Ma ei tea, keda ma rohkem armastan. Ivo Uukkivi või Ibsenit. *

Minu armastust Ibseni vastu teavad kõik mind tundvad inimesed. Mulle on alati tundunud, et tema teosed on aegumatud, et need sobivad nii hästi ka tänapäeva, teemad on aktuaalsed igal ajal. Alates haavatud tiivaga metspartidest lõpetades luiskavate Peeridega. Nädalavahetusel käisin ma Rahvusraamatukogus vaatamas "Brandi". See, et tegu on värssdraamaga ja et peategelaseks on hingekarjane Brand, mis annab ka raamatut mittelugenud (Brand ilmus eesti keeles alles sel aastal!) inimesele aimu religioossest sisust, võib ehk algul ära ehmatada, kuid ärge laske end hirmutada. Usuline vaatepunkt ei sega, vaid paneb pigem mõtlema ja annab asjadele teise, värske, vaatenurga. Paul-Eerik Rummo ja Sigrid Toomingu tõlkest võiks lausa eraldi kirjutada.

Ma oskan norra keelt. Enda arvates ka päris hästi, kuid kuulates seda teksti püüdsin ma vahepeal teksti oma peas norra keelde tõlkida. "Järsk mäenõlv ja kask jõesuudmes, lepapõõsad pervel, vana kirik, seinad pruunid - kõik samad nagu lapsepõlves". Ma ei tea, kas mina oskaks norrakeelset teksti nii kaunilt kõlavaks eesti keeleks vormida, isegi kui ma tean kõiki neid sõnu mõlemas keeles.  Ma aplodeerin tõlkele ja tormasin kohe järgmisel hommikul poodi, et teos ka endale soetada. Mul on nii hea meel, et "Brand" on nüüd olemas ka eesti keeles. 

Enne kui ma jõuan tüki endani ja selleni, kui sügavalt see mind puudutas, pean ma ka mainima kui sürreaalne reedene päev see oli. Pärastlõuna veetsin ma ühe lapse 1. sünnipäeval. Teemadeks olid hambad, kõndimine ja muud beebide oskused. Paar tundi hiljem istusin ma oma kursakaaslastega Rahvusraamatukogus ning me arutlesime teemadel nagu kirjandussotsioloogia, inglise keele mõjud norra keelele, eskapism "Metspardis" ( minu lemmikteema!) ja keskaeg.  Kaks täiesti erinevat maailma, mis veidral kombel ei välista teineteist, vaid muudavad minu maailma tervikuks. Eelmisel aastal kui me kursakaaslastega Fosset vaatamas käisime, ütlesin ma, et ei, mina lapsi ei saa, jätame selle teema. Sel aastal pühkisin ma seelikult toiduplekke ja vabandasin punastades naeratades, et käisime Idaga sünnipäeval, et näe natuke küpsist jäi ka kleidile. 

Kui te ei armasta Ibsenit nii palju kui mina, siis minge ikkagi seda tükki vaatama, kui te ei hakka armastama Ibsenit ja kui te veel ei armasta Ivo Uukkivi, siis ma luban teile, et Ivo Uukkivi hakkate te armastama. Üks põhjus,  miks "Brandi" on nii vähe mängitud on, lisaks sellele, et teost peetakse liiga rõhuvaks, liiga intellektuaalseks, liiga masendavaks, on see, et sobivat peaosalist, kes suudaks rolli usutavalt mängida, ei ole lihtne leida. Ivo Uukkivi on Brandiks loodud. Ma vaatasin suu ammuli ja uskuge mind mul oli tahtmine talle järgneda kui ta hüüdis:

"Pilk ette! Pilk ette! 

Seal ootab meid võit! Pilk ette! 

All, seal sügaviku vangis 

oimetuna lebab küla - 

Vaevalt paistab enam läbi

Halli uduvihma. Pilk

Ette, üles!

Unustage uneuim, mis rusus

Teid seal all! Tõuske lendu nagu 

vabad linnud vabas taevas -"

Ma ei teadnud enam, kumba ma rohkem armastasin (armastan). Ibsenit või Ivo Uukkivi. Või seda võimsat kooslust. Katariina Unt, Margo Teder ja KÕIK teised näitlejad väärivad tugevat aplausi! Ma pole pikka aega nii head näitlejatööd näinud. Kui teatriauhindade jagamiseks läheb, siis ma loodan, et VAT teater teeb puhta töö.

Nüüd siis etendusest.

Ma arvan, et on täiesti ebaoluline, et Brand on vaimulik ja teos usuteemaline. Me kõik usume millesegi/kellesegi/midagi/kedagi ja püüdleme millegi (kõrgema) poole. Minul avas see näidend silmad, pani teisiti mõtlema. Juba esimestel minutitel suutsin ma samastuda nii hullu tüdruku Gerdi, kes suure ja vastiku, hari ludus, kollaste silmaäärtega kulli eest pages. Ma suutsin samastuda muretult elu nautiva Agnesega, hiljem suutsin ma mõista tema valikuid, leina ja hingevalu, ma tundsin end emana. Võib-olla oli minus ka tükike foogti, kellameest, talupoega. Ja ma mõistsin Brandi võitlust. Millegi pärast meenutas see "raudse tahte, külma mõistuse ja jäise valjususega fanaatik" mulle mind ennast. Tema elunõue kõlab "Kõik või mitte midagi!" Ma tunnen, et seisan samuti risteel. Kas kõik või mitte midagi! Ma rühin ülespoole, selle poole mida ma usun, millesse ma usun.

Ma olen teinud vigu ja ma olen eksinud, neil tegudel on tagajärjed. Kes mind tunnevad, teavad, et minu vead ei ole mulle mingit isiklikku kasu toonud. Ma ei sõidaks ju muidu Mondeo-Mati, vaid tuttuue Lexusega. Minus on piisavalt edevust, kuid ka piisavalt arukust saamaks aru, mis on oluline.
Ma ei anna alla ilma võitluseta, pole kunagi andnud. Hääled rahva hulgast küsivad nagu Brandis. "Kui äge see võitlus on, mis meid ootab?", "Kui suurt vaprust see nõuab?", "Kui suure võidupalga keegi saab - näiteks mina?", "Kui mitu päeva läheb, kas teisipäevaks on võit käes?" Brand minus vastab:

"Kui kaua võitlus kestab? Kogu elu.
/.../
Võitlus kestab
niikaua, kuni ükskord teie tahe
on kindlaks saanud, kuni teie hingest
on kadunud kõik arad kõhklused
valiku ees, mis ütleb teile: kõik - 
või mitte midagi. Mis kaotate? 
Kõik oma ebajumalad, maaorja
kuldkarrast ahelad ja vaimuloiduse 
sulgpadjad. Ja mis on te võidu tasu? 
Kirg usus, ühtsus hinges, puhtus tahtes."

Ma mõistsin ühtäkki, et pead ei tohi norgu lasta, et tuleb edasi rühkida. Kindlal sammul. Raudse tahte ja külma mõistusega. Ja kui Brand jälitades ja kividega loopides minema aeti, sest ta oli "halb poeg, halb abikaasa, halb isa - ei saa olla halvemat kristlast", sain ma aru, et alati on kusagil keegi, kes arvab, et sa teed kõike halvasti, ükskõik kui hästi sa ka ei püüaks, Selja taga jääb keegi alati näpuga näitama.
Kui Gerd püüab hõbedast ja terasest kuulidega kulli tabada, ütleb Brand:

"Tema vastu 
ei saa ükski relv. Ta jätkab
lendu, isegi kui kuul
otse südamesse tabab.
Tahad teda surnuks lüüa, kaob
äkki silmist - aga samas
ründab selja tagant oma
trikkidega."

Ma võin blogida või mitte blogida, ma võin sõita Mondeo-Matiga või Lexusega, ma võin kanda Burberryt või mitte, ma võin teha või mitte teha palju, kuid see ei muuda midagi. Need, kes tahavad kritiseerida, kritiseerivad niikuinii. Nad leiavad põhjuse siit või sealt. Nende vastu ei saa hõbedast ja terasest kuuliga. Isei kui tahta. Aga seda pole vaja. Nende sõnad ei muuda midagi. Muudab vaid oma soov ja tahe.
Ma seisan

"trepi kõige alumisel 
astmel. Pikk ja järsk on tee. 
mis viib üles, ja mu jalad
on kui tuld täis"

Ma ei tea, mida tulevik toob. Ma ei ole selgeltnägija. Siiski mõtlen ma hetkel nagu Brand - kõik või mitte midagi! Ma olen ristteel. Ma rühin oma jääkiriku poole. See paistab varsti. Udukardin käriseb. Kõik või mitte midagi! Pilk ette! Pilk ette! Ma olen trepi alumisel astmel, kuid see pole paha, jäävad veel kolm astet - usk, lootus ja armastus.

Kui see, mis ma kirja panin, tundus nii segane nagu oleks selle kirja pannud viieteistaastane hull Gerd, siis minge ise etendust vaatama. Eriti kui seisate risteel. Te ei pea olema usklik ega armastama värsse. "Brand" võib kõnetada teid sellisel moel, mil te ise poleks kunagi uskunud. Poeb naha vahele ja hinge. Paneb mõtlema ja annab jõudu. Ka siis kui kull pole kuhugi kadunud.

"Seal ta istubki, see vana
peletis! Tema see ongi, 
kelle laiad tiivasuled
varjutavad kõike..."

Ma jätkan oma tegemistega, sealhulgas ka blogimisega, sest olgem ausad, kes tahab jääb ikka kividega pilduma. Mina rühin edasi. Kuniks on jõudu ja võimalusi. Et tunda siis kas õnnejoovastust või kaotusevalu. 

*päriselus armastan ma loomulikult hoopis Marekit, aga kui kõik hingekarjased näeks välja nagu Ivo Uukkivi ja räägiks nagu Henrik Ibsen, siis võiks minust usklik ka saada.