Minu minevik. Ma olen paljastatud.

Te ju teate seda piinliku momenti, ku keegi paneb netti üles mõne pildi, kus te just kõige kaunim pole? Mul on neid hetki palju, sest ma pole just väga fotogeeniline. Kui aus olla siis olen ma lausa ebafotogeeniline. Kuigi irvhambad ütlevad ikka, et töö tellija materjalist, keeldun ma jonnakalt uskumast, et ma selline peletis olen nagu ma teinekord piltidelt välja paistan. 

Jah siis see teine piinlik moment kui keegi postitab mõne lapsepõlvepildi. Või noh see on tegelikult päris naljakas kui see pilt on kellestki teisest. Kui pilt on sinust endast, siis võib-olla nii naljakas polegi. Või on ka. Võta sa kinni. 

Minu armas tilluke õde postitas eelmisel nädalal igatahes minust Facebooki mõned fotod. Minust. Sada tuhat aastat tagasi. Minu minevik on paljastatud. Siin need pildid on. Teilegi nautimiseks. 

Ma ekslikult ütlesin Marianile, et see pilt oli ka kooli autahvlil. Tegelikult vist ei olnud. Kui ma ei eksi, siis see on hoopis mu esimene passipilt. Mul on seljas roosa Pandaga kampsun. Te ei kujuta isegi ette kui kadedad kõik selle kampsuni peale olid. 

Mulle endale meenutan ma sellele pildil Addams Family Wednesday´d. Sama sõbraliku silmavaate ja hurmava naeratusega. 

Mul on lapsest saati omamoodi kiiks, et ma ei tunnista nö koduriideid. Eriti tugevalt lõi see välja puberteedina. Ei saa ju olla dressides ja kummikutes kui keegi võib mööda sõita ja näha. Seepärast olid mul isegi maal vanaema juures olles alati parimad riided seljas. Kuigi emme ja vanaema keelasid. Mina ei andnud alla. Ka sel pildil on mul jalas popid välismaa kingad. Selliseid asju ei olnud paljudel. Kes seda aega mäletavad, need teavad. 

Tilluke Marian oli mul alati sabas. Ma tegin alati näo nagu ta segaks mind, aga tegelikult mulle meeldis temaga mängida. Ma olin uhke, et mul oli  päris oma tilluke õde, kellega mängida. Kõigil ei olnud. 

 

Ma isegi ei oska seda pilti kommenteerida. Mu sõbranna vaatas seda pilti ja naeris kõht kõveras minu OOTD peale. "Ega Marian ka parem välja ei näe!"püüdsin ma tähelepanu kõrvale juhtida. Sõbranna ei lasknud sel juhtuda. "Tema on laps, tema PANDI niimoodi riidesse, sina oled selle kostüümi ISE valinud." Mis mul selle peale ikka öelda on. Ma ise arvasin, et ma olin nii päris popp. Mustade liibuvate retuuside ja värvilise välismaa t-särgiga. Tõeline fashionista. Pole siis ime, et ma moepühapäevasid korraldan;)