Haapsalu. Mitte ainult sallid, vaid palju toredaid inimesi.

Ma otsustasin nädalavahetul olla nii jultunud, et jätsin Ida ja Mareki kahekesi koju ning läksin sõbrannadega Haapsallu akusid laadima. Meil on selline tore "Õhtusöök kaheksale" grupp. Alguse sai see just täpselt "Õhtusöök viiele" saate järgi. Iga kuu valmistas keegi kolmekäigulise õhtusöögi ja kutsus kõik teised külla. Pikapeale hakkas see aga üksluiseks muutuma ja nii otsustasime me, et hakkame hoopis koos väljas käima - spaas, teatris, bowlingus... Nii me sel nädalavahetusel sanatooriumisse "Laine" sattusimegi. Seda ei saa spaaks nimetada. See on ehtne sanatoorium. Retrolaks.
Ausõna, ma ootasin, et varsti hüppab kusagilt välja Endel Pärn, kes hüüab: "Sanatoorium... Sanatoorium see on puhkus, baar, naised, muusika! Mina olen täiesti terve mees ja tahan seda kõike saada!". Või Ervin Abel, kes kurdaks meile oma hädasid: " ... need on mul kindlad haigused. Peale selle teevad mulle veel muret seedimine, kops, süda, magu ja põrn."
Neid ma siiski ei kohanud, kuid juba esimese viie minutiga, mis ma sanatooriumis ringi liikusin, nägin ma rullisoenguga Soome pensionäre. Me olime ainsad külastajad alla vanuse 50. Aga seda teadsime me tegelikult juba ette. Sanatoorium "Laine" nimigi reedab seda. Nii et ei oleks aus nuriseda.

Kõige rohkem meeldis mulle sanatooriumi puhvet. Vein maksis 2.50.  "Kas paneme kohe topeltkoguse?" küsis baaridaam (kes ühtlasi oli selle sanatooriumi kõige meeldivam töötaja). Ma ei saanud küsimusest aru, et miks peaks. Kas ma paistsin nii janune välja? Või et ma alla topeltkoguse veini ei joo? Kui ma pärast pilgu kokteilide nimekirjale viskasin, sain ma küsimusest aru. Kui ikka esimene kokteil nimekirjas on "viin Coca Colaga", siis ilmselgelt alla pudeli veini selles puhvetis ei tellita. Ma ei ole kunagi oma elus kuulnud, et keegi jooks viina Coca Colaga? Aga teie? "Laines" juuakse.
Soome turistid arvasid (ilmselt vanuse tõttu) et ma olen hotelli töötaja ja nõudsid, et ma arvuti tööle paneksin. Ma ei teadnud salasõna. Nad vangutasid pead. Kuidas töötaja ei tea salasõna. Igaks juhuks eemaldusin ma oma topeltkoguse veiniga hotellituppa. Liiga palju huvitavaid inimesi. Ma olin selleks päevaks oma doosi huvitavatest inimestest juba kätte saanud.

Me olime jõudnud Haapsalus olla alla poole tunni kui üks sõbralik pensionär meid metslasteks nimetas ja meile keelt näitas. Et sellest äkki veel väheks oleks jäänud näitas ta meile mõlema käe keskmist sõrme ka. Mul tekkis hirm. Kas tõesti hakkab juba pihta see jama, et korjame endale mingid veidrikuid külge nagu siis kui me Valgas käisime. Ma üldse ei oleks tahtnud mingi Haapsalu vanamemmega kaklema hakata, kuigi temal tundus ilmselgelt selline soov olema. Vähemalt tol hetkel me nii arvasime.  Pärast me muidugi saime aru, et suure tõenäosusega mõistsime me teda valesti ja see oli lihtsalt sõbralik "tere" Haapsalu moodi.

Me olime kahevahel, kas peaksime ka niimoodi tervitama hakkama. Öeldakse ju, et kui oled võõras kohas, tee nagu kohalikud. Me siiski ei hakanud. Andke meile meie ebaviisakus andeks.

Aga tagasi sanatooriumisse.

Kuna ma olin unustanud kehahoolitsused tellida, läksin ma reipalt ilusalongi, et uurida, kas äkki/ehk/võibolla õnnestuks mul ka siiski mõni iluprotseduur saada.
Mina (reipalt): Tere! Kas oleksvõimalik mõni hoolitsus veel tänaseks tellida?
Administraator: Mis teid täpsemalt huvitaks?
Mina: No kõige pealt pediküür. 
Administraator (tülpinult): Ei, ei ole aega.
Mina: Aga midagi muud? 
Administraator: Midagi muud ka pole.
Ma ei andnud ikka alla ja küsisin, et aga äkki oleks võimalik juuksurisse siiski saada. Selgus,et tõepoolest üks aeg on olemas. "Paneme siis selle aja kinni!" ütlesin mina õnnelikult.
Administraator kinnitas juuksuri aja ja küsis siis, mida ma teha soovin.
Mina: Värvida.
Administraator (tüdinenult): Ei, seda küll ei saa. 

See vestlus meenutas mulle nii tohutult seda reklaami, kus kõik maitsed on olemas - vanilje, vanilje, vanilje, vanilje. Just hoiak ja hääletoon.
Pärast tänasin ma  muidugi jumalat, et juuksuril värvimiseks aega ei olnud, sest ma siiski otsustasin lasta oma juuksed pesta ja föönitada. Kui selgus, et see maksis 20 eurot pidin ma suurest minestusest pikali kukkuma. Palju siis värvimine oleks maksnud? Teha polnud ka enam midagi. Juuksed olid ju juba pestud. Ma hakkasin torisema. Küll hiljem puhvetis ja sõbrannadega. Kuna ma tegin seda üsna valjuhäälselt, kuulis seda ka sinna kogemata sattunud administraator. Ta pomises midagi, et uurib, kas midagi võis valesti minna ja saatis mulle hiljem sõbrannaga kaks eurot. Niisiis läks mu juuksepesu maksma vaid 18 eurot. Samas, ise olin loll, et enne ei küsinud. Lollidelt tulebki raha ära võtta.

20-eurone "soeng" peas, suundusime me Haapsalu linna peale.

(jätkub)