Vahet pole, kas ma olen hea ema või halb ema

Ma olen nüüd juba mõned nädalad olnud hea ema*. Tegelenud 98% Idaga ja 2% muude asjadega, nii et laps on söönud ja maganud samadel kellaaegadel ja koduses rahulikus ning turvalises keskkonnas. Me oleme käinud lastepidudel ja mänginud, mänginud. mänginud.  Me oleme käinud korjanud arooniaid ja õunu ning jalutanud, jalutanud, jalutanud.

Ma ütlen teile, mitte mingit vahet pole, kas ma olen hea või halb ema. Või ei, on ikka. Ida magab öösiti VEEL halvemini. On see võimalik? Jah, on küll. Ta ärkab iga tunni tagant (nagu vanasti). Uinub küll kohe kui saab lonksu vett, aga siiski. Ma tean, et me peaksime laskma tal natuke nutta, aga me oleme selleks liiga väsinud.
Ta ärkab VEEL varem. On see võimalik? Jah, on küll. 5:30 tundub olevat täiesti normaalne aeg ärkamiseks.
Ma olen VEEL rohkem väsinud. On see võimalik? Jah, on küll. Mul on magamatusest külmavärinad, peavalud ja mul läheb silme eest mustaks kui liiga kiiresti liigutan. Pimedas ei julge ma enam autoga sõita, sest ma  ei suuda teed näha. Ma ei taha olla ohtlik endale ega teistele. Muidugi Mondeo-Mati väsinud silmanägemine ei ole ka abiks.
Ka Marek on väsinud. On see üldse võimalik? Jah, on küll. Sest tema ärkab Idaga öösiti ja magab siis hommikul nö järgi mõned tunnid.

Ja metsas passimine ajab hulluks. Ma ei suuda lapsega VAID kodus olla, mängida ja laulda ja jalutada. See on hullumeelne. Kui ma elaks korteris, siis ilmselt oleks ma juba hulluks läinud.

Ühesõnaga. Kuna koduses turvalises ja vaikses keskkonnas viibimine ning minu heaks emaks olemine on mõjunud pigem negatiivselt, siis ma valin selle, et olen halb ema. Teeme nii nagu ikka. Sööme Diibis, magame autos ja ajame asju. Mina ei suuda olla kodune ema. Ma lihtsalt ei suuda.
Ma pean liikuma ja tegutsema. Tundub, et ka Idale sobib see paremini.

   Bibi mängumaa on üks selline koht, kus Ida täiesti rahulikult omaette mängib. Ta unustab isegi minu olemasolu. Me peaksime vist endale koju sellise mängutoa/mängumaa muretsema. Õnneks on meil tänu paljudele oktoobrikuu sünnipäevadele võimalus selles mängutoas aega veeta, nii et ma saan kasvõi seal korraks hinge tõmmata ja ei pea jälgima, kuidas Ida püüab leida mooduseid kuhugi turnida ja sealt siis alla hüpata. 

Ma laadisin Mymimm muinasjutukaru täis igasugu vahvat muusikat. Ida läks pööraseks. Eriti meeldib talle kui karu Tõnis Mägi häälega "Keerlen" lugu laulab. See paneb meil mõlemal jala tatsuma. Karul aga pole ikka nime, sest nüüd kui ta Tõnis Mägi ja Genka häälega laulab, tundub Ibsen kuidagi vale. Ma pean karu norrakeelseks muutma, siis ehk...

Sügisel on metsas oma võlud. Arooniad, õunad, lehed ja muld. Ainult kindad ei taha käes püsida. 

Ma hakkasin uuesti halvaks emaks.  Ja nii me liigumegi Ussipesast välja. Seekord Kassikohviku avamisele. On see alles üks vahva koht, kus lapsega käia. 

Ma kirjutan sellest hiljem ka pikemalt, seda ka põhjusel, et Dip teeb Kassikohvikuga koostööd. Mul on selle koostöö üle hea meel. Helen, kes Kassikohvikut peab, on niii tore ja tegus naine. TEMA võiks paljudele eeskujuks olla. 

Kassikohviku ainsaks miinuseks on need astmed, mis ei lase päris rahulikult sööki nautida. Aga samas ma olen juba harjunud Idal sabas jooksma, nii et ega väga vahet pole. 

Ja siis kui meil enam midagi targemat teha pole, siis me laseme endast filmi teha. 


*Te saite ju aru, et püüdsin vaimukas olla. Ma ikka pean end suhteliselt õnnestunud emaks, lihtsalt me siin vahepeal oleme ju vaielnud ja arutlenud selle üle, et milline on see hea ja milline halb ema;)