"Soeng" peas liikusime me minu õhutusel Hapsal Dietrichi poole. Me käisime seal eelmise aasta augustis Marekiga ja ma olin V-A-I-M-U-S-T-U-S-E-S. Mulle tundus, et ma pole kunagi ühtegi teist nii hubast kohvikut näinud. Atmosfäär, teenindus, toit ja koogid! Milline koogilett! Otsast lõpuni hõrgutisi täis. Pavlova viis keele alla. Oehh! Just nii ülivõrdes "müüsin" ma kohviku ka teistele maha. Me jõudsime kohale ja ma pidin PETTUMA. Koogilett oli tühi, vaid tühjad koogialused seisid seal nukralt. Keegi ei teretanud ega kutsunud meid sisse. Me liikusime edasi. Ma olin nii kurb. Kuhu oli kadunud see äärmiselt sümpaatne kohvik, mida me eelmisel suvel külastasime ja millesse ma armusin? Seekordne kogemus oli esimesega võrreldes nagu öö ja päev.
Me jõudsime Müüriääre kohvikusse. Mina tellisin suitsukanasalati krutoonide ja pošeeritud munaga. Kõlas nii imehästi. Kui see lauda toodi, tahtsin ma nutma hakata. Taldrikul olid esindatud kõik viiskümmend varjundit halli -toidul puudus välimus ja maitse. Pošeeritud muna oli ilmselt nii kaua seisnud, et meenutas pigem praemuna. Ja teenindaja sõnul oli selle salati näol tegemist nende KÕIGE müüdavama toiduga. Ma ei tahtnud mõelda, millised need teised toidud siis veel on. Maiki ja Kaija kikerhernesalat nägi vähemalt kenam välja, kuid oli nende sõnul sama maitsetu. Pirukad ei olnud vist, nagu ma ülejäänutest aru sain, ka midagi meeldejäävat. Ometigi olen ma Müüriääre kohviku kohta vaid head kuulnud. Ma olin jälle pettunud. Haapsalu on üks mu lemmiklinnasid Eestis. Ma armastan Haapsalu, aga seekord kippus kõik viltu minema. Mis oli juhtunud? Ma olin kurb.
ÕNNEKS päästis mu õhtu musta ploomi kook. Vot see oli tõepoolest imeline! I-M-E-L-I-N-E!
Ma pean ütlema, et ma ei ole absoluutselt pubi-inimene, aga seekord üllatasid mind positiivselt hoopis pubid. Näiteks Taksi Pubi, kuhu meie kohalik giid meid lõunatama viis. Giid, kes tegelikult oli 17aastane, aga kellele mina 25 pakkusin. Kuigi ta ei näinud 25 välja. Ma lihtsalt mõtlesin, et miks peaks keegi alla 20 meisuguste vanamuttidega ringi liikuma. Vabatahtlikult. Alles hiljem taipasin, et ainsad "vanamutid" vanuses 33+ (Heily on minust ikkagi tervelt kolm kuud vanem ja saab JUBA sel aastal 34) oleme meie kaks. Samas aga mõtlesin ma, et kui ma 17-18 olin, siis oli pigem kompliment kui mind vanemaks peeti, seega ma loodan, et ka meie noor kaunis giid seda siiski komplimendina võttis.
Kui mulle hetkel keegi ütleks, et ma kaheksa aastat vanem välja näen, siis oleks komplimendina vist raske võtta. Tänu sajale tuhandele magamata ööle ma ilmselt näengi 41-aastane välja. Miks muidu mu noor sugulane, kes mind 1,5aastat näinud polnud, küsis, et Liisu, mis juhtunud on? Silmade alla on mingid joonekesed tekkinud?
Aga tagasi pubisse. See oli hubane ja mõnus. šnitsel oli suuuuuuuur ja maitses nii nagu ma arvasin. Selle pubi ainuke (ja kahjuks mitte üldse väike) miinus oli see, et lahkudes lõhnasin ka ma ise nagu suuuuur šnitsel. Ma vihkan kui toidulõhn riietele ja juustele juurde jääb. Kui teid see ei häiri ja tahate süüa nagu korralik eestlane jõulude ajal, siis astuge läbi. Vahva koht on.
Teine pubi, või tegelikult lausa kõrtsi nime kandev asutus oli Talumehe kõrts. Jällegi, üks selline koht, kuhu ma üksinda mitte kunagi ei satuks, aga kui seltskond otsustab kuhugi minna, siis ausalt, nii pirtsperse ma pole, et ütleks, et kuulge, unustage ära, sellisesse kohta mina küll oma Michael Korse ei vii. Mulle meeldis selle kõrtsi juures see, et kõik oli viimse detailini läbi mõeldud. Oligi ehe ja talumehelik. Nagu oleks ajas tagasi läinud. Isegi joogikaart oli vaid eestimaine. Ei mingit peenutsemist.
Niisiis nii veider kui see ka pole, siis poppide ja pigem minulike söögikohtade asemel kiidan ma seekord hoopis pubisid. Ise ka ei usu.
Õhtu jooksul jõudsin ma järeldusele, et oluline polegi see, millises sanatooriumis või sööklas me olime, oluline oli hoopis seltskond, kellega ma koos olin. Mitte et ma seda ei teaks, kui väga mul sõpradega vedanud on, aga aegajalt on ikka vaja väikest meeldetuletust. Kamp totaalselt erinevaid naisi, kes naljakal kombel moodustavad nii ühtse terviku. Tervikliku ja kokkuhoidva seltskonna. Kes aeg-ajalt muidugi käituvad nagu kamp puberteete. Või metslasi, kui tuletada meelde meid esimesena teretanud naisterahva sõnu.
Õhtu jooksul jõudsin ma järeldusele, et oluline polegi see, millises sanatooriumis või sööklas me olime, oluline oli hoopis seltskond, kellega ma koos olin. Mitte et ma seda ei teaks, kui väga mul sõpradega vedanud on, aga aegajalt on ikka vaja väikest meeldetuletust. Kamp totaalselt erinevaid naisi, kes naljakal kombel moodustavad nii ühtse terviku. Tervikliku ja kokkuhoidva seltskonna. Kes aeg-ajalt muidugi käituvad nagu kamp puberteete. Või metslasi, kui tuletada meelde meid esimesena teretanud naisterahva sõnu.
Aga no midagi pole teha kui näiteks satud Instagramis mõne naljaka pildi peale ja siis ei saa kohe teisiti. Puberteet tõstab justkui iseenesest pead. Kuigi tahaks olla täiskasvanu või midagi. No vaadake ise seda pilti. Teeb ju tuju heaks ja pakub nalja? Või midagi.
Kuna puberteet meis oli juba pead tõstnud, otsustasime me Heilyga tutvustada noortele ka natuke oma puberteediaega. Instagrami meie ajal ei olnud, aga halb muusika oli ikka olemas. Siis me muidugi nii ei arvanud. Me jumaldasime saksa räppi. Ma mäletan, kuidas ma Norra kolides Camillale oma lemmikbändi tutvustasin, ta pööritas vaid silmi ja küsis: "Warum?"
Praegu küsiks ma ise sama. Ma ei tea, aga mulle tundub, et me olime Heilyga kaks depressiivset puberteeti kui me sellist muusikat kuulasime. Ja kõiki laulusõnu peast teadsime.
Hommikul kui me ärkasime, vaatas Reelika etteheitvalt ja hirmunult Maikile otsa. (Maiki jäi meist natuke kauemaks pubisse ja koputas öösel meie hotellitoauksele, et tuppa saada)
"Ära enam kunagi niimoodi koputa," ütles Reelika.
"Miks?" ei mõistnud meie.
"Vaid surm koputab kolm korda," vastas Reelika tõsiselt ja hirmunult. "Ma ei julgenud öösel ennast liigutadagi kui koputust kuulsin, ma arvasin, et kummitab."
Ja mina veel mõtlesin, et miks Reelika öösel ust ei avanud kuigi kopkkulepe jäi, et tema laseb Maiki tuppa. Loomulikult peitis ta end teki alla. Iga normaalne inimene teeks nii kui surm uksele koputaks. Mitte ei tormaks teda sisse laskma. Mina ei kuulnud kolme koputust. Mina julgesin ukse lahti teha. Reelika õnneks ei olnud ukse taga ei kummitused ega surm. Kõigest Maiki. Või midagi. Jumal tänatud!
"Miks?" ei mõistnud meie.
"Vaid surm koputab kolm korda," vastas Reelika tõsiselt ja hirmunult. "Ma ei julgenud öösel ennast liigutadagi kui koputust kuulsin, ma arvasin, et kummitab."
Ja mina veel mõtlesin, et miks Reelika öösel ust ei avanud kuigi kopkkulepe jäi, et tema laseb Maiki tuppa. Loomulikult peitis ta end teki alla. Iga normaalne inimene teeks nii kui surm uksele koputaks. Mitte ei tormaks teda sisse laskma. Mina ei kuulnud kolme koputust. Mina julgesin ukse lahti teha. Reelika õnneks ei olnud ukse taga ei kummitused ega surm. Kõigest Maiki. Või midagi. Jumal tänatud!
Koju jõudes olin ma värske ja puhanud. Ma olin saanud kaheksa tundi järjest magada. See oligi kõige olulisem osa sellest puhkusest. Ma jään uut spaa-nädalavahetust ootama. Aga siis tahaksin ma spaasse minna. Kuigi sanatooriumis sai ka nalja.
No comments:
Post a Comment