Istun rongis. Nokitsen reklaammaterjalide ja pakkumiste kallal. Tunnen end peaaegu nagu päris ärinaine:D Mis sellest, et olen üks vähestest, kelle näpukesed ei hellita Apple'i nupukesi ja laual ei ilutse iPhone4.
Aga...miks on nii, et ALATI kohtan ma just siis neid inimesi, keda ma pole nii umbes kümme aastat kohanud, kui ma näen välja nagu rongiõnnetus. Need inimesed ilmuvad välja just siis kui ma pole viitsinud end meikida ega juukseid sättida, vaid olen need ebakorrapärasesse hiiresabasse sidunud. Nad ilmuvad välja just siis kui ma olen selga tõmmanud esimesed kättejuhtuvad riided, nähes välja nagu hipist kunstnik. Mitte tõsiseltvõetav äriinimene.
Miks nad alati just siis välja ilmuvad ja ise head välja näevad?
Aga nii see ongi, raudne reegel!!! Ma näen oma ammuseid tuttavaid alati siis, kui näen eriti kehva välja!!!
ReplyDeleteHehe, täpselt sama lugu. Kusjuures ma juurdlesin selle üle juba siis kui olin 15 aastane ja meeletult armunud ühte naabripoissi. Muidu nägi teda väga harva, aga just siis kui ma tulin kooli spordivõistluselt, dressid seljas, juuksed salkus, meigist rääkimata, jalutab tema tänaval mulle rõõmsa näoga vastu, ise kena puhas korralik, naeratab ja tervitab... ning minul oli tunne, et vajuks maa alla. MIKS JUST SIIS??? :P Miks mitte siis kui ma hõljun linnas ringi, meigitud, ilusas kleidis ning korraliku soenguga. Ei, siis ei näe tema varjugi. :)
ReplyDelete