusele - kuna ehitati väikese väina tamm? Sest loomulikult ei viitsi me kunagi seda netist otsida. Pole meeles. Aga nüüd me teame.
1894-1896. Ma tunnen end kohe palju targemana:)
Ja kuidas ma sain unustada uue kilekogemuse saunas. Tegelikult oli ju ikkagi just see kõige meeldejäävam osa nädalavahetust!

Koju jõuda oli hea. Vaikne. Rahulik. Nagu puhkus.
Miks me sinna spaasse üldse ronisime? Oleksime sama hästi võinud kodus vanni vett täis lasta. Süüa oleks ka kiiremini saanud. Aga siis me ei teaks, kuna väikese väina tamm ehitati. Ja jääteel oleks ka sõitmata.
Nii et häid ja halbu kogemusi siiski 50-50;)