Ma olen täielik kassi-inimene. Veel kaheksa aastat tagasi arvasin ma, et suure tõenäosusega saavad minu elukaaslasteks kassid ja naabrid kutsuvad mind crazy catlady'ks. Läks tibake teisiti. Aga kaks kassi on meil ikkagi. Skype ja Orkut. Kasside turvakodust. Kui Skype meie koju tuli, oli ta nii arg, et puges lae vahele ja ei liikunud sealt terve päeva. Me arvasime, et peame juba aja lammutama hakkama. Õnneks tuli Skype siiski poolvabatahtlikult välja.
Aga mitte endast ei tahtnud ma rääkida. Seekord. Uskumatu, aga on ka teisi huvitavaid inimesi peale minu. Ma tean, et seda on raske uskuda. Ma tean.
Suvel sai ma tuttavaks Heleniga, kes rääkis, et plaanib sügisel kassikohviku avada, eks ma teda natuke viltu vaatasin, et näe ongi crazy catlady. Helen ei ole sugugi crazy. Catlady ilmselt küll, aga heas mõttes. Tõeliselt tore ja tegus naine, kes oktoobris avaski oma kassikohviku uksed.
Kas pole mitte vahva idee? Nimi võib eksitada. Tegu ei ole kohvikuga, mis mõeldud kassidele, vaid tegu on ikka täiesti inimestele mõeldud kohvikuga. Eriliseks teevad selle kohviku kümme Kasside Turvakodust pärit kassi, kellega kohvikus mängida, keda kammida ja silitada. Tõelised stressi ja halva tuju peletajad. Sulatavad teie südame.
Mul on hea meel, et ma Heleniga kokku sain. Veel rohkem hea meel on mul, et selline kohvik Tartu mnt-l Stockmanni vastas oma uksed avas. Helen on hea näide sellest, et võib kas unistada või teha unistus teoks.
Meie käisime Idaga Kassikohvik Nurri avapeol. Mis te arvate, kas Idale meeldis? Minule meeldis ka. Väga. Tõeline hittkohvik lastega külastajatele ja loomasõpradele. Külastage kindlasti. Kohvikuid ja toidukohti tekib küll Tallinnas juurde nagu seeni pärast vihma, aga Kassikohvik on teistsugune. Eriline. Armas. Hingega tehtud. Ja hea eesmärgi nimel.
Diip alustab koostööd kassikohvikuga novembrist.
Fotod: Jana Süld
No comments:
Post a Comment