Kuidas Ida karu magama pani ja siis põgeneda tahtis

Eilsel moepühapäeval sai üks õnnelik laps endale ka Mymimm muinasjutukaru. Mul on ikka teinekord natuke kade meel, kui kellelegi loosiõnn naeratab, sest noh minule ei naerata loosiõnn kunagi (okei, peaaegu kunagi) ja ega ma enda korraldatud loosimisel polekski osaleda saanud. Seekord ei olnud ma üldse kade, sest minu arvates naeratas õnn just õigele lapsele. karukese uueks omanikuks sai üks pisike modell, kes jõudis Diipi kahjuks alles peale moeetendust. Mul on nii hea meel! Õhtul sain ma karu uue omaniku emalt kirja tänusõnadega. Nende pere kolme lapse õhtu oli möödunud muinasjutte kuulates.

Ja no kui nüüd päris lõpuni aus olla, siis ma ei saakski üldse kade olla kui Idal selline karu olemas on.
Tegu on kaisukaruga, kes loeb lapsele ette muinasjutte (karu peakeses on juba 20 muinasjuttu, aga sinna mahub palju palju gigasid veel, mulle ei ütle need numbrid kunagi midagi,  ükskõik milliste lugudega).
Tõsi, peab tunnistama, et karu pakkus esialgu rohkem huvi meile Marekiga. Ses mõttes, et Ida küll püüdis aru saada, kust või miks tuleb heli ja jäi süvenenult kuulatama kui muinasjuttude vahel laul kõlama hakkas, aga meie Marekiga jäime muinasjutte kuulama, mis peakski karukese põhieesmärk olema. Kui Marek veel teada sai, et sinna saab lugusid juurde lisada, läksid tal silmad särama. Ta lubas Idale KÕIK "Smilers'i" lood karu sisse laadida. Või ütles ta lausa laulda?
Igatahes ma kujutan väga hästi ette, kuidas karu aitab Idal (tulevikus) kasvõi autosõidud lõbusamaks muuta. Põhimõtteliselt on ju tegu audioraamatuga. Lihtsalt nunnumas variandis.

Olgu selle Smilersi ja muinasjuttudega kuidas on, aga me oleme  karuga lõbusalt aega veetnud.

Lõunaune ajal mõtlesin ma siis  katsetada. Et karu unejuttu rääkima ja Ida tuttu. Ida muidugi arvas kõige pealt, et hoopis karu peaks tema asemel magama. Siis püüdis ta mind ära petta, võttis karu nunnult kaissu ja jäi magama. Nagu minut hiljem selgus, siis mitte ei jäänud magama, vaid teeskles, et jäi magama. Kui ma tuppa tagasi jõudsin, nuputas Ida juba selle kallal, kuidas voodist põgeneda. Algul proovis ilma karuta, siis ka karuga. Ma tulin appi ja päästsin nad "puurist". 

Me püüdsime teises voodis magama jääda. Ida kaldus ikka arvama, et uneaeg pole mitte temal, vaid karul. Tema oli endale pähe võtnud põgenemise ja seda ta ka tegi. (mitte pea ees nagu pildilt mulje jääb:) Ma lasin tal põgeneda.

Mõnikord tahaks ma päriselt ka teada, mis tema tillukeses peakeses toimub. Mõmmik näpus, hakkas ta valjult kilgates ümber voodi jooksma ja igakord kui mind nägi kilkas veel kõvemini ja muutis suunda. Et ma jumala eest teda kätte ei saaks ja magama ei paneks. 

Kümme minutit hiljem tüdines ta ära jooksmisest ära. Sai vist aru, et see on ikka liiga titekas (no muidugi kui ta juba mitu kuud tagasi "Kalevipoega" luges ja "Tuljakugi" selgeks sai) ja suundus otsustavalt raamaturiiuli juurde. Mõmmik jäi korraks maha. Paar minutit hiljem viidi ka mõmmik raanaturiiuli juurde.

Kõige pealt üritas Ida tarkust karu pähe tuupida. Raamatust nimega "Naise tervis", edasi liikus ta "Ladinakeelsete lendsõnade" juurde ja avastas siis lõpuks, et kõige huvitavam on hoopiski "Imeline ajalugu".  Karu oli nüüd juba meelest ära läinud. Tuli siis vahepeal jälle meelde. Kõik see meenutas mulle kooli mängimist. Natuke õppimist ja natuke jooksmist. Aaah, võib-olla ta on salaja Robert Fulghamit lugenud ja teab, et elada tuleb tasakaalustatud elu? Et iga päev õpi ja mõtle ja joonista ja maali ja laula ja tantsi ja mängi ja tööta natuke. Minu väike geenius!

 Pool tundi hiljem tegin mina mängule lõpu. Pakkisin Ida vankrisse ja viisin ta õue magama. Karu jäi ootama. 

 

Kuigi muinasjuttudest Ida veel aru ei saa, siis ühe vahva kaisulooma on  ta endale küll juurde saanud. Ma isegi usun, et kui ma nüüd sinna mõned lastelaulud laeks, siis saaks sellest juba tore kaaslane autosõidul. Ja võimalusi, mida katsetada on veel sada tuhat. Kas karu võiks hakata Idale ka norra keelt õpetama? Tundub selline tegus loomake.
Iga kell toredam mänguasi  kui see natuke hirmuäratav koer, kes aeg-ajalt lihtsalt lambist hüüab "Ma näen sind!" või "Sinine käsi!". See koer on mind päris mitu korda korralikult ehmatanud. Tean, et olen üksi kodus ja siis keegi hüüab kusagilt "Ma näen sind!"

Ühesõnaga jõulud on tulemas. Jõuluvanad ootavad kirju ja soovitusi, mida lastele kinkida. Muinasjutukaru võiks/peaks ka jõuluvana kinginimekirjas olla. Äärmiselt armas ja sümpaatne lelu, millest rõõmu nii suurtele kui väikestele. Ja pealegi - täitsa Eesti asi. Ma armastan Eesti asju.

Mul on muidugi nüüd üks mure ka. Ma ei tea, mis mõmmikule nimeks panna. Ida kipub teda "Tõnniks" kutsuma, ma ei tea...ma ei ole selles nimes nii kindel. Juba olemasolevate koduloomade  järgi võiks ju karu saada nimeks Facebook või Twitter, aga need ei kõla ka õigesti. Instagram?  Kah mitte. Kuidas oleks Ibseniga? Või peaks talle panema kolm nime, et oleks sama peen nagu Britt Ida Loviisa?